Külmapühad

Me kütame magamistoa ahju 2 korda päevas. See on hommikul esimene ja õhtul viimane asi, mida me teeme. Lastetoa ahju kütame keskpäeval ja pliiti kütame hommikust õhtuni.
Aga ikkagi on külm. Elu on koondunud selle hõõguvpunase olluse ümber, mis keset korterit oma tellistest pesas miilab. Tee magamistoa ahjust puukuurini on nagu tuiksoon, mis meid elus hoiab. Tuli = elu ja  koht eluspüsimise hierarhias on pöördvõrdelises seoses kaugusega ahjust.
Lapsed aelevad kolmekesi  ahjusuu ees tulepaistel ja MK loeb,  kampsunis selg vastu sooja  tellisseina toetatud, päevade viisi pakse raamatuid.
Toalilled on aknalaualt kööki kapi otsa tõstetud. Lae all on temperatuur natuke kõrgem, soe õhk tõuseb ülespoole ja nii jäävad tutt-paksjalad loodetavasti selgi talvel ellu.  Kuigi kaktused ei karda külma, ka väga krõbedat mitte. