sealpool kuud ja p2ikest

Muusikaauhinnad

2012-02-03T05:13:00.000-08:00

Eile käisime Eesti Muusika Auhindade kätteandmisel Tallinnas. Sõitsime pimeduses ja paksus lumetormis mööda Tartu-Tallinn maanteed ja auto tagaiste oli täis laotud kunstnik ML hindamatu väärtusega maale. Kunstnik ML, kes on peaaegu 80-aastane, oli rõõmsalt nõus, et toome talle need ära peale kontserdi lõppu, kella ühe paiku öösel.
"Milline vabameelne vanainimene", mõtlesin ma tänulikult ja suundusin igasuguste süümepiinadeta Nokia kontserdimajja. Teel fuajeest teise korruse rõdule oli kohutavalt pikk .Seda läbides jõudsin anda oma tavapärase Pühaliku Vande. Nagu alati, kui mingi ime läbi satun oma tavalisest, Kottis Kampsunite ja Täpiliste Tenniste maailmast kuskile glamuursesse kohta, mis kubiseb hästirõivastatud inimestest, kes oleksid nagu tulnukad planeedilt Elegance.
" Ma. Luban. Juba homme panen aja kinni juuksuri, küünetehniku ja kosmeetiku juurde. Lähen meigikoolitusele, solaariumisse, zumba-trenni, aeroobikasse, vesivõimlemisse ja hambaarstile. Võtan viis kilo alla. Hangin mõned soliidsed väärismetallist ehted, Chaneli lõhnaõli, lasen teha keemilised lokid ja viisaka klassikalises stiilis tätoveeringu. Õpin selgeks peotantsu ja mõne haruldase võõrkeele. Ja ostan lõpuks ometi endale korraliku põlviniulatuva peokleidi, soovitavalt halli, musta või tumelilla."
Uhh!!! Jõudsin oma topilises kampsunis ja talvesaabastes teisele korrusele, partsatasin istuma ja unustasin selle vande. Järgmise korrani.
Kontsert oli ülimegalahe. Greip ei saanud ühtegi auhinda, aga esines laivis ja ma lisasin ta oma lemmik- folkbändide nimekirja. Kukerpillid sai elutöö auhinna ja Ewert Sundja koos kahe draakoniga sai 5 erinevat auhinda. MK aplodeeris püsti seistes. Ewert, kellel ilmselgelt on probleeme avaliku esinemisega ja suur lavahirm, pobises auhindu vastu võttes omale vuntsidesse "eee... nii tore päev on täna...suur aitäh...eee....jah".
Õudselt armas.
Kuigi kontsert algas 21.15 ja lõppes südaööl, olid paljud inimesed oma lapsed kaasa võtnud. Nokia kontserdimaja oli täis pisikesi daame halli-ja lillaruudulistes peokleitides, väikeseid härrasmehi v-kaelusega kampsunites ja varateismeliste kohmakat elegantsi. See näitab, et tobe idee lapsi mitte üritustele kaasa võtta pole ühiskonnas laiemat kõlapinda leidnud. Pole midagi ilusamat, kui pidulikult rõivastatud, peente kommetega lapsed mõnel tähtsal üritusel.
Peale kontserti sõitsime läbi jäise öö Mustakale, ent eakas kunstnik ML oli telefoni välja lülitanud ja magas loodetavasti rahulikku vanainimeseund.
Kiis oli kohutavalt vihane ja kuulutas kogu Tallinnaskäigu persselennanuks. Jõudsime oma kütmata koju kella viie paiku hommikul. Päikesetõusu ja tööpäeva alguseni oli jäänud 3 tundi.

Külmapühad

2012-01-31T06:24:00.000-08:00

Me kütame magamistoa ahju 2 korda päevas. See on hommikul esimene ja õhtul viimane asi, mida me teeme. Lastetoa ahju kütame keskpäeval ja pliiti kütame hommikust õhtuni.
Aga ikkagi on külm. Elu on koondunud selle hõõguvpunase olluse ümber, mis keset korterit oma tellistest pesas miilab. Tee magamistoa ahjust puukuurini on nagu tuiksoon, mis meid elus hoiab. Tuli = elu ja  koht eluspüsimise hierarhias on pöördvõrdelises seoses kaugusega ahjust.
Lapsed aelevad kolmekesi ahjusuu ees tulepaistel ja MK loeb, kampsunis selg vastu sooja  tellisseina toetatud, päevade viisi pakse raamatuid.
Toalilled on aknalaualt kööki kapi otsa tõstetud. Lae all on temperatuur natuke kõrgem, soe õhk tõuseb ülespoole ja nii jäävad tutt-paksjalad loodetavasti selgi talvel ellu. Kuigi kaktused ei karda külma, ka väga krõbedat mitte. Peaasi, et oleks kuiv, mitte niiske. Kõrb on kõrb, olgu lumevalge või liivakollane.
Huvitav, kas brugmansia peab vastu? Inglitrompet on mul esimest aastat ja näeb praegu välja nagu muumia - pruun ja kuivanud. Kas ta on surnud või ärkab kevadel ellu?
Korstnajalg koridoris on leige.  Sel aastal on meil alumised naabrid ja me saame osa nende soojusest korstnajala kaudu endale. Korstnajala kõrval kastides nohisevad meie kummipaadid vaikset talveund. Paadid on ka elusolendid - külma käes läheksid nad praguliseks ja katki.
Köögilaua alune on täis on evakueeritud kartulikotte, mahlapudeleid ja moosipurke. Aga enamik hoidiseid on kusagil meie ärajäätanud esikus iseenda hooleks jäetud. Kuigi ma sellest eriti ei kella, keedan minagi igal suvel valmis sahvritäie moose, salateid ja muid hoidiseid. Lihtsalt, ma ei naudi moosikeetmist nii väga. See ei peaks olema minu elu keskpunkt.
Ise endale talvemoose keetma tuli hakata 14-aastaselt. Äkki, ja ma ei tea täpselt, kuidas see juhtus, oli ema minema kolinud ja keetis omad moosid kusagil mujal. Kusagil, kuhu mina polnud oodatud.
Moosikeetmine oli raske, eriti kaanetamine ja maal suvitavad sugulased, kes mu kokandusalaseid ponnistusi jälgisid, said palju nalja.
Aga talvel, just samasuguste külmadega üksinda vanas lagunenud majas elades kulusid need väga ära. Eriti muud polnudki süüa, kui need 14-aastase kohmakalt kokku keedetud moosid-kompotid, vahel mõni klaasikild sekka (see neetud kaanetamine!!!).
Viimasel ajal olen mõelnud võtta ühendust saatega Rääkimata Lugu TV3-s. . Ühelt poolt, ma jälestan reality-showdes osalemist. (Kuigi mul pole midagi selle vastu, kui seda teevad teised). Ja üldsegi, see kõik juhtus rohkem kui 20 aastat tagasi ja pannes end minu ema olukorda, ma ei tahaks, et keegi minu 20 aastat tagasi tehtud eksimused rahva ette tirib. Ja kõigi ülejäänud inimeste suhtes, kes selle looga seotud...   see oleks natuke nagu ninapidi hunnikusse pistmine. 20 aastat vanasse hunnikusse. Et vaadake nüüd,kuidas te käitusite.
Aga teiselt poolt, see oleks ainuke võimalus sellest loost rääkida. Me oleme ju eestlased, eksole. Me ei räägi iialgi millestki olulisest. Me vaikime maha, väldime ja jätame kõik nii, nagu on. Reality-showd, blogid ja kättemaksuks kirjutatud raamatud on nagu eestlaste jaoks loodud.  Pääsetee sellest lõputust vaikimisest, ainsad kohad, kus valusad teemad lõpuks üles võetakse. See on ju minu lugu, keegi teine ei saagi seda rääkida. Ja ma ei tahaks seda lugu 20 aasta pärast ikka veel kaasas kanda.

Külm korter ei tule sellest, et me oleme vaesed. Üks mu sõbranna kasvas üles Tammelinnas kolmekorruselises seitsme magamistoa, kahe garaaži ja klaasist kasvuhoonega individuaalelamus. Jopedes ja kinnastes telekavaatamine oli ka nende kodus täiesti normaalne talvne ajaviide. Ja suurim unistus oli minna külla mõnele keskküttega korteris elavale sõbrale ning olla terve õhtu paljajalu jaT-särgi väel.

Ilusatest asjadest

2012-01-14T16:56:00.000-08:00

Räägitakse, et sooja talve pärast ei saa karud talveund magada ja paistab, et veerahvas ka mitte. Nädal tagasi käisime Võhandul, 11kesi 2 kummipaadiga ja see oli tõesti äge. Sadas hõredat lund, väga vaikselt ja romantiliselt. Liuglesime jõgepidi läbi lumiste ja inimtühjade lõunaeeesti metsade ja minu poolest oleksime võinud Peipsini välja sõuda. Sõitsime alla nii Viira kui Süvahavva veskitammidest ja veel ühest pisikesest tammist, mille nime ma ei tea. Tegelikult ma kardan selliseid asju kohutavalt, olen õudne argpüks, aga tegelt tahaks veel ja veel, mõnest kõrgemast tammist ja käredamast kärestikust ka proovida.

Kuna iseennast ei saa ju sõidu pealt filmida, siis laenasin ühe illustreeriva tähendusega video.

Kummaline, et naised, vaevalt keskikka jõudnult, hülgavad kõik põneva, lõbusa ja dünaamilise, nagu paadisõit, purjetamine, matkamine, suusatamine ja hakkavad eelistama väärikaid ja turvalisi ~~vanainimeste~~ täiskasvanute meelelahutusi, mida saab harrastada mugavas võõrastetoas sohval kohvi juues. Paadisõitudele ja matkadele on nii raske naisi kaasa meelitada. Purjelaagris ei osale kunagi minuvanuseid naisi - on noored plikad ja paar 50 ringis karastunud kokatädi.

Võiks ju väita, et naised ongi maast-madalast mugavamad ja eelistavad nokitseda mingite "naiselike" asjade kallal. Aga ma näen ju oma tüdrukute pealt, kui väga neile joosta, ronida ja hüpata meeldib.

Iseenesest on kudumine, heegeldamine, kunstkokkamine ja aiandus ju kõik väga toredad tegevused. Lihtsalt, kui juba praegu neile pühenduda, siis millega sisustada eluaastad 70 - 90? Mu vanatädi elas 92-aastaseks ja viimased 22 aastat oma elust tegeles kirglikult just käsitöö, aianduse ja hoidistega. Mina kavatsen tema eeskuju järgida. Aga kui mulle on antud vähem aega siin maamunal, siis ilmselt ei kuulu tikkimine, heegeldamine ja moosikeetmine nende asjade hulka, mille tegematajätmist ma surivoodil kahetseksin.
Kuigi imelik, pole ma oma veidruses siiski ainus. Minu sõbra, R , ema on juba 60aastane, aga kudumine, toalilled ja kokakunst on tema jaoks kõige igavamad asjad maamunal. R emal ei ole üldse sõbrannasid, aga see-eest on tal väga palju sõpru. R ema käib maratonidel, orienteerumisneljapäevadel ja matkaklubis ning minu meelest on ta õnnelik inimene.Nii paistab ka minu tulevik natukene lootusrikkam ja võibolla ei peagi selleks, et olla sootsiumi osa, ära õppima kudumist, tikkimist ja leivaküpsetamist?

Ujumisega me seekord ei skoorinud. Uhke tunne oleks küll öelda, et olen jaanuarikuus ujumas käinud, aga õnneks paat siiski ümber ei läinud. Kohe peale matka lõppu helistas M ema ja käskis kiirelt koju tulla. Ta oli vihane nagu ikka, kui me paadiga sõitma läheme."Ah tahad minu poega märga hauda ajada, ära uputada, surma saata!!! Lapsed on teil haiged (palavikus põnnid jäid tõesti vanaema hoole alla) ja lööte ilma peal lillerlippu!!! "

Õhtul hindasime MK-ga eesti muusikaauhindade nominente ja folgikategoorias võisin mina punkte panna. Kindla peale võidab Greip, aga panin maksimumpunktid hoopis Aleksander Sünterile. Sünter on üle 10 aasta vaikselt aga visalt oma asja ajanud ja tegelikult võiks ta juba elutööpreemia saada. Teiseks panin Sofia Rubina juudi rahvalaulude CD.
Greibile ma ei pannud üldse mitte midagi. Minu arvates on Greip samasugune ühe-hooaja-ime nagu Paabel või Diskreetse Mango Trio. Korraks löövad laineid ja siis vajuvad ära. Asemele tuleb mõni täpselt samasugune Viljandi Kultuurikolledži taustaga folkbänd, kes arranžeerib ikka ja jälle neidsamu rahvalaule, mida juba Collage ajast peale 70ndatel on seatud ja ümber tehtud.
Pealeselle sain kuulda tervet hulka uut eesti muusikat, millest ma mitte kui midagi ei teadnud. Nagu näiteks Eepiline Eesti Orkester ja teised ning mis hoolimata oma triviaalsetest nimedest on tegelikult ülinaljakad.
Aga lõpp nüüd sellele targutamisele, muusikakaugemat inimest annab otsida. Minu lemmikmuusikaks on jätkuvalt vaikus. Sellest ei saa kunagi küllalt.

uue aasta esimene päev

2012-01-03T06:20:00.000-08:00

"Ma armastan sind". MK vaatas mind oma soojade, unest pilukil silmadega ja tõmbas paksu teki meile peale tagasi.
Need olid uusaastahommiku esimesed sõnad. Me olime H pool ja nautisime juba teist päeva H ning tema ema ülevoolavat hoolitsust.
H pool olemine on umbes nagu külaskäik ema juurde, aga mitte päris, vaid sellise väljamõeldud hea ema, keda mul kunagi pole olnud. Kõik tehakse ette-taha ära, lapsed on hoitud ja hoolitsetud ning lauake katab ennast iga natukese aja tagant maitsvate toitudega. H ema jätkub nii palju, et tal peaks olema vähemalt kümme last. Milline ebaõiglus, et tal on neid ainult üks!
Öeldakse, et mida teed uue aasta esimesel päeval seda teed kogu järgneva aasta. Mina veetsin uue aasta esimesest päevast märkimisväärse osa kitselaudas. Kõrged saapakontsad vajusid sõnnikusse, töölkäimismantel sai üleni karvaseks ning haiseb tänaseni soku järele. Mõnepäevased talled olid nagu lokkiskarvalised mänguloomad oma pikkade jalgade ja suurte ~~vasika~~ kitsesilmadega.
R&R -ga rääkisime taimedest, ülikoolist ja eesti poliitikast ning sõime kitsesülti, kitsevorsti ja kitsesinki. Piima õnneks laual ei olnud.
Õhtupoolikul saime teada, et sel aastal on oodata uut ilmakodanikku. Ei, mitte meie peres kahjuks, aga üks parimaid sõpru saab uue beebikese. Meil oli temaga küll kokkulepe, et me teeme seda koos peale 40ndat sünnipäeva, aga kurg ei küsi tulles... Sõber küsis, kas ma olen nõus appi tulema, kui ta kodus sünnitada julgeb ja sellele saab olla ainult 1 vastus.
Koju jõudes sain FB kaudu kutse Võhandu Maratonile (kes tahab naiskonnaga liituda, andke teada) ja päeva viimases otsas leidsin laste vanast mängurahakotist 20 päriseurot.
Milline see uus aasta ka ei tuleks, aga tema esimene päev oli imeilus. Head uut aastat kõigile!

Jälle jõulud ehk hirmsate asjade top 3

2011-11-17T05:59:00.000-08:00

Tegelikult lõppes alles äsja kartulivõtt, aga Koduekstras ja Jyskis algasid jõulud juba kuu aega tagasi. Kõik värviline tingeltangel, plastmassist kuused ja keraamilised põdrad kuhjati hunnikutena välja keset sooja sügist kusagil oktoobri keskel. Piretil ja TT-l on ka juba tekkinud mingid päkapiku-ja piparkoogihuvid, Pille aga õnneks ei mäleta möödunud jõuludest midagi ja jõuluvana on tema jaoks puhas abstraktsioon. Seniks-kuniks...
Jõulud on enamikule inimestele üks suur stressiallikas, nagu ma kirjutasin juba möödunud aastal. Aeg, mil löövad välja lapsepõlvetraumad, allasurutud stress, ebareaalsed ootused perele jne.
Minu ema, olgu tal inimesena mistahes vead, on väga peen ja maitsekas daam. Ta oskab kodu kujundada, korda ja puhtust luua, külalistele maitsvalt ja kaunilt toitu serveerida ja ta on oma ümbruse suhtes üldse väga nõudlik.
Igal aastal nääride ajal toimus meil temaga teemakohane diskussioon.

Ema: "Teeme nii, et sel aastal kuuske üldse tuppa ei too. Ajab ainult okkaid ja jääb ette, meil on nii väike tuba. Tooks ainult ühe kuuseoksa?"
Mina: " : ( "
Ema: "Hea küll, aga teeme nii, et kuuske ära ei ehi. Paneme ainult küünlad külge, nii ilus, kui on roheline kuusk ja valged küünlad. Ega meie pole mingid venelased. Venkud panevad nii palju ehteid, et puud ei ole nähagi, kõik on kirju".
Mina: " : ((( !!!! : (((( !!!!

Olla venelane oli üks halvemaid asju, mis inimesega juhtuda võis. Sellest veel halvemaid väljavaateid elus oli ainult kaks. Kõige hirmsam, mis ühe tüdrukuga juhtuda võis, oli jääda vanatüdrukuks ja kõige-kõige hirmsam asi maailmas üldse oli olla paks.
Kuna punkt üks ehk olla paks oli minuga lapsena juba juhtunud, olin ma leppinud ka punkt kahe möödapääsmatusega tulevikus ja kümneselt ei tundunud vanatüdrukuks jäämine üldse nii kohutav perspektiiv. Aga venelane ma küll ei tahtnud olla ja nii oli minu lapsepõlv kuuseehete poolest kasin. Meie pere nääripuu oli põhjamaise maitsekuse ja eestlasliku väärikuse sümbol, nii roheline ja värskelt lõhnav, otsekui oleks hundid veel minut tagasi selle all kitse maha murdnud ja soe veri okastele pritsinud.
Sel aastal lähen ma oma tüdrukutega poodi ja me ostame terve sületäie säravat, vilkuvat, tilisevat ja värvilist kraami. Tavaliselt oleme meiegi isetehtud kaunistuste ja kadunud Vana Kiisi viiekümnendatest pärit nääriehete (Viisnurgaga majake! Mongoliidsete näojoontega Ded- Moroz! Tuuker ja parašütist käsikäes!) varal pühad üle elanud. Jõulusuurpuhastuse otsustasin ma sel aastal lihtsalt vahele jätta, õigemini lükata edasi maikuusse, kus mul on lootus veidi puhkust saada. Aga kogu selle värvilise ja läikuva kraami, led-lambikestega jõuluvanad ja klaasinglid, laotame mööda elamist laiali. Meil tulevad bling-bling jõulud!!!

Värvikas nädalavahetus ehk koduperenaise lõbustused...

2011-11-03T06:52:00.000-07:00

Nädalavahetus oli pühendatud strippar M-arco uue muusikavideo salvestamisele. Eelmises videos suvel ma osalesin ja sain "elu-käis-silmade-eest-läbi" elamuse. M-arco proovis ise Cadillaci juhtida, kuid ta ei tee ju siduril, piduril ja gaasil vahet. Auto möiratas ja hüppas koha pealt minema nagu tiiger, kuid peatus siiski mõni sentimeeter enne kivimüüri, kui ehmunud M jala gaasipedaalilt ära võttis. Arusaadavalt ootasin ma uue video võtteid väga ja terve nädal möödus sebides, sädelevaid kostüüme, kasukaid ja kiiskavat butafooriat kokku otsides.
Laupäeva õhtul viisime lapsed Il-ona poole ja õnnelikud põngerjad jäid meist maha merisigadega mängima.

M-arco oli rentinud meie väikelinna kõige kallima ja glamuursema hotelli sviidi, kuhu me oma hipikarjaga ühtaegu arglikult ja ülbelt sisse vajusime. Väga veider tunne tekkis kogu selle kassikulla, pärsia vaipade ja seinasuuruste peeglite keskel - nagu oleksime kamp sõnakuulmatuid talupoegi kusagil Mahtra sõjas või midagi...
MK tuli natuke hiljem, oli kohutavalt närvis, räuskas ja vingus ning loopis kaameraid ja statiive nagu ikka enne otsustavaid sündmusi. Aga kui filmima hakkasime, tekkis eriline õhkkond. C, meie video peaosaline, muutus elavaks, säravaks ja võttis diivalikke poose, M-arcost õhkus sisemist tuld ja tantsupoisid olid nii magusad ja nunnud kui üldse olla saab. Mina koos väikese preili MJ-ga omakorda filmisime, pildistasime ja assisteerisime. Kõik oli väga lõbus, ainult MK viskus C-le ühte eriti elegantset poosi ette näidates seljakile ühe kõhuka lillevaasi otsa, mis lendas kildudeks.
M-arco oli seekord üsna rahulik ja ei diivatsenud, nagu tavaliselt. Talle meeldis, et keegi teine otsustab, vastutab, kamandab ja hoolitseb praktiliste asjade eest. Siiani on ta alati pidanud seda ise tegema. Seda enam mängis kapriisset filmistaari C, kes otsustas palju asju ise ja ei lubanud endale midagi ette kirjutada. Mina toetasin teda valjuhäälselt. MK oli stsenaariumi sisse kirjutanud palju karmima lähenemise meessoole, mis mulle ei meeldinud. Vahepeal läks asi päris pööraseks, kui ette oli nähtud šampanjasõda magamistoas. Shampust pritsis lisaks voodile ka lakke, kardinatele, seinu ja mööblit mööda laiali. Mina läksin täitsa närvi ja tantsupoisid kiljusid, aga C naeris ja ütles, et hotellides on see täiesti ntavaline ning tegelikult võiks veel vahupeo teha, kõik toad dušiga üle lasta ja kreemikoogisõda mängida. Kui juba, siis olgu pidu nagu Hollywoodis! Jahutasin siiski C indu, Eestis on suhtumine hotellikülalistesse pisut konservatiivsem.
Võtted lõpetasime öösel kell 3, tantsupoisid läksid koju, MK ja M-arco läksid Illusiooni ja meie C-ga läksime kahekesi vanni ning jõime tühjaks järelejäänud šampusepudelid.
Kui MK ja M-arco tagasi tulid,siis pladistasime MK-ga veel natuke vannis ja vannitoa põrandal ja seejärel vajusime kõik neljakesi paljaste ja õnnelikena hiigelsuurde, säravvalgesse ja natuke šampuse järgi lõhnavasse voodisse. Jäin magama nagu kott ja aegajalt ärgates kuulsin, kuidas MK juba tuhandendat korda jutustab tüdinud publikule lugu sellest, kuidas me kokku saime, abiellusime ja nii edasi. "Ärge uskuge teda!!! Ta valetab" suutsin vahele hüüda, enne kui edasi magasin.
Hommikul tabas meid hotelli personal statiivide ja prožektorite autosse laadimiselt.
"Mida te siin filmisite?" päriti meilt kahtlustavalt.
"Ee... mul oli sünnipäev", vastas M-arco kiiresti.
"Ega te pornofilmi ei teinud???"
"Mis te nüüd, kõik olid riides" vastasime (ja see oli üldjoontes tõsi).

Meie perel on praegu tõeline m-arcoperiood, mina kirjutasin temast artikli ja MK teeb videot. Aga eks meil on ennegi mitmesuguseid monomaaniaid olnud ja küllap tuleb edaspidigi.
Ma olen M-arco ja C-ga suhtlemise eest väga palju kriitikat ja halvustamist saanud. "Sinu vanuses, sinu positsiooniga isik peaks tuttavaid valima" ütles üks sõber mulle pilklikult. Ja paljud teised on seda tõsiselt mõista andnud.
Mulle aga annab sõprus M-arco ja C-ga väga palju. Tänu neile puutun ma kokku teistsuguste maailmatega, saan kogemusi ja satun kohtadesse, kuhu ma muidu kunagi ei satuks. Ma pole enam selles eas ja perekonnaseisus, kus saab Gambiasse või Mosambiiki vabatahtlikuks minna ja mul pole ka kombeks end üles lüüa ja sõbrannadega kusagil ööklubis hängitseda. Minuvanused naised enamasti on pühendunud käsitööle, aiandusele ja tunnevad rõõmu oma mugavates võõrastetubades veinimekutamisest ja kohvijoomisest.
Ka minu enda igapäev on peamiselt keetmine ja küpsetamine, kodukaunistamine, käsitöö, poti-püti- ja peenrataimed, tatised ninakesed ja pesemata piimatassid. Olen ju suure pere ema. Aga mingi sisemine rahutus ei lase mul veel end mugavasti sukavarraste ja moosipurkide vahele sisse seada.
Ma olen väga õnnelik koduperenaine. Aga samal ajal tahaksin ma näha ja kogeda ka teisi maailmu. Kas on väga suur patt elada korraga mitut elu?

Inimlikkus ja haavatavus on jõud

2011-10-22T03:39:00.000-07:00

Kelleks sa ennast õige pead???

2011-10-20T06:51:00.000-07:00

Raamist väljuvat käitumist on mulle terve elu ette heidetud. Koolis õpetajate ja teiste laste poolt, lapsepõlvekodus sugulaste suust ja hiljem tublide inimeste ja korralike kodanike käest.
"Sa oled imelik!"
"Nii ei tehta"!
"Kui sa sellised riided selga paned, siis ükski soliidne poiss sind ei vaata"!
"Kui sa oleksid kuulus kunstnik või kirjanik, siis sul oleks õigus selline olla, aga sa pole! Käitu nagu kõik teised!"
"Peale ülikooli minekut oled sa nagu mingi... luuletaja!!!"
"Sa oled nagu mingi raamatu tegelane, mitte päris inimene"!
"Tule oma hipimaailmast välja ja hakka elama nagu normaalsed inimesed"!

Ma olen ennast normaalsete, väärikate, haritud, edasipüüdlike, töökate ja tublide inimeste maailmas alati väga halvasti tundnud. Minu õige koht ongi friikide,imelike, põlatute, vaeste, harimatute, tõrjutute ja välja naerdute seas. Miks ma peaksin tahtma kuuluda "normaalsete" maailma? Tean ju lapsest saadik,kui piiratud, arad ja kurjad need "normaalsed ja väärikad" inimesed tegelikult on.
Ning ma arvan tõesti, et igal inimesel on õigus olla nii imelik kui tahes. Ilma et selle õigustamiseks peaks endale ilmtingimata "kunstniku", "kirjaniku" või mõne muu vabandustiitli hankima. Õigus vabalt elada ja oma elust rõõmu tunda on igalühel, selleks ei pea nüüd küll kunstnik, kirjanik, luuletaja või laulja olema. Millegipärast aga on mõnedel ikka raame ja kaste vaja, et inimesi liigitada ja jaotada.
Mulle on varemgi tehtud üleskutseid käituda nagu "ametnikule kohane",näiteks kasutas seda retoorikat TT lasteaia juhataja, kes arvas, et riigiametnikule pole kohane olla ühtlasi puudega lapse ema. Puudega lapsed on asotsiaalidel. Rääkimata veel neist kordadest, kus mind on manitsetud "väärikusele", "eakohasele käitumisele" jne. Nii mind kui Mkiisi on ähvardatud "töökohta teatamisega" ja ma tean, et see on reaalne. Eestlased on pealekaebaja rahvas, nagu ajalugu on näidanud ja me kumbki pole nii kehvad inimesed, kellel vaenlasi ei oleks.
Sellepärast polnud mulle üllatuseks ka kommentaar eelmise postituse all, kus mind manitseti käituma, nagu "avaliku sektori töötajale kohane".

Unustage ära. Saagige pekki, närige muru. Ma ei kavatsegi lasta ennast mingiks krunni ja kostüümiga ametnikutädiks teha, kes on ööpäev läbi rinnahoidjani välja avaliku sektori töötaja ja näeb maailma ainult läbi ühiskondliku, juriidilise, teadusliku ja moraalse blablabla. Ma ei arva, et ma sellepärast halvem töötaja olen. Tean väga hästi, et just minu töös on sooja südant ja vaba mõtlemist vaja palju rohkem kui mingisugust totakat väärikust.
Ma olen alati ja ka praegu arvestanud võimalusega, et võin oma töökohast ilma jääda. Kas iseenda käitumise või mõne kurja inimese tõttu, kuid ma olen sellega arvestanud. Ma usun, et ka isand MK on oma töökoha kaotamisega arvestanud, aga oma õigust vabalt mõelda,ennast väljendada, elust rõõmu tunda, suhelda kellega ise tahame ja rääkida seda, mida mõtleme, ei saa me paraku ohverdada. Isegi mitte laste nimel, leivaraha pärast ega ellujäämise huvides. Vabadus on kallim kui elu.

Nii et jah, seltsimehed!!! Tuleb teatada töö juurde, partei rajoonikomiteesse ja ametiühingusse! Moraal, väärikus, head kombed ja kapitalistlik ülesehitustöö on ohus!

Armastus

2011-10-07T01:35:00.000-07:00

Mis on armastus?
Tuled hilisõhtul läbi hämaruse ja vihmasaju töölt, puruväsinud, külmetav ja näljane.
Astud sooja valgesse tuppa ja lastekari jookseb sulle kilgates vastu. Mees kallistab, annab musi ja libistab käe...eee...kuhugi allapoole.
Lükkad käe eemale ja lapsed jalust, vaarud väsinult köögi poole.
Köögi lävelt avanev vaatepilt naelutab su hetkeks paigale. Enne, kui pisarad silmi tulvavad.
KÕIK ON SÄRAVALT PUHAS!!!

ja pliidi peal aurab õhtusöök.

Piret ja mina.

2011-10-04T06:53:00.000-07:00

Meie keskmine tütar Piret on väga minu moodi. Tal on oma ema välimus, iseloom, nõrkused ja tugevused, sarnane fantaasiamaailm. Kummaline on vaadata 5-aastase iseenda silmadesse ja näha, kuidas maailm kordub...
Siiski mitte päris kõik, sest oma last mõistes oskad teda ka kaitsta ja aidata.
Sellest sügisest võtsime Pireti lasteaiast ära. 2 aastat ootasime,kuna algab see paljuräägitud kohanemine ja sotsialiserumine, aga see jäigi tulemata...
Piret on väga tore laps, aga ta ei sobi suurde kollektiivi. Väikeses, 3-5 lapselises kambas oskab ta nii sõprust sõlmida kui koos mängida, aga suures kollektiivis on ikka ja ajälle Piret see, kelle kallal võimukamad ja ülbemad tüdrukud nokkima hakkavad. Igas laste (ja ma julgen öelda, et ka täiskasvanute)grupis tekib alati mingi kamp alfaemaseid, kes teavad täpselt, kuidas on õige riides käia, laulda, joonistada, tantsida jne. ja kes muidugi teevad iga asja kõigist paremini.
Pireti rühma plikad olid äärmiselt moeteadlikud noored daamid. Esimesel aastal tehti Piretile selgeks, et üks õige tüdruk ei kanna pikki pükse ja narriti "poiste" soengu pärast.
Teisel aastal ei julgenud Piret enam kleitegi selga panna. Väike viieaastane preili C, rühma kõige ülbem tüdruk, käskis kõigil "alluvatel" tüdrukutel ütelda, et Piret on inetu ning tema riided ka ja enamus tüdrukuid kuulas võimuka plika sõna.
Kuna kasvatajad probleemi ei näinud, siis soovitasime Piretil tüdrukute asemel hoopis poistega mängida ja tundub, et see sobis talle hästi.
Piretit ei huvita absoluutselt tüüpilised tüdrukutegevused nagu tantsimine,laulmine, joonistamine, käsitöö, lobisemine,sõbrannatsemine, hilbud ja ehtimine. Lasteaias aga tüdruku kuulumist poiste hulka ei soosita, seega on ta meil nüüd kodune laps.
Kokkuhoitud raha eest panime Pireti lastekunstikooli mudilaste vabaklassi. 1 tund nädalas voolimist, 2 maalimist. Piret on küll pärinud oma ema absoluutse ükskõiksuse kujutava kunsti vastu, aga lastekunstikooli naudib ta väga. Esiteks on mudilaste rühmad hästi väikesed, korraga on kohal umbes 5 last. Teiseks on õpetajad head ja kiidavad last igal juhul, ükskõik mida laps ka valmis ei plätserdaks. Kolmas ja kõige tähtsam aga on võimalus isaga tööl kaasas käia ja nautida Õpetaja Lapse elumõnusid. Sel ajal, kui Margus (mr. Kiis) õpetab hilispuberteetikutele kunstiajalugu või varateismelistele fotograafiat, hängib Piret üksi kooli peal, laseb suurtel tüdrukutel ennast nunnutada või saab õpetajate toas uusi sõpru, näiteks direktori koera. See viimane on Pireti meelest parim asi kunstikoolis.
Arvestades Pireti piiritut ja palavat armastust looduse ja loomade vastu, oleksime pidanud talle mõne muu huvikooli leidma. Midagi,mis seostuks lüpsmise, sõnnikuloopimise,heinte, märja karva haisu ja muu taolisega. Või siis midagi enesekindlust tõstvat, nagu näitering või mõni tore spordiala.
Ent waldorfpedagoogidki ütlevad, et lapsele on kasulik näha oma vanemate igapäevatööd, niisiis käib Piret isaga kaasas. Vähemalt saab ta aimu oma isa tööst, sest ema oma jääb talle küll arusaamatuks.

Suvekaleidoskoop ehk purjed ja ´laager

2011-07-29T20:18:00.000-07:00

Suvel on elu nagu värviline kaleidoskoop. Eredad muljed ja sündmused sajavad üksteise otsa, segunevad ja ajavad pea pööritama. Me oleme vabad, metsikud ja õnnelikud ning suvi võiks kesta vähemalt 12 kuud aastas.
1-15 juuli olin jälle laagris. Purjelaagrisse sattusin esmakordselt 13 aastat tagasi ja käisin laagris 5 suve järjest. TT , Pireti ja PilleRiinu sünd tekitas 8 aastase pausi. Aga isand Kiisi 10 päevane Euroopa-tuur inspireeris mindki ootamatusi tegema Tal on ju ometi õigus veeta 10 päeva ainult koos lastega, peale seda, kui oli sunnitud neist nii kaua lahus viibima?
Niisiis, ma olin laagris 10 päeva täiesti peretu, lapsed olid isaga maal vanaema juures ja ma usun, et neil oli ülimalt tore. Minul küll oli. Ehkki esimestel õhtutel nutsin salaja telgis ja tundsin end rumala tädina, kes on roninud täiesti valesse kohta.
Laagris ei olnud mul eriti tuttavaid. Minu põlvkond oli esindatud ainult 2 pahuravõitu meesterahva näol, laagriülem Valdeko on 79 ja 2 alati kiirustavat kokatädi 50 ringis. Ülejäänud poolsada laagrilist olid vanuses 7-23 ja see on tõesti huvitav kogemus, oma tavapärasest suhtlusringkonnast nii erinevate inimeste keskel oma koht leida, omaks võetud saada ja isegi mõnusalt aega veeta. Pluss veel see, et spordilaagrid ja üldse sportlaste seltskonnad on keskmisest veidi võistluslikum ja konkurentsikam keskkond. See ei olnud ihtne.
Aga ma sain hakkama, ma olen ikka veel võimeline kohanema ja inimestega suhtlema ja see on hea tunne! Üldse on kasulik mõneks ajaks oma püsisuhtlusringist eemalduda ja suhelda vahelduseks hoopis erinevate inimestega. Väikese kildkonnas tekivad inimeste vahel ikka intriigid, hõõrumised ja tülid, mõttetud asjad saavad suureks puhutud. Et mis ikka keegi kellelegi ütles, ja kuidas vaatas ja mida kõike tegi või tegemata jättis… Eemalt vaadates tundub see kõik nii tühine ja väike. Ning muidugi tuul, mis puhub pea tühjaks, lained , mis uhuvad saasta maha, päike ja järveavarus… Sest purjetamas käisin ma ka ja isegi võistlesin. Jälle, üle 8 aasta. Medali ka sain, kuigi sellega pole põhjust uhkeldada. Sest tegelikult ei purjeta ma üldsegi mitte hästi, aga mõnuga ja kirega.
Mulle on vihjatud, mitte purjetamise, vaid muude asjade kohta, justkui ei oleks mul õigus teha asju, kui ma ei tee neid hästi. Et pole nagu sobiv tegeleda harrastusega, milles sa ei ole andekas ja su tulemused on keskpärased, võib-olla et isegi küündimatud.
Ma olen tähele pannud, et inimesed, kellele on väga tähtis, kas nad ikka teevad asju piisavalt hästi (loe: paremini kui teised) ja muretsevad hirmsasti oma tulemuse, teiste hinnangu ja enda tõsiseltvõetavuse pärast, tunnevad väga harva oma tegevusest rõõmu.
Ok, mina ei ole andekas, ei purjetamises ega paljudes muudes asjades. Aga mul on and tunda oma tegevusest tõelist, pingevaba ja muretut naudingut.
Purjetamine on meditatsioon, seda tehes kaotad oma isiksuse ja saad üheks laeva, tuule ja veega. See on võimas tunne, isegi kehaliselt kogetav. Vesi ei ole enam märg ja tuul ei ole külm, vaid ise oledki tuul, vesi ja kõik muu.
13 aastat tagasi õppisin laagris sõbrapaelu punuma. Seekord aga sain selgeks pärlitest krokodilli, kala ja lille tegemise.

Isand Kiis helistas mulle igal õhtul ja esitas eleegiaid teemal „kallis naine, tule koju“. Mina aga ei andnud alla. Pireti ja Pilleriinu võtsin viimaseks 5 päevaks ikkagi enda juurde

Suvekaleidoskoop 2 ehk hüljatud lapsed

2011-07-29T20:15:00.000-07:00

Laagrikasvatajana alustasin ma 13 aastat tagasi ja 5 suvega nägin ja õppisin palju. Toonane noor põlvkond, praegu kahekümnendates eluaastates, olid rahutud, kohati vastalised ja agressiivsed lapsukesed. Pole ime, sündisid nad ju rahutute kaheksakümnendate lõpus - üheksakümnendate algul.
Praegune noor sugupõlv aga on imestamisväärselt rahulik, vagur, hästi kasvatatud ja laitmatute kommetega. Aga oma õigusi nemad teavad ja julgevad nende eest seista. Vabaduse lapsed, kohe näha.
Selle laagrisuve eripära oli tohutu koolieelikute hulk laagris. See tekitas vastakaid tundeid ja ma ei teagi, mis seisukohta võtta.
Meie laagril, erinevalt teistest, ei ole vanusepiirangut kirjalikult määratud. Seega võib vastu võtta kasvõi imikuid- Samas – ikkagi spordilaager, kogu olemine ainult telkides, ühtegi ehitist ei ole, ümberringi sügav vesi ja ussisoo ümberringi, pilvedena sääski ja pöidlasuurusi parme. Pluss range päevakava, varahommikune äratus, pikad söögivahed, mis täiskasvanulegi raske kannatada jne. Üks mu sõber rääkis, et 9-aastaselt esmakordselt laagrisse tulles oli tema kõige pisem laps laagris. Sadas vihma, telk sai märjaks, kõik kaasavõetud riided olid märjad ja porised, söök harjumatu, kõht pidevalt tühi, külm. 15 päeva ema-isata kodust kaugel oli väikesele lapsele väga pikk aeg…
Kohe laagrisse saabudes pandi minu telgi taha üks suur telk, mida laagrirahvas hakkas muumimajaks kutsuma. Seal elasid 11-ja 9-aastane poiss ning nende pisike 6 aastane õde. Õige pea läks 11-aastane koju ja tema asemele jäeti laagrisse omapead 4-aastane vend. Nende vanem õde, 13, elas eraldi telgis ja varsti selgus, mispärast.
Esimese nädala lõpul kontrollis laagri arst telke. Lapsed, eriti väiksemad, unustavad tavaliselt oma märjad riided kuivama panna ja need lähevad telginurgas puntras hallitama, rääkimata toidukraamist, mis lapsed telki, madratsi alla või kottidesse unustavad. Muumimaja aga oli tõeline vapustus. Selgus, et kuuene ja neljane olid igal öösel alla pissinud, kuivi magamisriideid neil ammu enam ei olnud ja kogu telk haises rõvedalt. Kuidas need lapsed seal üldse magada ja olla said…?
Ühiste jõududega koristasid kasvatajad telgi ja panid madratsid-tekid kuivama. Aga pesumasinat meie laagril ei ole ja telk haises päris võikalt kuni laagri lõpuni. Nende kasvataja istus igal öösel üleval, sest 4-aastast tuli pissitada kell 00.30 ja 6-aastast kell 3.30. Laagris on ainult räpased kuivkäimlad, mida täiskasvanulgi ebamugav kasutada ja need asuvad telkidest kaugel, otsapidi metsas. Pikk ja hirmutavalt pime tee väikese lapse jaoks öösel tualetti minna. Pole ime, et neid pisikesi allapissijaid rohkemgi oli.
Seejärel jättis üks ema oma 3-aastase poja laagrisse vanema õe hoida. Õnneks küll ainult nädalavahetuseks ja see tüdruk hoidis oma venna väga hästi ära, aga siiski.
Koolieelikutel on laagris raske. Nii väikesed lapsed peaksid päeval magama. Eriti laagris, kus äratus on vara ja päev läbi rahmeldatakse värskes õhus ja vees.. Õhtuks olid põnnid hullemad kui zombied. Laagri ainuke pesemisvõimalus on telksaun, kus on suur ja raskelt käiv kuumaveekraan, millega ma isegi ennast mitu korda kõrvetanud olen. ja söömiseks välisöökla, kus tuleb, kuumad kausid käes, suuremate laste vahel tõugelda ja omale mõne viltuse ja logiseva laua taga koht välja võidelda, sellal, kui parmud-sääsed sind vihaselt purevad.
Siis jäeti üks neljane tüdruk oma rõõmsate varateismeliste tädidega. Tema murdis juba teisel päeval jalaluu ja läks koju tagasi. Õnnetusi võib muidugi igal pool juhtuda ja jalaluu võib laps murda ka lasteaias, kodus või kus iganes, aga üldisel foonil tundus see õnnetus kurjakuulutav.
Kõige patusem lapsevanem olen ma ise, sest laagri noorim laps oli PR, minu enda üheaastane. Ühe kasvataja laps oli 2 ja minu PI 5. Aga nemad olid siiski emmedega, mitte üksi. Ka üks isa oli omale aega võtnud, et 5- ja 7- aastaste poegadega 2 nädalat laagrielu nautida.
Ükshaaval võttes on väikesed lapsed laagris väga tervitatav nähtus. Sõbralik laagripere hoiab krapsaka kuuese või isegi neljase ära küll. Aga korraga oli terve laager väikesi lapsi täis ja keegi ei teadnud õieti, kes peaks mudilaste eest hoolitsema. Kasvatajad olid tulnud ikkagi laagrikasvatajateks ega tahtnud sugugi mingeid sõimetädi kohustusi täita. Seda enam, et tingimusi väikeste laste hoidmiseks ei olnud. Mänguasju, pissipotte, päevaund, pesukausse, hoidjatädisid ja turvalist ümbrust pole purjelaagris kusagilt võtta.
Viimaseks kolmeks päevaks visati laagrisse õde-venda, 7-ja 5-aastased. Vanemad kiirustasid minema ja õhtul selgus, et algav öö on lastele üldse esimene elus telgis magada.
Päeval on laagris lõbus, päikseline ja helge. Aga kes vähegi telgis maganud, see teab, kui jääkülmaks võib vastu koitu minna ja kui pime on teekond läbi öise laagri metsa WC-sse.
Need 2 õnnetut pisikest olid küll täielikus šokis ja hädas. Nad kartsid telgis magamist, välikempsu ja ujumist.
Hommikusöögist lõunani mängisid õde-venda kahekesi tuhahunnikus, lõunasöögist õhtuni aga porilombis. Võib-olla on see linnalaste jaoks tõesti haruldane ja eksootiline ajaveetmise võimalus, aga ma arvan, et nende vanemad kujutasid laagrilõbusid teisiti ette. Viimasel päeval kakas väike tüdruk, kes ilmselgelt kartis kuivkäimlas käia, ühe laagris suvitanud rikkuri telgi ette piraka junni ja sellest tuli suur pahandus.

Pilte laagrist

2011-07-29T19:57:00.000-07:00

Sõuame järvele

Vaade tornile maalt

Ja veelt

Ilus ilm

Teenimatu autasu

19-21 juuni

2011-06-21T14:07:00.000-07:00

Pühapäeval käisime Rita, Kauri ja Kaarliga Botaanikaaias. Sadas vihma ja me läksime palmihoonesse, et papagoisid ja kilpkonni vaadata. Lapsed ronisid nagu ahvikari mööda ohtlikke kitsaid treppe ja laealuseid. Kõik kohad olid täis rohmakates pottides kastmisveest lubjatriibulisi hatuseid taimi. Äkki köitis mu tähelepanu üks väheldane rääbakas põõsas. "Mimoos" teatas silt taime kõrval lakooniliselt. Mimoos-mimoos... see meenutab mulle lapsepõlves loetud dzungliraamatuid, oot mida see mimoos tegigi???
Lapsed kükitasid vähemalt tund aega mimoosi ees ja torkisid teda õrnalt näpuga. Nad ei jätnud enne, kui viimanegi mimoosi siidistest narmalistest lehekodaratest oli korda saatnud väikese ime, mille vaatamisest me keegi ei tüdinenud. Mimoos nimelt tõmbab oma lehed kokku, kui neid katsuda. Ehkki Piret väitis, et mimoos üritas teda paitada.
Esmaspäeval tuli käia Moonika tütre Joanna põhikooli lõpupeol, mis kestis terve päeva.Nägin paljusid, keda tavaliselt ei näe.
Täna kella 2 paiku jõudis isand Kiis lõpuks Euroopast koju. Oi seda õnne ja laste rõõmukisa! Reisikottidest, mustade sokkide, õunasüdamete,vettinud paberite ja saiapuru vahelt hakkasid välja tulema suured pungil kommikotid, hellalt paberisse pakitud ehted (mulle ja Viivele, armastusega) mänguasjad ja suveniirid. Natukese aja pärast oli korter täis värvilisi kommipabereid ja veel värvilisemaid muuseumivoldikuid,kunstikatalooge ja võõramaiseid pornoajakirju.
Peale lühikest, aga värvikat taaskohtumise tähistamist kadus isand Kiis linna peale asju ajama. Lapsed läksid õue, et oma uute mänguasjadega naabrilaste ees eputada. T helistas ja A käis läbi.

13-19 juuni

2011-06-19T15:03:00.000-07:00

Isand Kiis sõitis esmaspäeva öösel Euroopasse kunstiväärtusi nautima. Selle asemel, et nautida vabadust ja vallalisust, sõitsin lastega ema juurde maale, tütrekohuseid täitma.
Maal oli kohutavalt igav. Seal on metsikutes kogustes ajakirju Kroonika, Naised ja Naisteleht, 3 päeva järjest lugesin neid. Sellest saab mingi imeliku räpase kaifi, nagu sööks 3 päeva järjest rämpstoitu, aeleks voodis ega käiks duši all.
Minu lemmik ja ühtlasi kõige sürrim on Naised. Selle peatoimetaja on Inga Raitar, põhistaar Kati(Saara)(Murutar)Vatmann ja psühholoog Mart Laisk. Õpetatakse, kuidas köögilaual seksida, nii et toas koolitükke tegevad lapsed häiritud ei saaks, munarestist ehtekarbi meisterdamist, räägitakse staaride toidueelistustest ja õnnetu saatusega inimestest.
Neljapäevaks sain koju tagasi. Päeva ülesanne oli lilletada ülikooli lõpetamise puhul üht noort sugulast. Ülesannet raskendas asjaolu, et lähikontaktid mainitud sugulasega jäid peamiselt aega, mil ta oli 5-6 aastane. Pealegi on ülikooli lõpetajatel kombeks maskeerida end meikapi, soengu ja tualetiga, mis muudab kõige normaalsemadki tütarlapsed mammideks, bitchideks või Oscari nominentideks.
Õnneks leidsin rahvasummas õnnitletava vanemad ja hiljem selgus minu suureks kergenduseks, et ka õnnitletav polnud oluliselt muutunud. Juba 5-aastaselt oli ta silmapaistvalt ilus ja tark.
Reedel käisin strippar Marcoga Cadillaciga sõitmas. Teel koju nägin rebast.

Nädalalõpus oli meil pidevalt maja täis lapskülalisi, õues käis veesõda ja ma küpsetasin umbes 100 vahvlit.
Sellised päevad, kus käratsev lastekari jookseb poriste jalgade põntsudes toa ja õue vahet, mina saan küpsetada sadu vahvleid ja pannkooke ning keegi on köögiakna klaasid vorstiviiludega ära ehtinud, on minu jaoks absoluutselt perfektsed. Neil hetkedel ma tunnen,et elu on täiuslik.

Mees ja Naine Pärnus

2011-06-11T09:50:00.000-07:00

On filmiblogid ja raamatuarvustuse-blogid. On tehnikablogid, kokablogid titeblogid ja aiandusblogid. Rääkimata veel fotoblogidest, seksiblogidest, koduperenaise-blogidest ja vingumisblogidest.
Minu ajaveebis on kõik need stiilid esindatud vähemalt ühe sissekandega, aga täna teeme vahelduseks kultuuriblogi.
Niisiis, käisime Pärnus, et M ja T saaksid oma taiese järjekordsele Mees ja Naine näitusele üles panna.
Algaja kultuuriajakirjanikuna ma küll peast ei tea, mitmes Mees ja Naine näitus see oli, aga viimased 10 aastat olen seda igal suvel vaatamas käinud.
Esimest korda käisin MeesNaine näitusel Morgiega. Mina olin mr. Kiisiga juba tuttav, ent me mõlemad Morgiega olime veel täiesti vallalised ja Kaarna mees, kes oli ka alles lõbus poiss, viis tibid Pärnusse tuuritama. Tema käis Sunsetis ja rannas, meie käisime kunstinäitusel. Väga lõbus pärnuskäik oli.
Järgmisel suvel olime Mr. Kiisiga armunud tudengipaar ja hääletasime mööda Eestit ringi. Pärnusse jõudes olid mu jalad hirmus valusad, niisiis külitasin oimetult näitusesaali põrandal maas ja kuulasin, kuidas Mark Soosaar intervjueeris Amandus Adamsoni tütart.
Kahe aasta pärast olin rase, ootasin oma esimest last ja igasugune moodne kunst ajas mind oksele. Ka Mees ja Naine näitus...
Neljandal aastal oli meil kõhukotis kaasas 6-kuune Tiia Triin ja saabusime esmakordselt OMA AUTOGA.
Noh ja edasi olid aastad Mees& Naise ning titega, rasedana ja titega, kahe titega, rasedana ja kahe lapsega ning seekord saabusime Soosaare valdustesse hinnalise moodsa kunsti keskele juba rekordilise kolmese põnnikarjaga.

Rasedana ja 2 titega aastal 2009

Olin Tartus juba mitu nädalat kunstiteose sünnitusvalusid kannatama pidanud, mis avaldusid mr. Kiisi depressioonis, viha-ja pahurusehoogudes, isand T järjest sapisemaks minevates märkustes ja üleüldises segaduses. Natuke sain ise ka ämmaemandaks olla, nt. see, et paljas 8 meetri kõrgune naine on justnimelt Pamela Anderson ja siis see sussiks maskeeritud rasedustest on minu väljamõeldud... aga pole siin midagi eputada. Kui Keenius ja Korüfee koos tegutsema asuvad, on ülejäänud maailmal targem vait olla ja mitte segada.
Niisiis, Keenius ja Korüfee maalisid kahepeale valmis kahekorruselise maja kõrguse alasti Pamela Andersoni, kes oli välja venitatud ja roosa nagu tissidega vihmauss, varastasid Lastekunstikooli meesmannekeeni ja ostsid odava, ent töökorras fööni ning suure lastebasseini, mille ma loodan järgmiseks suveks enda tarbeks pihta panna.
Pärnus läksid nad kohe tülli kuraator Soosaarega, kuid peale pikemat jonnimist, hüsteeriat ja demonstratiivset mossitamist (miks mõned inimesed arvavad, et kunstimaailm on helge ja rahumeelne võrreldes ülejäänud maailmaga ning kunstnikud õilsamad ja suuremeelsemad muudest inimolenditest? Minu kogemused kinnitavad, et ei ole riiakamaid, egoistlikumaid ja lapsikumaid tegelasi, kui kunstnikud, vähemalt näituse ülespaneku ajal) soostusid oma teose panema üles Chaplini Keskuse välisseinale, et see kõrguks Pärnu kohal nagu seksisümbolile kohane. Minu meelest väga hea koht,teos on nüüd kogu näituse sümboliks ja Soosaar ei ole mitte rumal mees.
Kui ajakirjanikud avamisel meie kangelaste ümber kobardusid ja fotoaparaadid plõksuma hakkasid, muutusid seni sülekoertena närvilised ja riiakad Keenius, Korüfee ja Kuraator äkki rahulikeks, leebeteks ja vennalikeks. Helge meeleolu nakatas kõiki ja meie lapsed said rahus banketilauda rüüstata.
Praegu räägitakse nii palju sellest, kuidas kultuuriüritustele EI TOHI lapsi kaasa võtta, sest et nad segavad normaalseid (lastetuid) inimesi. Meie kasvatamatud jõnglased käitusid minu arvates küll päris hästi, ehkki neil tuli kultuuritemplis, kallite taieste keske veeta 2 päeva.
Lapsed mängisid õues, jooksid ümber Chaplini keskuse, vaatasid mööda põrandaid ja seinaääri vedelevaid pilte, aga EI KATSUNUD neid, istusid toolidel, mis, nagu hiljem selgus, olid ühe Treimani külast pärit naivisti valmistatud eksponaadid, aga naivistil paistnud selle vastu midagi olevat...

Ja Piret röögatas keset Soosaare avamiskõnet kõva häälega: "LOLLAKAS!!!", aga see tuli ainult sellest, et Pilleriin teda parajasti käsivarrest hammustas.
Näh, kultuurist pidin ju hoopiski kirjutama! Et millised teosed väljas olid ja mis tundeid need tekitasid ja millise diskursuse või paradigmaga üks või teine teos haakub ja mida see kõik metatasandil tähendada võiks...
Aga tõlgendused ongi jama. Minge parem ise vaatama! Ja lapsed võtke kaasa.

Minu kodu

2011-05-25T13:56:00.000-07:00

Oma kodu on eestlaste jaoks üks väga tähtis asi. Tähtsam, kui abikaasa ja lapsed. Abikaasa ja lapsed võivad olla või mitte, aga kodu peab igaühel olema.
Valusaid koduideaale on kahte sorti. Esiteks kuldne, kuid kuid traagiliselt kaotatud  Lapsepõlve Kodu, kus rukkiväli heljus lagendikul ja kuusik kohas mäenõlva peal ja kasteheinas põlvini... ja nii edasi. See on kodu, mida eluaeg igatsetakse, aga kuhu (erinevate traagiliste asjaolude tõttu) kunagi tagasi ei saa.
Teiseks valusaks ideaaliks on Unelmate Kodu.
Paljudel on juba väga noorest east saadik detailideni kindel ettekujutus, milline see Õige Kodu peab olema (oma maja, koer, järveäär,kamin, punane katus jne). Keskmise eestlase Unistuste Kodu on teadagi paksus metsas merekaldal, mitte kaugel kesklinnast asuv hubane kolmekorruseline ühepereelamu.
Ent mu postituse pealkirjaks oli siiski Minu Kodu, mitte Oma Kodu. Misasja on siin vaja teiste unistuste kallal näksida, ah?
Mul on imelik võime tunda ennast peaaegu igal pool kodus.
Otepää, Setumaa, Ida-Viru, Kalamaja, Tori, Kuremaa, Praaga, Võrtsjärv, Viljandi  ja veel lugematu arv kohti - ning alati sama tunne. Esimesest pilgust olen leidnud oma puud, kivid, lagendikud, tänavad ja nurgatagused. Tean, mis seal on toimunud ja kuidas elatud enne minu tulekut.  Kuulnud vere häält, mis ütleb - siin, selles maapinnas on sinu juured.
Välismaal olen ma käinud vähe, aga alati tundnud, et võiksin seal elada, kohaneda, assimileeruda. Mõelda kohalikus keeles kohalikke mõtteid. Võiksin olla iseteadlik sakslanna kusagil Hamburgis, malbe rootslanna, kes elab Stockholmis mõnel tuulisel mereäärsel tänaval või hoopis hispaanlanna, terve elu päikeses. Isegi venelane kusagil Pihkvamaa porises külas. .
Kuni 18 eluaastani oli minu unistuste koduks mu lapsepõlvekodu. Sellest ilma jäämine oli valus. Olen nutnud, neednud, palvetanud ja leinanud oma lapsepõlvekodu kaotuse pärast, aga alles sellest loobumine  tõi mind päriselt koju.
Kodu on seal, kus on rahu ja armastus. Kõlagu pealegi triviaalselt, aga see on asja tuum. Kodu asub südames (ajus, veres ja luuüdis, kui teile nii rohkem meeldib), mitte kusagil väljaspool.
Hääkene küll, ma olen imelik inimene. Võimalik, et minu nõuded Oma Kodu suhtes on palju madalamad, kui muudel inimestel. Paljudele on kodu staatusesümbol, eneseteostus , ülim eesmärk. See meenub aegajalt, kui mõni kolleeg jälle varjamatu põlguse või pilkega venitab: "Jää-änese tänav, nojah..." või küllatulnud lapsepõlvesõbranna lausub rõhutatult: "kena väike kodu..."
Ma ei pane hinnanguid pahaks. Nemad ju ei tea, kui tore on elada Jänese tänaval ja võibolla nad ei näe, et rahu ja armastus mahuvad meile vaatamata väiksusest kenasti ära.
Aga teiselt poolt, mida tean oma kodu igatsusest mina, saatusesthellitatu, kellel on alates 19 eluaastast olnud OMA korter, olgugi et väike ja vilets.
Mõned nõuded oma kodule on muidugi mulgi. Elementaarne turvalisus,nii et sa oma elu pärast kartma ei pea. Et naabrid ja kodakondsed oleksid talutavad inimesed. Mugavused, näiteks vettpidav katus ja joogivesi läheduses. Natuke privaatsust ja võimalust üksi olla.
Aga kõige olulisemad on rahu ja armastus. Mina ju tean ja olen kogenud, kui sõnulseletamatult võigas tunne võib olla mõnes looduskaunis, hästi sisustatud, puhtas ja värskelt remonditud paigas. Sellises, kus inimsuhted on korrast ära. Ja kui soe ning kodune võib olla mõni räpane, inimesi täistuubitud vaene ja armetu koht.
Mõne asjaga võiks mulgi siin elus vedada. Permanentse ja kroonilise kodutundega näiteks. Aga kõigile kaotatud, unistatud ja igatsetud kodudele olgu see laul.

Võhandu 2011, esimene osa

2011-05-05T16:10:00.000-07:00

Kevade kõrghetk on nüüd möödas. Maratoni eel ja ajal oli hull eufooria peal, adrenaliini veres rohkem kui vett. Maratonile järgnevatel päevadel aga imelikult tuim ja tühi olek. Lihased ei valutanud,ville polnud peos, aga vaim oli kummaliselt roidunud ja udune, nagu oleks osa minust ikka veel kusagil Võhandu jõel ega tahakski koju tulla.
Võrru jõudsime reede õhtul pimedas. Tanel, võimekas nagu ta on, oli meile korraldanud pehme maandumise Nelsoni-omade laagriplatsil, kus saime oma kummipaadid täis pumbata ja stardivalmis jätta. Nelsoni mehed tulid õrnadele naisterahvastele appi, pumpasid paadi täis, varustasid meid aerude ja kuhja sõudmisalaste nõuannetega ning said meie üle kõvasti nalja visata.
Öö oli rahutu, sest mind tabas stardieelne kõhuhaigus. Tiinat-Ritat aga kaanisid äsjaleitud jutukate sõpradega viskipudeli tilgatumaks. Jäin magama, kõrvus kumisemas üks vana laul "Koidab, koidab see päev mida viimsena näen...
"
Selline tunne oligi hommikul kell 7 kergelt värisevate jäsemetega starti tuterdades.
Varahommik oli imekaunis ja pinge viimseni üleval. Õnneks saime kähku jõele ja edasi läks lõbusalt, aga siis saime üksteise peale vihaseks. Me ei olnud varem kordagi koossõudmist harjutanud ja paat vänderdas ühest jõeservast teise nagu pime hobune. Õnneks meenus mulle, kuidas onu mind lapsena õpetas aerulabaga tüürima. Trikk mõjus ja olukord oli päästetud.
Võhandu-äärsete majaomanike jaoks on maratonipäev umbes sama, nagu raamatus "Lotte reis lõunamaale" rändlindude päev. Inimesed olid kogunenud õuedele, kohvitassid pihus, mõned katnud isegi hommikusöögilaua otse jõe kaldale. Rahvas hõikus ja lehvitas, üks väike tüdruk istus paadisillal, lambatall süles.
Kõigepealt jõudsid meile järele ja möödusid kajakid, siis kanuud. Hiigelsuured, 8-10 kohalised raftid liikusid aeglaselt nagu merilehmad, sest nende peal olevad seltskonnad pöörasid rohkem tähelepanu vedelkütuse sissekallamisele, kui sõudmisele.
Ma tean, et olen imelik, aga ikkagi ei saa ma joomaseltskonna ja tankisuuruse kummipaadiga maratoniletulekust aru. Mis mõte on maksta 40 euri stardimaksu per kärss, teist samapalju paadi ja varustuse rendi eest, pluss veel tont teab kust kohale ja tagasisõit, pluss saateauto kulud. Lihtsalt selleks, et veeta üks ilus kevadpäev juues ja lämisedes. Maraton on kõigest aksessuaar, kaunistamaks viinavõttu,sest sõit katkestatakse kohe, kui pimedaks läheb, külm hakkab, alko lõppeb ja enam nii lõbus pole.
Raftidest lõpetas 7 paati, kus ilmselt rohkem sõuti ja vähem joodi,aga katkestajaid oli 13. Enamik katkestas viimases või eelviimases kontrollpunktis (nagu meiegi), kust finishini sõudmine tähenanuks üksnes paaritunnist lisapingutust. Ometi peaks
6-10kesi sõudmine olema palju lihtsam, kui meil 3kesi või Kiisil üksi.
Kahju, et ükski naiste kummipaatkond ka sel aastal finishisse ei jõudnud. Peale meie kolmiku oli veel kaks kuuepealist naistekampa. Ühed juba möödunud aastast tuttavad pagariemandad valgete mütside ja Eesti Pagari logodega ning paaditäis lõbusaid patsidega plikasid, kelle ma omas mõttes võistkond Kloostrikooliks ristisin. Mõlemad katkestasid viimases-eelviimases kontrollpunktis.
Naisi osaleb maratonil üldse vähe, lõpetab veelgi vähem. Kui lõpuks mõnel naispaatkonnal õnnestuks kummipaadiga, ükskõik mitmekohalisega, lõppu jõuda, on see suur saavutus. Võibolla peaksin järgmisel aastal ikkagi 6-kohalise laeva hankima ja mehitama, vabandust, naistama?

Võhandu 2011, keskmine osa

2011-05-05T16:01:00.001-07:00

Tegelikult on MH-l õigus, kui ta ütles, et maraton on nagu meditatsioon ja tegelikult võiks need 100 km üksi läbi sõuda, sealjuures paastudes ja vaikides. Selle ajaga jõuaks kogu oma elu läbi mõelda ja olulistele küsimustele vastused leida. Mina igaljuhul tegin maratoni läbides enda kohta mitu olulist avastust.
Nüüd ma tean, miks mul on keeruline olla grupi liige ja miks ma lähen nii sageli tülli teiste inimestega,eriti aga võimukate naistega. Ma ei suuda liidritele alluda; aga samas ei suuda ma ka ise liider olla. Ma võin inimesi kaasa haarata ja liikuma panna, aga kriitilistes olukordades annan ma väga hea meelega tüüri kellegi teise kätte. Ühesõnaga, olen Algataja, aga mitte Juht. Süüde, mitte Rool. Ja parem ongi, ma ei talu kamandamist ja ei taha ise ka kamandada.
Oli ka põhjust mõelda, kui palju on minu ümber tugevaid ja võimekaid naisi, kes teavad, oskavad ja teevad absoluutselt kõike Väga Hästi. Igaljuhul õigemini kui kõik teised. Igaljuhul paremini, kui mehed. Üldjuhul on sellise naise esimene mees olnud laisk ja küündimatu, teine mees saamatu ja tossike ning pojad, kui neid juhtub olema, on kah isade moodi toslemid. Ma ei imesta enam, miks nii paljud mehed (ja mitte ainult mehed)lahkuvad, põgenevad, järjest väiksemaks ja vaiksemaks muutuvad. Kui mees ei lahkugi päriselt, tema füüsiline keha jääb kohale, siis vaim põgeneb ometi. Viinapudelisse, arvutisse, hobidesse, ajalehe taha, teleka ette... Tegema midagi, millega tõeliselt hakkama saad.
Kuna Proua Väejuht nr. 1 on minu ema, siis tean lapsest peale, mis tunne tuleb, kui sa ühtegi asjaga korralikult hakkama ei saa. Proua Generalissimuse jaoks ei tee sa kunagi piisavalt kiiresti, piisavalt korralikult, piisavalt õigesti... Lakkamatu õpetamine muudabki jalad aeglasemaks, näpud kohmakamaks,meele töntsimaks, käest kukuvad aerud, nõud ja kõik muu. Naisgeneralissimustel ei maksa imestada, kui nad ühel hetkel ilmasambaks on saanud ja oma perfektseid oskusi üksi rakendada võivad. "Kui mina ei tee, siis ei tee keegi" on isetäituv ennustus.

Võhandu 1011, kolmas osa

2011-05-04T14:59:00.000-07:00

Vaatamata võimuvõitlusele oli meil siiski kaunis hommikupoolik jõel ja sõuda ei olnud sugugi raske. Jõekaldad olid kevadiselt helerohelised, täis ülaseid, paiselehti ja sinililli. Maraton on oluliselt kergem, kui sünnitamine ja päris kindlasti kergem, kui ühe keskmise pereema argipäev. Igaüks, kel on pere, majapidamine ja väikesi lapsi, peaks paar korda aastas saama stardimaksuvabastuse ja mõnel maratonil käima, et puhata ja hinge tõmmata.
Lõunaks jõudsime Leevile ja sealt algab Võhandu kõige põnevam osa, täis kärestikke ja veskitamme. Möödunud aastal ma seda ei teadnud ja me sõitsime selle läbi, paadis üheksakuune Pilleriin ja kuuene Kaur. Oli see vast sõit; ja seekord kihutasime veelgi uljamalt kuni mr. Kiisi kurikuulsa crashini Viiral.
Päästeoperatsiooni käigus leidsime jõest lisaks omaenda asjadele veel ühe Karumsi sokolaadi, täitsa uued oranzid kindad ja jõe kaardi. Nimelt oli paisu all üks seline imelik koht, kus jõgi vastuvoolu tõmbab. Kosk tuleb alla ja jõgi voolab talle vastu ning sinna oli kogunenud kõiksugu asju. Mida kõike sealt küll leida võiks? Kaldal kuivatas oma riideid blaseerunud ilmega lätlastepaar, kes olid oma kajakiga just enne Margust ümber käinud. Viira veskipais on salakaval.
Sõudsime edasi ja natukese aja pärast murdus aer. Randusime ühes taluõues ja kohale tormas vissis näoga proua, kes kukkus seletama, et see on nende õu ja maale astuda ei tohi, sest et see on eravaldus ja me sõtkuvat kalda ära.
Kallasraja seadus on ilmselt kõige enam rikutud seadus Eestis, aga seda ma prouale seletama ei hakanud. Selle asemel hakkasin Ritale ja Tiinale võimalikult valju häälega jutustama oma lapsepõlvest Peipsi ääres. Kuidas meie õuest iga päev käis läbi inimesi,kes küsisid nööri, lauajuppi, kirvest, labidat vihmausside kaevamiseks, purki nendesamade vihmausside paigutamiseks, leiba, soola ja tikke... Vahel tuli mõni kalur välja tõmmata jääaugust, vahel kummuliläinud paadist. Rannaäärne elu, nii peabki, mõistate.
Mr. Kiis vaatas kriiskavale prouale täiesti tuima näoga otsa ja küsis "Vabandage, kas teil teipi ja kääre on"? Proua vakatas ja tatsas ammulisui nõutud asju tooma.
Sedaaegu, kui meie vihase eraomanikuga võitlesime, tegutses jõe teisel kaldal, vastasasuvas talus meie saatemeeskond, ehk Rita kasuisa Tõnis. Tõnis on küll juba 60-aastane sarmikas hõbejuusne vanahärra, kelle kõrvakuulmine ja jalad on juba tiba töntsivõitu. Aga tema silmadest vaatavad ikka veel vastu piisonipull ja Casanova ning muidugi loovutas vastaskalda taluperenaine talle silmapilk oma parima kõplavarre, tugeva ja rauast otsaga. Vaat selline peab olema üks õige jõeäärne taluemand, pealegi olid ta enda pojapojad kah maratonil. Tõnis tormas võidukalt kõplavarrega vehkides jõe äärde nagu noor põder ja mina tõin selle paadiga meie kaldale.
Mr. Kiis kõplas ja meie sõudsime edasi, aga vaatamata kõigile pingutustele lõppes maraton meie jaoks ikkagi Leevakul, kõigest 23 km enne lõppu. Rita ja Tiina olid varjamatult rõõmsad ja kepsutasid supikatla manu. Seal oli hulk teisi katkestajaid, nii eesti, vene kui läti soost ilusaid meesaerutajaid, kellega üheskoos sai jahtunud hernesuppi lürpida, viina peale visata ja vastastikku oma seiklustega kelkida. Mina jäin Leevaku tammile Margust lohutama ja olgem ausad, ma olin nii väsinud, et poleks jõudnud enam meetritki sõuda. Küllap mõistis seda ka Margus ja leppis katkestamisega üllatavalt ruttu.

2011-04-20T15:29:00.000-07:00

Mida lähemale jõuab 30. aprill, seda enam õnnelik ja elevil on Margus. Mina seevastu muutun iga päevaga järjest vaiksemaks ning süngemaks. Kus küll oli mu mõistus, kui registreerusin osalema
Võhandu Maratonil??? Miks ma arvasin, et suudan maha aerutada 100 kilomeetrit 24 tunni jooksul? Seda olenemata ilmast, iseenda olematust füüsilisest vormist ja kummipaatide iseärasustest?
Oleme viimasel ajal kõvasti trenni teinud ja kõigist soovkujutelmadest hoolimata ei saa ma enam ignoreeride fakti, et sõua kuidas tahad, kummipaat EI LIIGU kiiremini, kui 5 km. tunnis. Ehkki mulle meeldib paadiga sõita, pole ma päris kindel, et see on meeldiv 24 tundi järjest...
Ehkki kindlasti on see lõbus, vähemalt kohati.
Ma olen märganud, et kui mul õnnestub mõelda ENNE tegutsemist, olen ma üllatavalt edukas. Nojah, aga see maraton on nüüd jälle üks "tehtud-mõeldud" ettevõtmisi minu elus...
Ent igal inimesel, ka pealtnäha andetul, on mõni eriline anne. Minu puhul on selleks oskus leida kaaslasteks tugevaid naisi. Maratonile läheb Margus soolosõitjana ühemehepaadis, mina aga olen paadikaaslasteks valinud Rita ja Tiina. Rita võttis talvel osa Haanja, Alutaguse ja Tallinna suusamaratonidest ning oleks võtnud Tartu omastki, kui poleks kopsupõletikku jäänud. Tiina aga on rohkem valküür kui luust ja lihast naine ja kui meil õnnestub ta kainena starti toimetada, siis toimetab tema meid omakorda kindla peale finishisse. Minu kui füüsiliselt nõrgima ülesandeks jääb naiskonna moraali ja vaimujõu kõrgel hoidmine.
Vaatamata sellele, et ma väga armastan oma lapsi ja tahan nendega 24/7 koos olla, tundub võimalus veeta 24 tundi ilma Pille Riinuta nagu parim puhkus, isegi kui see tähendab ööpäeva läbimärjana külmas jõevees, lakkamatut aerudega vehkimist ja kohatist rahesadu. Rääkimata koskedest, kärestikest ja veskitammidest. Aga nüüd on käes tõeline hädaolukord, sest mul ei ole Pille Riinu kuhugi jätta. Vanemad lapsed lähevad vanaema juurde. Ent kuigi Marguse ema on väga lahke, tunnen ma seda riukalikku vanaprouat piisavalt. Tean väga hästi, et ta lükkab lapsehoidmistöö oma teise minia, vagura Kadri kaela. Ja 2 ööd Pille Riinuga oleks Kadrile, kelle kaheaastane Uku öösiti kisab nagu udupasun, täiesti ülejõukäiv.
Ma ei tea, mis saab. Aga ma olen trenni teinud, maksin ära üüratu osavõtutasu ja võtan iga päev toidulisandeid. Nüüd on maratonil osalemiseks vaja veel kindaid, kiivrit ja lapsehoidjat(hoidjaid).
Läheks ma sünnitama, oleks lapsehoidmise korraldamine lihtsam. Sünnitus võtab palju vähem aega, kui maraton ja on kergem ka...

Toidust ja elust

2011-03-11T14:58:00.000-08:00

Meil on kombeks saanud teha 3 taimetoidu-perioodi aastas. Umbes 1 kuu enne jõule, enne jaanipäeva ja enne lihavõttepühi.
Millegipärast on nii, et pööripäevad on meil eestis väga lihakesksed. Jõulude keskpunktis asub ahjupraad ja ja jaanipäeva peaesineja on shaslõkk. Ma saan aru küll, et ajutine taimetoitlaste mängimine ja kuuks ajaks lihavaba menüü väljanuputamine on minu kui igavleva koduperenaise mäng, aga ikkagi...
Jõuluprae ja jaanishaslõki söömine peale kuuajast lihapaastu on ootamatu kogemus. Ühelt poolt saab sellest kauaoodatud lihatükist peaaegu rituaalne söömaaeg, millest võib peaaegu ekstaasi jõuda. Samas pakub lihasöömine peale esimest kaifi nii vähe.

Mina ei ole veel valmis täiskohaga taimetoitlaseks hakkama. Margus tahaks küll, aga minu ja laste pärast ei saa. No kuidas ma harrastan taimetoitlust meie peres, kus elab 3 väikest lihasöödikut, sibul ja tema sugulased on persona nongratad ja üldse, taimetoit ei tähenda meie omade jaoks mingit keedukapsast või sojaube, vaid krõbedaid, rasvast tilkuvaid friikaid, meetrise võikihiga kaetud juustuleibu ja tervislikuks vahepalaks shokolaadi, küpsiseid ja jäätist. Ning kohvis ja alkoholis pole ka grammigi liha...
Mul on koguaeg tunne, nagu oleks meie kodus pühad või külalised või oleme me teinud hoopis hüppe ruumis ja ajas ning sattunud Armastuse Planeedile. Kõik on nii helge, et tahaks selga panna oma kõige ilusamad riided ja kui need ei ole piisavalt pidulikud, siis käia hoopis ilma riieteta. Alasti nagu paradiisis.
On öeldud mitmelt poolt,et me Margusega oleme nii ebastabiilsed. On malbeid paare, kes elavad lausa tapvas harmoonias ja neil on 90 kooseluaasta peale umbes 1 viieminutiline tüli. Teised paarid veedavad värvika ja põneva elu kokku-lahku kolides, teineteist kirvega taga ajades, pottide-pannide ja sõimunimedega loopides.Ning selle kõige vahepeal jõuavad veel 6-7 last valmis vorpida nagu niuhti.
Minu meelest on meie elu, milles armastus ja harmoonia vahelduvad tülide ja kriisidega,tegelikult ju omamoodi tasakaal.
Mr. Kiis on täitsa segi keeranud. OK, ma saan aru, et suudleme ja kallistame 24/7, pühendame üksteisele laule ja luuletusi, jalutame teineteisel käest kinni hoides ja sügavalt silma vaadates... eee... mööda rõivapoode. Aga, aga!
Tegin endale oma privakannu rohelist teed, nagu igal õhtul. See on minu roheline tee, vastik ja mõru. Margus pole seda elusees suu sissegi võtnud. Aga nüüd...

"Mida sa jood seal?"
"Rohelist teed, aga teises kannus on musta ka, sulle tegin".
Armunud ohe: "Vala mulle ka seda rohelist asja. Tahan koos sinuga juua"
Vaat siis ma tundsin, et kohe kukub mulle lagi kaela. Tõepoolest, see ongi armastus.

Aga kuidas kasvatada tüdrukuid?

2011-01-19T14:28:00.000-08:00

Minu lapsepõlves kasvatati tüdrukuid ainult perenaisteks ja pruutideks.
Meie kodus kehtis eeskätt see perenaise-mudel. Hea perenaine olla oli kõige tähtsam asi elus ja tüdruku eksistentsi ainumas õigustus oli olla Ema Abiline. Tööjõud. Koristamis-kokkamis- ja küürimisrobot. Mina keetsin oma esimese supi 9-aastaselt. Ema oli mõneks päevaks kuhugi Leningradi või Pihkvasse põrutanud ja tühi kõht on ju teadupärast parim kokk ning kokaõpetaja. 15-aastaselt keetsin ma endale ise talveks kõik moosid ja muud hoidised ning sellest, kui vara tuli hakata enda pesu pesema, käsitsi loomulikult, ei julge ma isegi mitte rääkida. Keegi ei usuks seda.
17-aastaselt ei elanud ema enam ammu minuga koos. Kui ta vahel harva toidukoti ukse vahelt sisse viskas, polnud seal sees mingeid kulinaarialeti hõrgutisi. Toores seaveerandik või kausitäis vonklevaid kalu, millest teismeline mina üritas nüri noa, roostes hakklihamasina ja vanade Nõukogude Naiste koltunud retseptilisade abil midagi söömiskõlbulikku tekitada.
Kõigile tüdrukuile tehti ajupesu ka mehelemineku teemal, aga mulle siiski vähem, kui paljudele mu varaküpsematele ja kenamatele kooliõdedele. Meheleminek oli kõige tähtsam, tegelikult ainuke saavutus siin elus, mida tüdrukult oodati. Mehele saamisest kaugemale polnud vaja mõelda, sest meheleminek pidi mõtestama kogu tüdruku edaspidise elu.
Ma ei ole kunagi mõistnud ega hakka iialgi mõistma, mis imelik vägi paneb korralikust kodust pärit,äsja keskkoolipingist tõusnud tüdrukud (või poisid)esimesele ettejuhtuvale jobule kuldset kuud selga mõtlema ning temaga kodu, peret ja suurte inimeste elu mängima. Miks? Miks nad ei ole tänulikud oma vanematele muretu ja rõõmsa nooruse eest, et selle nii kergekäeliselt täiskasvanute kohustuste ja murederohke elu vastu vahetavad? Nagu oleks raske aru saada, millise põlvkondadepikkuse katastroofi see võib kaasa tuua?

Kui mina 18-aastaselt kodust minema sain, oli see tõeline orjapõlvest pääsemine. Abieluikke alla mina küll oma äsja vabaks saanud kaela painutada ei tahtnud ning lapse saamine oleks olnud suurim kõigist õnnetustest.
Otsustasin, et ei abiellu iial ja lapsi saan võimalikult hilises eas. Tore oli olla vaba noor täiskasvanu, seda enam, et enda elushoidmine oli juba jõukohasem, kui alaealisena.
Riided on noore tüdruku jaoks enamasti väga tähtsad ja nii see peabki olema. Minu ema mulle riideid ei ostnud, milles ei saa teda süüdistada, vaene aeg oli. Õnneks oli 90ndate alguse uueks moeks grungestiil, mistõttu noored neiud ja noormehed käisid riides nagu hernehirmutised. Mu kodus olid kapid täis surnud vanaisa ja vanaema riideid ning pööningult heinapeprede ja rotisita seest võis leida ema ja tädide paarkümmend aastat seisnud koolilõpukleite ja -kingi.

Oma tüdrukutele annan ma absoluutselt teistsuguse teismeea ja hellitan nad põhjalikult ära : )Ei mingit perenaislust, veel vähem meheleminekupropagandat.
Minu tütred ei pea olema väikesed vanainimesed, väikesed koristajad ja kokad. Las tüdrukutelgi olla aega tegeleda oma huvide ja hobidega, vabadus tulla ja minna kõikjale, kus midagi huvitavat teoksil. Minu tütardel saab olema sama palju vaba aega, kui nendevanustel poistel ja oma asi, millele nad seda kulutavad. Ka enda ehtimine, sõbrannadega lobisemine ja laisklemine võivad neiupõlve juurde kuuluda. Selle neiupõlve, mida minul kunagi pole olnud. Keegi peale oma ema ei saa tüdrukutele anda seda imelühikest ja muretut plikaiga, vaba majapidamis-ja rahateenimismuredest. Peale emakodust ära kolimist ei hakka keegi enam tüdrukute eest hoolitsema. Neist endist saavad hoolitsejad. Perenaised. Kogu eluks.

(Selge see, et käesolev kirjatükk on inspireerit Morgie poistekasvatusteemast. )

blogimise surma meem

2010-12-22T13:48:00.000-08:00

Ma pole väga harjunud meemides osalema, aga eks ma anna endast parima : )
Kogu lugu sai alguse siit:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
Nomai tea... mul on vähe aega virtuaalelu jaoks. Kord nädalas saan laste kisa kõrvalt aega.
2. Poliitikute blogisid loen…
Mitte iialgi. Kas nad tõesti kirjutavad neid ise ja sellest, mida nad tegelikult mõtlevad?
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
Harjumuse jõud on suur.Said juba kord blogirulli sätitud,eks siis loengi. Loen kas tuttavate ja sõprade blogisid või siis neid, näitavad mulle kellegi teise, minu omast nii põnevalt ja uskumatult erinevat mõttemaailma.
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
Inimesi üldjuhul huvitab nende lähim ümbruskond ja inimesed selles. Mille poolest foorumite külastamine või uudisportaalides kommenteerimine peaksid paremad olema.
Võiks õelda, et FB-s käimine on nagu päevalehe lugemine.Info on iga päev uus, aga hõre ja pealiskaudne.Blogid on nagu Eesti Ekspress - ilmub küll harvem, aga on sisukam ja informatiivsem.
5.
Minu kõige toredam hetk veebikolumnistina... ikka need, kus midagi tunnustavat on öeldud.
Kuuendaks lisa oma küsimus ja saada meem edasi
Miks internetisuhtluses solvuvad inimesed palju kergemini, kui IRL suheldes?
Ja edasi võiks vastata, kui viitsivad, Margus, Morgie ja Lendav

Püha Jõul ehk Lindgren seebiks

2010-12-20T18:09:00.000-08:00

Jõuludega on seotud nii palju kummalisi ootusi ja kui need kuidagi täituda ei taha, ajab see nii närvi. Meie peades on kaljukindlad teadmised, missugune peab olema üks Õige Jõul - ja oh seda pettumust, kui kõik ei ole nii, kuis peab.
Miks me õieti arvame, et jõulude ajal PEAB küpsetama lastega piparkooke, käima metsas kuuske toomas, meisterdama ehteid ja kingitusi, kaunistama ära kõik ruumid, tegema ise algusest lõpuni võimalikult palju ja erinevaid toite , viima läbi suurpuhastuse kogu elamises ja selle kõige juures olema veel eriliselt helges, aeglases ja tüünes konditsioonis?
Astrid Lindgreni raamatute ülimagusad jõulukirjeldused on meile kõigile kahe kõrva vahele löödud justkui kirves pealuusse. Teate küll - põrsakujuline piparkoogivorm, jõuluvihud ja isemeisterdatud korvikesed jõulupuu otsa riputamiseks,saanisõidud ja sibulõunad. Ning jõulu-suurpuhastus, mille järel on hommikuks puhtaksküüritud köögipõrandal uued kaltsuvaibad, kõik lõhnab puhtuse ja piparkookide järele ning isegi kulbiraua ümber on mässitud punast, rohelist ja kollast siidpaberit...
Need sadistliku mõnu ja täpsusega maalitud jõulukirjeldused korduvad Lindgrenil raamatust raamatusse, ilmselt oli tal mingi kõva jõuluobsessioon.
Kuvand jõuludest kui rahulikust ja kodusest pühast eksisteerib ainult selleks, et tekitada jõulustressi ja süümepiinu tänapäeva hõivatud naistel, kes peavad detsembris tegema töö juures aastaaruandeid, käima vähemalt 7 erineva asutuse jõulupeol, shoppama kingid ülerahvastatud palavates kaubanduskeskustes ning jõudma külastaada enda ja mehe lahutatud vanemaid, kes elavad riigi erinevates otstes. Kui saksa kultuuriruumi überpõhjalikud jõulutraditsioonid kohtuvad eesti naise ülima kohusetundega, taustaks tarbimisühiskond ja hullumeelne elutempo, siis ongi käes jõuluhorror, mitte jõuluidüll. Eesti peredele on see tuttavam kui jõuluvana.
Võibolla oleks aeg vabaneda eelmise sajandi alguse jõulukommetest ja kohaneda kaasajaga? Mina olen igaljuhul otsustanud oma jõulueelarvamustest vabaneda ja vähemalt oma peres asju värskemalt ja vabamalt võtta.
Lapsed sünnivad sagedasti planeerimatult ja vaestesse peredesse, aga mitte sinna, kus neid üleliia planeeritakse ja kontrollitakse. Hardushetked, rahu ja rõõm tulevad ka ootamatult ja ikka siis, kui nende tuleku puhul pole suurpuhastust teha jõutud. Ning jõulutunne polegi võrdelises seoses kulbiraua ümber mähitud punase siidpaberiga...
Rõõmsaid ja kohustustevabu jõule meile kõigile!

2010-11-24T05:51:00.000-08:00

Lastega reisil

2010-11-23T17:34:00.000-08:00

Üks mu sõber ütleb ikka, et ühe lapsega saab elada sisuliselt lastetut elu. Kui on kaks vanemat, saab ka kahe lapsega elada lastetut elu. Üks vanem võtab ühe lapse, teine teise ja palun väga, mine kuhu su täiskasvanusoovid sind kutsuvad. Alles siis, kui lapsi on 3 ja enam, algab lastega elu. Mina olen siin 2 lapsega üksi ja seepärast ei saa minna paljudesse kohtadesse, kuhu tahaks: düünidesse uitama, mägedesse matkama, ööklubidest rääkimata. See-eest tuleb aga käia kohtades, mida peetakse lõbusateks ja lastepärasteks. kohutavalt kallid. Lastepärased lõbustused turismiäri mõttes on lärmakad, maitselagedad ja kohutavalt kallid.Ühel päeval sõitsime mägedes asuvasse eriti kuulsasse loomaaeda nimega Palmitos Park. Peale seda oskan ma hinnata Tallinna loomaaeda, kus on umbes 20 x rohkem loomi, 20x odavam pilet ning rõhutatult kommertsipõlglikja teaduspõhine hoiak. Tallinna loomaaial ei ole ühtegi loomashowd, erinevalt siinsest, kus sai näha nii papagoide esinemist kui delfiinishowd, see-eest aga on nad suutnud tekitada maailma juurde nii palju davidi hirvi, et Mati Kaal ähvardas hakata karja otsast lõvidele söötma, kui osasid miilusid riigi kulul Pekingisse ei saadeta. Papagoide show oli tore, kuna oli lihtsalt ja vaimukalt üles ehitatud ja põhines tegelikult papagoitaltsutaja enda artistlikkusel ja esinemisoskusel. Linnud olid rohkem värviline lisand, ehkki mõned papagoid oskasid jalgrattaga sõita ja noka vahel asju tassida. Aga delfiinide show pani mind küll enda mõistuses kahtlema. See ei ole võimalik, mitte ühelegi täie aruga üle 12 aasta vanusele inimesele ei saa meeldida 30 minutit kõrvulukustavat diskotümakat plärisevatest kõlaritest, mille saatel delfiinid sabadel seisavad, väänlevad ja hüplevad ega tee midagi erilisemat kui üks keskmiselt intelligentne krants peale kuu aega kestnud dressuuri. Ometi vahtis tribüünitäis valgeid rikkaid lolle seda vaimustusega pealt, ma ise kaasa arvatud ja huilgas ning plaksutas iga järjekordse poploo algul, nagu näeksid nad pealt midagi enneolematut. Ma loodan, et see on tõsi, mida delfinoloogid enne showd rääkisid. Et tegelikult teenivad nad selle etenduse abil raha teadustegevuse jaoks, et delfiine uurida ja vaimupuudega lastele delfiiniteraapiat teha. Huvitav, miks delfiinide loomaaias pidamine nii kallis peaks olema? Hülged on samasugused mereloomad ja elavad väga hästi pisikeses basseinilombis ära. Trikke õpivad veel paremaid ja keerulisemaid kui delfiinid. Kuna täna oli viimane päev paradiisisaarel, siis käisime viimast korda düünides,selles osas, kuhu käruga pääseb ja nudistirannas. Olgu mis on, aga vähemalt vaade merele ja mägedele on seal imeilus.

Maspalomas faro

2010-11-18T14:58:00.000-08:00

Eelmine matk jäi meil tormi tõttu pooleli düünide alguses. Kaugel teiselpool luiteid paistis hägusena läbi liivatormi kuulus ja iidne Maspalomase tuletorn, mis tähistab saare lõunatippu ja on ühtlasi viimane maismaapunkt enne Antarktikat ja Ameerikat.
Seekord sõitsime torni juurde bussiga, et sealt jalgsi mereranda mööda koju tulla.
Bussisõit siinkandi mägistel teedel on muidugi lõbu omaette ja paistis, et peale meie olid enamvähem kõik saare turistid otsustanud just sel päeval torni vaatama tulla.
Tuletorn oli muljetavaldav, kõrgus tormise ookeani kohal kõrvetava päikese all kõrgi ja ligipääsmatuna nagu kivine mälestus Kastiilia kuningriigile. Siinkohal tuletan meelde, et kastiillased olid need, kes need saared kusagil 14. sajandil vallutasid ja põliselanikud, rahumeelsed berberi tõugu guantšod halastamatult maha nottis.

Torni all sebis mööda rannapromenaadi rahvahulk, kes ajaloolisest tuletornist absoluutselt välja ei teinud, vaid kõiki tänapäevaseid turismimõnusid nautis – jäätis, õlu, tänavatolad, shopping centerid ja peened söögikohad.

Torni kohta, mis oli ometi kogu selle rahvamassi kohalviibimise ainus põhjus, ei olnud väiksematki teadetetahvlit, rääkimata võimalusest seda seestpoolt näha. Kõik tuletorni uksed-aknad olid tolmunud, lukus ja kinni naelutatud nagu Kolkja koolimajal.

Meil oli tore päev, ehkki matk läbi düünide, gay- ja nudistiranna jäi ka seekord ära. Mere ääres tuul lihtsalt oli nii vali, et tõstis tited koos kärudega lendu.
Jalutasime tagasi mööda kõrbe serva ja sattusime Pireti suureks vaimustuseks kaamelirantšo peale.
Kaamelirantšo oli meeldivalt ebaglamuurne ja täiesti mitteturistipärane. Juba pool kilomeetrit enne sinna jõudmist kandus ninna reetlikpaks hais ja siis hakkas põõsaste tagant kostma isevärki purinat ja norskeid.
Kaameleid oli vähemalt 50, nad täitsid sõnnikuse ja haisva platsi, mille ühes servas olid mõned räbaldunud telgid. Hatused küürukandjad olid kettidega üksteise sadulate külge aheldatud, nii et kogu kari sai ainult ühekorraga püsti tõusta ja pikali heita. Igale kaamelile oli koonu ümber väänatud suukorv, mis näis olevat tehtud roostes aiavõrgust. Kuskil ei paistnud inimhingegi, küll aga oli kuum kõrbeõhk kärbseid täis.
Kui Piret, Ats ja Pilleriin olid kaamelite ümber küllalt kooganud ja loomad närviliseks ning püsti ajanud, ilmusid kusagilt välja mõned T-särkides ja teksades mehed. Nad polnud üldse kurjad, vaid rääkisid lastega pikalt ja lahkelt ning tutvustasid kaameleid nimepidi. Kaamelite nimed oli ka ainus, mida nad mingis arusaadavas keeles öelda mõistsid.

Silt ühe telgi küljes teatas, et kaamelisõit maksab lastele 8 ja täiskasvanule 12 eurot. Kuid mul polnud mingit soovi koos Pilleriinuga mõne äravaevatud, kärbestest kubiseva looma selga ronida ja seal 15 minutit oma raha eest rappuda. Ning Piret üksi ei julgenud minna.

Niisiis me lahkusime, jättes pildistamise eest natuke münte väravaposti otsa. Kärbsed saatsid meid veel mitu kilomeetrit ning maha jäid alles jäätisekohvikusse.
Õhtu oli soe, vaikne ja ilus. Koju läksime läbi Playa del Inglesi (nii kui nude-ja gayrand on seljataga, vaibub tuul nagu imeväel, ma ütlen küll!) ja juba tuttavad neegrinaised tervitasid meid sõbralikult ning tikkusid tulevikku ennustama.

*Tühja sest gay-ja nuderannast. Siin ei kanna nagunii keegi rinnahoidjat isegi mitte keset linna asuvas pargis ja riietevahetamise putkasid ei kasuta ka mitte keegi.

Turismireis kui tänapäeva muinasjutt

2010-11-16T16:01:00.001-08:00

Risto Järv on viimases „Keeles ja kirjanduses“ kirjeldanud väga tabavalt sarnasusi pärimusliku muinasjutu ja tänapäevase turismireisi vahele.
Turisti võib vabalt pidada muinasjutukangelase tänapäeva vasteks.
Nii muinasjutus kui turismireisil minnakse oma igapäevaelust ja tavalisest ümbrusest ära. Nii muinasjutumaailm kui turismireisi sihtkoht on ilusam ja eksootilisem, aga samas ka ootamatusi ja tundmatuid ohte täis paik võrreldes turisti tavamaailmaga.
Muinasjutumaailmas näiteks võivad olla kõndivad puud ja kõnelevad loomad, rääkimata juba uhketest lossidest-paleedest, mis on iga muinasjutu must-have elementideks.
Iga turismireisil käinu jutustab ju ka vaimustunult eriskummalistest loomadest-taimedest, mida võõral maal nägi ja alati käiakse turistidena kohalikke paleesid ja katedraale kaemas.
Turismireisi süžee on muinasjutu omaga ootamatult sarnane. Seda taipab igaüks, kes on kuulanud piisavalt teiste inimeste tüütuid ja alati ühesuguseid reisimuljeid. Nii turist kui muinasjutukangelane kohtavad oma teel raskusi ja ületavad need edukalt.
Tüüpilisemad on nt. kohtumine muinasjutumaailma pahatahtliku tegelasega (kohalik, kes üritab turisti petta või isegi röövida), ootamatute liitlaste leidmine (heatahtlik, abivalmis kohalik), äraeksimine ja õige tee leidmine. Turist-muinasjutukangelane tõestab raskuste ületamisega oma isiklikku osavust või siis oskust kiiresti sõpru leida.
Muinasjutumaalt tuuakse kaasa tõendeid selle kohta, et oled seal viibinud ja su jutt imemaast vastab tõele. Tõenditeks võivad olla võluesemed nagu nähtamatuks tegev müts, võlukepp või trofeed nagu lohelt äralõigatud küüned.
Turismireisil käinu toob tavaliselt kaasa suveniire ja muidugi fotosid. Need peavad ka kinnitama turist-kangelase juttu.
Paljudes muinasjuttudes pöördub kangelane tagasi vaimselt uuenenuna, kvaliteetsemana, valmis oma elu muutma ja täitma ülesandeid, milleks ta enne võimeline polnud. Praegu muutuvad järjest populaarsemaks eneseleidmis-turismireisid. Käiakse Indias meditatsioonireisidel, Lõuna-Ameerikas ayahuascat lürpimas või Mehhikos peyotet krõmpsutamas. Ning tagasi tulles on turist enda kangelaslikkuses ja totaalses uuenemises veendunud.
Võimalik, et see ongi nii. Reisimine, seiklused, erinevate maailmade kogemine-nägemine võivad ju tõepoolest inimest muuta ja arendada. Mina siiski usun, et inimene, kes veetis oma elu tutvudes eraldi iga rohukõrrega majatagusel aasal, koges täpselt samapalju kui teine inimene, kes rändas elu jooksul läbi kõik maailma maad.
Muinasjutt on ja jääb muinasjutuks ka tänapäeval, muinasjutte ei kritiseerita ja neis ei kahelda. Elu ongi üks suur muinasjutt ja me kõik oleme selle tegelased.

Kalvinisti piinad paradiisis

2010-11-16T15:58:00.000-08:00

Iialgi poleks arvanud, et laisklemine on nii raske. Palme nähes tekib mul tahtmine haarata mootorsaag ja lamamistoolile virutaks jalaga.
Plusspoolel on muidugi see, et ilmad on soojad ja ilusad, lapsed elavad nagu alasti inglid paradiisis, päevad läbi saab ujuda, päevitada ja liivast losse ehitada. Lõunamaa loodus on eksootiline ja ilus - datlipalmid, mis kasvavad absoluutselt igal pool, kolmanda korruseni küündivad kaktused ja roosasid marju täis rose-pipra puud. Ookean on võimas ja mäed kõrguvad ookeani kohal.
Mulle pole kunagi meeldinud traditsioonilised turismireisid, kus inimesi talutatakse grupiviisi ringi kunstlikus, turistidele mõeldud maailmas, mis on täis illusoorset eksootikat ja tehisehedust.
Gran Canaria on peaaegu tervenisti just selline turismisaar, üksainus suur turistilõks, kus kõik on ette määratud, müügiks välja pandud ning mingit väljaspool-turismi elu ei olegi olemas.
Ka see on omaette kogemus ja tuleb kasuks.
Laupäeval kõndisime jala Maspalomasesse. See on tegelikult meist ainult mõned kilomeetrid eemal asuv eriti raju turismilinn ja meie linnast (San Agustin, kõige igavam ja snobistlikum lääneeuroopa penskarite residents) viib sinna imekaunis rannapromenaad, täis jäätisekohvikuid, musta ja kollase liivaga plaaže, suveniiripoode, liivakujuskulptoreid, ja kõige jõledamaid ning salakavalamaid turistilõkse.
Matk oli tore, ainult korra hakkasime rumalast peast rääkima mingite mustanahaliste naistega. Lihtsalt sellepärast, et nood pakkusid valjusti juuste sättimise teenust, seljas olid neil (Hiinas toodetud?) värvikirevad aafrika rahvariided ja me L.-ga tahtsime naljapärast pakkuda, et võime neile rastapatse teha. Naised said meiega muidugi umbes 30 sekundi jooksul parimaiks sõpradeks ja enne kui arugi sain, loeti mulle juba mingeid aafrika loitse kõrva sisse ja riputati ehteid ümber.
Vabanedes sain aru, et viisakas oleks minu ees eebenipuust tornina kõrguvale paksupõselisele naisšamaanile raha pakkuda. Kobasin rahakotist münte otsida, kuid tungiv hääl teatas vastuvaidlemist mittesallivalt – paberraha! Anna mulle see paberraha oma kotist, ma annan sellest sulle tagasi.
Hea, et olen harjunud tartu mustlastega ja seda tungivat, vastuvaidlemist välistavat tooni oleme ennegi kuulnud. Seega pääsesin turistilõksust täpselt 1 euro vaesemana. J oli lahkem ja andis 2, õigemini polnud tal väiksemat münti.
Kindlasti polnud need aafriklannad Malist, vaid juba nende vanaemad on Hispaanias sündinud, nad ise parimal juhul turismireisiga Tuneesias käinud ja ongi kogu eksootika.
Mida kaugemale glamuurist ja rahast, seda huvitavam hakkas ja maailmakuulus nudistide rand nägi juba väga naturaalne välja – kergelt räpakas, hooldamata ja pisut absurdne – hiigelsuured liivaluited ookeanirannast silmapiirini ja tillukesed häbelikud liivaga ühte värvi nudistid nende suurte looduslike vormide vahel.
Siis aga puhkes metsik torm ja nii meil kui nudistidel tuli varjuda.
Gayrand ja tuletorn olgu siis teiseks korraks.
Ma saan aru, et turistielu, olgu siis metsik ja patune nagu Playa del Inglesis või uimane ja täissöönud nagu San Agustinis ongi nende paikade loomulik elu. See siin ongi turistide saar.
Ja kusagil siinsamas, nende palmide vahel, tagahoovides, majatagustes ja mahajäetud randadel on veel midagi. Selle koha päris elu. Ma tunnen seda oma seljaga, oma kõhunaha ja kolmanda silmaga. Kogu aeg on tunne, et järgmisel hetkel keeran nurga taha ja satun temaga silmitsi. Just seda ma tahangi.

Rahvusküsimustest

2010-11-11T10:56:00.000-08:00

Mr. Kiis arvab, et meie laste nimed ei ole piisavalt rahvusvahelised. Nimed nagu Anna, Maria, Karol vms. oleksid üleilmastuvas tulevikus kindlasti kasulikum valik.
Ugrinimed nagu Ott, Ats, Märt või Pilleriin äratavad aga igal juhul tähelepanu. Kas hea-või pahasoovlikku, on juba enda tõlgendada.
Meie naabrid on nüüd piisavalt kuulnud, kuidas ma Piretit hüüan ja tulid lõpuks küsima, kas Eestis on muidu ka kombeks tütarlapsele mereröövel nimeks panna? Või on see ainult meie lapsukese veider hüüdnimi?
„Phi-raath! So eine komische name? Für das mädchen?“
Enamik meie naabreid on lääneeurooplased. Saksast, rootsist,soomest, belgiast ja nii edasi.
L. vanaema, kes ka meiega siin puhkab, tunneb basseini ümber plasttoolidel peesitavate paksude lääneeurooplaste ees suurt aukartust. Tema suurim hirm on, et järsku me paistame liiga idaeurooplased välja ja mine tea, aetakse veel korralikkude inimeste kuurordist koju tagasi.
L. vanaema on kaitsnud doktorikraadi psühholoogia erialal Moskva ülikoolis, mõistab 5 võõrkeelt ja on iga kell neist läänesaksa Bier-und- Bratwurst tasemel mammidest üle. Kahju, et ta ise seda ei taipa.
Minu suhtes vanaemal sellist aukartust pole. Tegelikult on meil isegi väikestviisi võimuvõitlus, nagu mul ikka vanemate prouadega tekib. Juuksekarvad vannis ja suhkrutoosile kaane õigesti pealepanek, teate küll, sellised tähtsad teemad. Aga samas üritab vanaema mind ka harida ja tsiviliseeritud inimkonnale lähendada, hoidmata sealjuures kokku õpetlike lugude ja manitsuste pealt.
Meil oli nädalalõpul külas Jan, kes loomulikult vanaema lemmikuks sai. Esiteks, kuna ta on noor ja mehine ning mis peamine, ta on sakslane. Kahjuks küll endise ida-saksamaa aladelt, aga ikkagi…
Jan jutustas vanaemale oma vanaisast, kes II Maailmasõjas Leningradi all võitles ja ime läbi eluga pääses.
Vanaema pidas vajalikuks lugu minulegi tõlkida ja lisas, näppu tähtsalt püsti tõstes: „Ja mis kõige hirmsam, Jani vanaisa pidi seal sõjas ju oma rahva, saksa rahva vastu võitlema! „
???
„Jani vanaisa oli ju ida-saksamaalt, ega´s neid keegi lasknud sakslaste poolele sõdima. Idasakslased võeti ju kõik vene sõjaväkke“ Vanaema hääles helises paatoslik traagika „Ja kas sina üldse saad sellest aru, milline kole asi see oli idasakslastele, et nad teises maailmasõjas kõik omaenda rahva vastu sõdima pidid seal vene lipu all!“

Tänu

2010-11-08T15:13:00.000-08:00

Avaldasin Universumi Ajalehes kuulutuse: Vajan kiiresti tööd, et pere tarvis raha teenida.
Vastuseks saadeti mind palmi alla logelema. Ma ei tea, mida sellisest vastusest välja lugeda, aga minu ema, ämm ja mees leidsid üksmeelselt, et ma olen puhkamise tuhandekordselt ära teeninud.
Just see ongi kõige tähtsam. Mitte see, et saab kaugele sõita, palju näha ja oma põhjamaalasekonte troopikapäikeses soojendada. Ka mitte see, et lapsed saavad rannal liivalosse ehitada ja ookeaniõhku hingates immuunsüsteemi tugevdada.
Kõige parem on tunne, et olen oma lähedaste poolt hoitud ja armastatud. See on soe, hea, imeline tunne. Tähtsam kui väljatehtud lennureisid ja kinnimakstud korter.
Ma tean küll, et vähemalt minu ema tahab oma raha eest kõrgeid protsente. Alandlikkuse, sõnakuulelikkuse ja vaikimise kujul.
Aga see pole tähtis. Täiuslikke suhteid pole olemas mujal kui raamatutes ja filmides, nüüd ma juba hakkan taipama. Täiuslikud, vigade ja tumeda pooleta suhted esinevad ainult laste-või läägetes täiskasvanute raamatutes. Hea, et minu elu ei ole lame ja üheplaaniline nagu raamat. See on avar, lõputu ning minu südames on palju ruumi. Terve universum mahub sisse.

Tahaks lennata

2010-11-08T09:58:00.000-08:00

Lendamine on nagu seks - esimesel korral on ainult hirm, uudishimu ja rohkem või vähem varjatud ärevus. Kas kõik ikka on normaalne? Kas see ikkagi ON ohtlik? Kas ma teen kõik õigesti?
Teisel korral võib end juba lõdvaks lasta ja nautida. Ning kolmandal korral ilmselt tunned, et ei saa enam ilma selleta elada.
Suhtumine on täpselt selline… õrn ja natuke tögav, igakord kui juhtun tunnistama, et see, mis toimus paar päeva tagasi, oli mu „esimene kord.“ Lennukiga sõita, ma mõtlen.

„Oo, it was your first time? First flight? Congratulation! War das schön? Ja kuidas sa ennast tunned? Ja kellega siis lendasid?“ Ja siis meenutavad kõik muidugi oma „esimest korda“. Ja kinnitavad, et nemad ka kartsid. Natuke. Ja oma esimest mäletatakse ikka erilise tundega– olgu see siis AirBaltic, Lufthansa või Aeroflot.
Praegu on öö, taevas on selge, must ja ääretu ning tähti täis.
Ma tunnen, et ootan kolmandat korda meeletult.

Kui ei viitsi

2010-10-29T17:38:00.000-07:00

kirjutada midagi tarka, nt. elu mõttest või sellest kui kole on maailm, allakäinud ühiskond ja kuidas kaasinimesed mulle liiga teevad, siis võib ju alati
kirjutada toidust.
Juba Mamma Corleone teadis, et tass kuuma kohvi ja priske võileib võivad hingehaavu ravida paremini kui kümme katoliku preestrit või moodsad psühhoteraapiad.

Üks mu sõber teeb igaks tähtpäevaks fantastiliselt maitsvat, suussulavat kringlit - roheliste oliivide ja sinihallitusjuustuga. Juba aastaid on ta lubanud mulle näidata, kuidas ta seda teeb, aga tal kui arstil on alati aega liiga vähe.
Minu lapsepõlvekodu kokakunsti tipuks olid kaneelisaiad, nii peent asja nagu kringlit ei tehtud iial. Vanaema pidi paremail päevil toitma 3x päevas 12 inimest, seega oli toidu puhul kvantiteet alati tähtsam kui kvaliteet, dekoratiivsusest ei hakka ma rääkimagi mitte.
Kringel-sinder ei andnud mulle rahu. Niisiis mõtlesin ma retsepti ise välja ja tegin valmis ka. Uskumatu, isegi süüa kõlbas! Minu esimene kringel...

Tegin hariliku, mitte leht-pärmitaigna, ilma eelkergitamise ja muu nikerdamiseta. Mulle kohe ei meeldi toidutegemise juures pusida mingite tüütute detailide kallal, sõtkuda, rullida, kokku panna, jälle lahti rullida jne...
Niisiis, tainaristküliku katsin 1. viilutatud mustade oliivide,
2.päikesekuivatatud tomatite ja 3.hallitusjuustuga. Peale raputasin paksult pitsamaitseainet ja lajatasin veel seda tomatite õli ka otsa, et ikka hea mahlakas tuleks.
Siis keerasin kogu kupatuse rulli ja rulli sättisin oma arust südamekujuliselt plaadi peale. Kuidas kringlit tegelikult põimima ja palmitsema peaks, jäi mulle täiesti hämaraks, seetõttu lõikasin talle lihtsalt noaga sälgud sisse. Mr. Kiis põrnitses mind umbusklikult üle laua: "Need mustad seal... oliivid, jah? Need on kõige, m rõvedama maitsega asjad maailmas, tead ikka või?"
Esimene kringel maitses imeliselt, aga oli rasvane nagu päss. Kuna oliivid, juust ja tomatitükid on juba piisavalt õlised,tuleks tomatite õli lisamata jätta. Ja osta tuleb kindlasti purgioliiitive, sest kilepakendi omadel on kivid sees ja neid ei saa viiludeks lõigata. See aga selgus teise kringli küpsetamisel.
Kogu see gemüse polegi väga kallis (oliivid 15.- purk, juust 15.- pakk ja tomatid nii 30.-purk), küll aga saab sellest maitsva ja toitva pätsi, millest jätkub paljudele. Isegi mr. Oliivivihkaja sõi ja ei nurisenud.
Ehk peaksingi tegelema kulinaarteraapiatega? Spetsialiseerudes käkkidele ja suppidele.
Teie dr. Aim
kulinaarterapeut

Totaalsed muutumised

2010-10-17T16:45:00.000-07:00

Veel veidi vaeva ja minust saab esimene inimene maailmas, kes on kandnud rastapatse enam kui aasta, seejärel need lahti harutanud ja pikajuukselisena edasi elanud. Tavaliselt lõigatakse rastapatsid juure pealt maha ja paar aastakest nudipeana on kindlustatud.
Mina aga mässan siin õhtud läbi harutada ja nüüd on jäänud ainult 16 patsi 40-st. Kui ma sellega hakkama saan, siis elulõpuni ei eksperimenteeri enam oma juustega. Ei värvi, blondeeri,tupeeri,loki ega puuduta kääriotsagagi. Kannan uhkusega oma lehvivat lakka, küündigu see või põlveõnnaldesse. Sõber A. lubas mulle sel juhul juuste vedamiseks väikese käsikäru meisterdada. Või seljakoti.
Praegu, vahefinaalis näeb pilt välja selline:

Mr. Kiis tegi aga taaskord läbi totaalse muutumise ja vahetas pika patsi siilisoengu vastu.

Juusteteema on meie peres üldse tähenduslik ja alati elu ristteedega seotud. Kunagi kirjutan sellest pikema jutu. Kõigepealt oleks vaja leida skänner, et illustreerivad fotod mu sõnade õigsust kinnitaksid. Ja et kõik näeksid - 22-aastaselt paistsin ma välja vanem kui praegu. Eks toona sai ka selles suunas kõvasti pingutatud : )

Unenägu

2010-10-03T15:38:00.000-07:00

Mr. Kiis valiti uueks Dalai-laamaks. Seetõttu pidi ta ühtlasi hakkama ka buda mungaks. Et aga talle kui mungale kehtis nüüdsest abielutus ja tsölibaat, peitis ta mind salaja ühte Pepleri tänaval asuva pilvelõhkuja 43. korruse konspiratiivkorterisse ja käis mul seal külas, kui Dalai-laama kohustustest aega üle jäi. Mr. Kiis kandis oranži mungarüüd, kuna aga meie kliimas on sellega vähe jahedavõitu, olid selle all punasest pesusametist traksipüksid. Seda sorti, mida väikelapsed liivakastis kannavad.
Mr. Kiis oli väga tark ja hea Dalai-laama, kes propageeris taobudismi ja rääkis sellest alailma mullegi. Ja see oli tõesti lihtne, kuid sama geniaalne õpetus ning võttis kogu maailma tarkuse umbes 2 lausega kokku. Kahjuks ei jäänud mulle unenäost meelde, mida see taobudism õpetab, aga midagi oli sellel tegemist eresiniste õhupallidega, mida me 43. korruselt alla Pepleri tänavale lasime liuelda.
Mingil hetkel läksime välja jalutama, üritades olla nii tavalised ja märkamatud kui võimalik, et keegi meid ära ei tunneks. Mr. Kiis oli jätkuvalt oma traksipükstes ja oranžis rüüs, mina aga võtsin maskeeringu mõttes riided üldse ära.
Üks vanamutt tundis meid siiski ära ja hakkas näpuga näitama ja kisama "Dalai-laama! Vaadake, Dalai-laama!"
Põgenesie kähku korterisse tagasi, et kahekesi olla, aga meie korteris oli korraldatud pidu ja igalt poolt voolas kokku inimesi. Mulle tuli vastu üks klassiõde, kellest olen viimasel ajal mõelnud. Tegin näo, et ma ei näe teda, aga märkasin üllatusega, et tal oli minu kleit seljas ja minu ehted ümber. Ta tuli lähemale, pani oma lauba vastu minu oma ja vaatas mulle otse silma. Mu ehted lõid sirama ja siis ärkasin.
Imelik,ma näen viimasel ajal päris tihti und, kuidas keegi,tavaliselt ema või ämm, aga ka mõni muu tuttav on minu rõivad selga ja ehted ümber pannud. Tavaliselt see minuks kostümeerunu embab mind jõuliselt või raputab. Tunne on nii jõuline ja tugev, et ajab üles. Imelikud, eredad unenäod...

Väikekodanlusest

2010-09-29T16:01:00.000-07:00

Väikekodanlane - see on põlastav nimetus, millega ristida enesele vastumeelt inimesi. Ühtlasi saab väikekodanlasi välja naerdes anda väärtust juurde endale kui kindlasti-mitte-väikekodanlasele.
Kahjuks ei ole keegi ära defineerinud, mis imeloom see paljukirutud väikekodanlane õieti on.

Julgeksin teha oletuse, et väikekodanlane on inimene, kes elab suhteliselt harilikku elu, kuhu kuulub tavaline peremudel (nii üksik, lahutatud, lastetu, paljulapseline kui kellega tahes kooselav käivad tänapäeval täiesti tavaliste peremudelite alla). Ilmselt on väikekodanlasel püsiv elupaik ja tõenäoliselt ei tegele üks korralik väikekodanlane millegi enesehävituslikumaga kui äärmisel juhul suitsetamine või paar laupäevaõhtust veiniklaasi-pudelit. Väikekodaniku maailm ongi väike ja sisaldab endas lihtsaid naudinguid nagu rõõm õnnestunud tööst, maitsvast kõhutäiest, hüvast rüüpest, ilusast asjast, huvitavast raamatust, tragist lapsest, kaunist laulust, mugavast kodust, toredatest sõpradest jne. Väikekodanlase kapis ei ole samuti midagi enamat kui paar tavalist, ent siiski hoolikalt varjatud luukeret.
Kui sinu elu ei vasta milleski neile parameetritele ega eksisteeri sinu elus ka neid lihtsaid väikekodanlikke rõõme, siis palju õnne! Järelikult oled...

...väikekodanlase vastand ehk ilmselt boheemlik, ennasthävitav, sealjuures aga ülimalt andekas-vaimline ja kindlasti väga ebatavaline (no igaljuhul mitte tavaline, kesse siis tavaline tahab olla?) persoon. Lühidalt võiks öelda ka boheemlane, ent see pole võibollapäris täpne.
Mulle tundub järjest kohatum,kuidas hästirõivastatud, kerges ületoitumuses inimesed, kes oma mugavates, korralikult soojaksköetud kodudes absoluutselt turvaliste tööde ja hobidega tegelevad samal ajal teisi, täpselt sama tavalisi inimesi väikekodanlasteks sõimates.
Kui on soov väikekodanluse mädasoost välja rabeleda, siis peaks alustuseks loobuma väikekodanlikest hüvedest nagu mugav kodu, stabiilne pereelu ja eeskätt muidugi regulaarne sissetulek. Neid labaseid hüvesid asendab sel juhul aga rikkalik ning valik psühhofarmakoloogilisi aineid alkoholist alustades ja kärbseseente ning süütevedelikuga lõpetades. Ning eeskätt, kui ambitsioon on hallist massist erineda, peaks tegema midagi TÕESTI ebaturvalist ja piirepurustavat. (Repliigi korras - mugavas kodus ja turvalises sõpraderingis väikekodanluse sõimamine ei ole ohtlik ega piire ületav).Lõigata endal ntx kõrv küljest, seksida oma ülenejate\alanejate sugulastega, magada olenemata aastaajast seal, kus uni sind juhtub tabama vms. Ja selle kõige juures tuleb olla sisukas, mõttetihe ja luua midagi absoluutselt originaalset ja kordumatut.
Võimalik, et väikekodanluse all peetakse silmas mõtteviisi. Sellist, mis peab õigeks elu ainult omaenda väikese maailma piirides ja halvustab kõike, mis jääb sellest väljaspoole. Kahjuks aga ei ole ma kuskil kuulnud rohkem endast erinevate halvustamist, kui end väga erilisteks, andekateks ja tarkadeks pidavate inimeste suust. Tundub, et kui väikekodanlus saab iseseisvalt päris hästi hakkama, siis "mitte-väikekodanlased" vajavad väikekodanlasi nagu kariloomad tara. Et oleks millestki üle hüpata või maha trampida.
Mina olengi väikekodanlane. Mulle meeldivad olmelised mugavused, enamvähem stabiilsed suhted ja tervislikud ning pikka iga tõotavad eluviisid. Muidugi ka need lihtsad väikesed rõõmud, mis eespool üles loetud.
See postitus on saanud tõuget ühest Elo Vee novellikogust. Elo Vee on ühe peaaegu-geniaalse,kuid paraku traagilistel ajaoludel manalateele läinud luuletaja J.V. kahtlemata andekas kirjanikust tütar. Ilmselgelt kirjeldab ta oma andeka isa värvikat ja efektset eluviisi tühise ja rumalana ning asub oma igava ja praktilise ema poolele. Olles oma boheemliku isa vastu siiski armastav ning allaheitliku ema suhtes kriitiline.
/... kes tavatseb ümbritsevaid, oma eluga toime tulla püüdvaid lihtsaid inimesi nimetada piiratuteks...?/ küsitakse ses raamatus ja seda küsin minagi.

Sügis

2010-09-19T16:07:00.000-07:00

Sügis on muutuste aeg ja ikka-jälle ka emotsionaalselt raske aeg. Ehkki ma üritan sellestki parimat võtta nagu nt. Täiesti Lastevabad nädalavahetuse-seenelkäigud (mr. Kiisi suureks õuduseks ja pahameeleks). Peaks rõõmustama laupäevahommiku üle, mil TT istub voodis ja ruigab: "Tahan kooli! Ma tahan kooli minna!!! Ei ole puhkepäev!" TT on nüüd otsustanud, et ta armastab kooli ja see on ju ometigi tore. Koolis armastatakse teda ka ning ma loodan, et see jääbki nii järgmiseks 12 aastaks.
Aga ikkagi on kuidagi üksildane, udune ja nukker olemine ning nädalavahetus maal ei teinud enesetunnet paremaks.
Maale tuli minna, tahes või tahtmata, sest on ju See Päev ja ema ei tohi ju siis üksi jätta, vaid rõõmustada meie kohaletuleku ja-olekuga. Rõõmustatav ise küll välja ei näidanud, et tal meist sooja või külma oleks. Sellest, mis päev on, ei rääkinud me sõnakestki ja üldse on minu vennast saanud mingi See-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada tegelane.
Tegelesime mitmesuguste maainimeste lõbustustega nagu näiteks jääkülmas lausvihmas kleepuvporiselt põllult porgandite korjamine jms ja mu ema üritas päris innukalt TT ja Piretiga mängida ning oma äärmist heaemalust ja-vanaemalust demonstreerida, nagu alati. Olgu siis pealegi, iga inimene väärib teist, kolmandat ja vajadusel ka kolmesajandat võimalust.
Ma loodan, et lubades emal oma lapselastega volilt suhelda, toimin õigesti. Loodetavasti õnnestub tal lapselastega luua mingidki normaalsed suhted, millist võimalust oma lastega tal selles elus enam pole ega tule.
Ehkki juba praegu on näha, et sellise vanaemaga, kes on harjunud raha ja asjade eest armastust ostma ning kes laste ülesässitamiseks vanemate, st. minu ja mr. Kiisi halvustamist harrastab, saame me tulevikus veel vaeva näha.
Tõesti, ei ole just kena anda lastele kommi sõnadega "sööme siis, kui emme ja issi ei näe, nemad ei luba ju teil kommi süüa, eksole." Teisel päeval ilmus emakese kõnepruuki juba isekas ja omandihimuline väljend "minu lapsed" TT ja Pireti tähistusena.
"Mina ostan oma lastele siia kümme paari sokka! Minu lapsed ei pea siin paljajalu käima. Teie käige ise paljajalu, kui tahate! Boh-heemlased!" oli vanaema kommentaar, kui TT ja Pireti kaasavõetud kuivasokivarud lõplikult läbi olid...
Piretile õpetas vanaemake tarkusi lasteaiaks. Kasvatajale näiteks on soovitav vastata "käi kuradile" vms. kui kasvataja sunnib last iseseisvalt riietuma.
Ja nii edasi ja ikka edasi. Aga aitab virinast. Õnneks on ema praegu ainus afektiivne, tujukas ja maailma ning inimesi süüdistav persoon minu elus ja ma loodan, et ainsaks ta jääbki. Väga jube on kogu aeg ja pidevalt kellegi hingehädades, solvumistes,draamades ja traumades süüdi olla.
Õigupoolest on mr. Kiis ka tujukas ning afektiivne. Aga ilma süüdistava hoiakuta vähemalt. Ning see afektiivsus ja tujukus on midagi muud, see on nagu tango, mida me emotsionaalses mõttes lakkamatult üheskoos tantsime. Ebastabiilne, aga kirglik.

Maal oli nii imelik olla. Nagu polekski mingit piiri elavate ja surnute vahel, nagu oleksid kõik olnud seal ikka veel olevad ja maapind vetrub ammukadunud sammudest.
Mul on ilmselt skisofreeniline kujutlusvõime ja üksindus võimendab seda.

Vähemalt tõime me maalt autotäie värvilisi sügisande ja ees ootab pikk üksildane nädal, ainsaks lõbustuseks lõpmatu vekkimine.

Ma ei ta-ha-ha-ha!!!

2010-09-03T15:01:00.000-07:00

On Tiia Triinu arvamus koolist, mida ta avaldab igal hommikul ja kui meelde tuleb, siis ka õhtul. Tallinna-nädal oli suvele ilusaks punktiks ja ma arvan, et lapsed ning ma isegi hindame lõbustusi palju rohkem, kui nüüd pikemalt ka millegi tõsise ja kohustuslikuga tegeleda tuleb.

Tiia Triinu klass

Koolilaps

Koolilapse õde

Kool tundub siiski jätkuvalt tore. Kuigi võiks ju norida näiteks selle kallal, miks alles 1. septembril välja tuli, et TT klass on tegelikult liitklass. Lisaks 4 esimese klassi õpilasele on neil veel 2 tegelast IV hooldusklassist. Üks fataalse progresseeruva haigusega ratastoolitüdruk ning üks liitpuudega pime laps, kellel on enneaegsusest põhjustatud ülirasked tervisehädad.
Kuna vaat et iga teine laps maarjakoolis on enneaegsena sündinu, paneb see mõtlema meditsiinieetikale, mida minu pea ei võta.
Igasugused double-ja triple-testid ning looteveeuuringud, mida rasedatele tehakse, näitavad ju ainult teatud riski puudega lapse sünniks. Keegi ei tea, kas need lapsed, keda riskinäitajate tõttu päris kaugelearenenutena aborditakse, on tegelikult haiged või terved. Ometi tehakse neid hilisaborte, mida võiks põhimõtteliselt ka planeeritud nurisünnitusteks nimetada,täiesti enesestmõistetavalt. Samal ajal hoitakse sügavalt enneaegsetena sündinud tittesid kõigi kaasaegse meditsiini vahenditega elus, kuigi enamasti on nad palju raskemalt kahjustatud ja eluvõimetumad, kui daunid või seljaajusongalised. Imelik on see meedikute loogika ja ilmaelu üldse...
Liitklassi eeliseks on vähemalt see, et neid lapsi vaadates saan ma väga hästi aru, millised õnneseened me mr. Kiisiga oleme ja millist rõõmu me TT üle ikkagi tunda võime.
3. raseduse ajal ei lasknud ma teha mingit triple-ega double-testi, seega ei tulnud looteveeuuring isegi teemaks mitte. Mõttetud uuringud. Mõnikord on ilma valikuteta lihtsam olla ja elada.

Mädakuu

2010-08-15T16:02:00.000-07:00

August õigustab sel aastal oma rahvapärast nime. Piretil ning TT-l tekkisid ülekere villid, mis lähevad katki, laatuvad ja muutuvad suurteks verilihal laikudeks. Rõve. Vendmaarius sattus selle tõvega omal ajal isegi lastehaigla nakkusosakonda.
Pilleriinul oli säärel imepisike torkehaav, millest ootamatult terve jalg paiste läks ja liialdamata uskumatutes kogustes mäda välja ajama hakkas. Kirurg lõikas skalpelliga pisikese jalasääre lõhki ja paigutas haava dreeni, et kogu sodi saaks takistamatult välja voolata. Tegelikult kirjutas ta meid isegi haiglasse sisse, minult nõusolekut küsimata. Mina olen teada-tuntud vastutustundetu ema ja peale minu allkirjastatud kinnitust haiglaravist keeldumise kohta saime koju minna. Peale ohjeldamatut antibiotside sissekühveldamist ja igapäevast sidumaskäimist on vähemalt laste osas tervis meie koju tagasi kolinud. Ainult ise olen oma iga-augustikuises tatigripis ja mr. Kiisi vaevab augustideprekas. Nagu ikka.
Perearst ütleb, et see kõik on liigkuumast ja -niiskest ilmast ning jahedus oleks praegu parim ravim.
Aga mulle meeldib kuumus. Kõigest hoolimata. Selline suvi nagu tänavu võiks minu poolest kesta oktoobrini ja kauemgi veel.

Legende ja linnamuinasjutte

2010-08-06T04:34:00.001-07:00

Iga Tartu tüdruk kukub vähemalt korra elus Raekoja platsi purskkaevu. Mina ei ole sünnipärane tartlane. Seetõttu pole ma ka lapsena Raekoja platsi purskkaevu kukkunud, küll aga olen ma täisealisena täiesti vabal tahtel selles ujumas käinud. Rahunege, ma olin sündsalt, isegi pidulikult riides, mitte alasti , sest see juhtus minu ülikooli lõpetamise peol, öösel ja ma polnud just väga kaine.
TT käis aga käkaskaela raekoja platsi purskkaevu keset valget päeva, pea ees. Kohe näha, et Tartu tüdruk. Piret ja Pilleriin ei ole veel purskkaevus ujunud, aga viimane jalutuskäik kesklinnas näitas, et nad ei taha vanemast õest maha jääda.
Kõik Kaagvere koolis käinud tüdrukud väidavad, et nad on koolist põgenemiseks üle Emajõe ujunud. Kaagvere Kool asub tõesti otse Emajõe kaldal ja jõgi on seal päris lai ning kiirevooluline. Hullumeelsus, kommenteeris üks mu kaitseliitlasest sõber, mees nagu härg. Tema end selliseks ujumismaratoniks küll võimeliseks ei arvanud.
Võib-olla on Kaagvere-neidudes midagi, mis teeb nad tugevamaks kui härjad ja isegi kaitseliitlased, aga mind pani mõtlema, milline übermütoloogiline ettekujutus on enamikul eestlastel Kaagvere Koolist.
Kaagvere! See on on maagiline kohanimi, millega eesti soost tüdrukuid juba pisikesest peale hirmutatakse. Sellest paigast on kirjutatud lugematu hulk ajaleheartikleid, räägitud romaanides, tehtud teadustöid ja-uurimusi.
Kirjutatagu mida tahes, enamiku eestlaste jaoks asustavad Kaagvere Kooli tütarlapsed, kelle ühisnimetajaks on ülivarane ja absoluutselt ohjeldamatu seksuaalsus. Oi neid linnalegende, mida kõike hirmsat ja kirjeldamatult verdtarretavat olla juhtunud sinna kooli sattunud õnnetute ja ilmsüütute meessoo esindajatega nagu elektrikud, ehitajad, remonditöölised…
Jäägu siis rahvale need räpased soovunelmad.
Minul on olnud kokkupuuteid enam kui ühe, kahe ja ausalt öeldes kaugelt enam kui kümne sellise müüdineiuga. Ehkki keegi seda ei usu, on paljud tüdrukud Kaagverre saadetud väikeste 10-aastaste plikatirtsudena ja nende ühisnimetajaks on enamasti hoopis ema puudumine peres. Kaagvere-tüdrukute emad on tavaliselt kas surnud või mingil muul põhjusel võimetud emakohuseid täitma. Ja nii uskumatu kui see pole, neist tüdrukutest saavad üldjuhul peale kooli lõpetamist päris tavalised naisterahvad ja emad, mitte staarstripparid või glamuurprostituudid.

Eestis on umbes 5000 vangi ja neist ligikaudu 100 on naissoost. Imelikul kombel ei ümbritse Harku naistevanglat mingi müstiline aura ja legendideloor, nagu asustaks seda paika metsikud, seksuaalselt ohjeldamatud lesbiliste kalduvustega amatsoonid ja mehi küttivad sarimõrvaritest prostituudid. Pigem on Harku Naistevangla asukaid meedias kujutatud kui õnnetuid koduvägivalla ohvreid, kes sisustavad oma halle päevi patukahetsuse ja lõputu õmblustööga.
Niipalju, kui mina olen Harku Naistevangla asukatega kokku puutunud, on nende ühisnimetajaks rumalus.
Hei, müüdimurdjad, kas keegi teab veel kummalisi legende?

Matkapäevikud

2010-07-21T16:07:00.000-07:00

Värskete kummipaadiomanikena oleme sel suvel käinud Tartu lähiümbruse veeteid avastamas. Lugeda võõraid matkalugusid on igav, palju huvitavam ja kõigile soovituslik oleks hoopis ise seiklema seilata. Ent vähemalt ajaloo huvides võiks väikestviisi matkakroonikat pidada.

Niisiis, juuli algas matkaga Porijõel ehk veeteed pidi Ülenurmest Ihastesse. Kui maitsi tuleb Ülenurmest Ihastesse sõita läbi Tartu ehk teha pikk U-kujuline kaar, ühendab neid kaht Tartu-lähedast küla tegelikult looduslik sirge veetee kujul ehk vana armas Porijõgi.
Alustasime Ülku tagant, kus Porijõgi voolab läbi grandioosse toru ehk hiiglasliku teetruubi. Majesteetlik teetruup! Ja ka geopeiturid on selle avastanud. Matkaidee eest olengi tänu võlgu ühele geopeiturile. Aitäh!
Nagu ikka, sõitsime välja 2 kummipaadiga. Mr. Kiis sõudis oma Seahawkiga, ahtris väänlesid ja itsitasid meie püsimatud vanemad tütred ja teise kummipaadi vööris-ahtris troonisid kaks veetlevat naiskunstnikku KM ja MK, kelle ülesanne oli hoida Beebit, sest nad ei osanud kumbki aerutada.
Muuseas, minu kummipaat, mille ma kavatsesin ristida nimega Beda (kapten Vrungeli ja tema laeva auks), kannab ametlikult marginime Vega-3. Aga Piret teatas enne matka, et meie paadi nimi on hoopis Kummipea ja nii jäigi.
Niisiis, Kummipea ees ja Seahawk järel ulpisime läbi teetruubi ja loksusime mööda praktiliselt seisva veega ent ikka veel kevadisest üleujutusest kõrget Porijõge pidi edasi. Ilm oli erakordselt palav ja päike kõrvetas. Mõnus!
Porijõgi voolab läbi Aardla poldri, mis on madal, soine ja lopsakaid erkrohelisi veetaimi täis kasvanud mudaväli. Selle kohal kõrguvad sürreaalse vaatepildina Tartu arhitektuuri kõrgemad pärlid nagu telemast, Tigutorn, Plasku, Triibuline Korsten jt. Ent jõekaldad ise on reetlikult kõrged vallid, mis räägib nõukogudeaegsest jõesüvendusest.
Beebi röökis nagu segane, sest ta vihkab päästevesti. Naiskunstnik KM sai tänu sellele oma esimesed tule-või õigemini veeristsed, sest ta pidi esimest korda elus sõudma. Mina omakorda pidin teda õpetama ja imekombel jättis ta mind isegi ellu.
Õnneks uinutas üksluine paadis loksumine Beebi kiirelt, nagu ikka ja ma sain sõuda. Isegi Mr. Kiisiga võidu.
Matka Porijõel tasub soovitada flegmaatilisile druiidikalduvustega inimestele, sest mingit põnevust, teravaid elamusi ja vapustavaid vaateid see retk ei paku. Võsa, muda ja paar kajakat ning tunni aja pärast leidsime end Ihaste alt. Nimelt suubub Porijõgi seal Suurde Emajõkke. Uskumatu! Olin plaaninud matka pikkuseks vähemalt 3 tundi.
Õnneks oli vähemalt süüa piisavalt ja ilm jätkuvalt imekaunis. Vedelesime Ihaste plaažil ja logelesime mõnusasti.
Tegin esimest korda teoks selle, mida iga endast lugupidav tartlane võiks teha vähemalt korra elus ehk ujusin üle Emajõe ja tagasi. Ihualasti sealjuures, koos Mr. Kiisiga, kes mind rüütellikult saatis. Üle Emajõe ujumine osutus üllatavalt lihtsaks. Nüüd ma isegi usun kõiki neid Kaagvere kooli vilistlasi, kes on koolist põgenemiseks enda jutu järgi ikka üle Emajõe ujunud.

Perelaager

2010-07-20T16:22:00.000-07:00

Suve oodatuim sündmus ehk siis K. perelaager on nüüd läbi ja peab ütlema, et mõned asjad lähevad iga aastaga paremaks. Laager oli nagu ilus unenägu - rõõmsad inimesed ja igal pool ringi sibavad päevitunud lapsekribalad, päevased ja öised ujumised, lõpmatu hulk loovust, mis igaühes äkki õitsele puhkes (ehkki selle viljad olid kohati vähe kohmakad). Ja kerge ning ilmsüütu erootiline hõllandus kõige selle kohal...

Tundus, nagu oleksime paariks päevaks sattunud San Franciscosse 1967.aasta suvel või siis mõnele Lõunamere saarele enne valgete tulekut. Igal juhul hoopis teise ja palju paremasse maailma.
Kahjuks on midagi nii muretut ja ilusat võimalik ainult lühikeseks hetkeks. Mr. Kiis igaljuhul sattus nii laagri mõju alla, et läks järgmisel päeval ka Saadjärve (üsna kõrvalisse kohta) ujuma ilma riieteta. Isegi nudistide burkat ei pannud selga. Kohalikud mutid aga sattusid peale jaole ja pidid ta peaaegu... ütleme viisakalt et lintshima. Kahjuks ei ela kõik siin ilmas peace and love põhimõttel.
Mul pole isiklikult küll midagi riietega ujumise vastu, aga - kas keegi teab, on siis riieteta ujumine Eestis seadusega keelatud või mitte?
Tegelikult võiks igasuguseid perelaagreid rohkem olla. Noorte, vallaliste ja üksikute jaoks on ju välja mõeldud igasugu tooteid, teenuseid ja lõbustusi,terveid tööstusharusid, mis teenivad ainult üht eesmärki - kuidas saada mitteüksikuks? Aga paarisuhte hoidmise ja selle lõbusaks ning nauditavaks muutmisega peab nagu iseenesest toime tulema. Nii tekibki tunne, et pereelu -see on raske töö, lõpmatud kohustused ja pidevad probleemid...
Pilte ma sel aastal kahjuks ei teinud ja möödunudsuviseid ei tahaks üles riputada. Aga teiste fotosid vaataks küll hea meelega.

Need rasked valikud

2010-06-21T15:52:00.000-07:00

Lõpuks on otsus langetatud ja TT jaoks kool välja valitud.
Mäletatavasti käisime me temaga Waldorfkooli tutvumisloengutes, klassijuhatajale ta täitsa meeldis ning piisava motivatsiooni korral oleksin ma ta kooli sisse ka rääkinud.
Aga me valisime siiski Maarja Kooli. Mitmetel põhjustel, aga peamiselt sellepärast, et meil pole piisavalt raha, aega ning jõudu mässata nii raske projektiga nagu "vaimupuudega laps tavakoolis". Kahju ja kurb, sest niipalju kui mina olen lugenud edukate autistide elulugusid, on nad kõik käinud tavakoolis. Mis sest, et on raske ja teised narrivad, neil on olnud piisavalt põikpäised vanemad ja ka soodsamad olud. Näiteks üks Albaania kuulus autist-kunstnik oli juhuslikult koolidirektori tütar ja eesti tuntud autist-ilmateadlane on õpetaja laps.

Maarja Kool aga on ilmselt ainumas kool Eestis, mis pakub 2 korda päevas gluteeni-ja kaseiinivaba koolitoitu. Vat see otsustaski asja. Alles 3 aastat tagasi vaadati mind selle dieedi pärast nagu mingit uriinijoojat või platsentamugijat. Aga nüüd on isegi kõige paadunumad eripedagoogid veendunud, et see dieet (lehmapiima ja teraviljavaba)mõjub.

Pean lähemalt kirjutama TT kooli sisseastumisvestlusest Maarja Koolis. Õpetuseks kõigile vanemaile, kes arvavad, et neil on eriti pöörase iseloomu ja kohutavate kommetega lapsi. Teil on kodus kuldsete tiibadega vagurad inglikesed, ütlen ma teile, armsad lugejad...
Vestlus toimus direktori kitsukeses kabinetis, kuhu olid end pressinud mina oma 3 ulaka tütrega, dire, siis 2 tulevast esimese klassi juhatajat, logopeed ja füsioterapeut. Jaa, see füsioterapeut... Ta näeb välja nagu segu viikingipealikust ja bernhardiini koerast, on tõeline naistehurmur ja laste lemmik ning TT on võimeline kasvõi kõrvade peal käima, et aga tema tähelepanu saada.
Niisiis, TT viskas end kabineti põrandale selili, aeles poris (oli väga vihmane päev), itsitas ja tõi kuuldavale seosetuid häälitsusi. Ta ei vastanud ühelegi küsimusele, ei õelnud oma nime ega vanust ning mul tekkis tunne, et olen aastaid meelepettes elanud - tegelikult TT siiski ei oska rääkida.
Esimese klassi õpetajad üritasid meeleheitlikult temaga mingit kontakti saada, oli ju neile öeldud, et kooli on tulemas väike wunderkind. TT aga vingerdas hullunult naeru lagistades direktori lauani, haaras sealt imekiirelt peotäie pabereid (ülitähtsad dokumendid?), kägardas need palliks ja viskas oma füsioterapeudile. Too lösutas tüünelt toolil, pikad koivad välja sirutatud ja kuigi ma olin talle juba kümme korda ärritunult sisistanud, et ta välja läheks, plaksutas meesiludus selle peale ainult oma ööliblika tiibadele sarnanevaid ripsmeid.
Lõppkokkuvõttes ühendasid mu 3 tütart oma jõud ning kiskusid direktori diivanilt küljest seljatoe, viskasid selle maha ja heitsid iseendid kõhuli sinna otsa.
Sellega sai meie tore ja kindlasti mitte igav kooliastumisvestlus läbi ja me lahkusime.
"Avaduse ja muud dokumendid võite postiga ka saata", hüüdis direktor meile järele.

Maarja Koolis tuleb sügisel 2 esimest klassi. Kummaski 5 õpilast ja 2 õpetajat. Ma kardan, et TT siiski ei saa targemate ja võimekamate klassi, pigem avatakse 3 paralleeli: A-klass, B-klass ja TT eri...

Lapsepõlve mõte ja kas EI on eluohtlik?

2010-05-11T01:14:00.000-07:00

Eile oli jälle suhtedraama. Minu katsele lapsi magama panna regeeris Teine Lapsevanem niiviisi: "Kas sa PEAD neile jälle oma tahet peale suruma?"
Nojah. Ei pea ja vabandust. TT oli üleval poole kaheteistkümneni, Piret vaatas multikaid kella poole üheni. Kuigi meie peres valitses absoluutne tahtevabadus ja lapsed said ise oma valikuid teha, tundus mulle, et keegi ei olnud sel õhtul tegelikult õnnelik...

Ma olen praegu vihane ja ilmselt üle reageerinud, aga minus tekitavad ebamäärast ebamugavust Teise Lapsevanema põhjendused, kui laste soovid lähevad vastuollu... hm, minu soovide ja tahtega?
"Rohkem kommi ei saa, sest EMME ei luba nii palju kommi süüa." "EMME tahab, et te hambaid peseks ja magama läheks". "Me ei osta kartulikrõpse/nukumaja/kleepsuraamatut, sest EMME ei luba. EMME tahab, et te riided selga paneks. EMME tahab, et te hambaarstile/lasteaeda/õue läheks... Jne, jne, jne.
Ma ei tea, mis siin täpselt valesti on, aga miski tekitab minus imelikku tunnet, nagu toimuks kuskil mingi manipulatsioon.
Kas Teine Lapsevanem kannatab tänapäeva lapsevanemail nii tihti esineva EI-foobia all? Paljud vanemad, eriti need, keda on rangelt kasvatatud, üritavad oma lastega kõike vastupidi teha ja neile maksimaalselt otsustamis-ja tahtevabadust anda. Lapsevanem lubab lasteaiaeas lapsel otsustada ise oma söögi-ja magamaminekuaegu, koolieas saab laps ise valida, kas ta soovib haridust omandada või ei ja murdeeas valib vabalt oma alko- narko -ja nikotiinidebüüdi koha ning aja...

Hea, et vähemalt koolikohustuse osas saavad EI-foobikutest lapsevanemad alati viidata õelale ja despootlikule riigiaparaadile, mis on kehtestanud koolikohustuse. Muidu ei sunniks pooled või enamadki vanemad oma lapsi haridust omandama, sest milline laps ikka tahab hommikul 6.30 tõusta,8 tundi õpetajate igavat juttu kuulata ja õhtul veel paar tundi tuupida?

Meie peres saab Teine Vanem õnneks alati viidata õelale ja despootlikule Emmele, kes puhtalt oma isekatest tujudest lähtudes sunnib lapsi magama heitma, tõusma, lasteaias käima, hambaid pesema, tervislikult sööma, etc.
Paljud vanemad kasutavads sellist manipulatsiooni. Nad lubavad lapsele seda, mida teised inimesed, eriti aga teine vanem ei luba ja panevad kahtluse alla teise vanema nõuded ja reeglid. Selle kõige mõte on näidata lapsele,et kõikelubav vanem on tema tõeline sõber (ja rangem vanem, aga ka vanavanemad, õpetajad, etc. on muidugi pahad).
Kas elementaarne kasvatus, nagu kindlad magamamineku-ja söögiajad, lauakommete ja vägivallatuse nõudmine, lasteaeda viimine, haiguste ravimine jne. on üldse lapsevanema tahe? Või on tegu vajaduste ja kohustustega, millel pole lapsevanema tahtega üldse midagi ühist?
Siinkohal tekibki ületamatu kuristik minu ja Teise lapsevanema arusaamistes lastekasvatusest. Kuristik, kuhu me eile taaskord sisse prantsatasime ja mida vist kunagi ületada ei õnnestu.
Minu meelest on lapsevanema peaülesanne valmistada laps võimalikult hästi ette eluks täiskasvanuna. See tähendab, õpetama oma järeltulijat iseseisvalt hakkama saama nii, et too sealjuures ei kahjustaks teisi inimesi. Eluks ettevalmistamine ei pea ja ei saagi alati lapsele meeldiv olla ja ei pea ilmtingimata last õnnelikuks tegema. Võimaluste piires, aga see pole peaeesmärk.
Nt. hammaste pesemine on lapsele tüütu, kuid minu kohustus on tagada talle täiseaks võimalikult terved hambad. Tervislikku toitu ei sööda mitte minu eralõbuks, vaid ikka selleks, et terveks täiskasvanuks saada. Enda tuba koristatakse, et õppida iseseisvust ja sõltumatust, mitte "ema aitamiseks". Ja sellel kõigel pole mingit tegemist minu tahte, tujude ja soovidega.
Mr. Kiis esindab aga lapsevanemate koolkonda, kelle jaoks lapsevanema ülesanne on teha laps võimalikult õnnelikuks siin ja praegu. Kõik ebameeldivad tegevused tuleb elimineerida või vähemalt näidata, et see ei ole lapsevanem, kes mingeid nõmedaid asju nõuab, vaid mingi tugevam jõud kurjast maailmast, nagu lastekaitse, riik, vanaema, inimesed tänaval, etc. Nemad nõuavad kooliskäimist, pesemist, bussis vaikse häälega rääkimist jms. Muidugi tuleb ka happy-vanema meelest last eluks ette valmistada, aga laps peab selleks kõigepealt soovi avaldama.

Tundub, nagu võiksime me lapsevanematena üksteist suurepäraselt täiendada, aga tegelikkus kisub juba absurditeatriks. Ma olen tüdinenud olemast see vanem, kes vastutab ja oma tahet peale surub. Niisiis helistan ma hommikul kell 7 Teisele Lapsevanemale tööle, et see edastaks lastele läbi telefoni oma arvamuse lasteaeda mineku osas. Ma pöördun laste poole samuti teadetega "issi tahab, et te magama läheks" (mis pälvib Teise Vanema ägeda protesti, loomulikult) ning luban lõhkemiseni kommi süüa ja ropendada, sest tahan ka Hea Vanem olla...

Mul on kurb ja kahju. Ma arvan, et me mõlemad teeme midagi valesti, aga kas seda on võimalik muuta, ma ei tea.

Võhandu maratoni supercrash

2010-05-03T13:41:00.000-07:00

Fotojutustus sellest, kuidas punasest kummipaadist ühe hetkega punane kalts sai ning vapper mr. Kiis üle noatera pääses.
Pildistas sündmuse ainus kuivaksjäänud tunnistaja.

Võitlus ühe hinge pärast

2010-05-01T14:30:00.000-07:00

Selle aasta 1. septembril peab TT minema kooli. Ja 30.aprilliks (p..sse! See oli eile!)peaksin mina olema ära otsustanud, millisesse kooli siis TT läheb.
Mu peas on totaalne tühjus ja täielik vaakum.
Õnneks aga ei kannata otsustusvõimetuse all spetsialistid, koolijuhid ja muud asjapulgad, kes on alustanud kõva rebimist TT pärast. Ajupesumasin töötab täistuuridel.
Diagnoosi poolest ollakse ühel meelel, et selline laps peaks kindlasti ja ilmtingimata minema sanatoorsesse ehk Masingu kooli. Seal on ju autistide eriklass ja puha.
Tõde on see, et autistide eriklass oli seal viimati 10 aastat tagasi ja juba ammu pole tegu lapsinvaliididele mõeldud sanatoorse kooliga. Praegu on see kool käitumishäiretega kriminaalieelikute kogumispunkt, kus 10 kaagi kohta tuleb ehk üks lapsinvaliid, kellel on õnnetuseks eriti naiivsed või ükskõiksed vanemad. Koolijuhiks on selles Masingus elus anakonda, kes tõelise vanakooli-pedagoogina suhtub lapsevanematesse umbes nii, nagu Hitler juutidesse. Enne kraabin oma lapsele mulla peale, kui ta sellisesse kooli panen.

Proua nõustamiskomisjoni esimees ütles juba mitu aastat tagasi ära, et TT tuleb kindlasti tema lemmikkooli ehk siis Kroonuaeda. Sest et neil on ju parimad spetsialistid ja ülikooli praktikabaas. Iseenesest polegi tegu väga vastiku kohaga, kui maha arvata see, et koolimaja on 4-korruseline kõlestalinistlik hiidhoone, pooled õpilased on asotsiaalsetest peredest ja eakamad eripedagoogid vihkavad neid lapsi, keda neil õpetada tuleb.

