Haldjalaps

Oli üks ilus hommik Marguse ema köögis ning jutt läks Tiia Triinu peale.

Kadri küsis: Miks ta koguaeg nii imelikult räägib? Laps räägib pikad jutud maha, aga ükski sõna pole arusaadav?
Mina: ta räägib haldjakeeles ju.
Marguse ema: Aga miks ta tundide viisi kätt lehvitab ning üles-alla hüppab?
Mina: nii teevad šamaanid ka. Ta käib mitme maailma vahet.

Kadri ja Viive naersid, aga nende naer oli kummastav ja kahtlev.
Kadri: Sa räägid nagu mõtleksid seda tõsiselt...
Mina: Ja ta on ebatavaliselt karvane nii väikese lapse kohta. Kogu keha on kaetud õrna ja heleda, aga väga tiheda krussis villaga. Ta ei ütle enda kohta kunagi "mina", ta ei vaata kunagi silma. Ta nagu mängib, et on laps. Aga ta räägib kogu aeg kellegagi, keda me ei näe.

Legendid ja muinasjutud kõigil Euroopa rahvastel, ka eestlastel, räägivad "vahetatud lastest". Alguses sünnib tavaline laps, aga äkki muutub ta kellekski hoopis teiseks. Räägib arusaamatut keelt, teiste inimestega suhelda ei taha. Näeb ja kuuleb kogu aeg midagi muud. Vaatab ennast justnagu kõrvalt kogu aeg.

Tiia Triin oli kolm ja pool aastat vana, kui see juhtus. Olime sel suvel maal, ühes vanas, poolmahajäetud talus. TT mängis teiste lastega, nagu ikka, aga käis ka väga palju omapead väljas.
Ühest hetkest hakkas ta kohutavalt liblikaid kartma. Ta ei julgenud enam õues käia, sest kartis liblikaid. Igal pool nägi liblikaid.
Kuu aja pärast oli ta hoopis teine laps. Enam ei rääkinud ega mänginud. Istus omaette, vaatas maha ja kopsis oksakesega vastu maad. Või siis kõndis ringiratast ja laulis. Teiste inimeste juttu nagu ei kuulnudki. Nii on see siiamaani.
Sügisel linnas läks tal ühest hetkest veel halvemaks. Tüdruk hakkas toas ka liblikaid kartma. Näitas käega seina peale ja karjus : emme, liblikas tuleb, must liblikas lendab silma!!! Seina peal aga polnud mitte midagi, tühi valge sein.
Õues hakkas ka niimoodi käega näitama ja karjuma. Ometi oli november ja ühtegi liblikat ei saanud õues olla.

Järgmisel suvel käisime korra uuesti selles talus. Marju korjamas. TT läks jalutama ja kui tagasi tuli, teatas vaikselt: Emme, üks liblikas tuli Tiia Triinu juurde. Kutsus endale külla.

mida ma 10 aastat tagasi tegin?

Oi, mulle meeldivad sellised kokkuvõtted...

10 aastat tagasi lõpetasin õhtukooli ja astusin ülikooli. Seoses keskhariduse omandamisega oli mul 10 000 kroonine üürivõlg (tolle aja kohta kohutav summa), mille ma lootsin ära maksta õppelaenust. Kui ülikooli sisse saan.

Ülikooliharidus tundus mulle suurima luksusena, mida endale siin elus lubada. Nii arvan ma ka praegu.

Et raha teenida, töötasin õlleputkas müüjana. Seal sigines mulle 2 austajat - ülitore vene filoloogist militarist, kes kandis uhkeid kasakavuntse ja tõi mulle venekeelseid Tolkieni raamatuid lugeda. Ja üks vasaku käe sõrmedeta tisler, kes teeskles, et laste elektronmäng on tema mobiiltelefon.Pani selle kõrva äärde ja tegi, nagu räägiks :DDD

5 asja, mis on vaja ära teha
Tähtsad asjad ei kuulu avaldamisele. Peale nende on vaja saada autojuhiload, teha valmis talvepuud ja kasvatada suureks selle suve kartulid. Seoses ema hooldamisega jääb ära purjetamine : (((
Ja Tiia Triinu puude vormistasin juba ära. Nüüd on tal pensionitunnistus pildiga ja puha. Olete te enne nii väikest pensionäri näinud?

Lemmiksnäkid
D-light õlu, porgandimahl ja kohv. Pole ime, et ma juurde ei võta.

Mida teeksin, kui oleksin miljonär
Sünnitaksin veel 3 last, võtaksin mõned kasulapsed ja koliksin nendega maale elama. See ongi õnn... Peale ülikooliharidust on lapsed suurim luksus, mida ma siin elus endale soovin.

Kohad, kus olen elanud
Peipsiveer, Tartu, Hamburg, Tartu. Ja paar suve Otepääl.

elujõud

Minu ema on kõige elujõulisem inimene, keda ma kunagi kohanud olen.

Üleeile oli tal raske avarii. Eile öösel nägid arstid 5 tundi vaeva, et tema jalaluid väikestest tükkidest kokku tagasi panna. Tema ajus on ikka veel verevalum, ehkki neuroloogitibi kinnitusel on see juba väiksemaks jäänud.

