Kassi aasta on alanud peaaegu et kõige halvemaga, mis juhtuda saab. Möödunudneljapäevasel arstilkäigul selgus, et peetunud rasedus, mille ma arvasin juba iseenesest katkenud ja probleemitult läinud olevat, põhjustab jätkuvalt probleeme. Surnud lootemunast oli vähemalt osa ikka veel minu sees ja arst tahtis mind otsekohe haiglasse saata. Et ma aga olen kangekaelne patsient, lahkusin arsti juurest hunniku erinevate rohtudega. Antibiootikumid põletiku allasurumiseks ja oksütotsiin rasedusjäänukite väljutamiseks, mida tuli iga 4 tunni tagant manustada. Arsti olek ei väljendanud erilist lootust ja ta oli kindel, et esmapäeval kohtume juba naistenõuandlas.
Neljapäevast pühapäevani lutsisin oksütotsiini ja sõin tablette, aga see ei aidanud. Järgnes günekoloogilis-kirurgiline martüürium, mis ei taha lõppeda siiani. See ongi naiseksolemise tumedam pool, jumalanna Kali, kes toitub verest ja vastsündinute lihast ja kannab kaelas mehekolpadest kaelakeed. Ma tahaks ka praegu mõne mehekolba silmakoobastest nööri läbi ajada ja seda kaelas kanda.
Peale operatsiooni, kui olin nutmise mõneks ajaks katkestada suutnud, toimus frau doktori ja minu vahel üsna huvitav jutuajamine.
Frau doktor: Ja mida te kavatsete edaspidi ette võtta? Nii ei saa ju edasi minna?
Mina: Jah, vaadake minu abikaasa ei taha, et ma võtaksin kontratseptiive, sest neil on kahjulikud kõrvalmõjud. Ja ta ei soovi kasutada kondoomi ja on lisaks fanaatiline abordivastane.
Frau doktor: Spiraal?
Mina: Jah, vaadake, see ei sobi jälle mulle. Aga meetod ja-kui-tulebki laps-mis-siis on ka natuke …kurnav.
Frau doktor vaaatas mind pika pilguga, justkui sõnu otsides või õigemini, ebatsensuurseid sõnu alla surudes: Aga…. Kas teile endale ei tundu, et midagi on teie suhtumises valesti…?
Jah, frau doktor, tundub küll. Ehkki mu narkoosist ähmastunud aju ei suutnud sõnastada, mis see just on.
Mr. Kiis oli mu tervise pärast ja kogu loost väga mures. Ta üritas mind lohutada, omal kombel. Ta on kuskilt välja kaevanud mingi väidetavalt biseksuaalse ja grupiseksihimulise tütarlapse ja tahab teda kannatamatult mulle tutvustada. Mõte iseenesest on ju lõbus ja pakuks mulle ehk põnevust, aga ajastus on paraku nii halb, kui veel olla saab.
Nädalad ühelt poolt kogu selle verejooksu, oksütotsiini ja surnud beebi, vabandust lootemuna jäänustega kõhus ning teiselt poolt mr. Kiis, kes elas oma seksuaalfantaasiaid välja otsekui isapiison kevadises preerias, tekitasid imeliku, polaarse ja võikavõitu maailma. Ma ei tea, mida teised inimesed selles olukorras teeksid. Mina aga kujutlesin, et ma ei olegi kohal, vaid olen hoopis keegi teine ja kusagil mujal. Näiteks see tihane, kes väljas päiksepaistel pekki nokib või siis väike hiir kes ahju taga krabistab.
Kui see kõik üle elada ja peale seda ikka veel vaimselt terveks jääda, olles võimeline elama, rõõmustama, naerma ja armastama, siis oled võimeline kõigeks.
Igal pool on veri. Linadel ja voodis ja riietel ja igalpool. Ma ei viitsi enam neid veriseid asju küürida, vaid viskan nad kõik ahju ja põletan ära. Kunagi ostan uued linad ja riided ja muud. Siis, kui Kali on oma isu täis söönud ja lahkunud.