Maarja Kool alustas turmtuld kohe peale aastavahetust. TT logopeed teatas ähvardavalt, et kui ma TT-d nende kooli I klassi ei pane, siis järgmised 12 aastat ei olegi võimalik nende kooli kohta saada. Lisaks tahtis TT-ga tutvuda kooli psühhiaater. Psühhiaatri vastuvõtul selgus, et lp. doktor tahtis ikkagi tutvuda minuga, et mu aju kenasti pesta ja triikida, teadagi mis teemal.
Maarja kool ongi suurepärane koht, nagu ka õpetajad, kes seal töötavad. TT on seal juba mitu aastat teraapiates käinud ja tunneb end koolis nagu kala vees.
Aga kuidas ma panen TT esimesse klassi, kus peale tema on ainult üks kõnevõimeline laps? Ülejäänud 6 klassikaaslast oskavad paremal juhul artikuleeritud mõminat kuuldavale tuua. Ja pool klassi on kindlalt mähkmekandjad.

Tore muidugi, et nii palju koole mu last endale tahab. Päris maha maetud pole ka mõte panna TT vähemalt I-III klassiks waldorfkooli eraldi õppekava ja osalise koduõppe peale. Vähemalt waldorfkooli lapsevanematele mõeldud loengutes olen ma käinud, ise kõigest hingest püüdlik-asjaliku lapsevanema nägu tehes.
Ma loodan, et meil on raha õppemaksu jaoks, aga see pole põhimure. Põhimure on päevahoid, sest TT pole mitte see laps, kes peale tunde üksi kodus on. Maarja kool on põmst 12 aastat ja kauemgi kestev lasteaed, päevahoiuga 18.00-ni.
NB! See "lasteaed" ei tööta koolivaheaegadel!
Edasi tulevad juba mõtted mu tulevase tööelu kui sellise kohta üldse. Millises töökohas antakse puhkust kõigil lapse koolivaheaegadel? Eeldagem, et TT ei saa terve elu jooksul võimeliseks üksi kodus olema? Kes siis temaga kodus on?
Ah, parem on mitte mõelda. Ma vihkan lapse koolipanekut ja ainus tore asi selle juures on lasteaiaelu lõppemine, sest TT lasteaiatee pole minule mitte kerge olnud.

2010-04-25T14:11:00.000-07:00

Täna käisime Emajõel paadimootorit katsetamas. See on pisike jaapanlane Tohatsu, 3,5 hobujõudu.
Kummipaadi jaoks on see raske ja kisub ahtrit kangesti allapoole. Minu füüsise juures on ka väike paadimootor raske tõsta ja tassida, aga juba vees ja vee peal olles on kõik asjad teatavasti palju kergemad kui kuival maal.
Paadimootori käima sikutamine, juhtimine ja muu asjatamine osutus üllatavalt lihtsaks. Olen endaga nii rahul, nii sigarahul : ) Eelmised kogemused paadimootorite osas olid ikka ses stiilis, et keegi tugev mees tõmbab nõrgale tütarlapsele mootori käima, sõidutab lagedale veteväljale ja siis lubab natuke aega pinnist kinni hoida ja kiljuda.
Mr. Kiis ei kiljunud, vaid vandus mis jaksas, aga tuli toime nii mootoriga kui ka pärastpoole lapsehoidmisega. Ehkki südametäiega ei jõudnud ta ära kiruda, kust me oleme saanud nii tõrksa ja jonnaka mootori kui ka sama tõrksa ja jonnaka lapse.

Rikkusime oma jõledalt pläriseva mootoriga ilmselt Kvissentali uuselamurajooni elanike pühapäevahommiku ja-lõuna ära, aga politseid meile õnneks ei kutsutud. Ilus päikseline päev oli ja Pilleriin magas oma päästevestis nagu väike (mere)karu ning ei häirinud teda veepritsmed ega plärisev mootor.

Paati autosse toppides meenusid äkki kõik need lood meestest, kes keskealistena enesele äkki vinge mootorratta või lahtise punase sportauto soetavad. Sellistel "eluunistuste" teokstegemistel on natuke kibe maik juures. Elevuse ning lapseliku õhina õhukese katte alt piilub nimetu nukrus.
Selliseid asju soetades tahetakse ju tegelikult osta midagi muud. Killukest noorust, õnne,armastust, põnevust,unistust, unustust, teist inimest või teist elu...
Raha eest võib küll osta mootorratta, auto, paadi, allveelaeva või minugipoolest kosmosejaama, kui raha piisavalt on.
Tõeliselt väärtuslikud asjad elus aga on täitsa tasuta. Kas pole tore?

Võhandu maratonist...

2010-04-21T15:29:00.000-07:00

... sellest 100 km pikkusest adrekalaksust läbisin mina ei rohkem ega vähem kui 8 km. Ent see 8 km pikkune jupike Võhandu jõge Leevilt Süvahavvani on eriti lahedalt käänuline, kärestikuline ja 4 toreda pahiseva veskitammiga. Mu paadikaaslasteks olid Rita, tema 5-aastane laps Kaur ja julgestusotsaga minu päästevesti külge seotud 8-kuune Pilleriin. Me keegi pole teab mis kogenud jõehundid ja esimesed 300 meetrit me lihtsalt kiljusime. Tegelikult aga pole midagi paremat kui imik süles kärestikke pidi kihutamine ja ähvardavalt turris puutüvede vahelt läbi tüürimine. Ja veel hurmavad loodusvaated Võhandu ürgorule ja sinililledele, kui on aega neid märgata.
Mõned kummipaaditajad vahtisid meid süngel pilgul kaldalt. Halb Ema!!!, karjusid nende näoilmed, kuid uskuge, Pilleriinul oli eakohane päästevest üll.
Võibolla ei ole õige lapsega selliseid asju ette võtta, kuid maailmas on täpselt 3 asja, mille pärast ma üldse edasi elada tahan ja üks neist on veesport. Niisiis, kas (vee)hull ema või üldse mitte ema, rohkem valikuid Pilleriinul pole.
Nii kahju oli Süvahavval paadist välja ronida, kuid mis teha. Sest selle aasta maratoni staariks oli ei keegi muu kui mr. Kiis. Martiini ning mina olime tema turvatiimi tagasihoidlikus osas.
Mr. Kiis on meil superhero, sest ta sõitis täispuhutava laste kummipaadiga maha täpselt poole maratoni distantsist, ehk siis 45 km, sõudes peaaegu lakkamatult hommikul kella 7 õhtul kella 9-ni. Nüüd on ta uhkusest puhevil nagu isakalkun ja paraku on tal selleks tuline õigus.
Ent vähemalt omas blogis võin ma rääkida tema tagasihoidlikust toetajatiimist. Need olime mina, Martiini ja Pilleriin, kes loksusid alates kella 5 hommikul terve pika päeva autos, ootasid lõputult kontrollpunktides ja kõigi sildade juures, orgunnisid varupaati,energiajooki, kuivi riideid, kõrvaklappe, taskuraadioid ja mis peamine, toetust ja tunnustust. Ise maratoni sõita oleks vist lihtsam olnud ja põnevam kindlasti.
Tanel oli nii üllas, nii üllas. Stardis näitas ta keset karmipilguliste härjakaeltega spordimeeste massi avalikult välja, et tunneb meiesuguseid kaltsakhipisid ja kui mr. Kiis oma punase ujumisrõngaga keset jõge karidesse kihutas, tegi peatuse, ehkki kaotas sellega nii väärtuslikke võistlussekundeid kui kindlasti mitu kohta paremusjärjestuses.
Pildimaterjal tuleb mõnes järgmises postituses, seniks mõned lingid: http://www.youtube.com/watch?v=Ug7f3Z4GHSY
http://lkylli.zenfolio.com/p353888384/e3cc2136d#h3cc2136d

Nojah, maraton läbi ja nüüd pole muud tarka teha, kui tüünel Emajõel loksuda.

Freud on vaimne massimõrvar

2010-03-05T15:48:00.000-08:00

Freudist alates on Lääne kultuuris hakatud lapsepõlve tähtsustama ja eriti just õnnetut lapsepõlve. Omada õnnetut lapsepõlve on tervete põlvkondade eurooplaste jaoks lausa kohustuslik. Kellel õnnetut lapsepõlve tõesti kuskilt võtta ei ole, võivad omakorda hädaldada selle üle, et nende lapsepõlv oli liiga õnnelik ja turvaline. Õnnetu lapsepõlv annab 1. õiguse süüdistada oma vanemaid, 2. võimaluse põhjendada sellega kõiki oma hädasid ja 3. põhjenduse kõigile oma iseloomuvigadele.
Freud oli tõesti tark mees. Õnnetu lapsepõlv vabastab inimese igasugusest vastutusest oma elu ja tegude eest, kuna minevikku teadupärast muuta ei saa.

Rahvaluule on vanem kui Freud. Millegipärast on enamikes kultuurides, ka eesti pärimuses levinud just vastupidine narratiiv: lugu vaeslapsest, kes tänu oma iseloomule, headele abilistele või lihtsalt vedamisele saavutab õnne ja edu. Teate ju küll - karjapoisist kuningaks, tuhkatriinust printsessiks, vaeslaps ja tema käsikivi jne. Piiblis on selle kohta öeldud, et viimased peavad esimesteks saama.
Ma usaldan oma rahva pärimust rohkem, kui mingit surnud juudi hingetohtrit. Õnnetu lapsepõlv = õnnetu elutee pole kindlasti mingi kehtiv valem.
Lugesin Lennart Meri biograafiat. Tema lapsepõlv oli täis koledaid sündmusi. Loomavagunis Siberisse, nälg, peksmine, hirm mahalaskmise ees... Kes ütleb, et need on ju ainult füüsilised piinad, ikka vanemate löödud hingehaavad loevad, need ilmselt ei kujuta ette, mida tähendab elada 50-kraadises pakases kütmisvõimaluseta toas, olla sealjuures tüüfuses ja kuude kaupa nälgida.
Meri näitel võib vabalt öelda, et õnnetu lapsepõlv ei pea ära rikkuma inimese eluteed, iseloomu ja saatust. Vastupidi, karjapoisist võib saada kuningas ja viimased võivad vabalt ka esimesteks saada. Õnnetu lapsepõlv võib kinkida kui mitte eduka, siis vähemalt huvitava elu. Ühest lastepsühhiaatria raamatust leidsin hüpoteesi, mis väidab, et just lapsepõlves kogetud pinged on võivad olla see algpõhjuseks, mis tekitab inimeses keskmisest kõrgema loovuse.
Muidugi võib tuua ka vastupidist tõestavaid näiteid. Võibolla aga on lapsepõlve mõju inimesele ja tema elule lihtsalt üle tähtsustatud?

Jälle jama majas...

2010-03-05T15:16:00.000-08:00

Jälle olen kuu ajaga 7 kilo alla võtnud ja näen välja nagu Buchenwaldi õnnelikult üle elanud juuditar.
Jälle on söömine muutunud raskeks tööks, mida ma sunnin ennast tegema, et elus olla. Toit lihtsalt ei lähe alla, ehkki kõht on nii tühi, et pisarad tulevad silma. Öösiti ärkan mingi kolina peale - ah, see ju mu oma kõht, mis koriseb.
Veidi paremini maitseb kellegi teise tehtud toit, aga seda ei saa just tihti.
Elan teest ja kohvist ohtra piima ja suhkruga. Paar kommi ka ja ongi mu päevaratsioon.
Söömisest pole just kuigi peen kirjutada, aga häda ajab härja kaevu.
Huvitav, kas kusagil tegutseb mõni kaalus juurdevõtmise laager või paksenejate programm? Viimane aeg oleks minulgi liituda.

Konfliktiring

2010-01-25T05:04:00.000-08:00

Veider, kuidas meid kõiki saadavad terve elu ühed ja samad konfliktid. Alati satume tülidesse ja sõtta samadel põhjustel või siis sama inimtüübiga.

Üks tuttav on mul selline, keda terve elu ebaõiglaselt koheldakse. Tema on see, keda iga tööandja üritab petta palga ja töötingimustega, mistõttu kindlat töökohta temal enam ammu polegi. Sõbrad (nii vähe, kui tal neid on) püüavad ära kasutada ja alt tõmmata, sugulased (kellega ta on suhted katkestanud)kiusavad ja tüngavad. Ülikoolgi jäi lõpetamata, sest õppejõud, va petis, lubas temale koostööd ning suuri rahasid ja siis ütles ära... Ka mina olen aegajalt sattunud olema nende ahnete ja valelike tegelaste ridades, kes on seda ausat inimest koledasti petnud või jäledasti ära kasutanud.
Juhuslikult tean ka, mis oli tema elu Esimene Reetmine. Kallis esivanem nimelt lubas temale lapsepõlves pärandada oma maad, metsad ja majad. Ent täisikka jõudes selgus, et Esivanem seda lubadust ei pea. Kõnealune sai kohutava shoki, sellest rääkides tulevad talle ikka veel pisarad silma.
Sestpeale; ja möödunud on aastakümneid, on kõnealust isikut lakkamatult reedetud kõigi inimeste poolt, kellega tema vähegi lähemalt suhtlema hakkab. Lõppu ei paista...
Üks teine mu sõber on hädas vägivaldsete joodikutega. Vägivaldne joodik on tema isa ja natuke vähem vägivaldne joodik on tema vend. Muud sugulased ja lähedasedki kipuvad napsiga liialdama ja kuhu ta ka ei satuks, ikka satuvad sinna ka agressiivsed purjus inimesed, kellega läheb möödapääsmatult tüliks. Lõppu ei paista...
Mind ei ole keegi reetnud ja ära kasutanud. Kõik mu tööandjad, õppejõud, sõbrad ja sugulased on vaatamata oma muudele vigadele vaata et kristallausad inimesed. Elan majas, mis on servani täis vägivaldseid joodikuid, kuid siiani (ptüi-ptüi-ptüi)on mu suhted nendega olnud suurepärased.
Võib siit nüüd välja lugeda, et mina olen suurepärane inimene ja eriti läbisaaja tüdruk? Loodetavasti mitte. Minu konfliktitüübiks, kellega mul alati ja vääramatult mingi kamm tekib, on keskealised võimukad ja kontrollivad naised. Iga natukese aja tagant tekib mul mõne sellisega konflikt.
Juba koolis tekkis mul pidevalt jamasid keskealiste õpetajannadega. Kui kolleegide seas on mõni keskeas (loe: minu ema vanune) proua, siis puurib minu selga pidevalt tema halvakspanev pilk ja tüütud märkused. Veristest tülidest oma laste lasteaiajuhatajatega olen juba küllalt kirjutanud. Ning suvel, kui meie maja valdavalt mehisesse parmkonda imbus mingi keskeas emalendur, kadusid õuest üksteise järel minu ilusaimad poti-ja pütitaimed...
On üleliigne lisada, et minu ema on eluaeg olnud väga võimukas kontrollikuninganna.
Kas sellest kõigest üldse mingit väljapääsu on? Miks me peame rändama läbi elu, ikka ja alati ühtsama võitlust võideldes, sama konflikti lahendades, ühte ja samasse pange astudes ning tuhandendat korda sama rehaga vastu pead saades?

Kas ma tõesti näen nii välja?

2010-01-11T02:16:00.001-08:00

Fototeema jätkuks ehk loomapildid

2010-01-05T12:00:00.000-08:00

Jõulupõrsad
Neist sülti ja pasteeti ei tehtud. Seekord. Ahh, ma tahaks mõnda neist omale lemmikloomaks! (Nunnumeetri näit tõuseb lakke...)

Koger vannis
Naabriparmud püüdsid ta Raadi järvest ja kogu pika suve veetis õnnetu uimeline vihmaveetünnis ilma toidu ja seltsilisteta. Päästsime ta novembris viimasel hetkel, kui tünn oli juba peaaegu põhjani jäätunud. Koger elas nädalakese meie dushiruumis ja lapsed toitsid teda mannapudru jääkide ning saiakannikatega. Lõpuks viisin ma ta plastkarbis Atlantise juurde ja lasin Emajõkke. Kus ta loodetavasti siiani elab õnnelikku ja vaba kogre-elu.

Nahkhiir köögis.
Lendas öösel tuppa ja keeldus lahkumast. Mr Kiis ja viimaseid päevi rase autor püüdsid teda käterätte lehvitades aknast välja peletada, aga elukas laperdas mööda laenurki, piiksus ja kidises ning vahtis meid pisikeste tigedate silmadega nagu mingi mikrovampiir. Lõpuks varjus boileri taha. Avasime köögiakna, kustutasime kõik tuled ja läksime magama. Hommikuks oli külaline lahkunud.

Piret ja tema Kõige Suurem Sõber.
Täiskasvanuid see loom ei salli. Minu peale igatahes uriseb ja näitab hambaid.

Senffi treppide siil
Siile on tänapäeval harva näha. Aga Tartus, eriti ülikooli raamatukogu ümbruses võib neid ikka kohata.

Vikerkaare tänava minisiga
Elab õnnelikult oma aedikus ja on suure pere lemmikloom. Kahjuks üksik, tema kaaslane lahkus parematele songermaadele.

Piret ja TT kitsekarjas või hoopis vastupidi?

Leia pildilt orav
Igaljuhul, kuskil siin peaks neid isegi 2 olema...

Pildistas ja vaatamiseks üles riputas Sol.

<

Kokkuvõte

2010-01-01T10:37:00.000-08:00

2009. aasta oli suhteliselt igav ja sündmustevaene. Ei teinud ma midagi nimetamisväärselt uut. Ainuke märkimisväärsus on see, et esimest korda elus sünnitasin kodus. Mis oli ka aasta kõige parem ja ilusam sündmus ühtlasi.
Nojah, tegin ka esimest korda elus rastapatsid (kelmikaim sündmus) ja käisin esimest korda Navesti jõe rippsillal (huhh, kui jube : )).
Üldiselt, selle aasta olulisimad sündmused olid üks sünd ja üks surm, kuid mõlemad sündmused olid ju siiski kellegi teise, mitte minu elu, ehkki nad mind küll väga lähedalt puudutasid.
2010 on taaskord tiigriaasta ja ehk on see mulle kui triibulisele dzunglikassile soodne. Kuigi, ma ei tea, mida soovida, kas põnevaid muutusi või turvalist kestmist. Meie, tiigrid, oleme rahutud ja kiskjalikud, samas aga ka laisad ja nurruvad.
Seetõttu ei soovi ma uuelt aastalt midagi. Kui, siis ainult julgust ja avatud südant, et vastu võtta see, mis tulla tahab.

mina olen

2009-12-30T23:56:00.001-08:00

Esimene püha ehk...

2009-12-25T13:08:00.000-08:00

Filmis ja monteeris mr. Kiis

Jõulud, jõulud...

2009-12-23T15:34:00.000-08:00

Ema helistas. "Tulete siis vä? Jõululauba ma mõtlen noh!"
Jah,tuleme küll.
"Aga seda ma ütlen kohe, et mingeid kingitusi põle vaja! Mes sittu vedada! Mina kingin teile raha, ostke ise mes tahate ja teie kinkige mulle kah raha! Vat nii."
Minu ema raudsele loogikale on raske vastu panna, ent ma püüdsin siiski. "Emakene, aga minu lapsed vist ikkagi tahavad mõnda kinki ka ja mul on neile ostetud..."
"Mes tost! Antke enne sõitu siis kodu kingid ära ja rahu majas."
Ema teatas veel, et jõululaupäeval pole tal maal ka saun plaanis, sest meil on ju linnas dush olemas ja lõpetas kõne oma tavapärase reipusega.

Eile oli meie kodus piparkoogipäev. Viimased väikesed külalised-küpsetajad lahkusid peale 23.00 ja iga viimne kui tuba oli täis tainatükke, jahu ja glasuuripritsmeid. Kella 1 paiku olid lapsed lõpuks uinunud ja ma tahtsin asuda viimast kahte plaaditäit piparkooke glasuurima. Ootamatult helises mr. Kiisi telefon, seejärel minu oma ja õige pea ka uksekell. Saabus Öine Külaline. Öine Külaline oli eriti ülemeelikus tujus ja ma ei tea, kas seda põhjustas meie kodulinna kõrtside kultuurist ja kunstist läbiimbunud õhk või miski muu joobnustav. Igatahes asus Külaline ise piparkooke kaunistama, otsekui oleks talle äkki Vaim peale tulnud. Värvilised glasuurikuhjad kõrgusid ning keerdusid ja moodustasid piparkookidele torne.
Väljas möllas lumetuisk, meie köögis aga tuiskas värvilisi nonparelle. Ka Öine Külaline ise oli värvilistes riietes ja ergas, otsekui läbi lumetormi kohale lennanud lõunamaa lind. Küünlad põlesid,lapsed magasid, lund sadas ja seal ta oli - jõulutunne! See kõige ehtsam. Ehkki neid värvilisi nonparelle leian ma põrandapragudest vist veel juunikuuski...

Imetasin pärastlõunal tagumises toas Pilleriinu kui välisuks äkki hirmsa paugatusega lahti lendas. Keegi kappas läbi meie korteri otsekui metsik põhjapõder. Peaaegu tõsi. Sest see oli minu ämm. Ta surus mulle sülle hiigelsuure punnis roosa kilekoti, suure kirjaga: OSTURALLI.
"Näe, siin on siis teie jõulukingid ja olge`s tublid. Mul on väga kiire, tore, et oled mulle piparkooke teinud, raban köögist mõned kaasa. Head aega!"
Ja läinud ta oligi, tõepoolest.
Oh jõulud, jõulud...

Pildikesi fotograafide elust ehk akt roosal taustal

2009-12-07T05:05:00.000-08:00

Fotograaf saabus koju ja räntsatas väsinult diivanile. Naine poetas end tema kõrvale ja naeratas salakavalalt.
"Mitu fotoaparaati meil kodus õieti on, kallis?", küsis Hüään Siirupis. Mees aimas halba.
"Kaksteist! Koos kaameratega, lugesin ära!" hüüdis Hüään võidukalt, sellal kui väsinud Fotograaf taipas, et kohe lendab kivi raske matsatusega tema kapsaaeda.
"Aga mitu perepilti mul lapsele homseks lasteaeda kaasa panna on, arva seda ka! Kasvataja ütles, et homme peab iga laps kaasa võtma perepildi, et selle järgi oma perest jutustada. Aga mida peab Piret homme lasteaias ütlema?!" Hüäänist Siirupis sai sujuvalt sisisev kodukobra.
"Esiteks, viimati me ilmutasime pilte 2 aastat tagasi, kui Piret oli poolteist aastat vana. Teiseks, ühelgi pildil ei ole kõiki pereliikmeid, äärmisel juhul viiest kolm, kui sedagi. Ja mis kõige hirmsam, kolmandaks...!!!"
"Mida iganes, aga see ei ole tähtis. Ega hirmus", üritas fotograaf end kaitsta.
"Kolmandaks, iga meie pere pildi peal on mõni pereliige alasti, vähe riides või muidu ebasündsas olekus! Piret ei saa viia lasteaeda perepilte, kus ta on pooleteiseaastane alasti titt, ema imetab või on vähe riides rase, õde on paljas ja isal ripuvad pekivoldid üle püksivärvli!"
Fotograaf ohkas. Tema meelest olid need pildid väga armsad ja staazika aktifotograafina pidas ta kõiki riietatud objektidest tehtud pilte täiesti mõttetuks. Aga ta teadis, et kobradega ei ole mõtet vaielda. Nad on nimelt kurdid.
"Hea küll, lähme siis mõnda stuudiosse ja laseme mõned perepildid teha, kui sul seda nii hirmsasti vaja on. Mul on üks sõber, kes on süldi-, vabandust, pulmafotograaf, las tema teeb. Mina ei oska riides inimesi pildistada. Jää ainult vait nüüd, palun. Süüa on midagi või?"
Järgmisel päeval viis Piret lasteaeda pildi, kus ta ise on viiekuune. Käskisin tal öelda, et see on noorem õde Pilleriin. TT oli sel pildil õnneks riides ja minul rinnad kaetud. Esiplaanil figureerib küll mr. Kiis ujumispükstes ja suures plaanis, kuid mis teha - see oli meie vähestest perepiltidest sündsaim.

Teine pilt
"Kallis, kuidas sa pildistaksid kahte oravat?", küsib wannabe-loodusfotograafist blondiin oma fotograafist abikaasalt.
"Möhh", vastab Fotograaf oma ajalehe tagant.
"Me nägime Piretiga täna kahte oravat. Nii ilus oli, nagu National Geograficu kanalil kohe. Aga nad hüppasid ja ronisid nii kiiresti, mitte kuidagi ei jäänud pildi peale"
"Mina ei pildistaks üldse ühtegi oravat. Oravad on nõmedad". Fotograaf on vihane. Segada tema lehelugemist mingite oravate pärast...rrgh!!!
"Jah, ja pealegi olid nad pruunikashalli värvi. Ka puutüvi ja maapind ja kivid, mille otsas nad ronisid, olid hallikaspruunid ja ma üldse ei tea, kuidas pildistada halli oravat hallil puutüvel" siristab algaja Loodusfotograaf edasi.
"Ma ei tea, proovi lihtsalt mitme erineva nurga alt või midagi. See ongi raske, ma ei saa aru, mis krdi lollid need on, kes mingeid oravaid pildistada tahavad".
"No aga...kuidas sina näiteks pildistaksid akti roosal taustal?" on Blondiin enda meelest eriti kaval.
Fotograaf jõllitab tigedalt üle leheserva. "Sa oled ikka tobu küll. Ma paneks teist värvi tausta, loomulikult."

õnne pank

2009-11-25T07:25:00.001-08:00

Viskasin pilgu peale lehele www.onnepank.ee
See on lehekülg, kus pakutakse ja võetakse vastu heategusid. Saab otsida (tasuta)abi, panna üles oma kuulutuse, kui miskit vajad ja vähemalt moraalne kohustus oleks siis ka ise riputada üles kuulutus, et pakun abi... jah, milles?
Hämmastav, et kõige rohkem pakuti tasuta IT-teenust, sellele järgnevalt pakuti kõige rohkem hingeabi, psühholoogilist nõustamist, või lihtsalt kaasamõtlemist stiilis "mõtlen välja, kuidas sina oma probleemi võiksid lahendada".
Oli ka konkreetsemaid pakkumisi. Nt. keegi lubas Madriidi tutvustada, kui sinna satud, keegi tahtis teha pottsepa-praktikat, hoida lapsi jne.
Tore ju oleks saada tasuta IT-abi. Kuigi, kui lasta suvaline vabatahtlik oma arvuti ligi, kuidas ma tean, et ta ei sokuta sinna kavalat häkkerprogrammi ja suvalise vabatahtliku hoidjaga minu lapsed küll ei lepiks.
Aga milliseid tasuta heategusid siis minul pakkuda oleks? Algul tundus, et olen masendav möku ja mul pole maailmale miskit asjalikku pakkuda.
Paneks õige kuulutuse: "laulan teile kõvasti ja valesti". Või "õpetan teie lapsele 10 erinevat sigadust". "Küpsetan teile seest nätskeid pirukaid". Jaa, vat selliseid asju ma oskan.
Aga pärast tuli mõte, et võiks pakkuda abi kirjandite kirjutamisel. Või lihtsamate kohtukirjade koostamisel.
Teoreetiliselt, sest tegelikult ma selle õnnepangaga ei liitunud.

Lugesin

2009-11-20T14:05:00.000-08:00

läbi ühe Osho pehmekaanelise ja samal ajal ka Vladimir Wiedemanni "Maagide Kooli".
Kahtlaselt paljud tuttavad on Oshot lugenud. Mis põhiline, Oshot loeb üks tuttav mees, kes on Väga Tark. Vähemalt ta ise arvab nii... Igaljuhul, pilt Väga Targast mehest, tark pilk Osho teosesse süüvinud,kiusas mind järgijätmata ja ma lihtsalt pidin järele uurima, mis seal nii tarka on.
Kuigi mul on (kindlasti ebaõiglane) eelarvamus pehmekaaneliste eneseabiõpikute vastu, mida saab Maximat ja Selverit külastades pesupulbri ja jahutatud kana vahele korvi libistada, on Osho ikkagi Osho ja nii ta läks...
Esimesel lugemisel tundus see mingi ogara vanamehe targutamine. Kes pealegi kasutab idamaist ülevoolavat väljendusviisi, mis häirivalt seguneb ameerikaliku bravuuriga
...aga oletagem, et see on tõlke viga.
Teisel lugemisel tundus Osho hämmastavalt tabav, väga terane ja tark ning isegi see veider väljendusviis (Osho nimelt ei kirjutanud raamatuid, need on tema kõnede ja esinemiste transkriptsioonid) muutus sümpaatseks.
Osho mõtted pole küll midagi uut ja erilist, sama on kirjas ka nt. piiblis ja mujalgi ning selliseid jutte on rääkinud teisedki Väga Targad mehed, Rousseau näiteks.
Kshjuks on kõik need imeilusad õpetused vabadusest, armastusest, uuest maailmast ja uuest inimesest ilusad ainult paberil. Päriselus tekib nende imeilusate ideede elluviimisel enamasti Väga Suur Jama ja miljoneid inimelusid neelav hakklihamasin. Kristlus ja kommunism on kaks kõige käepärasemat näidet imeilusate teooriate praktikas elluviimise kohta.
Aga üksikisiku tasandil võib Osho lugemisest isegi kasu olla. Osho räägib nii võluvalt iseendale vastu, et vähemalt tõdede paljususe idee paistab talle tuttav olema. Samuti libiseb ta nii veetlevalt üle olulistest küsimustest, mis tema mõttega parajasti ei päris hästi ei sobi. Ühesõnaga, Osho on nagu Piibel või Marxi Kapital -sellega annab põhjendada ükskõik mida.
Maagide Kool on tõeliselt lõbus lugemine. Keegi naljatilk raamatukogus oli selle dokumentaalse ilukirjandusteose asetanud teatmekirjanduse saali psühholoogia (või hariduse?) riiulile. Väga ülevõlli mälestused 70-80 aastate hipielust Tallinnas ja mujal. Tõsi küll, viimane kolmandik raamatus kirjeldab peamiselt sõnnikut ja joominguid ning on terviku külge poogitud ilmselt raamatu mahu suurendamiseks. Kui Wiedemann tarvitas kasvõi veerandiku kõigist neist ainetest, mida ta enda jutu järgi manustas, siis peab tal küll raudne tervis olema, sest ta on tänaseni elus ja terve.
Päris huvitav on veel see, et ehkki tegevus toimub Eestis, on tegelaste hulgas kõigest paar põhirahvuse esindajat, ülejäänud... lugege parem ise. Kui huumorimeelt jagub : )

Päris oma

2009-11-06T05:37:00.000-08:00

Mõnedel inimestel on Päris Oma asi, millega tegeleda terve elu. Süvenenult, põhjalikult, väga hästi ja järjest paremini. See võib olla midagi väga lihtsat, aga paistab, et süvenenult ühe teemaga tegelemine toob edu ja teeb õnnelikuks.
Mulle meeldib väga Sille toidublogi. Seal kirjutatakse kõige tavalisemate igapäevaste söökide tegemisest, ei midagi uut, glamuurset ja innovaatilist. Täiesti tavaliste toitude tegemine on lahti seletatud ja süsteemi pandud.
Näiteks on seal õpetus, Kuidas Lõigata Kapsast Supi Sisse. Vähemalt kolme fotoga illustreeritult.
TT-l on suurepärane füsioterapeut. Muidugi on ka teised TT terapeudid väga head, aga füsioterapeut on eriline. Ta teeb pealtnäha lihtsaid asju, aga uskumatult hästi ja mis peamine, fun`iga. Pealeselle on see füsioterapeut ka massöör, oskab kõiksugu erinevaid massaažiliike ja peale selle, et ta töötab kahes asutuses, käib veel rokifestivalidel jm.üritustel oma massaažitelgiga. Tal on terve kogu füsioteraapia- ja massaažialast õppematerjali, aga nagu proff kunagi, ta neid naljalt ei jaga.

Üks mu tuttav on sünnitoetaja. Arvestades tema pühendumust ja kogemusi on ta praktiliselt juba ämmaemand, aga ma arvan, et paljud õppinud ämmaemandad ei tee oma tööd niisuguse tunde ja süvenemisega kui tema. Muidugi, see viimatikäsitletu on nii riskantne eriala, et igaühele ei sobigi. Mina nt. ei suudaks nii kõrgete energiatega töötada, see väänaks mu lihtsalt välja.
Ja näe, jõudsingi välja iseenda juurde. Mis siis võiks olla minu Päris Oma?
Paraku olen mina seda tüüpi, kes hüppab elus ühelt teemalt teisele, justkui kitseke aasal, näksib üht mahlast rohututti ja siis teist, ampsuke siit ja terake sealt...

Ülikoolis õpitud eriala ja armastatud kutsetöö praegu küll see Päris Oma ei ole. 15 aasta pärast võiks küll olla väga võimekas lastekaitsetöötaja, aga minu praegune lapskond seda ei võimalda. Poolikult sellist tööd teha on endal piinlik. See sai mulle selgeks juba Pireti ja TT kõrvalt tööl käies, nüüd seda enam. Sest, kas teate, mina olengi Eelkõige Ema ja mida ma ka ei teeks, seda peab olema võimalik teha koos väikeste lastega.
Purjetamine ja muu veesport pole ka see, mida nendega koos harrastada. Ehkki just see on mulle laste järel kõige südamelähedasem. Ma oleks heal meelel järve-saare-või majakavaht või siis paadilaenutaja, aga jah, see nõuab paljusid eeldusi.
Käsitöö mulle meeldib, aga pole osavnäpp, taimi kasvatada oskan, aga pole rohekäpp. Rasedate jogatundi võin hädapärast anda, aga mitte hästi.
Tegelikult, lasteteema ongi olnud minu elu teema. Ent kui ma näen, kui ürgandekalt saavad väikeste lastega hakkama Karuema või Kristililleke, siis on selge, et ka selles karbis ei ole mina mitte see kõige kirkam kriit.
Sellegipoolest on nendel 2-3 õhtul nädalas, mil mma lisaks Piretile ja TT-le toon lasteaiast koju ka Robini ja Lilli, päris isemoodi võlu.
Õhtud 5 väikese lapsega pole mingi roosamanna ja mina pole Mary Poppins. Me ei vooli ega maali üheskoos, ei tantsi ega võimle. Lapsed on peale lasteaeda ja lõbusat jalgsimatka lasteaiast meie koju väsinud, nokerdavad tasa omaette ja kui ema saabub kell 23.00, leiab ta vahel eest kaks päris õnnetut ja unist väikest inimest.

Kuigi need õhtud on väga pingutavad, on nad samas kõige õnnelikumad ja täiuslikumad. Olla koos 5 lapsega tähendab olla kogu aeg kohal, kogu aeg käesolevas hetkes. Mitte kunagi ei tea, mida toob järgmine hetk ja eelmisel hetkel pole enam tähtsust. Oluline on ainult siin ja praegu. Need on kõige elusamad hetked minu elus praegu.
Ja siis on mul veel titering. Mis pole kaugelt mingid inglihäälel leelotavate koduperenaiste kohtumine ja mina pole mingi lauluema või suur juht ja õpetaja.
Titeringi tegemine tähendab, et mina olen see, kes tuleb alati (ja õigel ajal!)kohale, teeb lahti uksed ja seejärel hakkab ring ise ennast vedama. Tõepoolest, see toimib. Ring veab ennast ise ja koos mängimise rõõm on kõige tähtsam. See toimib ja mul on päris hea meel, et asjad on just nii kujunenud.
Nii et kui mul pole just seda Päris Oma, siis midagi on mul ometi. Ja võibolla peaks leppima, et kõik inimesed ei leiagi elukutsena seda oma, ainust ja õiget, nagu mõned inimesed ei leia seda armastuses ja paarisuhtes.

Headuse lõks

2009-10-26T01:59:00.000-07:00

Nii raske on ära öelda, kui sulle heast südamest mõnda erilist teenet või hüve pakutakse. Eriliselt sulle, sinu rõõmuks ja heaoluks. Muidugi tänad ja võtad vastu. Ning oledki lõksu langenud...
Möödunud nädalal helises mu telefon täpselt siis, kui 3 lapse ja 1 käruga Narva maantee liiklusvoogu läbisin. Pakuti TT-le koolivaheajaks laagrikohta. 5 päeva looduskaunis Lõuna-Eesti väikelinnas, loovteraapiad ja toredad noored kasvatajad. Täitsa tasuta ja mina kui raske puudega lapse ema saan 5 päeva puhata ja hinge tõmmata.
Loomulikult ütlesin ma jah ja aitäh, et minu eest nii hästi hoolitsetakse.
Alles hiljem, kui lepingud juba sõlmitud, taipasin, millesse olen ennast mässinud.
Tegelikult ei saadeta isegi normaalset 6-aastast nädalaks ajaks kodust ära, kohta, kus ta pole eales varem viibinud ja inimeste juurde, keda ta pole iial varem näinud.
Ja kui seda ikkagi tehakse, on see lapse jaoks piinav paratamatus, mitte tore puhkus.Umbes nagu haiglasolek vms.
Kindlasti ei saa ma oma lapsele midagi sellist teha. TT on palju kartlikum, kui üks tavaline laps ja võõrad kohad, võõrad inimesed, pimedus, valjud helid, koduloomad jms. ajavad ta paanikasse.
Ma saan aru vanematest, kes saadavad niimoodi ära halvatud ratastoolilapse, keda tuleb sondiga toita. Sellisel juhul on tõesti paratamatu, et vanemad peavad puhata saama. Ehkki ma usun, ka need lapsed kardavad kodust kaugel olla, ehkki nad seda väljendada ei oska.
Tegelikult mul pole vaja TT-st puhata. Ma olen temaga heal meelel koos ja kui keegi heategija mulle oma abi pakuks...
Siis ma tahaks, et keegi teeks 5 päeva minu eest süüa, koristaks, kütaks ja peseks. Mina aga saaksin tegeleda ainult oma kallite lastega. Ja kõik oleks häppid.

Kahju, et ma ei tunne ühtki teist raske puudega last Tartus. Oleksin saanud selle laagrikoha ära anda. Nüüd läheb see lihtsalt raisku.

Pisiasjade elu

2009-10-23T03:46:00.000-07:00

Kui suured lained löövad üle pea kokku, on väga lohutav keskenduda pisiasjadele.
Hämmastav, kui palju kirjutatakse blogides söögist. Söögid, joogid, koogid... ja kogu see köögijutt on illustreeritud ohtra fotomaterjaliga.
Minul ei anna kahjuks kaasa rääkida, sest süüa teha ma küll ei oska. Ja mida sa kokkadki sellises peres nagu meie oma. TT ei tohiks süüa nisu, rukist, otra, kaera ja lehmapiimatooteid. See tähendab, et kookidega on nagu on. Alati ei viitsi ju 2 kooki küpsetada, ühte tavalist ja siis teist gluteeni-ja kaseiinivaba. Pealegi on TT juba nii suur, et teeb vahet ja sööb lõppkokkuvõttes ikkagi tavalist, nisujahust kooki. Pärast on laps pool päeva nagu laksu all.
Nii et ei mingeid kooke meie peres, piirdume röstsaiadega, neid on gluteenivabu ka osta.
Pealeselle on meil veel mr. Kiis, kes on wannabe-taimetoitlane. (Sibul ei ole taim, võtke teadmiseks). Ja minule omakorda meeldib süüa teha korraga võimalikult suur kogus ja ühes pajas. Odav võiks ka veel olla, sealjuures.
Niisiis, meie pere põhitoidus on vene rahvusroog segapuder. Ärge küsige, millest see koosneb ja fotot ei teeks ma sellest kohe kindlasti.
Ja teiseks riided, muidugi. Kui tuleb 5 inimesele riided selga osta, pidevalt pesta, heal juhul veel parandada jne, siis on riideteema tähtis. Viiest kolm on veel sellised, kes vajavad igal aastal uut garderoobi, Pilleriin isegi igal kuul.
Laste riietest võiksin ma kirjutada terve teadustöö. Püstitatavad küsimused oleksid:
1. Miks tehakse laste, eriti tüdrukute riideid nii piiratud värvitoonides? Enamik on mingit ebamäärast roosat või lillat värvi. Armastatud toon lasteriietel on veel põrandalapipruun või nõudepesukaltsuhall. Vahet pole, kas ostad riideid kallist päris-või odavast pulstipoest, ilusat sinist, kollast, oranzi vm. rõõmsat värvi riideid lihtsalt pole... Välja arvatud TT rühma väikesel Liisil, kelle ema käib Rootsis shoppamas.
Nojah. TT lasteaia juhataja õiendab nagunii pidevalt minu lapse rõivaste kallal. Pole need piisavalt korralikud, ilusad, sobivad, puhtad ja terved...
Tuletan meelde, et TT käib segalasteaias ja väikesed slaavitarid kannavad ikka veel traditsioonikohaseid valgeid põlvikuid, bantikuid(need on hiigel-juukselehvid), kaharaid miniseelikuid ja pidupäevadel tordikujulisi tüll-ja brokaatkleite.
TT rõivastamine on keeruline veel ka sellepärast, et kõik tema riided peavad olema võimalikult lihtsad. Nööbid, paelad ja alt lahtikäivad lukud on tema jaoks keerulised nagu 1000-tüki pusled.
Piret jällegi on igas mõttes minusse. Ka kõige ilusamad riided lähevad tema seljas puntrasse ja pusasse või kisuvad viltu. TT vanu riideid ta kanda ei saa, sest, ehkki õest 3 aastat noorem ja 20 cm lühem, on tema vöö-ja puusaümbermõõt tükk maad suuremad.
Nii et minu elu täidavad riided, riided ja veelkord - riided.
Ühe väikese monograafia võiksin ma juba kirjutada. Fauna esindatus laste rõivastel.
Kas teate, milline on lasterõivastel kõige sagedamini kujutatud loom? Õige, karu loomulikult! Teisel kohal platseerub, aga ikkagi kaugele maha jääb jänes ning kolmandal kohal võiks olla hiir (Mikihiir, täpsemalt). Lindudest on esikohal tibu, aga mitte liigi täiskasvanud isendid ja putukatest on särgiesistel sagedasim mesilane, teisena liblikas. Kalad on esindatud mingi üldise, stiliseeritud figuurina, roomajatest loetakse lasteriiete ilmestamiseks sobivaks kilpkonna ja krokodilli.
Väljasurnud loomadest võib riietelt leida dinosaurust. Vaat selline on meie laste sissejuhatus zooloogiasse!

Tartu sügis, kummipaadid ja lahked (!) penskarid

2009-09-20T14:27:00.000-07:00

Sügis on Tartus kõige parem aastaaeg. Suved on siin tavaliselt igavad, palavad ja tolmused, talved on veel igavamad, külmad ja niisked. Aga kevadeti ja eriti veel sügiseti on Tartus tore. Aeglane Emajõgi, värvilised puud ja pikad soojad päevad... Oi neid parke, parte ja paadisildu! Tänavad on rõõmsat rahvast täis nagu oleks iga päev pidu.

Konsumi taga on üks väike, kõigile mõeldud paadisild, meie lemmikkoht. Peale minu ja minu halvasti kasvatatud laste armastavad Konsumi taga Emajõe ääres peesitada veel Lubja tänava parmud, koolist poppi tegevad jõnglased ja muu kahtlane rahvas. Ega ma olegi kunagi peent seltskonda armastanud.

Võibolla on sügisene Tartu sellepärast nii armas, et enamik sisserännanuid on tarlasteks saanud (arusaadavatel põhjustel) just sügisel. Nii minagi. Ning iga sügis äratab vanu mälestusi uuesti ellu.

Mr. Kiisi tabas puhkuse ajal bibliomaania. Ta luges läbi kõik Thor Heyerdahli raamatud, mis meil kodus on. Esmakordselt meie 10-aastase kooselu kestel tekkis meil ühiseid huvisid! Mina nimelt olen Thor Heyerdahli fänn juba varasest lapseeast saati. Vaatasime koos öösiti Youtube`st Kon-Tiki ja Ra videosid ja siis juba muid meresõiduvideosid ning juttu jätkus öödeks ning päevadeks : )

Kevadel selgus, et kõik mu sõbrannad on tropid : ( Nimelt ei olnud keegi nõus minuga paadimatkale tulema. Mul polnud ju sugugi plaanis üle Atlandi sõita, vaid kõigest Pedjalt Emajõele ja sealt Tartusse, aga ei... Ooohtlik!!! Sinu olukorras!!! Ja muu viuviuviu.

Nojah. Mr. Kiis ostis minu lohutamiseks ja Thor Heyerdahli auks Novaluksist 150.- kroonise laste täispuhutava paadi ja me käisime sellega Kroonuaia silla ja uue silla vahel sõitmas. Kordamööda, Piret ja TT pardal ning titt turvahälliga paadisillal magamas. Väga lõbus oli. Inimesed vahtisid meid nagu hulle, mida me ju olemegi, aga politseid õnneks keegi ei kutsunud.

Nüüd aga tahab Mr. Kiis, et me sõidaksime kummipaatidega Kvissentalist Ihastesse kogu perega ja ostis veel ühe samasuguse PVC-paadi.

Arvestades, et meil on kogu pere peale täpselt 1 päästevest ja 3 väikelast siis on see üritus sama ekstreemne, kui kõrkjatest parvega üle Atlandi purjetada. Ma ei tea, kas peaksin seda tegema... ehkki väga tahaks!

Elu on nii ära struktureeritud. Reedeti hoian aastast Mere-Õiet ja 2 korda nädalas toon lisaks Piretile ja TT-le lasteaiast koju ka Robini ja Lilii, Pilleriin kandelinaga kõhul kõlkumas. Ilmselt pakume me päris head vaatepilti, kui me oma käratseva kambaga Roosi mäest üles ronime. Tänu lastele on tekkinud Roosi tänaval üks sõbralik vanapaar, kes sõnadega "teil on ju nii palju lapsi", meile üle aia igasuguseid ande ulatab. Tohutusuuri kausse õuntega ja pangesid ploomidega ja nii edasi. Vanurid on ilmselt kurdivõitu ja ei saa suurt millestki aru, mis ma neile ütlen, aga olgu. Neile meeldibki rohkem ise rääkida.

Toredad pole mitte ploomipanged, vaid see, et üle hulga aja kohtan lahkeid vanu inimesi.

Mind on juba pikka aega painanud küsimus, miks inimesed vananedes järjest kurjemaks ja kitsimaks muutuvad? Peaks ju olema vastupidi, elatud elu, kogemused jne. peaksid vana inimese tegema leebeks, kannatlikuks, mõistvaks ja nii edasi. Vaimne kirgastumine ja muu säärane, saate aru. Enamus vanureid aga, keda mina tunnen, usub, et saab oma majad, maad pangaarved ja hõbelusikad hauda kaasa võtta. Olles järeltulevat põlve enne sajal moel kiusanud...

lisaks kujutluspiltidele

2009-08-14T01:14:00.000-07:00

kohal

2009-08-14T00:44:00.000-07:00

Nüüd olen ma siis 3 tütre ema juba 3 nädalat. Ja kolmapäeval käisime nime panemas ning Pilleriin sai sünnitunnistuse ja muinasjuturaamatu. Käisime Tiigi tn. perekonnaseisuametis kogu perega, nagu meil kombeks. Piret konfiskeeris ametniku laualt kuivanud buketi ja TT ronis poriste sandaalidega aknalauale... Kõigil oli väga lõbus, ma loodan, et ka nimepanemisametnikul. Tema kõlav "Nägemiseni" ! kajab mul siiani kõrvus. Kas see on ennustus?
Sünnitamisest ma ei tahaks praegu kirjutada. Kunagi hiljem mõtlen, kas see unenäoline pärastlõuna meie kodus, regilaulu ja värviliste pilvedega taevas ikka oli päriselt tõsi või mitte.

Praegu on maailm nii väike, nii väike. Juba see on sündmus, kui aknast välja vaadates näed kolme traktorit üksteise järel mööda sõitmas. Ka see on erutav elamus, kui üritad esimest korda jälle jalga tõmmata oma raseduseelseid teksapükse. Ma kaalun nüüd ainult 59 (: D !) kilo ja tunnen end kui eeterlik haldjas, ehkki välja näen nagu teksapükstesse topitud sink. Aga veel 3 nädalat tagasi kaalusin 71 kilo, nii et mõistate mu eufooriat, eksole.
Jalutuskäik turule ning tagasi koos kuuese, kolmeaastase ja väikese kümnepäevikuga on sama adrenaliinine ettevõtmine nagu dessant Normandiasse. Ning õhtul peale kella 8 väljaminek on nagu reis Kuule...
Kas mõni austatud blogilugejatest veel mäletab, mis tunne on magada keset piimamerd?
Maailm on praegu nii väike, nii väike. Ja pehme ning lõhnab piima järele. Tal pisike punane kukal, mustad juuksed ja tumesinised silmad...

libasurnud ja kooljad

2009-07-21T15:10:00.000-07:00

Täna räägiti rasedate joogas emadest. Kelle ema on ülihoolitsev ja kel liialt külm, aga paistab, et kõik tütred kammivad oma emadega.
Ainult mina olin täitsa vait, sest öelda ja mõelda oli liiga palju.
Nüüd jõudis mulle lõplikult kohale, et tegelikult sai minu ema ikkagi surma aasta tagasi seal autorataste all. See, kes praegu tema kehas ringi liigub ja koledaid tegusid teeb, on mingi teine olend, kindlasti mitte minu ema. Kes oli enne avariid küll raske iseloomuga ja rumalavõitu, aga siiski enamvähem normaalne inimene, kohati isegi tore, soe ja hoolitsev.
Ah et mida see minu ema kuju võtnud lihakeha siis teeb?
Üksikasjadesse laskumata, ta tuleb oma pereliikmetele, ka 3-aastasele lapselapsele kätega kallale, laamendab ja igapäevane sõnavara on tal selline, et paneks ka Lubja varjupaiga parmud punastama. Võõraste juuresolekul suutis ta end viimase ajani kuidagi talitseda, aga nüüd kaebavad juba naabridki. Hullem kui elus kurat on see moor.

Mulle meenus, et olen selliseid asju kuulnud ka teistelt, kelle lähedased on avariis kannatada saanud või mõnda haigusse jäänud. Alguses on rõõm suur, et lähedane inimene on elus ja pealtnäha isegi terve. Alles ajapikku jõuab kohale, et ehkki keha on sama, pole sama inimest, seda inimest, keda sa tundsid, kes oli sulle lähedane ja kallis, enam olemas.

Üks kursusevend rääkis kunagi oma vennast. Ka tema vend elas üle raske avarii, jäi ellu ja esialgu isegi paranes. Aga tasapisi selgus, et venda ei ole enam, ainult tema keha ja vari kunagi selles kehas elanud inimesest... Kuigi võõrale silmale tundub, et vend on nagu inimene ikka.
Meelde tuli ka üks dokumentaal noorest tüdrukust, kellel oli marutaud ja kes jäi ellu. Tema isa rääkis, et ta hoiab oma telefonis alles viimast häälsõnumit oma tütrelt enne haigestumist. See häälsõnum ja fotod on kõik, mis talle tütrest alles on jäänud. Kodus ringiliikuv invaliid on nagu selle tütre vari, kes tal kunagi oli...
Kõikide rahvaste pärimuses leidub lugusid ellujäänud surnutest. Ka eesti pärimuses räägitakse lugusid, kuidas inimene sureb, maetakse isegi maha, aga mõne päeva pärast tuleb surnu koju ja istub oma kohale perelaua taga. Surnu jääbki koju ja elab oma igapäevast elu edasi, aga on pereliikmete vastu iseäralikult pahasoovlik ja tige, mida päev edasi seda hullemini. Ta teeb kõigi oma lähedaste elu, kes ju kalli kadunu tagasipöördumise üle rõõmustasid, täielikuks põrguks.
Sellepärast hoiatatakse muistendites ka surnute elluäratamise eest. Ükskõik kui väga sa ka kadunukest ei armastanud, laipa elusse tagasi nõiduda ei tohi...
Need sünged muistendid on minu jaoks nüüd tähenduse saanud. Mis tunne on vaadata armsa inimese keha ja nägu ja samas teada, et teda pole enam seal sees. Keha on alles, aga hing on ära kolinud. See ongi elus surnu.

kultuur vs. kaltsukas

2009-06-07T13:52:00.000-07:00

Käisin oma hea sõbra L.-ga väikesel automatkal. Kallastel ja Alatskivil, lapsepõlve mail. Ma ei saa ütlemata jätta, et:
Kui mõni käesoleva blogi lugeja peaks Kallastele sattuma, siis teadke, et bussijaama lähedal, Aia tänaval on second-hand, kus kõik asjad maksavad 5.- krooni. Kui te peaksite poepidajale meeldima, nagu meie L-ga, siis maksavad kõik asjad ainult 3.- krooni.
Kõik kallastelased, keda elu on viinud sellistesse metropolidesse nagu Tallinn, Tartu, New York, Moskva jne. , külastavad kodukohta väisates seda suurepärast second-handi ja shoppavad hullumiseni. Tean üht väga peent daami, kes maal ema juures olles komplekteerib oma laste garderoobi terveks aastaks.
Mina sain endale väga popi kootud hipitopi, rasta-stiilis mütsi, TT-le ühe eriti ilusa tuunika, millised maksavad Seppäläs vähemalt 300.- ja mõned väga vinged lastemütsid. Kokku 15.- krooni : )))
L sai terve kotitäie väga sheffe asju, mh. Norra rahvariided ja linase särgi...
Me meeldisime ilmselgelt apostellik-õigeusku kuuluvale müüjale oma suurte kõhtude ja lastekarjaga. Meile toodi tasuta kotte kauba jaoks, sellal kui meie lapsed tühjendasid poeomaniku assortiikarpi.
Imeline pood!!! Muidugi, te olete kuulnud et peipsiääres peaks külastama hoopis kalasibula restorane ja vaatama hardusega tolmustes kirikutes keskajast pärinevaid ikoone...
Eks te ise tea. Meie L-ga oleme tegelikult ka väga vaimlised ja kõrgesti haritud naisterahvad. Ei saa päevagi kultuurita elatud ja seepärast sõitsime otse kaltsukast vaatama Alatskivi lossi koos tema kordumatu arhitektuuriga.
Eks ma olen seda lossirisu lapsest saadik vahtinud ja tore, et see kivihunnik ikka vanal kohal seisab.
Vihjeks teile veel niipalju, et Kallaste second-hand on avatud T-L ja kolmapäev on uuekauba päev...
Mida valid sina? Kultuur või kaltsutuur?

Suurvend vol.2

2009-05-31T12:52:00.000-07:00

Nojah. Ei pidanudki sünnituseni ootama. Suurvend kolis tagasi. Paraku olen mina juba mitmendat päeva kaugel. Mr. Kiis lasi äranälginud 15-aastase lihtsalt tuppa ja suundus seejärel oma asju ajama. Mis kestavad varahommikust südaööni või kauem.
Ma ei tea, kas mul on midagi viga, aga mulle ei meeldi.
1. Et näljane 15-aastane istub hommikust õhtuni üksi korteris, kus tal pole midagi hamba alla panna.
2. Et minu kodus veedab pikki üksildasi päevi 15-aastane, kellel on juba mitu trahvi-protokolli kodus joomise, suitsetamise ja valju muuusikakuulamise eest...

Muuhulgas tegi ka Leoni ema paanikat. Ta kutsus Mr. Kiisi endaga kohtuma ja teatas, et ei taha mingil juhul oma poega enda juurde elama. Ta kavatseb kasutada kõiki vahendeid, et poiss meile tagasi saata. Näljateraapia on juba tuntud-proovitud vahend selle jaoks. Pealeselle tahaks ta Leoni panna Tapa eriinternaati, Haapsalu sanatoorsesse internaati või siis saata Prantsusmaale Taize' laagrisse.

Kui selle lapse lihane ema, kelle jaoks Suurvend on ainukene laps, teda ise kasvatada ei taha, olen ma siis väga halb, kui ma kõigest suvevaheajaks sellest lapsest rahu saada tahan? Seda enam, et nagu selgub, pole tema isal sekunditki aega. Ka nädalavahetustel mitte.

Mul on mitmeid häid sõpru-tuttavaid, kes oma lihaseid, bioloogilisi teismelisi poegi meeleheitlikult kodust minema puksivad. Koolivaheajaks vanaema poole, teise vanema poole, laagrisse, sõbra juurde, kuhu iganes. Rääkimata sellest, kuidas oodatakse (omaenda! bioloogiliste!) laste täisealiseks saamist ja kodust minema lendamist...
Mh. tean ma palju täiskasvanud poegade vanemaid, kes teeks ei tea mida, et täiskasvanud laiskvorst isakodust söömast-magamast minema kupatada.

Nojah, aga kuna mina pole ju Leoni pärisema, siis ei tohi selliseid mõtteid mitte mõeldagi...

Daami päevaraamatud

2009-05-25T10:08:00.001-07:00

Lugesin läbi Elo Tuglase päevikud. Esimene on Tartu ja teine Tallinna päevik.
Põnev lugemine.
Elo Tuglas oli väga haritud ja peen daam, tõlkis, oskas mitut keelt, luges palju, mängis klaverit ja siugles mao graatsiaga omaaegse kõrg-ja kirjanikkonna intriigides ja suheterägastikes. Öösiti luges ta unetule hr. Tuglasele tundide viisi polüneesia, hiina ja araabia muinasjutte.

Päeval aga tassis proua Tuglas käsitsi turult toitu, remontis enda ja oma ema maju, raius umbeläinud ahjutruubi sisse auke, et nõge kätte saada (pottsepp sellega hakkama ei saanud) ja laotas paljaste kätega aias sõnnikut. Ning tühjendas peldikukasti.
Eriti vapustavad olid pr. Tuglase seiklused ühes Tuglase ema laibaga mööda lummetuisanud Tartumaad. Sõjajärgne aeg, teid ja veokeid polnud, aga kalli Friedeberdi kalli ema laip tuli ikkagi kuidagi Nõost Tartu tuua ja maha matta. Põnev üritus võttis mitu päeva aega, aga Friedebert istus seni Tallinnas ja viimistles mingit järjekordset novelli...

Mulle imponeeris kõige enam see, kuidas Elo kaevas Ahjal mingil järjekordsel kultuuriüritusel kuskilt kraaviservalt välja vägeva tõrvalillepuhma ja tassis selle Tallinna, oma aeda kaunistama.
Tõepoolest, taimed on poes ja turul nii kallid, miks mitte Elost eeskuju võtta? Nägin meie maja lähedal jäätmaal mingit väga huvitavat lopsakat padjandtaime, siniste kannikese moodi õitega. Mõeldud-tehtud. Järgmisel hommikul kella 6 paiku varustasin end labidaga ja läks! Üle jäätmaa silkas kiitsakas rebane ja hallrästad kädistasid mis hirmus.
Kui see taim nii elujõuline on, et prügimäel kasvab ja ka meie maja lähedal surnuaial on ta kultuurtaimena esindatud, siis ehk meeldib talle ka meie liivane õu.
Aiaraamatute järgi võiks oletada, et taime nimi on igihali, aga päris kindel see pole.
Üldse, kuna meie maja ümbrus on kuidagi kahtlaselt viljatu pinnasega, tuleks rõhku panna kohalikele liikidele. Peale selle ilusa siniõe märkasin prügimäel ka hulgaliselt lupiine .
Lupiin on N. Liidus propageeritud ja levitatud sööda-ja meetaim, nagu Sosnovski karuputkki. Lupiinid aga on ohutud, värviliste õitega ilmselt väga vastupidavad püsikud.
Elole oleks nad vist meeldinud...

Meie Suurvend

2009-05-23T13:45:00.000-07:00

Minu tütardel on peale üksteise olemas ka Suur Vend. Just nii ma mõtlen, kui pean Leoni enda jaoks kuskile paigutama. Kasupoeg, mehe laps, võõraspoeg - need on nii maotud määratlused. Ta on minu tütarde vend ja sel viisil oleme me tõepoolest seotud ja sugulased. See on palju püsivam side, kui abielu tema isaga.
Mingi kummaline ja kummastav side on mul selle lapsega. Miks ta minu ellu nii järjekindlalt ja jõuliselt sisse sõidab ja mis mõte sel on? See küsimus painab mind järgijätmata.
Tuttavad oleme me sestsaadik, kui ta oli 5-aastane. Noorem, kui Tiia Triin praegu.
Kui Leon oli 7-aastane, kolis ta meile elama. Mr. Kiis lihtsalt läks ühel veebruariõhtul ja tunni aja pärast naases, pisike poiss käekõrval, riidepamp ühes ja koolikott teises käes.
Millekski selliseks mina küll valmis ei olnud. Ta elas meil õppeaasta lõpuni ja kolis siis Kiisi ema juurde. Mina ja vanaema otsustasime nii ja Kiis lasi meil otsustada. Et vastutus endalt kenasti ära lükata, nagu ma hiljem aru sain.
Elusees ma ei unusta seda hetke, kui Leoni elu ja saatust otsustati. Mina istusin laua ühes otsas, Kiisi ema teises ja meie vahel Leoni isa, kes vahtis hajameelselt aknast õue ja ümises raadiole kaasa, minu aluspüksid jalas (ta ei olnud enda omi leidnud).
Mul ei olnud siis veel oma lapsi, aga me elasime minu 1-toalises korteris ja TT hakkas varsti sündima. Tegelikult ma ootasin, et Kiis üüriks suurema korteri, et me saaksime ka Leoni omale jätta, aga Mr. Kiis ei teinud mitte midagi.
Leon elas oma vanaema juures 7 aastat.
Need 7 aastat sisaldasid endas unustust, harvu kohtumisi, ebamäärast kahetsust, süütunnet ja muidugi Kiisi etteheiteid.
Sel talvel, jälle veebruarikuus ilmus Leon sama äkitselt meie ukse taha, et asuda meile elama.
Nüüd elame me minu kitsas 3-toalises korteris ja mina ootan 3. last. Probleemid on täpselt samad, mis 7 aastat tagasi ja mitte miski ei olegi muutunud. Deja vu, situatsiooni kordumine, kõik on sama ja ebamäärane tunne kuklas, et seda peaks nüüd teistmoodi lahendama. Või muidu kogen sama ka siis, kui poiss on 21-aastane.

Minu tunded selle lapse vastu on nii kummalised. Ühelt poolt mõistuslik haletsus emata poisikese vastu (Leoni ema on küll täie elu ja tervise, kuid kahjuks mitte vaimse tervise juures), süütunne ma-ei-tea-mis põhjusel. Kohusetunne.
Samal ajal tunnen ma tema vastu ülitugevat füüsilist vastumeelsust. Ma ei kannata tema lähedalolekut. Ilmvõimatu on kasutada temaga sama patja, tassi, lusikat, jne. Teiste inimeste suhtes ma midagi sellist ei tunne.
Öösiti näen ma unes, kuidas ta muutub hambuliseks maoks ja roomab oma voodist välja ning siugleb läbi tubade, minu kõri läbi närima või mind ära kägistama. Täpselt nii nagu 7 aastat tagasi.
Samal ajal, temaga pidevalt koos olles lülitub sisse ka automaatne emainstinkt,mis paneb mind tema eest hoolitsema. Mitte ainult toidu ja puhaste sokkidega, vaid ka turvalise vaimse ruumiga. See paneb mind talle plaastreid tooma, Kiisi karjumist vaigistama, õhtuti koolist ja sõpradest juttu ajama...

Ma ei saa aru, miks see laps minu külge klammerdub. Ma tunnen, et klammerdub, mingil mõttelisel moel. Ning miks teda ikka ja jälle mulle saadetakse?
See on päris totakas, aga kui eelmised elud peaksid olemas olema, siis oleme me varem tuttavad. Ta on minu jaoks nagu ärapõlatud, meeleheitlikult koera kombel klammerduv armastaja. Iga naine on elus vähemalt 1 kord sellist kohanud. Nagu Irene ja Soames sellest tuntud inglise romaanitriloogiast.
Kogu kaastunde, kohusetunde, süütunde ja tänutunde juures tekib sellises suhtes tahtmine jalaga virutada ja põgeneda.

Mõtlesin, et seekord ei hakka mina tema elu ja saatust enam määrama. Juhtugu nüüd see, mis juhtuma peab ja määratud on. Armastust, ka emaarmastust ei saa jõuga tekitada, aga ära lükkama ma teda ka ei hakka. Lihtsalt oleme. Kas siis tuleb selle asja mõte välja?

Juhtus see, et Leoni isa tormas ühel õhtul uksi paugutades minema. Hüvasti igaveseks, nagu seda ju palju kordi varemgi juhtunud on. Ta tahtis Leoni kaasa võtta, aga mina ei lubanud last solgutada ja leon ise keeldus ka lahkumast.
Niisiis , mr. Kiis lahkus pere juurest igaveseks. 5 minutit peale tema lahkumist tähistavat ukseprõmmu tõusis poiss oma arvuti tagant ja suundus kööki nõusid pesema. See laisk 15-aastane kolge, kes siiani igale palvele kodutöödes osaleda ainult "mine v...u"vastas!
Samasugune kuldne elu jätkus. Hommikul läks poiss erilise sunduseta kooli, koju tulles kostis tavapärase "t...a, miks süüa pole, rsk!" asemel viisakas tere, aitäh ja võibolla isegi palun. Kui mu kõrvad õigesti kuulsid. Imelikult rahulik oli kõik.
Aga 3 päeval tuli Mr. Kiis tagasi. Lapsi vaatama, nagu ta läbi hammaste teatas. Läksin siis teise tuppa, et tal rahulikum vaadata oleks.
15 minuti pärast istus igavesti lahkunud, lapsi vaatama tulnud vana toas oma lemmiktoolil ja pugis kartulit -kastet, nii et pritsis.
Kuldne elu Leoniga katkes sama äkki, nagu oli alanud, aga imelik rahu jäi kuskile alles.

Eile teatas poisike ootamatult, et kolib nüüd ema juurde kuni sügiseni ja pakkis oma asjad. Tema isa ei katkestanud sel puhul söömist ja ajalehelugemist, vaid kisas üle õla, et "kuhugi sa ei lähe".
Mina püüdsin Leoniga vestelda, aga midagi mõistlikku sealt ei tulnud. Igaljuhul ta kinnitas koos arvutiga uksest väljudes, et sügisel kohtume taas.
Nojah. Muidugi olen jälle mina süüdi, aga tühja sest. Peaasi, et ta ei koliks tagasi just sel õhtul, kui mul tuleb sünnitama hakata. Aga Leoni tundes, just sel õhtul ta sisse sajabki.

tõmban viha ligi

2009-04-01T05:41:00.000-07:00

Ma olen nii väsinud. Viimasel ajal ma ei talu agressiivseid inimesi ja just sellepärast neid ongi niipalju minu ümber. Ma ei tea, mida ma olen valesti teinud. Mis õppetund see jälle on, mida mulle tahetakse nii järjekindlalt selgeks teha, aga mina, kivipea, ei saa aru?!?

Mul on veel 2 päeva jäänud tööl olla ja käimas on viimased kodukülastused. Täna kohtusin ma tööasjus kõigepealt ühe noore naisega (alkohoolik+skisofreenik), kes teatas, et tapab mind ära koos kõigi mu lastega, eeskätt selle oodatavaga ja et ta teab, kus ma elan.
Ta teab tõepoolest. Pool aastat tagasi lõi sama naisterahvas sisse meie naabermaja aknad ja ta on ka kohtulikult karistatud ühe vana naise invaliidiks peksmise eest.
Mulle on enne ka tapmisähvardusi tehtud ja näete, siiani olen elus. Aga ebameeldiv on ikkagi.

Seejärel olin sunnitud vestlema ühe meesalkohoolikuga, kes teatas mulle suitsu näkku puhudes, et tema ongi Mäkaiver ja mina käigu ukse taha. Noh, peremehe sõna on seadus ja ukse taga vestlesin ma sõbralikult hr. Mäkaiveri naisega, kes tegelikult soovib abi hr. Mäkaiveriga toimetulemiseks. Ta saab abi, aga mitte enam minult.

Üldiselt saan ma oma klientidega kenasti läbi, aga hüvastijätuks peab külastama ja asendajale tutvustama just neid kõige hullemaid.
Hea, et ma puhkusele saan jääda. Mul pole enam sisemisi jõuvarusid, et toime tulla inimestega, kes ise oma emotsioonidega toime ei tule. Ma lihtsalt ei talu enam inimesi, kes otsivad põhjust, et emotseda, draamatseda, mingeid probleeme ja tragöödiaid üles keerutada jne. Loomulik enese alalhoiu instinkt sunnib mind sellistest asjadest eemalduma. Ma ei taha mitte kellegi muredele kaasa elada ja kaasa tunda mingeid viha, kurbuse, kättemaksu jms. tundeid.

Tööasjad on veel tühised. Tõeliseks peavaluks on minu ema, kes on viimasel ajal hakanud jälle mulle helistama ja mingeid probleeme üles kiskuma. Ma ei võta enam telefoni, kui mu ema helistab ja nii terroriseerib ta meie sugulasi ning peresõpru telefonikõnedega stiilis "Öelge Laglele, et..." Just praegu sain jälle ühe sellise telefonikõne muretsevalt peresõbralt. Peale seda, kui ma olen 2 päeva keeldunud oma ema kõnedele vastamast.
Ma olen mõelnud, et peaksin oma emale ära seletama, miks ma temaga suhelda ei taha ja mis mind tema juures häirib ja nii edasi. Nõnda-öelda suud puhtaks rääkima. Mul pole ju mingit pahameelt, lihtsalt ma ei suuda enam suhelda inimestega, kellel käivad vihahood peal ja kes on võimelised ärrituma ükskõik mis detailide peale.
Teiste inimeste tugevad tunded näivad mulle nii ohtlikud. Tekib tahtmine kas ära põgeneda või see inimene iga hinna eest maha rahustada. Ma ei jaksa tunda.
Kas üldse peab kogu aeg tundma? Laskma ennast igast asjast häirida, oma väärtuslikku ego poputama ja kaitsma?
Rahu, kannatlikkus, leppimine, armastus, rõõm - auu!!! Kas te olete ka kusagil alles?

Nojah. ma mõtlesin, et kirjutaks oma emale kirja, aga teda tundes tean, et ta lihtsalt sülitab selle peale. Nii et telefoniterror jätkub...
Kirja võiks muidugi kirjutada, lihtsalt selleks, et mitte enam mõelda asjadest, mida peaks välja ütlema. Viimase poole aasta jooksul on minu ema teinud nii kohutavaid asju, et ükski blogi ei taluks nende kirjapanekut.
Aga ma ei taha vastikute asjadega tegeleda. Ärge sundige mind.

Kodus on meil veel mr. Kiis, kes elab ka läbi suurt ja kohutavat kriisi (ikka majanduskriisi, teate ju küll ) ning tikub õhtuti märatsema. Ma arvan, et ta vihkab mind juba. Kuidas mitte vihata naist, kes oma küpsiseid vastu seina loopivale mehele naeratab ja "tasa-tasa, kallis"manitseb?
Ilmselt ta sooviks, et ma küpsised koos kausiga talle vastu pead lajataks, aga ma ei tee seda. Sadist olen noh : )
Rahu ja armastus, need on inimkonna suurimad vaenlased! (Zösky ja Kaputt tuntud multifilmist).
Mr. Kiisi koos tema kriisiga kannatan ma tegelikult välja. Aga oma sõprade ees pean ma küll vabandama. Ma tahan elus olla, lapse ilmale kanda ja seetõttu, olgu teil, minul ja maailmal mistahes mured, on minu vastus üks: "Rahu, kõik on hästi ja läheb ainult paremaks! Maailm on kuldne koht, kui me laseme tal seda olla."

Ka eespoolmainitud pr. Mõrtsukas naeratas mulle hüvastijätuks. Ja surus mulle pihku äranäritud vahvli...

Veider võrgumaailm

2009-03-24T06:50:00.000-07:00

Internetisuhtlus on üks veider fenomen. Esmapilgul oleks kõik justnagu tavamaailmaski - inimesed kohtuvad, suhtlevad, vahetavad infot, vaidlevad, tutvuvad jne. Tasapisi aga võtab see kõik järjest väändunumaid vorme kuni lõpuks tekib mingi kummaline maailm, mille elanikud on justkui lamenukk-filmi tegelased ja kus suhtlus käib mingite imelike seaduspärade järgi. Inimese IRL persoon ja tema virtuaalne mina võivad olla nii kohutavalt erinevad, et isegi tuttavate puhul on raske neid kokku viia.
Tekib teatud ängistus, midagi väga olulist on puudu või vales kohas, aga nime ei oska sellele anda.
Näiteks foorumites läheb tihtipeale ägedaks "andmiseks" või lausa veriseks kisklemiseks. Ja mitte ainult sellistes üldkasutatavates foorumites nagu Delfi või Perekool, vaid ka kinnistes erialafoorumites, nagu foto jm. teemalised kohad. Üksteisele öeldakse nii halvasti, nagu päriselus kunagi ei ütleks. Päriselus ei mõtleks me ju keegi teist inimest ahju panna või kasti lüüa...
Imelikul kombel lähevad need anonüümsed lahmimised vägagi hinge, tekitavad hasarti ja tahtmist vaielda ning võidelda. Räägitakse, et mõned inimesed on end netikommentaaride pärast teise ilmagi saatnud. (Raske on siiski uskuda, et nii rumalaid täiskasvanud inimesi olemas on.)
MSNi stiil, mulle tundub, on loba ja nali. See pole tõsiste filosoofiliste mõtteavalduste koht, vaid "tsau-plau-mis- teed"stiilis suhtlemine.
Blogindus seevastu tundub pigem süngeid ja traagilisi vorme, ülevoolavaid ja nõretavaid emotsioone soodustavat, mis vohavad ja roomavad, otsekui lopsakas troopiline taimestik. Milles omakorda peituvad lihasööjad taimed...
Blogisuhtlus võib kohati hakata meenutama ka ameerika noorterseriaale, dialoogid on sama ebaloomulikud ja õõnsad. Kas siis ülipositiivsed või vastupidi-negatiivsed. Kivirähk on seda ühes oma novellis andekalt parodeerinud.
No ja siis veel muidugi Rate ja muud sellised kohad, kus igast tagasihoidlikust koduperenaisest saab nagu nõiaväel seksikas tiiger.

Käesolev teemaarendus ei puuduta mind kuidagi isiklikult. Ma pole iial mingis foorumis sõimata saanud, vastupidi, ma saan oma harvade kommentaaride eest alati kohutavalt palju tunnustust ja toetust. MSN-i ma pole juba ammu kasutanud, Rates ka ei käi...