Kui ma teda eile vaatama läksin, siis küsis ta esimese asjana: KUIDAS MA VÄLJA NÄEN?
Ta nimelt kartis, et äkki on tal sinikad näos ja kui siis Ain teda vaatama tuleb...

Nüüd ta helistas, et kõht on tühi ja tema tahab SINKI!

Oi jummel. Ma ei usu, et ta järgmised 2 kuud ratastoolis paigal istub, nagu arstid tahavad.
Mine tea, ehk peame sel aastal veel minu ema pulmigi, kui nii edasi läheb.
Ain on nimelt ema (järjekordne) uus elukaaslane. Temast saaks minu emakese 4. abikaasa...
Ja minu ema on praegu 56 aastane, kui keegi teada tahab.

Kustkohast, no ütelge mulle, kustkohast võtab see naine selle rämeda, brutaalse, kõikevõitva elujõu???
Mina ei ole temasse läinud, aga väga loodan, et mõni mu olevatest või tulevastest tütardest pärib tema geenid.

õnnetus

Eile juhtus minu emaga õnnetus.Talle sõitis auto otsa Vanemuise-Pepleri ristmikul.
Öösel oli tal pikk operatsioon. Tema mõlemad jalaluud on kildudeks ja ajus on verevalum.
Ma ei julge sellest mõelda, mida ta tunneb ja mis edasi saab.

Nüüd pole mul enam kedagi selja taga. Vastutan üksi oma ema, oma tütarde ja iseenda ellujäämise eest.
Elu põhineb naiste omavahelisel suhete-ja tugivõrgustikul. See on ainuke asi maailmas, millele loota saab. Peale iseenda.

Road-movie

Käisime Kiisiga 2-kesi Pärnust maale ära toomas. Lapsed jäid Marguse ema juurde. Planeeritud kiirest edasi-tagasi sõidust "lõunaks sinna, õhtuks tagasi" sai sujuvalt 14-tunnine seiklusmatk. Startisime Tartust hommikupoolikul ja tagasi jõudsime, kui päike tõusis ja kuked kiresid.

Aegade jooksul on meil olnud juba kõikvõimalikke road-moviesid ja laupäevane oli üldjoontes samasugune, kui alati. Ikka ja alati sisaldavad meie automatkad keset pimeat maanteed kustunud tulesid, ettehüppavaid metsloomi, ootamatult tühjenenud bensiinipaaki, kui lähima tanklani jääb kümneid kilomeetreid jne, jne, jne.
Muidugi tähenab see omakorda lõpuks peaga rooliratast peksvat ja röökivat Kiisi. See kõik on mulle aastate jooksul õpetanud vähemalt ühe olulise asja: kunagi pole kaasas liiga palju süüa ja juua.
Ning muidugi on kirjeldamatu õndsus- ja kergendustunne lõpuks ikkagi kohale jõuda...hoolimata kõigest.
Seekord muutis meie reisi eriti värvikaks sumpa, mis kukkus alt ära kusagil Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahel. Sumpa murdus pooleks ja jäi põhja külge lohisema eriti tugeva kummijulla külge. Lahti teda ei saanud ja kinni ka mitte.
Ees ja taga oli kümnete km-te pikkuselt teetöid ja lahtikaevatud maanteed. Meie auto aga oli täis maale ja mõned eriti suured neljameetrised isendid olime pesunööriga auto katusele sidunud. Täpselt nii, nagu liikluseeskiri kategooriliselt keelab teha.
Metsloomi me seekord ei kohanud, küll aga politseid, kes meile siiski halastas ja trahvimata minema lasi.

autosõit on ajavõit

Selgub, et kannatan alaväärsuskompleksi käes?
Kuidas olen ma võinud aastaid pidada autojuhtimist millekski nii keeruliseks ja raskeks, mida minusugune nagunii kunagi ära ei õpi? Pole mõtet isegi üritada...
Selgub, et autojuhtimine on tegelikult labaselt lihtne tegevus. Miks, oh miks ei ole ma seda varasema 34 aasta jooksul kordagi proovinud?

Möödunud nädalal istusin esimest korda juhiistmel sõitvas autos. Käisime lennuväljal harjutamas 3 õhtut järjest. Kiis ei mahtunud kõrvalistmele õieti äragi, nii puhevil oli oma uuest sõiduõpetaja-rollist.
Nüüd oskan ma juba käivitada, käike vahetada, suunatuld näidata, 50 ja isegi 60-ga sõita, keerata, pöörata ja käänata.

Nüüd tuleb veel õppida tagurdama sama osavalt , nagu Tiina, parkima sama elegantselt nagu Rita ning kiirust arendama sama julgelt nagu Triin. Ja roolis ropendama sama krõbedalt nagu Kairi A.
Ahjaa, veel tuleb õppida tagurpidi sõitma. Ja tankima!!! Tankima tuleb kindlasti õppida!
Kütusehind võib tõusta kuhu iganes, aga mina pean saama oma auto ja load. Jee!!! Minust saab kentaur!!!