kolmapäev, 30. detsember 2009

reede, 25. detsember 2009

kolmapäev, 23. detsember 2009

Jõulud, jõulud...

Ema helistas. "Tulete siis vä? Jõululauba ma mõtlen noh!"
Jah,tuleme küll.
"Aga seda ma ütlen kohe, et mingeid kingitusi põle vaja! Mes sittu vedada! Mina kingin teile raha, ostke ise mes tahate ja teie kinkige mulle kah raha! Vat nii."
Minu ema raudsele loogikale on raske vastu panna, ent ma püüdsin siiski. "Emakene, aga minu lapsed vist ikkagi tahavad mõnda kinki ka ja mul on neile ostetud..."
"Mes tost! Antke enne sõitu siis kodu kingid ära ja rahu majas."
Ema teatas veel, et jõululaupäeval pole tal maal ka saun plaanis, sest meil on ju linnas dush olemas ja lõpetas kõne oma tavapärase reipusega.

Eile oli meie kodus piparkoogipäev. Viimased väikesed külalised-küpsetajad lahkusid peale 23.00 ja iga viimne kui tuba oli täis tainatükke, jahu ja glasuuripritsmeid. Kella 1 paiku olid lapsed lõpuks uinunud ja ma tahtsin asuda viimast kahte plaaditäit piparkooke glasuurima. Ootamatult helises mr. Kiisi telefon, seejärel minu oma ja õige pea ka uksekell. Saabus Öine Külaline. Öine Külaline oli eriti ülemeelikus tujus ja ma ei tea, kas seda põhjustas meie kodulinna kõrtside kultuurist ja kunstist läbiimbunud õhk või miski muu joobnustav. Igatahes asus Külaline ise piparkooke kaunistama, otsekui oleks talle äkki Vaim peale tulnud. Värvilised glasuurikuhjad kõrgusid ning keerdusid ja moodustasid piparkookidele torne.
Väljas möllas lumetuisk, meie köögis aga tuiskas värvilisi nonparelle. Ka Öine Külaline ise oli värvilistes riietes ja ergas, otsekui läbi lumetormi kohale lennanud lõunamaa lind. Küünlad põlesid,lapsed magasid, lund sadas ja seal ta oli - jõulutunne! See kõige ehtsam. Ehkki neid värvilisi nonparelle leian ma põrandapragudest vist veel juunikuuski...

Imetasin pärastlõunal tagumises toas Pilleriinu kui välisuks äkki hirmsa paugatusega lahti lendas. Keegi kappas läbi meie korteri otsekui metsik põhjapõder. Peaaegu tõsi. Sest see oli minu ämm. Ta surus mulle sülle hiigelsuure punnis roosa kilekoti, suure kirjaga: OSTURALLI.
"Näe, siin on siis teie jõulukingid ja olge`s tublid. Mul on väga kiire, tore, et oled mulle piparkooke teinud, raban köögist mõned kaasa. Head aega!"
Ja läinud ta oligi, tõepoolest.
Oh jõulud, jõulud...

esmaspäev, 7. detsember 2009

Pildikesi fotograafide elust ehk akt roosal taustal

Fotograaf saabus koju ja räntsatas väsinult diivanile. Naine poetas end tema kõrvale ja naeratas salakavalalt.
"Mitu fotoaparaati meil kodus õieti on, kallis?", küsis Hüään Siirupis. Mees aimas halba.
"Kaksteist! Koos kaameratega, lugesin ära!" hüüdis Hüään võidukalt, sellal kui väsinud Fotograaf taipas, et kohe lendab kivi raske matsatusega tema kapsaaeda.
"Aga mitu perepilti mul lapsele homseks lasteaeda kaasa panna on, arva seda ka! Kasvataja ütles, et homme peab iga laps kaasa võtma perepildi, et selle järgi oma perest jutustada. Aga mida peab Piret homme lasteaias ütlema?!" Hüäänist Siirupis sai sujuvalt sisisev kodukobra.
"Esiteks, viimati me ilmutasime pilte 2 aastat tagasi, kui Piret oli poolteist aastat vana. Teiseks, ühelgi pildil ei ole kõiki pereliikmeid, äärmisel juhul viiest kolm, kui sedagi. Ja mis kõige hirmsam, kolmandaks...!!!"
"Mida iganes, aga see ei ole tähtis. Ega hirmus", üritas fotograaf end kaitsta.
"Kolmandaks, iga meie pere pildi peal on mõni pereliige alasti, vähe riides või muidu ebasündsas olekus! Piret ei saa viia lasteaeda perepilte, kus ta on pooleteiseaastane alasti titt, ema imetab või on vähe riides rase, õde on paljas ja isal ripuvad pekivoldid üle püksivärvli!"
Fotograaf ohkas. Tema meelest olid need pildid väga armsad ja staazika aktifotograafina pidas ta kõiki riietatud objektidest tehtud pilte täiesti mõttetuks. Aga ta teadis, et kobradega ei ole mõtet vaielda. Nad on nimelt kurdid.
"Hea küll, lähme siis mõnda stuudiosse ja laseme mõned perepildid teha, kui sul seda nii hirmsasti vaja on. Mul on üks sõber, kes on süldi-, vabandust, pulmafotograaf, las tema teeb. Mina ei oska riides inimesi pildistada. Jää ainult vait nüüd, palun. Süüa on midagi või?"
Järgmisel päeval viis Piret lasteaeda pildi, kus ta ise on viiekuune. Käskisin tal öelda, et see on noorem õde Pilleriin. TT oli sel pildil õnneks riides ja minul rinnad kaetud. Esiplaanil figureerib küll mr. Kiis ujumispükstes ja suures plaanis, kuid mis teha - see oli meie vähestest perepiltidest sündsaim.

Teine pilt
"Kallis, kuidas sa pildistaksid kahte oravat?", küsib wannabe-loodusfotograafist blondiin oma fotograafist abikaasalt.
"Möhh", vastab Fotograaf oma ajalehe tagant.
"Me nägime Piretiga täna kahte oravat. Nii ilus oli, nagu National Geograficu kanalil kohe. Aga nad hüppasid ja ronisid nii kiiresti, mitte kuidagi ei jäänud pildi peale"
"Mina ei pildistaks üldse ühtegi oravat. Oravad on nõmedad". Fotograaf on vihane. Segada tema lehelugemist mingite oravate pärast...rrgh!!!
"Jah, ja pealegi olid nad pruunikashalli värvi. Ka puutüvi ja maapind ja kivid, mille otsas nad ronisid, olid hallikaspruunid ja ma üldse ei tea, kuidas pildistada halli oravat hallil puutüvel" siristab algaja Loodusfotograaf edasi.
"Ma ei tea, proovi lihtsalt mitme erineva nurga alt või midagi. See ongi raske, ma ei saa aru, mis krdi lollid need on, kes mingeid oravaid pildistada tahavad".
"No aga...kuidas sina näiteks pildistaksid akti roosal taustal?" on Blondiin enda meelest eriti kaval.
Fotograaf jõllitab tigedalt üle leheserva. "Sa oled ikka tobu küll. Ma paneks teist värvi tausta, loomulikult."

kolmapäev, 25. november 2009

õnne pank

Viskasin pilgu peale lehele www.onnepank.ee
See on lehekülg, kus pakutakse ja võetakse vastu heategusid. Saab otsida (tasuta)abi, panna üles oma kuulutuse, kui miskit vajad ja vähemalt moraalne kohustus oleks siis ka ise riputada üles kuulutus, et pakun abi... jah, milles?
Hämmastav, et kõige rohkem pakuti tasuta IT-teenust, sellele järgnevalt pakuti kõige rohkem hingeabi, psühholoogilist nõustamist, või lihtsalt kaasamõtlemist stiilis "mõtlen välja, kuidas sina oma probleemi võiksid lahendada".
Oli ka konkreetsemaid pakkumisi. Nt. keegi lubas Madriidi tutvustada, kui sinna satud, keegi tahtis teha pottsepa-praktikat, hoida lapsi jne.
Tore ju oleks saada tasuta IT-abi. Kuigi, kui lasta suvaline vabatahtlik oma arvuti ligi, kuidas ma tean, et ta ei sokuta sinna kavalat häkkerprogrammi ja suvalise vabatahtliku hoidjaga minu lapsed küll ei lepiks.
Aga milliseid tasuta heategusid siis minul pakkuda oleks? Algul tundus, et olen masendav möku ja mul pole maailmale miskit asjalikku pakkuda.
Paneks õige kuulutuse: "laulan teile kõvasti ja valesti". Või "õpetan teie lapsele 10 erinevat sigadust". "Küpsetan teile seest nätskeid pirukaid". Jaa, vat selliseid asju ma oskan.
Aga pärast tuli mõte, et võiks pakkuda abi kirjandite kirjutamisel. Või lihtsamate kohtukirjade koostamisel.
Teoreetiliselt, sest tegelikult ma selle õnnepangaga ei liitunud.

reede, 20. november 2009

Lugesin

läbi ühe Osho pehmekaanelise ja samal ajal ka Vladimir Wiedemanni "Maagide Kooli".
Kahtlaselt paljud tuttavad on Oshot lugenud. Mis põhiline, Oshot loeb üks tuttav mees, kes on Väga Tark. Vähemalt ta ise arvab nii... Igaljuhul, pilt Väga Targast mehest, tark pilk Osho teosesse süüvinud,kiusas mind järgijätmata ja ma lihtsalt pidin järele uurima, mis seal nii tarka on.
Kuigi mul on (kindlasti ebaõiglane) eelarvamus pehmekaaneliste eneseabiõpikute vastu, mida saab Maximat ja Selverit külastades pesupulbri ja jahutatud kana vahele korvi libistada, on Osho ikkagi Osho ja nii ta läks...
Esimesel lugemisel tundus see mingi ogara vanamehe targutamine. Kes pealegi kasutab idamaist ülevoolavat väljendusviisi, mis häirivalt seguneb ameerikaliku bravuuriga
...aga oletagem, et see on tõlke viga.
Teisel lugemisel tundus Osho hämmastavalt tabav, väga terane ja tark ning isegi see veider väljendusviis (Osho nimelt ei kirjutanud raamatuid, need on tema kõnede ja esinemiste transkriptsioonid) muutus sümpaatseks.
Osho mõtted pole küll midagi uut ja erilist, sama on kirjas ka nt. piiblis ja mujalgi ning selliseid jutte on rääkinud teisedki Väga Targad mehed, Rousseau näiteks.
Kshjuks on kõik need imeilusad õpetused vabadusest, armastusest, uuest maailmast ja uuest inimesest ilusad ainult paberil. Päriselus tekib nende imeilusate ideede elluviimisel enamasti Väga Suur Jama ja miljoneid inimelusid neelav hakklihamasin. Kristlus ja kommunism on kaks kõige käepärasemat näidet imeilusate teooriate praktikas elluviimise kohta.
Aga üksikisiku tasandil võib Osho lugemisest isegi kasu olla. Osho räägib nii võluvalt iseendale vastu, et vähemalt tõdede paljususe idee paistab talle tuttav olema. Samuti libiseb ta nii veetlevalt üle olulistest küsimustest, mis tema mõttega parajasti ei päris hästi ei sobi. Ühesõnaga, Osho on nagu Piibel või Marxi Kapital -sellega annab põhjendada ükskõik mida.
Maagide Kool on tõeliselt lõbus lugemine. Keegi naljatilk raamatukogus oli selle dokumentaalse ilukirjandusteose asetanud teatmekirjanduse saali psühholoogia (või hariduse?) riiulile. Väga ülevõlli mälestused 70-80 aastate hipielust Tallinnas ja mujal. Tõsi küll, viimane kolmandik raamatus kirjeldab peamiselt sõnnikut ja joominguid ning on terviku külge poogitud ilmselt raamatu mahu suurendamiseks. Kui Wiedemann tarvitas kasvõi veerandiku kõigist neist ainetest, mida ta enda jutu järgi manustas, siis peab tal küll raudne tervis olema, sest ta on tänaseni elus ja terve.
Päris huvitav on veel see, et ehkki tegevus toimub Eestis, on tegelaste hulgas kõigest paar põhirahvuse esindajat, ülejäänud... lugege parem ise. Kui huumorimeelt jagub : )

reede, 6. november 2009

Päris oma

Mõnedel inimestel on Päris Oma asi, millega tegeleda terve elu. Süvenenult, põhjalikult, väga hästi ja järjest paremini. See võib olla midagi väga lihtsat, aga paistab, et süvenenult ühe teemaga tegelemine toob edu ja teeb õnnelikuks.
Mulle meeldib väga Sille toidublogi. Seal kirjutatakse kõige tavalisemate igapäevaste söökide tegemisest, ei midagi uut, glamuurset ja innovaatilist. Täiesti tavaliste toitude tegemine on lahti seletatud ja süsteemi pandud.
Näiteks on seal õpetus, Kuidas Lõigata Kapsast Supi Sisse. Vähemalt kolme fotoga illustreeritult.
TT-l on suurepärane füsioterapeut. Muidugi on ka teised TT terapeudid väga head, aga füsioterapeut on eriline. Ta teeb pealtnäha lihtsaid asju, aga uskumatult hästi ja mis peamine, fun`iga. Pealeselle on see füsioterapeut ka massöör, oskab kõiksugu erinevaid massaažiliike ja peale selle, et ta töötab kahes asutuses, käib veel rokifestivalidel jm.üritustel oma massaažitelgiga. Tal on terve kogu füsioteraapia- ja massaažialast õppematerjali, aga nagu proff kunagi, ta neid naljalt ei jaga.

Üks mu tuttav on sünnitoetaja. Arvestades tema pühendumust ja kogemusi on ta praktiliselt juba ämmaemand, aga ma arvan, et paljud õppinud ämmaemandad ei tee oma tööd niisuguse tunde ja süvenemisega kui tema. Muidugi, see viimatikäsitletu on nii riskantne eriala, et igaühele ei sobigi. Mina nt. ei suudaks nii kõrgete energiatega töötada, see väänaks mu lihtsalt välja.
Ja näe, jõudsingi välja iseenda juurde. Mis siis võiks olla minu Päris Oma?
Paraku olen mina seda tüüpi, kes hüppab elus ühelt teemalt teisele, justkui kitseke aasal, näksib üht mahlast rohututti ja siis teist, ampsuke siit ja terake sealt...

Ülikoolis õpitud eriala ja armastatud kutsetöö praegu küll see Päris Oma ei ole. 15 aasta pärast võiks küll olla väga võimekas lastekaitsetöötaja, aga minu praegune lapskond seda ei võimalda. Poolikult sellist tööd teha on endal piinlik. See sai mulle selgeks juba Pireti ja TT kõrvalt tööl käies, nüüd seda enam. Sest, kas teate, mina olengi Eelkõige Ema ja mida ma ka ei teeks, seda peab olema võimalik teha koos väikeste lastega.
Purjetamine ja muu veesport pole ka see, mida nendega koos harrastada. Ehkki just see on mulle laste järel kõige südamelähedasem. Ma oleks heal meelel järve-saare-või majakavaht või siis paadilaenutaja, aga jah, see nõuab paljusid eeldusi.
Käsitöö mulle meeldib, aga pole osavnäpp, taimi kasvatada oskan, aga pole rohekäpp. Rasedate jogatundi võin hädapärast anda, aga mitte hästi.
Tegelikult, lasteteema ongi olnud minu elu teema. Ent kui ma näen, kui ürgandekalt saavad väikeste lastega hakkama Karuema või Kristililleke, siis on selge, et ka selles karbis ei ole mina mitte see kõige kirkam kriit.
Sellegipoolest on nendel 2-3 õhtul nädalas, mil mma lisaks Piretile ja TT-le toon lasteaiast koju ka Robini ja Lilli, päris isemoodi võlu.
Õhtud 5 väikese lapsega pole mingi roosamanna ja mina pole Mary Poppins. Me ei vooli ega maali üheskoos, ei tantsi ega võimle. Lapsed on peale lasteaeda ja lõbusat jalgsimatka lasteaiast meie koju väsinud, nokerdavad tasa omaette ja kui ema saabub kell 23.00, leiab ta vahel eest kaks päris õnnetut ja unist väikest inimest.

Kuigi need õhtud on väga pingutavad, on nad samas kõige õnnelikumad ja täiuslikumad. Olla koos 5 lapsega tähendab olla kogu aeg kohal, kogu aeg käesolevas hetkes. Mitte kunagi ei tea, mida toob järgmine hetk ja eelmisel hetkel pole enam tähtsust. Oluline on ainult siin ja praegu. Need on kõige elusamad hetked minu elus praegu.
Ja siis on mul veel titering. Mis pole kaugelt mingid inglihäälel leelotavate koduperenaiste kohtumine ja mina pole mingi lauluema või suur juht ja õpetaja.
Titeringi tegemine tähendab, et mina olen see, kes tuleb alati (ja õigel ajal!)kohale, teeb lahti uksed ja seejärel hakkab ring ise ennast vedama. Tõepoolest, see toimib. Ring veab ennast ise ja koos mängimise rõõm on kõige tähtsam. See toimib ja mul on päris hea meel, et asjad on just nii kujunenud.
Nii et kui mul pole just seda Päris Oma, siis midagi on mul ometi. Ja võibolla peaks leppima, et kõik inimesed ei leiagi elukutsena seda oma, ainust ja õiget, nagu mõned inimesed ei leia seda armastuses ja paarisuhtes.

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Headuse lõks

Nii raske on ära öelda, kui sulle heast südamest mõnda erilist teenet või hüve pakutakse. Eriliselt sulle, sinu rõõmuks ja heaoluks. Muidugi tänad ja võtad vastu. Ning oledki lõksu langenud...
Möödunud nädalal helises mu telefon täpselt siis, kui 3 lapse ja 1 käruga Narva maantee liiklusvoogu läbisin. Pakuti TT-le koolivaheajaks laagrikohta. 5 päeva looduskaunis Lõuna-Eesti väikelinnas, loovteraapiad ja toredad noored kasvatajad. Täitsa tasuta ja mina kui raske puudega lapse ema saan 5 päeva puhata ja hinge tõmmata.
Loomulikult ütlesin ma jah ja aitäh, et minu eest nii hästi hoolitsetakse.
Alles hiljem, kui lepingud juba sõlmitud, taipasin, millesse olen ennast mässinud.
Tegelikult ei saadeta isegi normaalset 6-aastast nädalaks ajaks kodust ära, kohta, kus ta pole eales varem viibinud ja inimeste juurde, keda ta pole iial varem näinud.
Ja kui seda ikkagi tehakse, on see lapse jaoks piinav paratamatus, mitte tore puhkus.Umbes nagu haiglasolek vms.
Kindlasti ei saa ma oma lapsele midagi sellist teha. TT on palju kartlikum, kui üks tavaline laps ja võõrad kohad, võõrad inimesed, pimedus, valjud helid, koduloomad jms. ajavad ta paanikasse.
Ma saan aru vanematest, kes saadavad niimoodi ära halvatud ratastoolilapse, keda tuleb sondiga toita. Sellisel juhul on tõesti paratamatu, et vanemad peavad puhata saama. Ehkki ma usun, ka need lapsed kardavad kodust kaugel olla, ehkki nad seda väljendada ei oska.
Tegelikult mul pole vaja TT-st puhata. Ma olen temaga heal meelel koos ja kui keegi heategija mulle oma abi pakuks...
Siis ma tahaks, et keegi teeks 5 päeva minu eest süüa, koristaks, kütaks ja peseks. Mina aga saaksin tegeleda ainult oma kallite lastega. Ja kõik oleks häppid.

Kahju, et ma ei tunne ühtki teist raske puudega last Tartus. Oleksin saanud selle laagrikoha ära anda. Nüüd läheb see lihtsalt raisku.

reede, 23. oktoober 2009

Pisiasjade elu

Kui suured lained löövad üle pea kokku, on väga lohutav keskenduda pisiasjadele.
Hämmastav, kui palju kirjutatakse blogides söögist. Söögid, joogid, koogid... ja kogu see köögijutt on illustreeritud ohtra fotomaterjaliga.
Minul ei anna kahjuks kaasa rääkida, sest süüa teha ma küll ei oska. Ja mida sa kokkadki sellises peres nagu meie oma. TT ei tohiks süüa nisu, rukist, otra, kaera ja lehmapiimatooteid. See tähendab, et kookidega on nagu on. Alati ei viitsi ju 2 kooki küpsetada, ühte tavalist ja siis teist gluteeni-ja kaseiinivaba. Pealegi on TT juba nii suur, et teeb vahet ja sööb lõppkokkuvõttes ikkagi tavalist, nisujahust kooki. Pärast on laps pool päeva nagu laksu all.
Nii et ei mingeid kooke meie peres, piirdume röstsaiadega, neid on gluteenivabu ka osta.
Pealeselle on meil veel mr. Kiis, kes on wannabe-taimetoitlane. (Sibul ei ole taim, võtke teadmiseks). Ja minule omakorda meeldib süüa teha korraga võimalikult suur kogus ja ühes pajas. Odav võiks ka veel olla, sealjuures.
Niisiis, meie pere põhitoidus on vene rahvusroog segapuder. Ärge küsige, millest see koosneb ja fotot ei teeks ma sellest kohe kindlasti.
Ja teiseks riided, muidugi. Kui tuleb 5 inimesele riided selga osta, pidevalt pesta, heal juhul veel parandada jne, siis on riideteema tähtis. Viiest kolm on veel sellised, kes vajavad igal aastal uut garderoobi, Pilleriin isegi igal kuul.
Laste riietest võiksin ma kirjutada terve teadustöö. Püstitatavad küsimused oleksid:
1. Miks tehakse laste, eriti tüdrukute riideid nii piiratud värvitoonides? Enamik on mingit ebamäärast roosat või lillat värvi. Armastatud toon lasteriietel on veel põrandalapipruun või nõudepesukaltsuhall. Vahet pole, kas ostad riideid kallist päris-või odavast pulstipoest, ilusat sinist, kollast, oranzi vm. rõõmsat värvi riideid lihtsalt pole... Välja arvatud TT rühma väikesel Liisil, kelle ema käib Rootsis shoppamas.
Nojah. TT lasteaia juhataja õiendab nagunii pidevalt minu lapse rõivaste kallal. Pole need piisavalt korralikud, ilusad, sobivad, puhtad ja terved...
Tuletan meelde, et TT käib segalasteaias ja väikesed slaavitarid kannavad ikka veel traditsioonikohaseid valgeid põlvikuid, bantikuid(need on hiigel-juukselehvid), kaharaid miniseelikuid ja pidupäevadel tordikujulisi tüll-ja brokaatkleite.
TT rõivastamine on keeruline veel ka sellepärast, et kõik tema riided peavad olema võimalikult lihtsad. Nööbid, paelad ja alt lahtikäivad lukud on tema jaoks keerulised nagu 1000-tüki pusled.
Piret jällegi on igas mõttes minusse. Ka kõige ilusamad riided lähevad tema seljas puntrasse ja pusasse või kisuvad viltu. TT vanu riideid ta kanda ei saa, sest, ehkki õest 3 aastat noorem ja 20 cm lühem, on tema vöö-ja puusaümbermõõt tükk maad suuremad.
Nii et minu elu täidavad riided, riided ja veelkord - riided.
Ühe väikese monograafia võiksin ma juba kirjutada. Fauna esindatus laste rõivastel.
Kas teate, milline on lasterõivastel kõige sagedamini kujutatud loom? Õige, karu loomulikult! Teisel kohal platseerub, aga ikkagi kaugele maha jääb jänes ning kolmandal kohal võiks olla hiir (Mikihiir, täpsemalt). Lindudest on esikohal tibu, aga mitte liigi täiskasvanud isendid ja putukatest on särgiesistel sagedasim mesilane, teisena liblikas. Kalad on esindatud mingi üldise, stiliseeritud figuurina, roomajatest loetakse lasteriiete ilmestamiseks sobivaks kilpkonna ja krokodilli.
Väljasurnud loomadest võib riietelt leida dinosaurust. Vaat selline on meie laste sissejuhatus zooloogiasse!

pühapäev, 20. september 2009

Tartu sügis, kummipaadid ja lahked (!) penskarid



























Sügis on Tartus kõige parem aastaaeg. Suved on siin tavaliselt igavad, palavad ja tolmused, talved on veel igavamad, külmad ja niisked. Aga kevadeti ja eriti veel sügiseti on Tartus tore. Aeglane Emajõgi, värvilised puud ja pikad soojad päevad... Oi neid parke, parte ja paadisildu! Tänavad on rõõmsat rahvast täis nagu oleks iga päev pidu.


Konsumi taga on üks väike, kõigile mõeldud paadisild, meie lemmikkoht. Peale minu ja minu halvasti kasvatatud laste armastavad Konsumi taga Emajõe ääres peesitada veel Lubja tänava parmud, koolist poppi tegevad jõnglased ja muu kahtlane rahvas. Ega ma olegi kunagi peent seltskonda armastanud.

Võibolla on sügisene Tartu sellepärast nii armas, et enamik sisserännanuid on tarlasteks saanud (arusaadavatel põhjustel) just sügisel. Nii minagi. Ning iga sügis äratab vanu mälestusi uuesti ellu.


Mr. Kiisi tabas puhkuse ajal bibliomaania. Ta luges läbi kõik Thor Heyerdahli raamatud, mis meil kodus on. Esmakordselt meie 10-aastase kooselu kestel tekkis meil ühiseid huvisid! Mina nimelt olen Thor Heyerdahli fänn juba varasest lapseeast saati. Vaatasime koos öösiti Youtube`st Kon-Tiki ja Ra videosid ja siis juba muid meresõiduvideosid ning juttu jätkus öödeks ning päevadeks : )


Kevadel selgus, et kõik mu sõbrannad on tropid : ( Nimelt ei olnud keegi nõus minuga paadimatkale tulema. Mul polnud ju sugugi plaanis üle Atlandi sõita, vaid kõigest Pedjalt Emajõele ja sealt Tartusse, aga ei... Ooohtlik!!! Sinu olukorras!!! Ja muu viuviuviu.


Nojah. Mr. Kiis ostis minu lohutamiseks ja Thor Heyerdahli auks Novaluksist 150.- kroonise laste täispuhutava paadi ja me käisime sellega Kroonuaia silla ja uue silla vahel sõitmas. Kordamööda, Piret ja TT pardal ning titt turvahälliga paadisillal magamas. Väga lõbus oli. Inimesed vahtisid meid nagu hulle, mida me ju olemegi, aga politseid õnneks keegi ei kutsunud.


Nüüd aga tahab Mr. Kiis, et me sõidaksime kummipaatidega Kvissentalist Ihastesse kogu perega ja ostis veel ühe samasuguse PVC-paadi.


Arvestades, et meil on kogu pere peale täpselt 1 päästevest ja 3 väikelast siis on see üritus sama ekstreemne, kui kõrkjatest parvega üle Atlandi purjetada. Ma ei tea, kas peaksin seda tegema... ehkki väga tahaks!

Elu on nii ära struktureeritud. Reedeti hoian aastast Mere-Õiet ja 2 korda nädalas toon lisaks Piretile ja TT-le lasteaiast koju ka Robini ja Lilii, Pilleriin kandelinaga kõhul kõlkumas. Ilmselt pakume me päris head vaatepilti, kui me oma käratseva kambaga Roosi mäest üles ronime. Tänu lastele on tekkinud Roosi tänaval üks sõbralik vanapaar, kes sõnadega "teil on ju nii palju lapsi", meile üle aia igasuguseid ande ulatab. Tohutusuuri kausse õuntega ja pangesid ploomidega ja nii edasi. Vanurid on ilmselt kurdivõitu ja ei saa suurt millestki aru, mis ma neile ütlen, aga olgu. Neile meeldibki rohkem ise rääkida.


Toredad pole mitte ploomipanged, vaid see, et üle hulga aja kohtan lahkeid vanu inimesi.


Mind on juba pikka aega painanud küsimus, miks inimesed vananedes järjest kurjemaks ja kitsimaks muutuvad? Peaks ju olema vastupidi, elatud elu, kogemused jne. peaksid vana inimese tegema leebeks, kannatlikuks, mõistvaks ja nii edasi. Vaimne kirgastumine ja muu säärane, saate aru. Enamus vanureid aga, keda mina tunnen, usub, et saab oma majad, maad pangaarved ja hõbelusikad hauda kaasa võtta. Olles järeltulevat põlve enne sajal moel kiusanud...

reede, 14. august 2009

lisaks kujutluspiltidele







































kohal

Nüüd olen ma siis 3 tütre ema juba 3 nädalat. Ja kolmapäeval käisime nime panemas ning Pilleriin sai sünnitunnistuse ja muinasjuturaamatu. Käisime Tiigi tn. perekonnaseisuametis kogu perega, nagu meil kombeks. Piret konfiskeeris ametniku laualt kuivanud buketi ja TT ronis poriste sandaalidega aknalauale... Kõigil oli väga lõbus, ma loodan, et ka nimepanemisametnikul. Tema kõlav "Nägemiseni" ! kajab mul siiani kõrvus. Kas see on ennustus?
Sünnitamisest ma ei tahaks praegu kirjutada. Kunagi hiljem mõtlen, kas see unenäoline pärastlõuna meie kodus, regilaulu ja värviliste pilvedega taevas ikka oli päriselt tõsi või mitte.

Praegu on maailm nii väike, nii väike. Juba see on sündmus, kui aknast välja vaadates näed kolme traktorit üksteise järel mööda sõitmas. Ka see on erutav elamus, kui üritad esimest korda jälle jalga tõmmata oma raseduseelseid teksapükse. Ma kaalun nüüd ainult 59 (: D !) kilo ja tunnen end kui eeterlik haldjas, ehkki välja näen nagu teksapükstesse topitud sink. Aga veel 3 nädalat tagasi kaalusin 71 kilo, nii et mõistate mu eufooriat, eksole.
Jalutuskäik turule ning tagasi koos kuuese, kolmeaastase ja väikese kümnepäevikuga on sama adrenaliinine ettevõtmine nagu dessant Normandiasse. Ning õhtul peale kella 8 väljaminek on nagu reis Kuule...
Kas mõni austatud blogilugejatest veel mäletab, mis tunne on magada keset piimamerd?
Maailm on praegu nii väike, nii väike. Ja pehme ning lõhnab piima järele. Tal pisike punane kukal, mustad juuksed ja tumesinised silmad...

teisipäev, 21. juuli 2009

libasurnud ja kooljad

Täna räägiti rasedate joogas emadest. Kelle ema on ülihoolitsev ja kel liialt külm, aga paistab, et kõik tütred kammivad oma emadega.
Ainult mina olin täitsa vait, sest öelda ja mõelda oli liiga palju.
Nüüd jõudis mulle lõplikult kohale, et tegelikult sai minu ema ikkagi surma aasta tagasi seal autorataste all. See, kes praegu tema kehas ringi liigub ja koledaid tegusid teeb, on mingi teine olend, kindlasti mitte minu ema. Kes oli enne avariid küll raske iseloomuga ja rumalavõitu, aga siiski enamvähem normaalne inimene, kohati isegi tore, soe ja hoolitsev.
Ah et mida see minu ema kuju võtnud lihakeha siis teeb?
Üksikasjadesse laskumata, ta tuleb oma pereliikmetele, ka 3-aastasele lapselapsele kätega kallale, laamendab ja igapäevane sõnavara on tal selline, et paneks ka Lubja varjupaiga parmud punastama. Võõraste juuresolekul suutis ta end viimase ajani kuidagi talitseda, aga nüüd kaebavad juba naabridki. Hullem kui elus kurat on see moor.

Mulle meenus, et olen selliseid asju kuulnud ka teistelt, kelle lähedased on avariis kannatada saanud või mõnda haigusse jäänud. Alguses on rõõm suur, et lähedane inimene on elus ja pealtnäha isegi terve. Alles ajapikku jõuab kohale, et ehkki keha on sama, pole sama inimest, seda inimest, keda sa tundsid, kes oli sulle lähedane ja kallis, enam olemas.

Üks kursusevend rääkis kunagi oma vennast. Ka tema vend elas üle raske avarii, jäi ellu ja esialgu isegi paranes. Aga tasapisi selgus, et venda ei ole enam, ainult tema keha ja vari kunagi selles kehas elanud inimesest... Kuigi võõrale silmale tundub, et vend on nagu inimene ikka.
Meelde tuli ka üks dokumentaal noorest tüdrukust, kellel oli marutaud ja kes jäi ellu. Tema isa rääkis, et ta hoiab oma telefonis alles viimast häälsõnumit oma tütrelt enne haigestumist. See häälsõnum ja fotod on kõik, mis talle tütrest alles on jäänud. Kodus ringiliikuv invaliid on nagu selle tütre vari, kes tal kunagi oli...
Kõikide rahvaste pärimuses leidub lugusid ellujäänud surnutest. Ka eesti pärimuses räägitakse lugusid, kuidas inimene sureb, maetakse isegi maha, aga mõne päeva pärast tuleb surnu koju ja istub oma kohale perelaua taga. Surnu jääbki koju ja elab oma igapäevast elu edasi, aga on pereliikmete vastu iseäralikult pahasoovlik ja tige, mida päev edasi seda hullemini. Ta teeb kõigi oma lähedaste elu, kes ju kalli kadunu tagasipöördumise üle rõõmustasid, täielikuks põrguks.
Sellepärast hoiatatakse muistendites ka surnute elluäratamise eest. Ükskõik kui väga sa ka kadunukest ei armastanud, laipa elusse tagasi nõiduda ei tohi...
Need sünged muistendid on minu jaoks nüüd tähenduse saanud. Mis tunne on vaadata armsa inimese keha ja nägu ja samas teada, et teda pole enam seal sees. Keha on alles, aga hing on ära kolinud. See ongi elus surnu.

pühapäev, 7. juuni 2009

kultuur vs. kaltsukas

Käisin oma hea sõbra L.-ga väikesel automatkal. Kallastel ja Alatskivil, lapsepõlve mail. Ma ei saa ütlemata jätta, et:
Kui mõni käesoleva blogi lugeja peaks Kallastele sattuma, siis teadke, et bussijaama lähedal, Aia tänaval on second-hand, kus kõik asjad maksavad 5.- krooni. Kui te peaksite poepidajale meeldima, nagu meie L-ga, siis maksavad kõik asjad ainult 3.- krooni.
Kõik kallastelased, keda elu on viinud sellistesse metropolidesse nagu Tallinn, Tartu, New York, Moskva jne. , külastavad kodukohta väisates seda suurepärast second-handi ja shoppavad hullumiseni. Tean üht väga peent daami, kes maal ema juures olles komplekteerib oma laste garderoobi terveks aastaks.
Mina sain endale väga popi kootud hipitopi, rasta-stiilis mütsi, TT-le ühe eriti ilusa tuunika, millised maksavad Seppäläs vähemalt 300.- ja mõned väga vinged lastemütsid. Kokku 15.- krooni : )))
L sai terve kotitäie väga sheffe asju, mh. Norra rahvariided ja linase särgi...
Me meeldisime ilmselgelt apostellik-õigeusku kuuluvale müüjale oma suurte kõhtude ja lastekarjaga. Meile toodi tasuta kotte kauba jaoks, sellal kui meie lapsed tühjendasid poeomaniku assortiikarpi.
Imeline pood!!! Muidugi, te olete kuulnud et peipsiääres peaks külastama hoopis kalasibula restorane ja vaatama hardusega tolmustes kirikutes keskajast pärinevaid ikoone...
Eks te ise tea. Meie L-ga oleme tegelikult ka väga vaimlised ja kõrgesti haritud naisterahvad. Ei saa päevagi kultuurita elatud ja seepärast sõitsime otse kaltsukast vaatama Alatskivi lossi koos tema kordumatu arhitektuuriga.
Eks ma olen seda lossirisu lapsest saadik vahtinud ja tore, et see kivihunnik ikka vanal kohal seisab.
Vihjeks teile veel niipalju, et Kallaste second-hand on avatud T-L ja kolmapäev on uuekauba päev...
Mida valid sina? Kultuur või kaltsutuur?

pühapäev, 31. mai 2009

Suurvend vol.2

Nojah. Ei pidanudki sünnituseni ootama. Suurvend kolis tagasi. Paraku olen mina juba mitmendat päeva kaugel. Mr. Kiis lasi äranälginud 15-aastase lihtsalt tuppa ja suundus seejärel oma asju ajama. Mis kestavad varahommikust südaööni või kauem.
Ma ei tea, kas mul on midagi viga, aga mulle ei meeldi.
1. Et näljane 15-aastane istub hommikust õhtuni üksi korteris, kus tal pole midagi hamba alla panna.
2. Et minu kodus veedab pikki üksildasi päevi 15-aastane, kellel on juba mitu trahvi-protokolli kodus joomise, suitsetamise ja valju muuusikakuulamise eest...

Muuhulgas tegi ka Leoni ema paanikat. Ta kutsus Mr. Kiisi endaga kohtuma ja teatas, et ei taha mingil juhul oma poega enda juurde elama. Ta kavatseb kasutada kõiki vahendeid, et poiss meile tagasi saata. Näljateraapia on juba tuntud-proovitud vahend selle jaoks. Pealeselle tahaks ta Leoni panna Tapa eriinternaati, Haapsalu sanatoorsesse internaati või siis saata Prantsusmaale Taize' laagrisse.

Kui selle lapse lihane ema, kelle jaoks Suurvend on ainukene laps, teda ise kasvatada ei taha, olen ma siis väga halb, kui ma kõigest suvevaheajaks sellest lapsest rahu saada tahan? Seda enam, et nagu selgub, pole tema isal sekunditki aega. Ka nädalavahetustel mitte.

Mul on mitmeid häid sõpru-tuttavaid, kes oma lihaseid, bioloogilisi teismelisi poegi meeleheitlikult kodust minema puksivad. Koolivaheajaks vanaema poole, teise vanema poole, laagrisse, sõbra juurde, kuhu iganes. Rääkimata sellest, kuidas oodatakse (omaenda! bioloogiliste!) laste täisealiseks saamist ja kodust minema lendamist...
Mh. tean ma palju täiskasvanud poegade vanemaid, kes teeks ei tea mida, et täiskasvanud laiskvorst isakodust söömast-magamast minema kupatada.

Nojah, aga kuna mina pole ju Leoni pärisema, siis ei tohi selliseid mõtteid mitte mõeldagi...

esmaspäev, 25. mai 2009

Daami päevaraamatud

Lugesin läbi Elo Tuglase päevikud. Esimene on Tartu ja teine Tallinna päevik.
Põnev lugemine.
Elo Tuglas oli väga haritud ja peen daam, tõlkis, oskas mitut keelt, luges palju, mängis klaverit ja siugles mao graatsiaga omaaegse kõrg-ja kirjanikkonna intriigides ja suheterägastikes. Öösiti luges ta unetule hr. Tuglasele tundide viisi polüneesia, hiina ja araabia muinasjutte.

Päeval aga tassis proua Tuglas käsitsi turult toitu, remontis enda ja oma ema maju, raius umbeläinud ahjutruubi sisse auke, et nõge kätte saada (pottsepp sellega hakkama ei saanud) ja laotas paljaste kätega aias sõnnikut. Ning tühjendas peldikukasti.
Eriti vapustavad olid pr. Tuglase seiklused ühes Tuglase ema laibaga mööda lummetuisanud Tartumaad. Sõjajärgne aeg, teid ja veokeid polnud, aga kalli Friedeberdi kalli ema laip tuli ikkagi kuidagi Nõost Tartu tuua ja maha matta. Põnev üritus võttis mitu päeva aega, aga Friedebert istus seni Tallinnas ja viimistles mingit järjekordset novelli...

Mulle imponeeris kõige enam see, kuidas Elo kaevas Ahjal mingil järjekordsel kultuuriüritusel kuskilt kraaviservalt välja vägeva tõrvalillepuhma ja tassis selle Tallinna, oma aeda kaunistama.
Tõepoolest, taimed on poes ja turul nii kallid, miks mitte Elost eeskuju võtta? Nägin meie maja lähedal jäätmaal mingit väga huvitavat lopsakat padjandtaime, siniste kannikese moodi õitega. Mõeldud-tehtud. Järgmisel hommikul kella 6 paiku varustasin end labidaga ja läks! Üle jäätmaa silkas kiitsakas rebane ja hallrästad kädistasid mis hirmus.
Kui see taim nii elujõuline on, et prügimäel kasvab ja ka meie maja lähedal surnuaial on ta kultuurtaimena esindatud, siis ehk meeldib talle ka meie liivane õu.
Aiaraamatute järgi võiks oletada, et taime nimi on igihali, aga päris kindel see pole.
Üldse, kuna meie maja ümbrus on kuidagi kahtlaselt viljatu pinnasega, tuleks rõhku panna kohalikele liikidele. Peale selle ilusa siniõe märkasin prügimäel ka hulgaliselt lupiine .
Lupiin on N. Liidus propageeritud ja levitatud sööda-ja meetaim, nagu Sosnovski karuputkki. Lupiinid aga on ohutud, värviliste õitega ilmselt väga vastupidavad püsikud.
Elole oleks nad vist meeldinud...

laupäev, 23. mai 2009

Meie Suurvend

Minu tütardel on peale üksteise olemas ka Suur Vend. Just nii ma mõtlen, kui pean Leoni enda jaoks kuskile paigutama. Kasupoeg, mehe laps, võõraspoeg - need on nii maotud määratlused. Ta on minu tütarde vend ja sel viisil oleme me tõepoolest seotud ja sugulased. See on palju püsivam side, kui abielu tema isaga.
Mingi kummaline ja kummastav side on mul selle lapsega. Miks ta minu ellu nii järjekindlalt ja jõuliselt sisse sõidab ja mis mõte sel on? See küsimus painab mind järgijätmata.
Tuttavad oleme me sestsaadik, kui ta oli 5-aastane. Noorem, kui Tiia Triin praegu.
Kui Leon oli 7-aastane, kolis ta meile elama. Mr. Kiis lihtsalt läks ühel veebruariõhtul ja tunni aja pärast naases, pisike poiss käekõrval, riidepamp ühes ja koolikott teises käes.
Millekski selliseks mina küll valmis ei olnud. Ta elas meil õppeaasta lõpuni ja kolis siis Kiisi ema juurde. Mina ja vanaema otsustasime nii ja Kiis lasi meil otsustada. Et vastutus endalt kenasti ära lükata, nagu ma hiljem aru sain.
Elusees ma ei unusta seda hetke, kui Leoni elu ja saatust otsustati. Mina istusin laua ühes otsas, Kiisi ema teises ja meie vahel Leoni isa, kes vahtis hajameelselt aknast õue ja ümises raadiole kaasa, minu aluspüksid jalas (ta ei olnud enda omi leidnud).
Mul ei olnud siis veel oma lapsi, aga me elasime minu 1-toalises korteris ja TT hakkas varsti sündima. Tegelikult ma ootasin, et Kiis üüriks suurema korteri, et me saaksime ka Leoni omale jätta, aga Mr. Kiis ei teinud mitte midagi.
Leon elas oma vanaema juures 7 aastat.
Need 7 aastat sisaldasid endas unustust, harvu kohtumisi, ebamäärast kahetsust, süütunnet ja muidugi Kiisi etteheiteid.
Sel talvel, jälle veebruarikuus ilmus Leon sama äkitselt meie ukse taha, et asuda meile elama.
Nüüd elame me minu kitsas 3-toalises korteris ja mina ootan 3. last. Probleemid on täpselt samad, mis 7 aastat tagasi ja mitte miski ei olegi muutunud. Deja vu, situatsiooni kordumine, kõik on sama ja ebamäärane tunne kuklas, et seda peaks nüüd teistmoodi lahendama. Või muidu kogen sama ka siis, kui poiss on 21-aastane.

Minu tunded selle lapse vastu on nii kummalised. Ühelt poolt mõistuslik haletsus emata poisikese vastu (Leoni ema on küll täie elu ja tervise, kuid kahjuks mitte vaimse tervise juures), süütunne ma-ei-tea-mis põhjusel. Kohusetunne.
Samal ajal tunnen ma tema vastu ülitugevat füüsilist vastumeelsust. Ma ei kannata tema lähedalolekut. Ilmvõimatu on kasutada temaga sama patja, tassi, lusikat, jne. Teiste inimeste suhtes ma midagi sellist ei tunne.
Öösiti näen ma unes, kuidas ta muutub hambuliseks maoks ja roomab oma voodist välja ning siugleb läbi tubade, minu kõri läbi närima või mind ära kägistama. Täpselt nii nagu 7 aastat tagasi.
Samal ajal, temaga pidevalt koos olles lülitub sisse ka automaatne emainstinkt,mis paneb mind tema eest hoolitsema. Mitte ainult toidu ja puhaste sokkidega, vaid ka turvalise vaimse ruumiga. See paneb mind talle plaastreid tooma, Kiisi karjumist vaigistama, õhtuti koolist ja sõpradest juttu ajama...

Ma ei saa aru, miks see laps minu külge klammerdub. Ma tunnen, et klammerdub, mingil mõttelisel moel. Ning miks teda ikka ja jälle mulle saadetakse?
See on päris totakas, aga kui eelmised elud peaksid olemas olema, siis oleme me varem tuttavad. Ta on minu jaoks nagu ärapõlatud, meeleheitlikult koera kombel klammerduv armastaja. Iga naine on elus vähemalt 1 kord sellist kohanud. Nagu Irene ja Soames sellest tuntud inglise romaanitriloogiast.
Kogu kaastunde, kohusetunde, süütunde ja tänutunde juures tekib sellises suhtes tahtmine jalaga virutada ja põgeneda.

Mõtlesin, et seekord ei hakka mina tema elu ja saatust enam määrama. Juhtugu nüüd see, mis juhtuma peab ja määratud on. Armastust, ka emaarmastust ei saa jõuga tekitada, aga ära lükkama ma teda ka ei hakka. Lihtsalt oleme. Kas siis tuleb selle asja mõte välja?

Juhtus see, et Leoni isa tormas ühel õhtul uksi paugutades minema. Hüvasti igaveseks, nagu seda ju palju kordi varemgi juhtunud on. Ta tahtis Leoni kaasa võtta, aga mina ei lubanud last solgutada ja leon ise keeldus ka lahkumast.
Niisiis , mr. Kiis lahkus pere juurest igaveseks. 5 minutit peale tema lahkumist tähistavat ukseprõmmu tõusis poiss oma arvuti tagant ja suundus kööki nõusid pesema. See laisk 15-aastane kolge, kes siiani igale palvele kodutöödes osaleda ainult "mine v...u"vastas!
Samasugune kuldne elu jätkus. Hommikul läks poiss erilise sunduseta kooli, koju tulles kostis tavapärase "t...a, miks süüa pole, rsk!" asemel viisakas tere, aitäh ja võibolla isegi palun. Kui mu kõrvad õigesti kuulsid. Imelikult rahulik oli kõik.
Aga 3 päeval tuli Mr. Kiis tagasi. Lapsi vaatama, nagu ta läbi hammaste teatas. Läksin siis teise tuppa, et tal rahulikum vaadata oleks.
15 minuti pärast istus igavesti lahkunud, lapsi vaatama tulnud vana toas oma lemmiktoolil ja pugis kartulit -kastet, nii et pritsis.
Kuldne elu Leoniga katkes sama äkki, nagu oli alanud, aga imelik rahu jäi kuskile alles.

Eile teatas poisike ootamatult, et kolib nüüd ema juurde kuni sügiseni ja pakkis oma asjad. Tema isa ei katkestanud sel puhul söömist ja ajalehelugemist, vaid kisas üle õla, et "kuhugi sa ei lähe".
Mina püüdsin Leoniga vestelda, aga midagi mõistlikku sealt ei tulnud. Igaljuhul ta kinnitas koos arvutiga uksest väljudes, et sügisel kohtume taas.
Nojah. Muidugi olen jälle mina süüdi, aga tühja sest. Peaasi, et ta ei koliks tagasi just sel õhtul, kui mul tuleb sünnitama hakata. Aga Leoni tundes, just sel õhtul ta sisse sajabki.

kolmapäev, 1. aprill 2009

tõmban viha ligi

Ma olen nii väsinud. Viimasel ajal ma ei talu agressiivseid inimesi ja just sellepärast neid ongi niipalju minu ümber. Ma ei tea, mida ma olen valesti teinud. Mis õppetund see jälle on, mida mulle tahetakse nii järjekindlalt selgeks teha, aga mina, kivipea, ei saa aru?!?

Mul on veel 2 päeva jäänud tööl olla ja käimas on viimased kodukülastused. Täna kohtusin ma tööasjus kõigepealt ühe noore naisega (alkohoolik+skisofreenik), kes teatas, et tapab mind ära koos kõigi mu lastega, eeskätt selle oodatavaga ja et ta teab, kus ma elan.
Ta teab tõepoolest. Pool aastat tagasi lõi sama naisterahvas sisse meie naabermaja aknad ja ta on ka kohtulikult karistatud ühe vana naise invaliidiks peksmise eest.
Mulle on enne ka tapmisähvardusi tehtud ja näete, siiani olen elus. Aga ebameeldiv on ikkagi.

Seejärel olin sunnitud vestlema ühe meesalkohoolikuga, kes teatas mulle suitsu näkku puhudes, et tema ongi Mäkaiver ja mina käigu ukse taha. Noh, peremehe sõna on seadus ja ukse taga vestlesin ma sõbralikult hr. Mäkaiveri naisega, kes tegelikult soovib abi hr. Mäkaiveriga toimetulemiseks. Ta saab abi, aga mitte enam minult.

Üldiselt saan ma oma klientidega kenasti läbi, aga hüvastijätuks peab külastama ja asendajale tutvustama just neid kõige hullemaid.
Hea, et ma puhkusele saan jääda. Mul pole enam sisemisi jõuvarusid, et toime tulla inimestega, kes ise oma emotsioonidega toime ei tule. Ma lihtsalt ei talu enam inimesi, kes otsivad põhjust, et emotseda, draamatseda, mingeid probleeme ja tragöödiaid üles keerutada jne. Loomulik enese alalhoiu instinkt sunnib mind sellistest asjadest eemalduma. Ma ei taha mitte kellegi muredele kaasa elada ja kaasa tunda mingeid viha, kurbuse, kättemaksu jms. tundeid.

Tööasjad on veel tühised. Tõeliseks peavaluks on minu ema, kes on viimasel ajal hakanud jälle mulle helistama ja mingeid probleeme üles kiskuma. Ma ei võta enam telefoni, kui mu ema helistab ja nii terroriseerib ta meie sugulasi ning peresõpru telefonikõnedega stiilis "Öelge Laglele, et..." Just praegu sain jälle ühe sellise telefonikõne muretsevalt peresõbralt. Peale seda, kui ma olen 2 päeva keeldunud oma ema kõnedele vastamast.
Ma olen mõelnud, et peaksin oma emale ära seletama, miks ma temaga suhelda ei taha ja mis mind tema juures häirib ja nii edasi. Nõnda-öelda suud puhtaks rääkima. Mul pole ju mingit pahameelt, lihtsalt ma ei suuda enam suhelda inimestega, kellel käivad vihahood peal ja kes on võimelised ärrituma ükskõik mis detailide peale.
Teiste inimeste tugevad tunded näivad mulle nii ohtlikud. Tekib tahtmine kas ära põgeneda või see inimene iga hinna eest maha rahustada. Ma ei jaksa tunda.
Kas üldse peab kogu aeg tundma? Laskma ennast igast asjast häirida, oma väärtuslikku ego poputama ja kaitsma?
Rahu, kannatlikkus, leppimine, armastus, rõõm - auu!!! Kas te olete ka kusagil alles?

Nojah. ma mõtlesin, et kirjutaks oma emale kirja, aga teda tundes tean, et ta lihtsalt sülitab selle peale. Nii et telefoniterror jätkub...
Kirja võiks muidugi kirjutada, lihtsalt selleks, et mitte enam mõelda asjadest, mida peaks välja ütlema. Viimase poole aasta jooksul on minu ema teinud nii kohutavaid asju, et ükski blogi ei taluks nende kirjapanekut.
Aga ma ei taha vastikute asjadega tegeleda. Ärge sundige mind.

Kodus on meil veel mr. Kiis, kes elab ka läbi suurt ja kohutavat kriisi (ikka majanduskriisi, teate ju küll ) ning tikub õhtuti märatsema. Ma arvan, et ta vihkab mind juba. Kuidas mitte vihata naist, kes oma küpsiseid vastu seina loopivale mehele naeratab ja "tasa-tasa, kallis"manitseb?
Ilmselt ta sooviks, et ma küpsised koos kausiga talle vastu pead lajataks, aga ma ei tee seda. Sadist olen noh : )
Rahu ja armastus, need on inimkonna suurimad vaenlased! (Zösky ja Kaputt tuntud multifilmist).
Mr. Kiisi koos tema kriisiga kannatan ma tegelikult välja. Aga oma sõprade ees pean ma küll vabandama. Ma tahan elus olla, lapse ilmale kanda ja seetõttu, olgu teil, minul ja maailmal mistahes mured, on minu vastus üks: "Rahu, kõik on hästi ja läheb ainult paremaks! Maailm on kuldne koht, kui me laseme tal seda olla."

Ka eespoolmainitud pr. Mõrtsukas naeratas mulle hüvastijätuks. Ja surus mulle pihku äranäritud vahvli...

teisipäev, 24. märts 2009

Veider võrgumaailm

Internetisuhtlus on üks veider fenomen. Esmapilgul oleks kõik justnagu tavamaailmaski - inimesed kohtuvad, suhtlevad, vahetavad infot, vaidlevad, tutvuvad jne. Tasapisi aga võtab see kõik järjest väändunumaid vorme kuni lõpuks tekib mingi kummaline maailm, mille elanikud on justkui lamenukk-filmi tegelased ja kus suhtlus käib mingite imelike seaduspärade järgi. Inimese IRL persoon ja tema virtuaalne mina võivad olla nii kohutavalt erinevad, et isegi tuttavate puhul on raske neid kokku viia.
Tekib teatud ängistus, midagi väga olulist on puudu või vales kohas, aga nime ei oska sellele anda.
Näiteks foorumites läheb tihtipeale ägedaks "andmiseks" või lausa veriseks kisklemiseks. Ja mitte ainult sellistes üldkasutatavates foorumites nagu Delfi või Perekool, vaid ka kinnistes erialafoorumites, nagu foto jm. teemalised kohad. Üksteisele öeldakse nii halvasti, nagu päriselus kunagi ei ütleks. Päriselus ei mõtleks me ju keegi teist inimest ahju panna või kasti lüüa...
Imelikul kombel lähevad need anonüümsed lahmimised vägagi hinge, tekitavad hasarti ja tahtmist vaielda ning võidelda. Räägitakse, et mõned inimesed on end netikommentaaride pärast teise ilmagi saatnud. (Raske on siiski uskuda, et nii rumalaid täiskasvanud inimesi olemas on.)
MSNi stiil, mulle tundub, on loba ja nali. See pole tõsiste filosoofiliste mõtteavalduste koht, vaid "tsau-plau-mis- teed"stiilis suhtlemine.
Blogindus seevastu tundub pigem süngeid ja traagilisi vorme, ülevoolavaid ja nõretavaid emotsioone soodustavat, mis vohavad ja roomavad, otsekui lopsakas troopiline taimestik. Milles omakorda peituvad lihasööjad taimed...
Blogisuhtlus võib kohati hakata meenutama ka ameerika noorterseriaale, dialoogid on sama ebaloomulikud ja õõnsad. Kas siis ülipositiivsed või vastupidi-negatiivsed. Kivirähk on seda ühes oma novellis andekalt parodeerinud.
No ja siis veel muidugi Rate ja muud sellised kohad, kus igast tagasihoidlikust koduperenaisest saab nagu nõiaväel seksikas tiiger.

Käesolev teemaarendus ei puuduta mind kuidagi isiklikult. Ma pole iial mingis foorumis sõimata saanud, vastupidi, ma saan oma harvade kommentaaride eest alati kohutavalt palju tunnustust ja toetust. MSN-i ma pole juba ammu kasutanud, Rates ka ei käi...

Kogu selle laialivalguva ja arusaamat jutu mõtteks oli tegelikult küsimus, kas me valitseme oma virtuaalset mina? Kas me loome oma virtuaalse identiteedi ise ja sellise nagu tahame? Või on meie virtuaalmina iseseisev, sõltumatu olend, kes elab ja arendab ennast vastavalt oma keskkonnale? Ning vajaduse korral võib hoopis virtuaalmina hakata meie reaalset mina ja reaalset elu mõjutama ja kontrollima?

laupäev, 21. märts 2009

Seitse tõde minu kohta

Esiteks - ma katsun eneseanalüüsidest hoiduda. Sest kahjuks on mul kalduvus nendega liialdada, laskuda lõputusse iseendas sonkimisse, kaevamisse ja urgitsemisse. Lõpuks on mul tunne, et istun liivakastis ja tõstan punase kühvliga iseennast plekkpange, valan selle tühjaks ja hakkan otsast peale. Lõputult.

Raamatukangelastest on mulle lähedasim Mika Waltari Sinuhe - see vanaegiptuse mees, kes oli igal pool võõras. Tõesti, hea et Waltari võttis selle tellispaksuse seiklusjutu kirjutada. Ainult ühes kohas räägib Sinuhe sellest, mis tunne on kulgeda läbi elu ja tunda end igal pool võõrana, valel ajal vales kohas viibijana. Ometi see ongi kogu raamatu mõte ja sisu. Mina tunnnen ennast kogu aeg samamooodi. Nagu oleksin tegelane mingis veidras filmis, minu ümber on dekoratsioonid ja näitlejad. Või siis pole mina päris inimene vaid näiteks lapsendatud tulnukas...
Aga ma olen selle imeliku tundega kohanenud ja leppinud. Olgu siis peale.

Ma üllatun iga kord uuesti, kui avastan, et teised inimesed mõtlevad ja näevad asju hoopis teistmoodi kui mina. Tõesti, ma olen hakanud uskuma et olen tavaline ja suhteliselt igav inimene. Ja iga kord, kui tuleb välja, et ma erinen teistesst inimestest nii palju... nojah, siis ma imestan, kuidas mul õnnestub seda erinemist nii hästi varjata.
Õnnestub või? Äkki on see ettekujutus?

Mul on olnud ebatavaline elu. 35 aastat on juba päris arvestatav retrospektiiv. Kui ma võrdlen oma elu, minevikku ja olevikku teiste omadega, siis tõepoolest, on ime, et ma veel niigipalju normaalne olen. Mulle tundub, et olen juba 100-aastane, elu on olnud nii pikk ja paljud asjad oleksid nagu kellegi teisega juhtunud.

Ma olen teinud igasuguseid asju, mida tänapäeva maailmas hukka mõistetakse. Olen rikkunud kõiki Piibli kümmet käsku, valetanud, varastanud, reetnud ja tapnud.
Surmapatud aga peaks olema kõrkus, ahnus ja argus, eks ma katsu siis neist hoiduda.

Kõlab nii neetult süngelt. Pekki see krdi emotsemine : ) Mu parim omadus on eneseiroonia ja oskus ennast mitte ülearu tõsiselt võtta. Võime enda ja maailma üle naerda, igas olukorras, see on mulle kõige tähtsam asi maailmas.

Mu lemmiktegevus on lastega mängimine. Väikeste lastega, natuke suuremate lastega ja nii edasi. Kui võimalik, siis ma pühendaks sellele terve oma elu.

reede, 20. märts 2009

mõnuviirus-mõnus viirus

Lõpuks ometi on üks viirus ka meie pere raudsed leedid maha murdnud. Olen juba 2 nädalat lastega haiguslehel ja elu on... kuldne!

On lihtsalt ebaõiglane, kui vähe olen mina saanud kasutada kõigi emade püha õigust olla haigete lastega kodus ja saada selle eest 100% palka. Meie lapsed on kohutavalt terved! (Kui vaimset tervist mitte arvestada, aga see on juba teine teema...)

Piretil oli palavik viimati 1,5 kuuselt ja TT opi puhul aasta tagasi võtsin ma 2 vaba päeva. Kõik... : (

Praegu aga on meil külas üks viirus, mis tekitab 2 nädalaks kõrge palaviku, kuid ei mingeid muid vaevusi.

Haiged lapsed on armsad, nad on nii armsad. Ainus asi, mida nad tahavad, on kaisus olla ja lesida. Nii me siis lesime päevad läbi suurel voodil, nagu 3 hüljest kevadisel jääpangal. Päevad on pikad, laisad ja kuldsed.

TT on jälle nagu vastsündinu, ta on võimeline magama kuni 18 tundi ööpäevas. Natuke teeb mulle muret, kas ta kunagi jälle rääkima ja kõndima hakkab, sest praegu ta seda eriti ei tee. Piret on peale esimesi palavikupäevi natuke toibunud ja tahab vähemalt multikaid vaadata.



Ma arvan, et sellel luterlik-kapitalistlikul elukorraldusel, millele meie ühiskond on üles ehitatud, on midagi väga tõsiselt viga. Ei ole võimalik ühitada 3 asja: lapsi, töölkäimist ja isiklikku elu. Või siis on see väga raske ja enamikule üle jõu käiv. Mulle küll on.

2 asja neist 3 on võimalik mahutada 24 tunni, 7 päeva, 365 päeva ja 1 elu sisse, aga kolmandast peab siis küll loobuma. Valikud on niisiis: mitte käia tööl, mitte saada lapsi või unustada ära, et ise oled ka inimene, mitte tööloom või-masin.

Võimalik on veel teha kõiki 3 asja piisavalt pealiskaudselt ja halvasti nt. saada ainult 1 laps ja lasta seda vanaemal kasvatada. Mõnedel veab ja nad saavad teha tööd, mis on kinnimakstud eneseteostus. Aga paljudel ikka see võimalus on...

Ja mõnedel on väga toetavad vanavanemad või muud pereliikmed. Kuid kapitalismi tingimustes muutub see järjest harvemaks.



Ma olen oma töös päris hea tegelikult. Kui ma olen piisavalt pühendunud ja asja juures. Tegelikult ma isegi naudin oma elukutset. Ometi jääksin ma rõõmuga kodukanaks. Elu lõpuni kui võimalik, palun.

No mistarvis peaks 3 lapse ema käima tööl? Kas kodus töödpiisavalt pole?

See pole küll minu mõte, vaid kuulub ühele tuttavale, kel on kaugelt enam kui 3 last ja lisaks veel väga arvestatav, ehkki mitteametlik ja ebaharilik karjäär.

Tõepoolest, eneseteostus ja isegi enda ülalpidamine peaks olema võimalik ka mingil muul viisil, kui kellast kellani tööl käies ja lapsi pidevalt ära andes. Eriti, kui leppida vaesusega rahalises mõttes ja olla rikas aja ja kohaloleku poolest.

Ma ei tea, kas ma saan hakkama oma elu muutmisega ja leian võimaluse elada nii, nagu mulle meeldib.

Praegu aga on meie peres 3 last - hüperaktiivne Leon, autistlik Tiia Triin ja pisike Piret.

Ning kui Kiis õhtul koju tuleb, ootab teda 3-käiguline õhtusöök.

Tõepoolest, kas töölkäimine pole siinkohal juba liig?

teisipäev, 3. veebruar 2009

Perekonnast

Lugesin oma sõprade selleteemalisi postitusi. Tahes või tahtmata hakkasin ka enda perekondlikku olukorda analüüsima.
Tulemus... ootamatu hirm ja arusaamatus.

Minu perekond oleme mina ja minu lapsed.

Minu ema on suurema osa ajast, mil ma teda tunnen, olnud ülimalt afektiivse käitumisega naisterahvas. Ma ei usalda teda juuksekarva võrragi, ühel hetkel ta annab mulle raha, järgmisel hetkel virutab mõne majapidamisriistaga. Kui ma peaksin raskesse olukorda sattuma, ma usun, et bordellis saaks mulle ka osaks leebem kohtlemine, kui minu ema juures. Tema on Vaenlane.

Oma isaga rääkisin ma viimati umbes 7 aastat tagasi, pealeseda olen ma teda paar korda linna peal näinud. me ei tereta. Tema on Võõras.

Mr. Kiis on küll olemas. Nüüd juba 10 aastat koos nii heas kui halvas ja elu on näidanud, et tema peale võib loota. Siiski on elu näidanud ka seda, et ta pole mingi Konstant, vaid Imaginaararv. On ja ei ole ka.

Mul ei ole ühtegi sugulast, õde ega venda. St. kuskil nad ju on, aga kuna side puudub, siis pole nad isegi mitte tuttavad, rääkimata mingist perekonnast.

Sõpru, tuttavaid, mõtte-ja töökaaslasi ma parem perekonnaks kutsuma ei hakka. Mõttetu enesepettus. Las sõbrad olla parem sõbrad.

Kui võtta majandusliku seotuse järgi, siis kogu minu sissetulek ja majanduslik kindlustatus tuleb riigieelarvest. Seega - minu perekond on Eesti riik???

Ilma igasuguste emotsioonideta - nagu selgub, olen kõige üksildasem inimene oma tutvusringkonnas.

Mingis mõttes on see väga hea. See õpetab mind mitte liigselt suhetesse ja teistesse inimestesse klammerduma, mitte kedagi ega midagi endastmõistetavaks pidama. Tgelikult on kõik teised inimesed, isegi lapsed, meie elus ju ainult külalised. Tuleb rõõmu tunda, kui nad on, lasta neil tulla, minna ja vabalt oma elu elada. Tuleb meeles pidada, et suhted teiste inimestega on ajutised ja kaduvad ning samal ajal neist siiski rõõmu tunda.
Kõige tugevam side inimese elus on side Jumalaga. See ulatub väljapoole elu ja surma piiridest ja miski ei saa seda katkestada.

esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Räige rahvameditsiin

Milliseid ERITI räigeid rahvameditsiini ja muu loodusravi võtteid teate?

Eelmises teemas sai juba ära mainitud toore küüslaugu söömine ja üks jube jook piimast, meest ja hakitud sibulast. (Seda viimast juuakse päriselt ka ja veel kuumalt : O )

Mr. Kiis usub toore küüslaugu ravijõudu igal viisil. Eriti, kui see ninna toppida. Enne tuleb küüslauk muidugi ära koorida ja tükkideks teha. Pidi nohu ära võtma, potentsi tõstma ja pealeselle toimima nagu ergutavalt, nagu energiajook või amfetamiin.

Minu ema usub kaljukindlalt, et mida valusam ja vastikum ravivõte, seda paremini ravib. Seega - kõige mõrumad ravimtaimeteed ilma suhkruta , kõige karedamad villased sokid ja sallid ööpäevaringselt, kõige kuumemad jalavannid, sinepi-ja pipraplaastrid... ohh, te mõistate, miks ma jälestan loodusravi ja eelistan keemiat. Väikeseid valgeid tablette ja magusaid siirupeid.
Minu ema eriline lemmik oli Vietnami salv, mida tuli nohu korral näkku määrida.

Kaaren on maininud põleva lambi ja toataime vaheldumisi vaatamist. Ilmselt on tegu juba teatud mõttes meditatsiooni- ehk mõtteraviga. Proovin esimesel võimalusel.

Pipi Pikksukk soovitas sooja verikäkki süüa, misjärel tuleb võtta kõht paljaks ja heita kõhuli külma vette.

Teie kord - jagage oma teadmisi rahvameditsiinist! Mis aitab külmetuse ja muude lihtsamate haiguste vastu?

Enam halvemaks minna ei saa.

Viimased 2 nädalat on minul:

Mõrvarlik nohu
Tappev köha
Kuskile väga kaugele emigreerunud hääl

Mida rohkem ma magan, jalgu soojendan ja kuuma teed joon, seda halvem hakkab. Tahaks veel rohkem magada, sooja, juua ja kondid valutavad ja üleüldse...
Nii kõrini on. Kui perearst vähegi lubaks, ma võtaksin mõnda kanget eluvastast tabletti (sõnast antibiootikum= anti -bio = elu vastu). Aga ma tean, et ta ei luba seda.

Suurest meeleheitest olen hakanud toorest küüslauku sööma, mida ma muidu jälestan ja võibolla varsti teen endale isegi kuuma sibula-mee-piima. Tahaks loota, et asi NII kaugele siiski ei lähe.

Võibolla läheks suusatama? Soojas toas istumine teeb ju ainult haigemaks, nagu elu näitab.

Ja veel:
Ma olen tülis tööandjaga
Ma olen tülis emaga
Ma olen tülis Kiisiga

Edasi ... saab minna ainult paremaks !?!?!? Öelge, et jah, palun!

laupäev, 10. jaanuar 2009

tulge minuga kontserdile

Neljapäeval, 15.jaanuari õhtul kell kaheksa esitleb Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd uut plaati.

http://kultuuriaken.tartu.ee/?event=1231335344
Mina lähen ja tulge teie ka!
Kevadbänd on juba vana tegija, aga mina tutvusin nendega alles hiljuti.
Tegemist on sellise nähtusega, mida muusikaks nimetada oleks ilmne liialdus ja kodus plaadimängijalt või kõrvaklappidest neid kah kuulata ei tasu. Nad meenutavad päris palju minu kunagist lemmikut "Minu Isa Oli Ausus Ise".

Nii et ilusat muusikat kuulame teinekord, aga Kevadbänd on laivis vaatamiseks ja nautimiseks.
Peale Kevadbändi kontserdit ei ole te enam need, kes te olite enne!
Kevadbändi pole Youtubes, aga paar nende laulu võib leida Myspacest.
http://www.myspace.com/kevadband
Ja eelmise teema jätkuna panen siia üles ühe nende uuema laulu sõnad:

Ökopunk

Kuula, mida laulan sul
Ökovärk on tähtis mul
Astelpajumahla joon
Maheveisesousti teen

Õiged autod kihutavad
Ainult rapsikütusega
Ökopesupulbriga
Ära üldse koonerda

Igal aastal folgil ma
Käin rohust murumütsiga
Tean, et ökovärk on moes
Shoppamas käin ökopoes

Soovitan sul ehitada
Palkidega ökomaja
Ökoaknad, ökovärvid
Küllap seda kaunistavad
Vabal ajal purjetan
Emajõel ma lodjaga
Aga siis kui mustaks saan
Tünnsaunas kümblen ma

Igal aastal folgil ma
Käin rohust murumütsiga
Tean, et ökovärk on moes
Shoppamas käin ökopoes