Kogu selle laialivalguva ja arusaamat jutu mõtteks oli tegelikult küsimus, kas me valitseme oma virtuaalset mina? Kas me loome oma virtuaalse identiteedi ise ja sellise nagu tahame? Või on meie virtuaalmina iseseisev, sõltumatu olend, kes elab ja arendab ennast vastavalt oma keskkonnale? Ning vajaduse korral võib hoopis virtuaalmina hakata meie reaalset mina ja reaalset elu mõjutama ja kontrollima?

Seitse tõde minu kohta

2009-03-21T14:32:00.000-07:00

Esiteks - ma katsun eneseanalüüsidest hoiduda. Sest kahjuks on mul kalduvus nendega liialdada, laskuda lõputusse iseendas sonkimisse, kaevamisse ja urgitsemisse. Lõpuks on mul tunne, et istun liivakastis ja tõstan punase kühvliga iseennast plekkpange, valan selle tühjaks ja hakkan otsast peale. Lõputult.

Raamatukangelastest on mulle lähedasim Mika Waltari Sinuhe - see vanaegiptuse mees, kes oli igal pool võõras. Tõesti, hea et Waltari võttis selle tellispaksuse seiklusjutu kirjutada. Ainult ühes kohas räägib Sinuhe sellest, mis tunne on kulgeda läbi elu ja tunda end igal pool võõrana, valel ajal vales kohas viibijana. Ometi see ongi kogu raamatu mõte ja sisu. Mina tunnnen ennast kogu aeg samamooodi. Nagu oleksin tegelane mingis veidras filmis, minu ümber on dekoratsioonid ja näitlejad. Või siis pole mina päris inimene vaid näiteks lapsendatud tulnukas...
Aga ma olen selle imeliku tundega kohanenud ja leppinud. Olgu siis peale.

Ma üllatun iga kord uuesti, kui avastan, et teised inimesed mõtlevad ja näevad asju hoopis teistmoodi kui mina. Tõesti, ma olen hakanud uskuma et olen tavaline ja suhteliselt igav inimene. Ja iga kord, kui tuleb välja, et ma erinen teistesst inimestest nii palju... nojah, siis ma imestan, kuidas mul õnnestub seda erinemist nii hästi varjata.
Õnnestub või? Äkki on see ettekujutus?

Mul on olnud ebatavaline elu. 35 aastat on juba päris arvestatav retrospektiiv. Kui ma võrdlen oma elu, minevikku ja olevikku teiste omadega, siis tõepoolest, on ime, et ma veel niigipalju normaalne olen. Mulle tundub, et olen juba 100-aastane, elu on olnud nii pikk ja paljud asjad oleksid nagu kellegi teisega juhtunud.

Ma olen teinud igasuguseid asju, mida tänapäeva maailmas hukka mõistetakse. Olen rikkunud kõiki Piibli kümmet käsku, valetanud, varastanud, reetnud ja tapnud.
Surmapatud aga peaks olema kõrkus, ahnus ja argus, eks ma katsu siis neist hoiduda.

Kõlab nii neetult süngelt. Pekki see krdi emotsemine : ) Mu parim omadus on eneseiroonia ja oskus ennast mitte ülearu tõsiselt võtta. Võime enda ja maailma üle naerda, igas olukorras, see on mulle kõige tähtsam asi maailmas.

Mu lemmiktegevus on lastega mängimine. Väikeste lastega, natuke suuremate lastega ja nii edasi. Kui võimalik, siis ma pühendaks sellele terve oma elu.

mõnuviirus-mõnus viirus

2009-03-20T11:30:00.000-07:00

Lõpuks ometi on üks viirus ka meie pere raudsed leedid maha murdnud. Olen juba 2 nädalat lastega haiguslehel ja elu on... kuldne!

On lihtsalt ebaõiglane, kui vähe olen mina saanud kasutada kõigi emade püha õigust olla haigete lastega kodus ja saada selle eest 100% palka. Meie lapsed on kohutavalt terved! (Kui vaimset tervist mitte arvestada, aga see on juba teine teema...)

Piretil oli palavik viimati 1,5 kuuselt ja TT opi puhul aasta tagasi võtsin ma 2 vaba päeva. Kõik... : (

Praegu aga on meil külas üks viirus, mis tekitab 2 nädalaks kõrge palaviku, kuid ei mingeid muid vaevusi.

Haiged lapsed on armsad, nad on nii armsad. Ainus asi, mida nad tahavad, on kaisus olla ja lesida. Nii me siis lesime päevad läbi suurel voodil, nagu 3 hüljest kevadisel jääpangal. Päevad on pikad, laisad ja kuldsed.

TT on jälle nagu vastsündinu, ta on võimeline magama kuni 18 tundi ööpäevas. Natuke teeb mulle muret, kas ta kunagi jälle rääkima ja kõndima hakkab, sest praegu ta seda eriti ei tee. Piret on peale esimesi palavikupäevi natuke toibunud ja tahab vähemalt multikaid vaadata.

Ma arvan, et sellel luterlik-kapitalistlikul elukorraldusel, millele meie ühiskond on üles ehitatud, on midagi väga tõsiselt viga. Ei ole võimalik ühitada 3 asja: lapsi, töölkäimist ja isiklikku elu. Või siis on see väga raske ja enamikule üle jõu käiv. Mulle küll on.

2 asja neist 3 on võimalik mahutada 24 tunni, 7 päeva, 365 päeva ja 1 elu sisse, aga kolmandast peab siis küll loobuma. Valikud on niisiis: mitte käia tööl, mitte saada lapsi või unustada ära, et ise oled ka inimene, mitte tööloom või-masin.

Võimalik on veel teha kõiki 3 asja piisavalt pealiskaudselt ja halvasti nt. saada ainult 1 laps ja lasta seda vanaemal kasvatada. Mõnedel veab ja nad saavad teha tööd, mis on kinnimakstud eneseteostus. Aga paljudel ikka see võimalus on...

Ja mõnedel on väga toetavad vanavanemad või muud pereliikmed. Kuid kapitalismi tingimustes muutub see järjest harvemaks.

Ma olen oma töös päris hea tegelikult. Kui ma olen piisavalt pühendunud ja asja juures. Tegelikult ma isegi naudin oma elukutset. Ometi jääksin ma rõõmuga kodukanaks. Elu lõpuni kui võimalik, palun.

No mistarvis peaks 3 lapse ema käima tööl? Kas kodus töödpiisavalt pole?

See pole küll minu mõte, vaid kuulub ühele tuttavale, kel on kaugelt enam kui 3 last ja lisaks veel väga arvestatav, ehkki mitteametlik ja ebaharilik karjäär.

Tõepoolest, eneseteostus ja isegi enda ülalpidamine peaks olema võimalik ka mingil muul viisil, kui kellast kellani tööl käies ja lapsi pidevalt ära andes. Eriti, kui leppida vaesusega rahalises mõttes ja olla rikas aja ja kohaloleku poolest.

Ma ei tea, kas ma saan hakkama oma elu muutmisega ja leian võimaluse elada nii, nagu mulle meeldib.

Praegu aga on meie peres 3 last - hüperaktiivne Leon, autistlik Tiia Triin ja pisike Piret.

Ning kui Kiis õhtul koju tuleb, ootab teda 3-käiguline õhtusöök.

Tõepoolest, kas töölkäimine pole siinkohal juba liig?

Perekonnast

2009-02-03T04:35:00.000-08:00

Lugesin oma sõprade selleteemalisi postitusi. Tahes või tahtmata hakkasin ka enda perekondlikku olukorda analüüsima.
Tulemus... ootamatu hirm ja arusaamatus.

Minu perekond oleme mina ja minu lapsed.

Minu ema on suurema osa ajast, mil ma teda tunnen, olnud ülimalt afektiivse käitumisega naisterahvas. Ma ei usalda teda juuksekarva võrragi, ühel hetkel ta annab mulle raha, järgmisel hetkel virutab mõne majapidamisriistaga. Kui ma peaksin raskesse olukorda sattuma, ma usun, et bordellis saaks mulle ka osaks leebem kohtlemine, kui minu ema juures. Tema on Vaenlane.

Oma isaga rääkisin ma viimati umbes 7 aastat tagasi, pealeseda olen ma teda paar korda linna peal näinud. me ei tereta. Tema on Võõras.

Mr. Kiis on küll olemas. Nüüd juba 10 aastat koos nii heas kui halvas ja elu on näidanud, et tema peale võib loota. Siiski on elu näidanud ka seda, et ta pole mingi Konstant, vaid Imaginaararv. On ja ei ole ka.

Mul ei ole ühtegi sugulast, õde ega venda. St. kuskil nad ju on, aga kuna side puudub, siis pole nad isegi mitte tuttavad, rääkimata mingist perekonnast.

Sõpru, tuttavaid, mõtte-ja töökaaslasi ma parem perekonnaks kutsuma ei hakka. Mõttetu enesepettus. Las sõbrad olla parem sõbrad.

Kui võtta majandusliku seotuse järgi, siis kogu minu sissetulek ja majanduslik kindlustatus tuleb riigieelarvest. Seega - minu perekond on Eesti riik???

Ilma igasuguste emotsioonideta - nagu selgub, olen kõige üksildasem inimene oma tutvusringkonnas.

Mingis mõttes on see väga hea. See õpetab mind mitte liigselt suhetesse ja teistesse inimestesse klammerduma, mitte kedagi ega midagi endastmõistetavaks pidama. Tgelikult on kõik teised inimesed, isegi lapsed, meie elus ju ainult külalised. Tuleb rõõmu tunda, kui nad on, lasta neil tulla, minna ja vabalt oma elu elada. Tuleb meeles pidada, et suhted teiste inimestega on ajutised ja kaduvad ning samal ajal neist siiski rõõmu tunda.
Kõige tugevam side inimese elus on side Jumalaga. See ulatub väljapoole elu ja surma piiridest ja miski ei saa seda katkestada.

Räige rahvameditsiin

2009-01-19T23:49:00.000-08:00

Milliseid ERITI räigeid rahvameditsiini ja muu loodusravi võtteid teate?

Eelmises teemas sai juba ära mainitud toore küüslaugu söömine ja üks jube jook piimast, meest ja hakitud sibulast. (Seda viimast juuakse päriselt ka ja veel kuumalt : O )

Mr. Kiis usub toore küüslaugu ravijõudu igal viisil. Eriti, kui see ninna toppida. Enne tuleb küüslauk muidugi ära koorida ja tükkideks teha. Pidi nohu ära võtma, potentsi tõstma ja pealeselle toimima nagu ergutavalt, nagu energiajook või amfetamiin.

Minu ema usub kaljukindlalt, et mida valusam ja vastikum ravivõte, seda paremini ravib. Seega - kõige mõrumad ravimtaimeteed ilma suhkruta , kõige karedamad villased sokid ja sallid ööpäevaringselt, kõige kuumemad jalavannid, sinepi-ja pipraplaastrid... ohh, te mõistate, miks ma jälestan loodusravi ja eelistan keemiat. Väikeseid valgeid tablette ja magusaid siirupeid.
Minu ema eriline lemmik oli Vietnami salv, mida tuli nohu korral näkku määrida.

Kaaren on maininud põleva lambi ja toataime vaheldumisi vaatamist. Ilmselt on tegu juba teatud mõttes meditatsiooni- ehk mõtteraviga. Proovin esimesel võimalusel.

Pipi Pikksukk soovitas sooja verikäkki süüa, misjärel tuleb võtta kõht paljaks ja heita kõhuli külma vette.

Teie kord - jagage oma teadmisi rahvameditsiinist! Mis aitab külmetuse ja muude lihtsamate haiguste vastu?

Enam halvemaks minna ei saa.

2009-01-19T02:58:00.000-08:00

Viimased 2 nädalat on minul:

Mõrvarlik nohu
Tappev köha
Kuskile väga kaugele emigreerunud hääl

Mida rohkem ma magan, jalgu soojendan ja kuuma teed joon, seda halvem hakkab. Tahaks veel rohkem magada, sooja, juua ja kondid valutavad ja üleüldse...
Nii kõrini on. Kui perearst vähegi lubaks, ma võtaksin mõnda kanget eluvastast tabletti (sõnast antibiootikum= anti -bio = elu vastu). Aga ma tean, et ta ei luba seda.

Suurest meeleheitest olen hakanud toorest küüslauku sööma, mida ma muidu jälestan ja võibolla varsti teen endale isegi kuuma sibula-mee-piima. Tahaks loota, et asi NII kaugele siiski ei lähe.

Võibolla läheks suusatama? Soojas toas istumine teeb ju ainult haigemaks, nagu elu näitab.

Ja veel:
Ma olen tülis tööandjaga
Ma olen tülis emaga
Ma olen tülis Kiisiga

Edasi ... saab minna ainult paremaks !?!?!? Öelge, et jah, palun!

tulge minuga kontserdile

2009-01-10T22:16:00.000-08:00

Neljapäeval, 15.jaanuari õhtul kell kaheksa esitleb Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd uut plaati.

http://kultuuriaken.tartu.ee/?event=1231335344
Mina lähen ja tulge teie ka!
Kevadbänd on juba vana tegija, aga mina tutvusin nendega alles hiljuti.
Tegemist on sellise nähtusega, mida muusikaks nimetada oleks ilmne liialdus ja kodus plaadimängijalt või kõrvaklappidest neid kah kuulata ei tasu. Nad meenutavad päris palju minu kunagist lemmikut "Minu Isa Oli Ausus Ise".

Nii et ilusat muusikat kuulame teinekord, aga Kevadbänd on laivis vaatamiseks ja nautimiseks.
Peale Kevadbändi kontserdit ei ole te enam need, kes te olite enne!
Kevadbändi pole Youtubes, aga paar nende laulu võib leida Myspacest.
http://www.myspace.com/kevadband
Ja eelmise teema jätkuna panen siia üles ühe nende uuema laulu sõnad:

Ökopunk

Kuula, mida laulan sul
Ökovärk on tähtis mul
Astelpajumahla joon
Maheveisesousti teen

Õiged autod kihutavad
Ainult rapsikütusega
Ökopesupulbriga
Ära üldse koonerda

Igal aastal folgil ma
Käin rohust murumütsiga
Tean, et ökovärk on moes
Shoppamas käin ökopoes

Soovitan sul ehitada
Palkidega ökomaja
Ökoaknad, ökovärvid
Küllap seda kaunistavad
Vabal ajal purjetan
Emajõel ma lodjaga
Aga siis kui mustaks saan
Tünnsaunas kümblen ma

Igal aastal folgil ma
Käin rohust murumütsiga
Tean, et ökovärk on moes
Shoppamas käin ökopoes

Crash lasteaias ehk tõeline ökopiparkook

2008-11-25T00:49:00.000-08:00

toimub masendava regulaarsusega iga natukese aja tagant.
Ma ei tea, mida halba MINA oma eelmises elus tegin, aga minu praeguse elu mõlema lapse lasteaiad tekitavad mulle pidevaid psühhotraumasid.

Ja kuidas ma unistasin sellest ilusast ajast, kui mu lapsed hakkavad lasteaias käima, triigitud kleidikesed seljas ja kuidas ma siis hommikuti patsikesi punun...ehh! Ja kõik need lasteaiapeod, laulud ja salmid ning korpulentsed emalikud lasteaiatädid.
Reaalsus on see, et ma tõusen iga jumala hommik kell 6 ja teen TT-le valmis kõik 4 lasteaiarooga. Et need oleks gluteeni-ja kaseiinivabad. Seega ei mingeid patse, hea, kui kell 9 lasteaeda jõuame.

TT lasteaia juhataja peale esitasin siis lõpuks, peale 2-aastast sõda kaebuse õiguskantslerile. Pmst on hr. Teder meie asja juba ära menetlenud ja ma peaksin varsti, peale kõiki neid vestlusi, ümarlaudu, ulgumist ja hammaste kiristamist, vastuse ka saama. Ent karta on, et selle ussi mürgihambaid ei murra isegi õiguskantsler.

Pireti lasteaia juhataja, saades kuulda, et Pireti vanem õde on autist, esines avaldusega, et Piret on vaimselt alaarenenud.

Lähemalt kirjeldustesse laskumata, ma usun, et see juhataja kahetseb elu lõpuni oma sõnu. Ning peale pikki arutlusi, ümarlaudu ja lepitusi selgus, et tegelikult on süüdi hoopis Pireti isa, kes oli juhatajat sügavalt solvanud. Nimelt ei pidanud hr. Kiis vajalikuks lasteaias Tere ja Head Aega ütelda. Pedagoogid kui kõige teremaiam inimtõug üldse läksid sellise asja peale muidugi hüsteeriasse.

Väike ülevaade ühe neljapäeva sündmustest.
Kell 17 õhtul pidin kohtuma TT lasteaia juhatajaga, et vestelda lasteaia tugiisiku teenusest. Selleks lahkusin ma töölt omavoliliselt juba kell 16, et tuua teisest lasteaiast ära Piret ja kõndida temaga jalgsi tagasi TT lasteaeda.
Samamoodi tegi tööluusi hr. Kiis, kes võttis lasteaiast TT, et viia ta poole viieks hambaarsti juurde.
Kell 17.15 väljus oma kabinetist pr. Ustav, juhataja, kes kätega peast kinni hoides teatas traagilisel häälel, et tema süda puperdab ja ta läheb ära koju. Ei, ta ei räägi minuga praegu.

Nojah. Kõndisime Piretiga tagasi Pireti lasteaeda, kus kell 18 pidi algama emade koosolek alapealkirjaga "Südamelt ära". Ilma lasteta. Et aga Kiis läks näituse avamisele, olid kohal kõik 18 ema ja pealeselle veel Piret ja TT.

Ruum oli väga ilus, laud kaetud lõhnaküünalde ja värskete kookidega.
Piret pissis hakatuseks laua alla. Teised emad katsid lauda, mina kuivatasin põrandat.
Seejärel läksid mu kullatükid õnneks vaikselt mängima ja emadel algas lõputu jutt jõuludest, kingitustest, advendiringist, kommidest või õigemini nende kahjulikkusest, villaheide päkapikkudest ja ökopiparkoogitaignast...
See kõik oli isegi huvitav, ent ma olin arvestanud ainult tunni kestva koosolekuga. Kas tõesti olen ma rühmas ainuke ema, kes käib tööl ja tahaks õhtul olla kodus???
Kella 19. 30 paiku oli Piret, tüdinedes koogitükkide laua alla pudistamisest, roninud diivanile, sealt diivani seljatoele, sealt aknalauale ja sealt... saanud kätte 2-liitrise kastekannu, tühjendas selle rõõmsa vulinaga diivani peale.
Teised emad rääkisid, nagu ma korkpõrandat, diivanit ja diivanikatteid kuivatades poole kõrvaga kuulsin, ikka veel kommidest, villaheide päkapikkudest ja ökopiparkoogitaignast. Ehkki kell oli juba 20.00
Nunuh. Istusin ja üritasin koosolekusse süveneda. Täitsa hakkas juba ökopiparkoogi tunne tulema, kui ülejäänud 17 ema vakatasid ja minu lapsi jõllitama jäid...
TT oli roninud märjale diivanile, seejärel diivani taga märjad riided seljast kiskunud ja hüples nüüd porgandpaljana keset ruumi, kilgates rõõmsalt: "Aga mina olen paljas!!! Emme, püüa mind!!!"
Ja mis mul muud üle jäi. TT puges kiirelt ühe voodi alla, jätkates oma hüüdeid: "Ma olen paljas, püüdke mind!!!"
Koosolek läks edasi ja küllap on ökopiparkoogid ning villaheide päkapikud isegi huvitavad, kasulikud ja vajalikud... eee, kellele???
Mina igatahes tundsin, et nüüd aitab. Pean oma 2 röövlit OTSEKOHE koju viima, või muidu... oh neetud ökopiparkoogitainas!!!

Amuletid?

2008-11-12T15:27:00.000-08:00

Käisin ühel väga huvitaval koolitusel. Kohal oli kogu Eesti lastepsühhiaatrite ja lastepsühholoogide paremik oma väärikuses. Vähemalt minu asjatundmatu arusaamise kohaselt.

Saal oli rahvast täis ja ma märkasin äkki, et enamik neist kannab suurt kaelaehet massiivse rinnaripatsiga. Enamasti olid need jämedad hõbeda-või pronksikarva keed, ripatsid aga olid kas risti-või ringikujulised. No erinevalt disainitud ja stiliseeritud muidugi. Näha võis ka suuri merevaigukeesid. Ühel naisel oli allapoole naba ulatuv hõbekett paljude hõbedaste pöidlasuuruste pallikestega.
Kaelaehted meenutasid ametirahasid või luteri pastorite ning katoliku preestrite massiivseid rinnariste.

Mul tekkis mõte, kas need kaelakeed võiksid olla kaitsvad amuletid või midagi taolist? Inimesed, kes oma töös puutuvad tihti kokku väga suure kurjusega ja panevad oma töö kaudu teisesse inimesse väga palju energiat vajavad midagi sellist võibolla?

Mäletan ühte korda, kui võtsin tunnistust ühelt seksuaalselt ärakasutatud lapselt. Iseenesest oli see lihtne vagur jutuajamine lihtsate küsimuste ja vastustega.
Mäletan seda ülisuurt nõrkust ja jõuetust, mis mind peale seda enda võimusse võttis. Nagu must pilv oleks mind enda sisse mähkinud. Istusin tund aega pargipingil ega saanud käsi-jalgu liigutada.
Vaat sellised veidrad mõtted...

2008-10-16T16:09:00.000-07:00

Mõned inimesed on süüdimatult oma laste lapsed. Jonnivad põngerjad, mänguhimulised mudilased, metsikud teismelised. Nende lastel ei jää muud üle, kui olla lapsest peale oma vanematele vanemad. Väikesed täiskasvanud, varavanad ja alati veidi murelikud. Keegi peab ju vastutuse võtma ning kui vanem seda ei võta, siis võtab laps. Enda ja vanema eest.

Vaatasin telekast saadet ühest eesti kunstnikust, kes kolis Poola, kui tütar oli 14. Tütar on sellest saati iseseivalt elanud ja on nüüd 18. Ema rääkis teleris särasilmi oma toredast (abi)elust Poolas. ja sellest, kuidas lastel on hea varakult iseseisvuda ja hästi hakkama saada.
Tütrel aga oli hea meel, et emal on lõpuks kõik hästi. Veel tagasihoidlikumalt, et algul oli iseseisvuda ikka päris raske...

Minu ema hakkas kodust ära imbuma, kui ma olin 13. Elas nädalate viisi oma boyfriendi juures ning paari aasta möödudes kolis lõplikult sinna.
Üksi elada ja varakult iseseisvuda on muidugi iga lapse unistus, eksole ja minugi ema oli rõõmus, et ma nii hästi hakkama saan. Ma ei taha seda kohutavat eluperioodi 13-18 üldse meenutada, see lõppes koolist väljaviskamisega. Keskkooli lõpetasin siiski, 23-aastaselt. Minu ema aga süüdistab aga siiani veendunult mu halbu õpetajaid...

Üksikema lapsed elavad omal nahal üle kõik oma ema armumised, pettumised, kokku-ja lahkukolimised, unistused, igatsused ja seiklused. Need lihtsalt on kogu aeg õhus ja valesti arvab see, kes mõtleb, et laps millestki aru ei saa.
Mina muidugi ei tea, kas kahe vanema lapsed elavad samamoodi üle kõik vanemate tülid, abielukriisid, kokku-ja lahkukasvamised.
On aga palju asju, mida mu ema siiani ei tea. Või kui teaks, siis tema 58-aastane teismeliseego ei laseks ennast kõigutada.
Kindlasti ei tea ta, et vanemad naisõpetajad küsisid minult ikka, kellega mu ema parajasti koos elab. Ja klassiõed, et millise onu autoga mind hommikul kooli toodi. Kuskil 6. klassist alates hakati muidugi "onu" asemel üht teist sõna tarvitama.
Ma ei unusta iial seda pikapatsilist kooliõde, kes näost punaseks läks ja nutma hakkas, kui ma rääkisin, et tema issi kinkis mulle nuku ja raamatu. Ka selle klassiõe ema mitte, kes küsis, kas nende pere isa ööbis meil või ei?
Olin siis alles 10 või midagi, aga teadsin, et vastus peab olema ei, olenemata asjaoludest.
Oh jaa, ja siis veel ilus blond proua hambaarst, onu T. naine, kes vaatas mind hambaid parandades alati nii, nagu näeks minu asemel kedagi teist... Hästi piinlik, sest tegelikult olin mina ikkagi ainult räpase dressipluusiga paks teismeline tüdruk. Onu T. aga oli tropp, sest ta parkis oma auto öösiti meie lillepeenrasse.
Ühe talve elas meie juures onu Ülo, kes sõidutas mind õhtuti kukil ning tegi hobuse häält. Onu Ülo oli ehitaja. Meie kolhoosi ehitati siis mingit objekti ning teised ehitajad elasid soojakus. Onu Ülo aga elas meil. Kui ema kodus polnud, rääkis ta mulle ikka, kui väga temale väikesed tüdrukud meeldivad ja tal on kodus Tartus ka neid kaks tükki.
Objekt sai kevadeks valmis ja onu Ülo sõitis ära. Ema ei saanud neist jutuajamistest kunagi teada.
Mõnikord olen ma onu Ülo peale mõelnud. Tema väikesed tüdrukud peaksid nüüd juba kolmekümnele liginema või midagi. Ning noor ja lõbus onu Ülo...on kuuekümne kandis paks vanamees? Huvitav, kas ta vahel ikka veel hobuse häält teeb?

Oma lastele tahtsin ma anda teistsuguse lapsepõlve. Väga. Võibolla oli see isegi kõige olulisem eesmärk minu elus. Aga, nagu ütleb Luule Viilma, Eckhardt Tolle ja siis veel hulk esoteerik-õpetajaid, tahtmised ja eesmärgid on ju kurjast. Oleme lihtsalt mängukannid saatuse käes, kohustatud õppima oma eelmiste ja praeguste elude õppetunde ja maksma lõputuid karmavõlgu. Intressidega.

Andke mulle kirves !!!

2008-08-27T23:30:00.000-07:00

Kui ma poleks tuttav Tiia Triinu lasteaia juhatajaga, ei usuks ma iial, et nii halbu inimesi üldse olemas on. Aastate jooksul on ta tekitanud mulle nii palju majanduslikku & moraalset kahju, unetuid öid ja pisaraid, et ma võiksin rõõmuga ta aeglaselt ja piinarikkalt teise ilma saata. Kuid - 1.selle eest pannakse vangi
2. ta on minust oluliselt pikem ja laiem
3. mul hakkas temast juba kahju, las elab, kõõm...

Eile viisin lasteaeda avalduse lasteaia hommiku-ja õhtusöögist loobumise kohta. Krt, terve möödunud aasta maksin ma lapse õhtusöögi eest, mida ta tegelikult ei söönud. TT on meil teatavasti eridieedil, me paneme talle kodust toidu kaasa ning lasteaias pakutavat saab ta süüa ainult osaliselt. Pr. Juhataja aga teatas eelmisel sügisel, et loobuda saab ainult hommikusöögist.
Niisiis maksin ma toidu eest, mida TT ei söönud ja lisaks veel maksin lisatasu söögitädile, et ta serveeriks Tiia Triinule kodust kaasapandud toitu.

Pr. Juhataja helistas mulle kell 18.30 õhtul ja nõudis, et ma esitaksin korrektse avalduse, kuna olin jätnud avaldusse panemata kuupäevad, millal lapse hommiku-ja õhtusööki ei söö. Vastikus ja ühemõtteliselt kiusakas toonis.

Möödunud aastal lasi ta mul oodata oma kabineti ukse taga koos 1, 5 aastase Piretiga, et lõpuks tulla välja ning kähvata."Tulge vastuvõtu ajal 2 tunni pärast."
2 tunni pärast seisis pr. Juhataja oma kabineti ukse taga, teetass käes ja väitis, et mull on kell vale, tema kella järgi algab vastuvõtt alles 5 minuti pärast. Üks teine lapsevanem oli seal veel, kes lasi mind ette, sest mul oli Piret kaasas. Juhataja aga kutsus spetsiaalselt selle teise vanema enne sisse ja lasi mul veel oodata.

Kui Piret sündis, viisin kohe lasteaiakoha saamise avalduse sellele pr. Juhatajale. Aasta pärast aga väitis ta, et sellist avaldust pole olnud ja üleüldse, tema on mulle kirja saatnud, kuid mina polevat reageerinud. Selle tulemusel pole meil Piretile lasteaiakoha lootustki ning me oleme sunnitud eralasteaia eest maksma 2500.- krooni kuus, mis teeb järgneva 5 aasta kohta 150 000 krooni...

Ilus kättemaks , pr. Juhataja, selle eest et julgen oma puudega last teie lasteaias pidada.

Raha aga on kökimöki nende vastikute jutluste kõrval, mida ta mulle regulaarselt peab, et ma oma vääraka ükskord ometi erilasteaeda kupataks.
Ühel hetkel ei pea ma enam vastu. Löön ta maha, närin ta unearteri hammastega läbi, küll näete.
Tooge siis mulle pakke ja kirjakesi Harkusse või Jämejalga või kuhu mind pannakse.

Septembrikuu ja aasta uus

2008-08-23T17:27:00.000-07:00

Sügis hakkab jõudma ja kõik kevadel edasilükatud mured on nüüd äkki korraga kaelas. See. et Piret oma lasteaiakarjääri alustab, on kökimöki. Tema on meil ju see ellujääja, kohaneja ning tugev väike inimene. kindlasti meeldib lasteaed talle väga. Ehkki meile läheb see lõbu maksma 2500.- kr. kuus, kuna meie väikelinnas on ju jätkuvalt tuhandeid lasteaiakohti puudu.

TT haridus valmistab seevastu jätkuvalt peavalu. Kevadel rääkisid kasvatajad mulle saladuskatte all, et juhataja kavatseb Tiia Triinu lasteaiast välja suunata. Kuhugi temasugusele sobivamasse paika. Ehk siis erilasteaeda, mõistagi. Ka pr. Juhataja ise võttis mu ette ning rääkis soojalt ja südamlikult (ma võiks tal kõri läbi närida, ausõna), et laps vajab spetsialistide abi ja sobivat keskkonda ja blablabla. Pr. Juhataja ise vajab mõistagi vabanevat lasteaiakohta.

Niisiis tuleb mul kirjutada kiri haridusosakonda ja põhjendada ära, miks puudega lapsele on ülivajalik tavaliste lastega tavalises keskkonnas kasvada. Seejärel tuleb minna haridusosakonda, veelkord põhjendada, veenda, selgitada, nutta ja karjuda, kui vaja. Oh, kallis TT, emalõvi oleksid sa pidanud oma emaks valima, mitte minusuguse hiirekese.

Siis tuleb veel minna Anni Mängumaale, sealt saab taotleda lasteaia jaoks TT-le tugiisikut. Ja siis tuleb see tugiisik veel mul endal leida ja talle ka lisa maksta, sest riigipoolse pisikese raha eest ei ole ükski inimene nõus seda tööd tegema. 28.- tund miinus maksud on tugiisiku palk. Tugiisik on TT-le vajalik käelise tegevuse ja sporditundides, kõige muuga saab ta tegelikult ise hakkama, isegi mõned sõbrataolised kaaslased on ta endale rühmas leida osanud.

Positiivne on see, et vähemalt Maarja Kool helistas ise ja on TT rehabilitatsiooniasjad esialgu ära korraldanud. Esmaspäeviti hakkab Tiia Triinul olema Maarja Koolis rehabilitatsioonipäev, siis ta saab muusikateraapiat, füsioteraapiat, kõneravi ja psühholoogi. Hiljem võibolla isegi hipoteraapiat ja ujumist.

Ainult et kes teda sinna Maarja Kooli viima-tooma hakkab? Mina olen ju tööl esmaspäeviti kella kuueni ja varem ära kindlasti ei saa.
Siinkohal pean ära mainima ka selle, et mänguasjamuuseumi ma tööd ei saanud. Nagu selgus, mitmed mu tuttavad kandideerisid ja kedagi ei kutsutud isegi vestlusele. Olin väga löödud ja kurvastusest ei läinud isegi õhtul koju.

Ikkagi tuleb mul mõelda mõne teise töökoha peale, sest minu praeguse töö kõrvalt puudega last ei kasvata. Huvitav, mis kell ma peaksin hommikuti tõusma, et jõuda kella 8 tööle? Enne seda tuleb 2 last äratada, pesta,riietada, sööta ja 2 erinevasse lasteaeda viia. Ja teha TT jaoks 4 erinevat rooga lasteaeda kaasa, kui me tahame ikka tema nisu-ja piimavaba dieeti järgida. Ise peaks ju ka riietuma ja pesema, hommikusöögist olen ma nagunii juba ammu loobunud.
Möödunud aastal tõusin ma igal hommikul kell 6, sel aastal tuleb vist hakata kell 5 tõusma...
No ei, parem hakkan tõesti majakavahiks või kodus kaartide ja kohvipaksu pealt ennustama.

Positiivne aga on see, et suve jooksul on Tiia Triin õppinud esiteks valetama ja teiseks endale ise kapist riideid valima. Viimast teeb ta 10 korda päevas nii et igal õhtul on kapi ees suur riidehunnik. Ja mu süda laulab sees iga kord, kui Tiia Triin valetab, et "Piret ajas tassi ümber". "Issi lõi Piretit nukuga".
Teisalt on see puudega lapse kasvatamine jälle tore - iga kord kui laps pahandust teeb , siis võid rõõmustada, et näe - normaalne laps ju!!!

uus töö

2008-08-01T15:32:00.000-07:00

Kuidas mulle sobiks selline töö:
Vt. ka minu tööblogi viimast postitust.

Viimasel ajal mõtlen palju oma elu muutmise peale. Õnne retsept oleks pealtnäha otsekui väga lihtne. Tee seda, mis sulle meeldib ja oledki õnnelik. See, mida ma praegu teen, ei tee mind enam õnnelikuks.
Tegelikkuses see nii lihtne ei ole. Aga ma vähemalt proovin.
Tahaksin maale elama minna ja suhelda ainult nende inimestega, kes minuga suhelda soovivad. Ja ma tahan maksimaalselt palju olla koos oma lastega.
Aga - millest ma seal maal siis elaksin? Põlluharimise ning karjakasvatusega ennast ju tänapäeval ei toida... Olla Peipsiääre või Misso valla sotsiaaltöötaja on kahtlemata sama karm, kui pidada sama ametit meie väikelinnas.

Õigustütelda sobiks mulle kõige enam metsavahi, majakavahi või järvevahi töö. Kui keegi teab mõnd vaba sellist kohta, andku aga teada!!! Ka sadamatööline tuleks kõne alla või nukuriiete õmbleja...

Öös on asju

2008-07-11T14:43:00.001-07:00

inimesi ja loomi.
Eile öösel kell 2 läksin õue pesu kuivama panema ja ühtlasi ka natuke tähti vaatama. Kuigi kaua aga ei õnnestunud üksindust nautida, sest kohale tuikus üks joodikpapi. Küsis suitsu ja istus minu kõrvale trepile.

Millegipärast mulle meeldib joodikpapidega juttu ajada. Seda tingimusel, et nad ei räägi seksist ja jutuajamine ei toimu minu kodus.
Kui TT oli väike, sõbrunesin ühe kerjuspapiga, kes istus alati kaarsilla otsa juures. Andsime talle iga päev 2 krooni. Mõne aja pärast aga kujunes nii, et papi hakkas hoopis meile annetusi tegema. Kommi ja... ükskord kinkis paki kohvi. Tõele au andes me jõime selle kohvi ära ka.

Seekordne papi hakkas pajatama põnevaid loomalugusid. Meie tänaval on puidutööstus ja papi on seal öövalvur. Rebased pidid seal öösiti ringi kolama ja kasse jahtima. Kitsed käivat harvem, aga eriti talvel on nad väga julged ning tulevad kohe päris valvuriputka juurde. Vaatavad aknast sisse ning.

Me elame üldse väga loomarohkes linnajaos. Otse akna all sirelipõõsas elab meil üks ööbik (või mitu) ja kuuri taga võsas on ühe harakapaari kodu. Harakad käivad meil koerakausist toitu varastamas. Oma asebossi auks hüüan seda harakapaari Härra ja Proua Petersoniks. Ehkki visuaalsel vaatlusel ei tee vahet, kumb neist on härra ja kumb proua.

Ahjaa, joodikumammid ja-papid kolavad öösiti ümber meie maja sellepärast, et meie all asuvas korteris tegutseb juba aastaid ebaseadusliku alkoholi ja tubakatoodete müügipunkt. Äri õitseb ööl ja päeval. Seda auväärt asutust peab meil perekond Muumitroll:
Muumipapa, Muumimamma ning nende pojad Tupsik ja Lupsik. Tupsik ja Lupsik, tõsi küll, on tihtipeale vangimajas, mistõttu neid (ja nende bemmi) väga sageli ei näe. Muumimamma kaalub umbes 100 kilo, on loomulik blond ja armastab kanda liibuvaid roosasid riideid. Muumipapa on invaliidsuspensionil ja näeb välja nagu ei oskaks ta lugeda, kirjutamisest rääkimata. Tegelikult aga teab ta, kes oli Stevie Wonder ja mis on fosforvetikad.
Vaat selline on minu argipäevaeksootika.

haned-luiged ga-ga-ga...

2008-07-03T15:55:00.000-07:00

Käisime ühel õhtul paadiga sõitmas. Roo ääres nägime ühte valget kogu. Ennäe, kühmnokk-luik!!! Ilmselt pesa valvav isaluik, sest meie lähemale sõudes, et imelindu imetleda, hakkas luik vihaselt tiibu lehvitama, saba väristama ja sisisema. Sõudsime igaks juhuks kähku kaugemale. Piret oli aga luigest vaimustatud. Sirutas oma väikesed pontsakad käed tigeda isaluige poole ja aina kudrutas: "Luigekene, sülle!!! Viime luigekese tuppa, luigekesel on külm!!!"
"Luigekene" konvoeeris veel pikalt meie paati, aga jäi lõpuks ikkagi maha. Umbes kilomeetri pärast aga hüppas roostikust välja uus isaluik, kes ei paistnud sugugi külalislahkem, vaid vehkis sama ebaviisakalt tiibadega ja lasi sisinal kuuldavale luigekeelset sõimu.
Et see oli teine isaluik, sain ma üleeile teada linnuvaatlejatelt. Tutvusin järve ääres kahe toreda linnuvaatlejaga. Nad rääkisid, et meie lähedal elab kaks luigepaari ja üks üksik isaluik. Kevadeti pidid nad kaklema nii et vesi lendab. Aga praegu on neil pojad. Just koorusid.
Kui ma suudan ühel hommikul kella 4-5 paiku ärgata, siis sõuan neid vaatama ja filmima. Ning kindlasti pean veel ühel hommikul sama vara tõusma, et sõuda vaatama merikotkaid. Sest ülla-ülla, meie maja lähedal elab nüüd ka merikotkapaar! Ah, milline õnn ja rõõm!
Aga merikotkaid näeb praegusel aastaajal ainult varahommikuti. Pidid olema suured nagu inimesed. Ei tea, kas peaks neile liha ka viima või midagi... näiteks Pedigree konservtoitu? Lõhet? Seda nad ju Peipsist ei saa...
Tahan maale elama kolida. Kohe, kui seal on sobiv maja müüa ning mõni vaba töökoht, lähen sinna elama. Merikotkad on seda väärt. ja kühmnokkluiged ka, loomulikult.

Pealeselle elab meie juures nüüd ka toonekurg. Toonekurg kolis meie lähedale juba sel suvel, kui ma Tiia Triinu ootama jäin.
Läksime Piretiga ujuma ja kurg tõusis ootamatult peaaegu Pireti nina alt lendu. Tüdruk oli muidugi lummatud. Iga kord, kui ujuma läheme, loodab jälle kurge näha.

Piret räägib meil nii: " Tiia Triin on part. Emme on unekurk (= toonekurg, mõistate). Issi on papagoi (Margus küll püüab talle selgeks teha, et albatross, aga Piret on kaljukindel). Ja Piret on...(pidulik paus) LUIGEKENE !!!

Unenägu

2008-07-03T15:15:00.000-07:00

Eelmise teema jätkuna ei saa ma jätta ütlemata, et sellest peale, kui Tiia Triin muutus, ei maandu tema peal enam kunagi ükski kärbes, sääsk ega parm. Kõik putukad lendavad temast suure kaarega mööda. Sellal kui Piret on sääsepunnidest täpiline nagu väike pühademuna, on TT nahk endiselt sile ja veatu. Ka kõikvõimalikud koduloomad hoiavad temast hoolega kaugemale.

Umbes pool aastat enne seda, kui Tiia Triin muutus, nägin ma und. Ebatavalised unenäod külastavad mind harva, aga see on selgesti meeles.

Olin mõlema lapsega Tartu kesklinnas. (tegelikult oli Piret kas viimaseid päevi kõhubeebi või äsja sündinud, enam täpselt ei mäleta). Tita hakkas vigisema ja ma otsustasin minna Ruunipizza kohvikusse, et imetada ja mähkida. Tiia Triin aga ei mõelnudki kaasa tulla, vaid ukerdas rõõmsalt mööda Raekoja platsi ringi. Käratasin talle ootamatu vihaga: "Mine siis kuhu tahad ja ära tulegi enam tagasi!"
Ootamatult astus minu juurde üks mees. Keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega keskealine mees. Tal oli seljas hall särk ja hallid püksid. Lühikesed turris juuksed olid täpselt keskmise eestlase blondhallid ja ka silmad olid hallid. Ta nägi välja niivõrd tavaline, et seda võiks tagantjärele vabalt maskeeringuks pidada.
Mees naeratas ja kuigi ta midagi ei öelnud, sain ma tema jutust aru. Ta tahtis Tiia Triinu autoga sõitma viia. Sealsamas ruunipizza ees ootas valge kaubik. TT ronis rõõmsalt rooli taha ja mees järgnes talle. Mina läksin kohvikusse.
Millegipärast arvasin, et mees teeb temaga ringi ümber Raekoja platsi, aga kui ma kohvikust välja tulin, polnud Tiia Triinu, halli meest ega kaubikut enam kuskil näha. Äkki sain ma aru, et nad võisid sõita kuhu tahes.
Äkiline hirmuvahk südames tahtsin politseisse helistada, aga samas helises minu telefon. Teadsin, et rääkijaks on hall mees, ehkki ma polnud kunagi tema häält kuulnud. Raudkindla häälega, milles kostus ka kerget kaastunnet ja paratamatust, küsis ta minult, kas ma ikka saan aru, et ei näe Tiia Triinu enam mitte kunagi.
Tahtsin teda paluda, aga teadsin, et ükskõik mida ma telefoni ei ütleks, see ei aita. Nad võivad olla ükskõik millises maailma punktis ja mil pole mitte mingit võimalust Tiia Triinu üles otsida.
Tundsin südames järsku nii meeletut ja samas abitut valu, mida ma ponud kunagi võimalikuks pidanud.
Ärkasin üles, aga valu ja meeleheide jäid alles.

Minu kõige suurem mure on see, kas Tiia Triin mitte ei karda ilma emata olla seal, kus ta nüüd on? Sest ma tean, et see Tiia Triin, kes meil kodus on, pole mitte sama Tiia Triin, kelle mina sünnitasin. Ta on muidugi minu laps ja mina olen tema ema ning ma armastan teda. Aga see pole sama laps, kelle ma sünnitasin 27.02.2003 ning kes elas meie juures kolm ja pool aastat.

Haldjalaps

2008-06-26T16:46:00.000-07:00

Oli üks ilus hommik Marguse ema köögis ning jutt läks Tiia Triinu peale.

Kadri küsis: Miks ta koguaeg nii imelikult räägib? Laps räägib pikad jutud maha, aga ükski sõna pole arusaadav?
Mina: ta räägib haldjakeeles ju.
Marguse ema: Aga miks ta tundide viisi kätt lehvitab ning üles-alla hüppab?
Mina: nii teevad šamaanid ka. Ta käib mitme maailma vahet.

Kadri ja Viive naersid, aga nende naer oli kummastav ja kahtlev.
Kadri: Sa räägid nagu mõtleksid seda tõsiselt...
Mina: Ja ta on ebatavaliselt karvane nii väikese lapse kohta. Kogu keha on kaetud õrna ja heleda, aga väga tiheda krussis villaga. Ta ei ütle enda kohta kunagi "mina", ta ei vaata kunagi silma. Ta nagu mängib, et on laps. Aga ta räägib kogu aeg kellegagi, keda me ei näe.

Legendid ja muinasjutud kõigil Euroopa rahvastel, ka eestlastel, räägivad "vahetatud lastest". Alguses sünnib tavaline laps, aga äkki muutub ta kellekski hoopis teiseks. Räägib arusaamatut keelt, teiste inimestega suhelda ei taha. Näeb ja kuuleb kogu aeg midagi muud. Vaatab ennast justnagu kõrvalt kogu aeg.

Tiia Triin oli kolm ja pool aastat vana, kui see juhtus. Olime sel suvel maal, ühes vanas, poolmahajäetud talus. TT mängis teiste lastega, nagu ikka, aga käis ka väga palju omapead väljas.
Ühest hetkest hakkas ta kohutavalt liblikaid kartma. Ta ei julgenud enam õues käia, sest kartis liblikaid. Igal pool nägi liblikaid.
Kuu aja pärast oli ta hoopis teine laps. Enam ei rääkinud ega mänginud. Istus omaette, vaatas maha ja kopsis oksakesega vastu maad. Või siis kõndis ringiratast ja laulis. Teiste inimeste juttu nagu ei kuulnudki. Nii on see siiamaani.
Sügisel linnas läks tal ühest hetkest veel halvemaks. Tüdruk hakkas toas ka liblikaid kartma. Näitas käega seina peale ja karjus : emme, liblikas tuleb, must liblikas lendab silma!!! Seina peal aga polnud mitte midagi, tühi valge sein.
Õues hakkas ka niimoodi käega näitama ja karjuma. Ometi oli november ja ühtegi liblikat ei saanud õues olla.

Järgmisel suvel käisime korra uuesti selles talus. Marju korjamas. TT läks jalutama ja kui tagasi tuli, teatas vaikselt: Emme, üks liblikas tuli Tiia Triinu juurde. Kutsus endale külla.

mida ma 10 aastat tagasi tegin?

2008-06-25T02:53:00.000-07:00

Oi, mulle meeldivad sellised kokkuvõtted...

10 aastat tagasi lõpetasin õhtukooli ja astusin ülikooli. Seoses keskhariduse omandamisega oli mul 10 000 kroonine üürivõlg (tolle aja kohta kohutav summa), mille ma lootsin ära maksta õppelaenust. Kui ülikooli sisse saan.

Ülikooliharidus tundus mulle suurima luksusena, mida endale siin elus lubada. Nii arvan ma ka praegu.

Et raha teenida, töötasin õlleputkas müüjana. Seal sigines mulle 2 austajat - ülitore vene filoloogist militarist, kes kandis uhkeid kasakavuntse ja tõi mulle venekeelseid Tolkieni raamatuid lugeda. Ja üks vasaku käe sõrmedeta tisler, kes teeskles, et laste elektronmäng on tema mobiiltelefon.Pani selle kõrva äärde ja tegi, nagu räägiks :DDD

5 asja, mis on vaja ära teha
Tähtsad asjad ei kuulu avaldamisele. Peale nende on vaja saada autojuhiload, teha valmis talvepuud ja kasvatada suureks selle suve kartulid. Seoses ema hooldamisega jääb ära purjetamine : (((
Ja Tiia Triinu puude vormistasin juba ära. Nüüd on tal pensionitunnistus pildiga ja puha. Olete te enne nii väikest pensionäri näinud?

Lemmiksnäkid
D-light õlu, porgandimahl ja kohv. Pole ime, et ma juurde ei võta.

Mida teeksin, kui oleksin miljonär
Sünnitaksin veel 3 last, võtaksin mõned kasulapsed ja koliksin nendega maale elama. See ongi õnn... Peale ülikooliharidust on lapsed suurim luksus, mida ma siin elus endale soovin.

Kohad, kus olen elanud
Peipsiveer, Tartu, Hamburg, Tartu. Ja paar suve Otepääl.

elujõud

2008-06-20T00:09:00.000-07:00

Minu ema on kõige elujõulisem inimene, keda ma kunagi kohanud olen.

Üleeile oli tal raske avarii. Eile öösel nägid arstid 5 tundi vaeva, et tema jalaluid väikestest tükkidest kokku tagasi panna. Tema ajus on ikka veel verevalum, ehkki neuroloogitibi kinnitusel on see juba väiksemaks jäänud.

Kui ma teda eile vaatama läksin, siis küsis ta esimese asjana: KUIDAS MA VÄLJA NÄEN?
Ta nimelt kartis, et äkki on tal sinikad näos ja kui siis Ain teda vaatama tuleb...

Nüüd ta helistas, et kõht on tühi ja tema tahab SINKI!

Oi jummel. Ma ei usu, et ta järgmised 2 kuud ratastoolis paigal istub, nagu arstid tahavad.
Mine tea, ehk peame sel aastal veel minu ema pulmigi, kui nii edasi läheb.
Ain on nimelt ema (järjekordne) uus elukaaslane. Temast saaks minu emakese 4. abikaasa...
Ja minu ema on praegu 56 aastane, kui keegi teada tahab.

Kustkohast, no ütelge mulle, kustkohast võtab see naine selle rämeda, brutaalse, kõikevõitva elujõu???
Mina ei ole temasse läinud, aga väga loodan, et mõni mu olevatest või tulevastest tütardest pärib tema geenid.

õnnetus

2008-06-18T23:11:00.000-07:00

Eile juhtus minu emaga õnnetus.Talle sõitis auto otsa Vanemuise-Pepleri ristmikul.
Öösel oli tal pikk operatsioon. Tema mõlemad jalaluud on kildudeks ja ajus on verevalum.
Ma ei julge sellest mõelda, mida ta tunneb ja mis edasi saab.

Nüüd pole mul enam kedagi selja taga. Vastutan üksi oma ema, oma tütarde ja iseenda ellujäämise eest.
Elu põhineb naiste omavahelisel suhete-ja tugivõrgustikul. See on ainuke asi maailmas, millele loota saab. Peale iseenda.

Road-movie

2008-06-08T14:28:00.000-07:00

Käisime Kiisiga 2-kesi Pärnust maale ära toomas. Lapsed jäid Marguse ema juurde. Planeeritud kiirest edasi-tagasi sõidust "lõunaks sinna, õhtuks tagasi" sai sujuvalt 14-tunnine seiklusmatk. Startisime Tartust hommikupoolikul ja tagasi jõudsime, kui päike tõusis ja kuked kiresid.

Aegade jooksul on meil olnud juba kõikvõimalikke road-moviesid ja laupäevane oli üldjoontes samasugune, kui alati. Ikka ja alati sisaldavad meie automatkad keset pimeat maanteed kustunud tulesid, ettehüppavaid metsloomi, ootamatult tühjenenud bensiinipaaki, kui lähima tanklani jääb kümneid kilomeetreid jne, jne, jne.
Muidugi tähenab see omakorda lõpuks peaga rooliratast peksvat ja röökivat Kiisi. See kõik on mulle aastate jooksul õpetanud vähemalt ühe olulise asja: kunagi pole kaasas liiga palju süüa ja juua.
Ning muidugi on kirjeldamatu õndsus- ja kergendustunne lõpuks ikkagi kohale jõuda...hoolimata kõigest.
Seekord muutis meie reisi eriti värvikaks sumpa, mis kukkus alt ära kusagil Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahel. Sumpa murdus pooleks ja jäi põhja külge lohisema eriti tugeva kummijulla külge. Lahti teda ei saanud ja kinni ka mitte.
Ees ja taga oli kümnete km-te pikkuselt teetöid ja lahtikaevatud maanteed. Meie auto aga oli täis maale ja mõned eriti suured neljameetrised isendid olime pesunööriga auto katusele sidunud. Täpselt nii, nagu liikluseeskiri kategooriliselt keelab teha.
Metsloomi me seekord ei kohanud, küll aga politseid, kes meile siiski halastas ja trahvimata minema lasi.

autosõit on ajavõit

2008-06-08T13:56:00.000-07:00

Selgub, et kannatan alaväärsuskompleksi käes?
Kuidas olen ma võinud aastaid pidada autojuhtimist millekski nii keeruliseks ja raskeks, mida minusugune nagunii kunagi ära ei õpi? Pole mõtet isegi üritada...
Selgub, et autojuhtimine on tegelikult labaselt lihtne tegevus. Miks, oh miks ei ole ma seda varasema 34 aasta jooksul kordagi proovinud?

Möödunud nädalal istusin esimest korda juhiistmel sõitvas autos. Käisime lennuväljal harjutamas 3 õhtut järjest. Kiis ei mahtunud kõrvalistmele õieti äragi, nii puhevil oli oma uuest sõiduõpetaja-rollist.
Nüüd oskan ma juba käivitada, käike vahetada, suunatuld näidata, 50 ja isegi 60-ga sõita, keerata, pöörata ja käänata.

Nüüd tuleb veel õppida tagurdama sama osavalt , nagu Tiina, parkima sama elegantselt nagu Rita ning kiirust arendama sama julgelt nagu Triin. Ja roolis ropendama sama krõbedalt nagu Kairi A.
Ahjaa, veel tuleb õppida tagurpidi sõitma. Ja tankima!!! Tankima tuleb kindlasti õppida!
Kütusehind võib tõusta kuhu iganes, aga mina pean saama oma auto ja load. Jee!!! Minust saab kentaur!!!

Tiia triin sööb lilli

2008-05-12T13:58:00.000-07:00

Igaüks naudib kevadet ja õiteilu isemoodi.

Vastuseks lugejate küsimustele

2008-05-08T15:35:00.000-07:00

mis on saanud hr. N-Diilerist ja pr. Tagaotsitavast? Sellest võluvast paarist, kellest on ühes eelnevas postituses juttu?
Pr. Tagaotsitavast on saanud pr. Kinnipeetav. Käisin teda ühel päeval vanglas vaatamas. See oli omaette elamus. Mind 1. sõimati läbi (see toimub kõikide külastajatega, profülaktikaks)
2. Otsiti läbi ja konfiskeeriti näts ja juukseklamber, mis ma olin taskusse unustanud
3. konfiskeeriti ka pastakas ja valge paber, ehkki esimese maja valvurid ütlesid, et need võivad olla.

Vangide külastamine käib nii:
esimeses majas sa registreerud, paned kõik oma asjad taskutest, suust ja mujalt spetsiaalsesse kappi luku taha ja saad natuke sõimata.

teises majas otsitakse sind läbi ja suhteliselt põhjalikult. Ei mingit naljategemist, nagu kuskil kontserdiplatsi väravas, vaid põhjalik metoodiline puistamine ja kobamine. Samamoodi otsitakse läbi ka lapsed, kes vange külastama lähevad.

kolmandas majas toimub kohtumine vangidega. Vang on ühelpool helikindlat klaasi, sina teisel pool ja suhtlemine toimub telefoni teel. Loomulikult jälgivad seda valvurid. Vähem kui tund aega kohtuda ja varem kohtumist lõpetada ei tohi.

Pr. kinnipeetav loomulikult ulus ja tatistas. Tema armas kaasa Hr. N-Diiler pole teda kordagi vaatamas käinud, sest ta on nüüd ise tagaotsitav. Varjab end kusagil ja ma loodan, et ta võtab ehk aru pähe ja sõidab Hispaaniasse. Pikemaks ajaks.

Nüüd helistab pr. Kinnipeetav mulle iga päev. Ilmselt on vanglas väga igav, sest ta mõtleb mulle kogu aeg uusi ülesandeid välja. Nt. "Öelge mu emale, et ta saadaks mulle raha." "Minge vaadake, ega mu mees ei ole Kaubamajas?" "Öelge sellele l... le, et ta mu mehest eemale hoiaks." "Pange mu laps lasteaia järjekorda"...

Kui keegi armsatest lugejatest vajab teravaid elamusi, veidi vaheldust ja vürtsi oma ellu, siis võin teid kokku viia pr. Kinnipeetavaga. Temaga teil juba igav ei hakka...

Eriti sügava puudega lapse ema

2008-05-08T14:43:00.000-07:00

olin oma mõttes viimased 2 päeva. Täna õhtul sai Tiia Triin õnneks jälle kõndida. Ehkki lonkas mõlemat jalga korraga ja kordamööda. Kohutav on oma last sellises olukorras näha. Ma ei tea, mille eest mind niimoodi karistatakse. Võibolla olin eelmises elus koonduslaagri lasteosakonna ülem?

Kõik algas sellest, et Tiia Triinul oli teisipäeval adenoidioperatsioon. See peaks olema tühine 5-minuti lõikus. Kõik teised lapsed lähevad peale seda mängima, jooksma ning Rita Kaur läks isegi ujuma. Aga meie tüdruk ei ole ju tavaline laps.

Ootasin operatsioonisaali ukse taga. 5 minutist sai 10, siis 15, 20, 25 ja 30 ning ma olin juba täiesti kindel, et teda elustatakse ja käib võitlus elu ja surma peale. Teised lapsed, keda samal hommikul opereeriti, hakkasid juba koju minema. Ja siis toodi meie TT
Tal oli olnud ootamatult pikk ja raske lõikus. Suure vaevaga saadi kätte hiigelsuur adenoid, lisaks olid ta kõrvakäigud mäda ja lima täis. Ühte kuulmekilesse tehti auk ja teise pandi šunt. Pealeselle jooksis ta verd, ka siis, kui ta palatisse voodile pandi.

Mõned lapsed, väga harva, satuvad narkoosi tõttu märatsemishoogu. Ilmselt need, kelle aju ei tööta päris tavalise reziimi peal...

TT rabeles ja korises, ta rabeles uskumatu jõuga ja väga raske oli teda kinni hoida. Verd tilkus suust, ninast ja kõrvadest, ninast tuli vereklompe. Pärast oli mul isegi kahju, et seda ei saanud filmida, sest kogu intensiivirahvas jõllitas meid. Pisike tüdruk, nägu ja juuksed verised, rabeleb elu eest ja lõugab häälega, mis mul surmatunnini kõrvus püsib.

Pärast Tiia Triin rahunes ja magas, õhtul kodus oli juba tema ise,kepsles ning kargles. Õhtusöögiks oli jäätis, loomulikult, nagu pärast operatsiooni olema peab.

Järgmisel päeval ei saanud ma algul aru, mis lahti on. Arvasin, et TT on ikka veel väsinud ja tahab sellepärast paigal istuda.
Õhtupoole aga sai selgeks, et tüdruk ei saa enam käia. TT ei saanud vist ise ka sellest algul aru, püüdis isegi joosta, aga suutis ainult paar hädist sammu komberdada. Jalad käisid tal all nii kummaliselt, nagu marionettnukul. Jalalabad pöörasid ennast suvalisse suunda ja põlved olid imelikult kanged. TT püüdis kõndida nagu tavaliselt, aga sellest ei tulnud midagi välja ja ta hakkas nutma.

Ei ole hullemat siin elus, kui oma last piinlemas näha. Kõikvõimalikud arstiinfotelefoni ei osanud mittekuimidagi tarka ja abistavat öelda...
Kahjuks ei saanud me kohe EMOsse kihutada, sest viibisime parajasti Pärnus. Kiis, lahke ja kena nagu ta on, oli meid oma näituse avamisele kaasa kutsunud.

Õhtul hilja jõudsime Tartusse ning täna käis Kiis temaga Lastehaiglas. Sest hommik ei olnud seekord õhtust targem. TT suutis hommikul ainult seista ja hädapärast potini taaruda.

Lastehaiglas oli üks vanem arst öelnud, et ta pole iial midagi säärast näinud. Küll aga oli ta kuulnud, et narkoos võib üliharuldastel juhtudel lihaste spastikat tekitada.
See kinnitab veelgi minu veendumust, et Tiia Triinu aju on mingis mõttes teistsugune, kui inimestel tavaliselt. Öelgu need arstid pealegi, et see oli juhus ja ega ta teil vist ennegi väga hästi ei käinud...

Õnneks hakkas tal õhtul parem ja nüüd ta saab käia, joosta ja isegi hüpata, ehkki naljakalt laperdades, sest ta jalad on ikka veel kanged. Ma väga loodan, et hommikuks on ta terve nagu varem ja see kõik oli nagu halb uni, mis kestis 2 päeva. Ühed pikemad 2 päeva minu elust.

Mõtlesin selle peale, mis tunne oleks kasvatada jalutut last? Kui ta jääks operatsiooni tagajärjel ratastooli näiteks? Olen olnud rumal ja tänamatu, et kurvastasin tema vaimupuude üle. Asi võiks ju palju hullem olla, tõepoolest. Mõnedel lastel on ju ka liitpuue. Ratastoolis ja vaimupuudega...
ma vist ikka polnud eelmises elus koonduslaagri lasteosakonna ülem. Tiia Triin saab ju jälle käia ja õieti polegi tal suurt midagi viga.

Muidugi mõtlesin ka sellest, mis tunne oleks üksinda kasvatada jalutut last? Juba ainuüksi TT üles nari peale tõstmine oli raske, tema treppidest üles-alla tassimine ja süles transportimine. Üksinda seda teha tundus võimatuna. Ometi ju paljud naised teevad sed, terve elu. Mingi 90 % puudega laste emadest kasvatavad lapsi üksi, või oli see 75% Igaljuhul kõvasti üle poolte.
Kuidas nad suudavad???
Noh, inimene harjub kõigega ja mina suudaksin ju ka...

Rohkem süüa, rohkem süüa, rohkem süüa...

2008-04-14T01:39:00.000-07:00

see on mu uus mantra.

Viimase poole aastaga olen maha võtnud 7 kilo.
7 ? 7! 7... kilo!!! Nojah, mõne teise inimese puhul oleks see mõistagi kökimöki, mida keegi isegi ei märka. Minu jaoks aga on see 14 % minu niigi mitte just eriti suurest kehamassist.
15% kaotust normaalkaalust loetakse juba ohtlikuks ning söömishäirele viitavaks. Rääkimata sellest, et riided on vastikult suureks ja lotendavaks jäänud, silmad aukus kui pandakarul ja jalad tikuvad vahel imelikult tudisema.

Sõbrad-tuttavad-töökaaslased muidugi on juba pikka aega mind vaadates kisa tõstnud, teinud sapiseid vihjeid stiilis "tervisi Buchenwaldist" ja vihjanud muudele kolehaigustele. Emagi küsis murelikult, et miks ma siis ei söö?
Jah, miks ma siis ei söö?
Ma ei märganudki, millal see algas, aga nädalas tuleb tavaliselt 3 päeva ära, mil ma mitte midagi ei söö. See-eest joon ma suurel hulgal suhkruga teed ja kohvi, see annab täitsa hästi energiat ja teeb kõhu täis. Kommi ja šokolaadi söön ka, kui juhtub olema. Toit lihtsalt ei lähe kurgust alla ja üleüldse... söömine on kõige mõttetum ja nõmedam tegevus maailmas. Selle peale lihtsalt pole mõtet aega raisata. Milleks teha midagi nii vastikut?

Mul on kunagi anorexia nervosa diagnoositud, see kestis terve aasta ja lõppes haiglaga. Aasta siis oli 95. Aga ma sain terveks ja olin päris kindel, viimased 13 aastat, et enam seda minuga ei juhtu.
Tookord oli, nagu ma hästi mäletan, põhjuseks endale valetamine. Valetasin endale terve aasta, nii hästi, et ise ka uskusin. Kui valest aru sain, lõppes haigus ka ära ja ma sain jälle süüa. Ning kuidas veel - aastatel 96-97 olin paks nagu Munamägi. Noh, hea küll, nagu Väike-Munamägi.

Õieti on anorektik päris hea olla, kogu maailm on nagu mingi udu sees ja mittesöömine tekitab sellise mõnusa ebareaalsuse tunde. Lõhna-ja muud tajud muutuvad kummaliselt teravaks. Kas te olete tundnud, kui vänge lõhn on nt. värskel kurgil? Kui uskumatult magus on tavaline õun, kui seda hammustada? See maitseb nagu mesi või aspartaam. Ainult külm on kogu aeg.

Minu isiklik rekord elus on 5 päeva ilma mitte kui midagi söömata. Lõpuks tekkis tunne, et ma lendan, õigemini lendlen. Ja ei söö enam elulõpuni ühtegi suutäit. Teiste inimeste näod on nagu udu sees, ja nende suud liiguvad, aga nende hääli ei kuule. Kuuled hoopis midagi muud. Näljasurm on kerge ja mõnus, uskuge mind.

Hoopis piinarikkam on tervenemisperiood, kui jälle sööma hakkad. Siis valutab koguaeg kõht, nahk kisub imelikult pingule ja tahaks kogu aeg üksi olla ning nutta.

Praegu on igal juhul hea olla. Tekib juba huvi, mitu päeva ma saaksin seekord järjest ilma söömata olla? Äkki saaks nii, et enam elu lõpuni ei peaks midagi sööma?

Murelik MK viis mind ühel õhtul hiina restorani. Huvitav, kas meie linnas pole mõnd sellist restorani, kus MITTE MIDAGI süüa ei pakuta? Seal võiks täitsa igal õhtul käia.

OK, ok, ok, ei tohi selliste asjadega nalja teha. Tegelikult ma näen ju siis ka normaalne välja, kui mõned kilod rohkem kaalun. Pealegi võiks ju siiski edasi elada, huvi pärast kasvõi. Niisiis, sööma!
Eile K pool neelasin kooki nagu arstirohtu. Lusikatäis lusikatäie järel.
Niisiis, kreemitort on nüüdsest mu antibiootikum ja antidepressant, mida tuleb neelata, tahad või ei taha. Suu laaahhtii ja aamps!!!

töö on mu narkootikum

2008-04-07T04:54:00.000-07:00

Möödunud töönädal oli üks suur adrenaliinilaks. Kui teised inimesed peavad kulutama aega ja raha, et saada oma adrenaliin kätte nt.
1. langevarjuga hüpates
2. kanuuga kärestikust alla sõites
3. oma naabritega tülitsedes
4. internetipornot vahtides
6. oma kurja ämma/paha eksi kirudes
7. erinevaid keemilisi aineid kasutades
8. igavaid actionfilmevõi pseudodokumentaale vahtides
9. ja eks neid põnevaid asju ole veel
siis meie, sotsiaaltöötajad, nühime lihtsalt 8-17 oma igavat tööd teha. Ja saame täitsa tasuta seda, mida teised inimesed ostavad kalli raha eest.

On mul üks tore pere. Naine, 19, ootab 3. last ja läheb teist korda Harku vanglasse. Mees, 32, korduvalt kriminaalkorras karistatud ja praegu eeluurimise all narkokuriteo eest. Neil on 2 pisikest last. Viimase aasta jooksul on need kenad inimesed elanud 9 erineval aadressil ja mõistagi pole nad käinud tööl. Aga elustandard on neil kõrge. Viimased pool aastat on nad suht tihedasti elukohti vahetanud, sest "mendid ja sotsiaalid" hakkasid neid eriti tihti tüütama oma nõmedatel põhjustel nagu laste olukorra kontrollimine, eeluurimised, vahistamised, kriminaalhooldamine jms.
Õnneks nad oma 2-aastase lapsukese andsid vahepeal, rumalad, vanaema kätte. Tuginedes Perekonnaseadus ptk. 8 § 50 lg 3*, lubasin mina vanaemal lapse oma koju jätta. On vähemalt üks titt kindlas kohas.
Tahtes last kätte saada, ütlesid need tobud mulle oma aadressi, mida neil oli õnnestunud õiguskaitseorganite eest juba mitu kuud varjata.

Kuna noorproua oli tagaotsitav, siis üritasime E ja T teda vahi alla võtta. Kahjuks on politsei meil mõnikord laisavõitu. Pidin üksi sinna minema, tuvastama, et proua Tagaotsitav on kodus ja seejärel patrulli kutsuma. Sellistes asjades kogenud proua Tagaotsitav muidugi taipas minu kurje plaane ega hakanud patrulli ootama. Tõmbas hoopis jope selga ja lahkus koos lapsega. Minul pole aga paraku mingit õigust teda jõuga kinni hoida.

Proua Tagaotsitav tipsis oma korterist minema elegantsel sammul, laps kätel. Majanurga juurde jõudes sai sellest (raseda kohta) ülikiire sprint lähedalseisvasse musta Toyotasse, mis kummide vilinal paigalt võttis.
Kohalejõudnud patrull laiutas käsi ja vahtis mind süüdistavalt.
Nojah. Kolmapäeval lasime pr. Tagaotsitava valvsusel natuke uinuda. Neljapäeva hommikul tuli välja Kriminaalpolitsei ja minu kõikumalöönud usaldus politsei vastu sai taas jalule seatud.

Alustasime vahistamist kell 8 hommikul, sest pr. Tagaotsitav on väike laiskvorst ja armastab hommikuti kaua magada. Kohale saabusid 2 napisõnalist, kuid asjalikku kriminaalpolitseinikku, käskisid mobiilid välja lülitada, avasid muukrauaga kortermaja välisukse ja hiilisid kassikõnnakul trepist üles.
Kuulasime korteri ukse taga mõne minuti. Ilmselgelt oldi kodus.
Koputamine ja hüüded stiilis "avage, politsei", jätsid pr. Tagaotsitava ja tema abikaasa, hr. N-diileri ilmselt külmaks.
Niisiis lõi üks Kr-politseinik jalaga sisse ukse. Naabrid, kes olid pead uste vahelt välja pistnud, tõmbusid imekiirelt tagasi, kui teine Kr-politseinik neile oma ametitõendi nina alla suskas.

Läksime korterisse ja seal, köögilaua taga, istuski meie armas pr. Tagaotsitav. Tossav pabeross hambus ja 11-kuune titt süles. Löristas nutta ja kähvas tigedalt "tra te sisse murdiste, ma just täna tahtsin kohtunikuga rääkima minna.... uhuhuu, ma ei tule kuhugi..."

Edasi läks natuke aega. Pr. Tagaotsitav, nüüd küll juba pr. Kinnipeetav, tegi omale meiki, valis rõivaid ja mina vaidlesin lapse isa, hr. N-diileriga, kes sugugi ei tahtnud oma 11-kuust last minuga kaasa anda. Muuhulgas teatas hr. N-diiler, et ma olen üks vana lits ja ta lööb mu esimesel võimalusel maha.
Nojah. Eks sellised ähvardused käivadki meie töö juurde.

Siis sõidutas Kr-politsei meid haiglasse ja pr. Kinnipeetava arestimajja.
Lastehaigla võttis tite oma hoole alla ja peitis ta ühte kaugemasse osakonda palatisse ära. Ei või ju teada, mida hr. N-diiler võib välja mõelda. Tema armastab ju ka teravaid elamusi ja tahab adrenaliinitaset tõsta.

Mina läksin vanemaõiguste äravõtmise hagi esitama sotsiaalhoole... komisjonile. Sest vaadake, ega mina üksinda otsusta, kas üks laps tuleb vanematelt ära võtta või siiski mitte. Mina koostan ainult hagi, võtan tunnistusi jms. Sotsiaalhoolekande komisjon loeb selle kõik läbi ja siis otsustab, kas anda hagi kohtusse või mitte. Ja siis omakorda otsustab kohus, kas eraldada laps perest või ei. Nii et kui te, kallid lugejad, arvasite, et lastekaitse ametnik tuleb ja võtab lapse ära, kui tal on halb tuju või PMS, siis te eksisite.

Ja siis... leidis lp. sotsiaalkomisjon, et hr. N-diiler võib oma mõlemad lapsed, 2-aastase ja 11-kuuse, võtta ja kasvatada nii nagu ise soovib. Sest isadel on ka õigused. Ja teda tuleb lihtsalt aidata ning juhendada laste hooldamisel. Seda viimast pean muidugi jälle tegema mina, vana l...

Minu arvates ei sobi hr. N-diiler ühegi lapse hooldajaks. Esiteks, ta müüb ja tarvitab teadagi mida, teiseks, ta on ebastabiilse närvikavaga ning vastava käitumisega ja kolmandaks, tal on halb komme sageli juhtida autot.
Hr N-diiler pole iialgi autokoolis käinud ja tal pole eales olnud juhiluba. Aga no keda see huvitab. S-komisjoni meelest polnud see küll mingi argument.
Niisiis vurab nüüd mööda meie väikelinna tänavaid üks must Toyota, roolis narkojoobes juhilubadeta mees ja tagaistmel 2 väikelast.

Pealeselle ei teadnud hr. N-diiler midagi sellest, mida see 11-kuune titt sööb, joob ja selga paneb.
Ent sellest hoolimata võttis ta reedel haiglast oma lapse ja lahkus temaga võidukalt koju. Nagu Hr. N-diiler mulle täie avameelsusega ütles, on tal last vaja selleks, et lükata edasi omaenda kohtuprotsessi, mis muidu olnuks mais. "Advokaat soovitas", tõi ta lapse hooldamise põhjuseks.

Nojah. Minu nädala aja töö ja kr-politsei vaev lendas vastu taevast. Sest s-osakond kardab mingit nõmedat diilerit ja tema advokaati. Tundsin end reede õhtul ikka tõelise lollina. Hr. N-diiler on kindlasti hea isa ja mina olen nõme l...
Terve nädalavahetuse mõtlesin nende laste peale. See 11-kuune laps on alati olnud ebanormaalselt vagur ja rahulik. Kr-politsei arvas, et vanemad annavad talle mingeid rahusteid. Ning see 2-aastane kistakse vägisi rahulikust vanaemakodust ära. Isa juurde, kelle argiellu kuuluvad vahistamised, põgenemised, uurimised, kohtud ja muu, mis teeb elu elamisväärseks.

Täna, esmaspäeva hommikul aga helistas lastehaigla. Väike 11-kuune on juba neil tagasi. Lesib tilguti all. Põhjuseks vedelikupuudus ja üldine halb olukord.

Laps jääb nädala lõpuni lastehaiglasse, tema ema on nüüd juba Harkus ning isa... tegeleb oma äriasjadega.
Vähemalt nädala lõpuni on rahu, siis tuleb ilmselt uus action.

*Per. s ptk. VIII §50 lg. 3
Vanemal on õigus tagasi nõuda oma laps igalt isikult, kelle juures laps on seadusliku aluseta. Vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui lapse üleandmine on ilmselt vastuolus lapse huvidega.

Selle § alusel võite võtta lapse ära oma purjus sõbralt või mõnelt vägivaldselt lapsevanemalt.Kasvõi tänaval. Aga peale seda on tark kutsuda politsei või kiirabi.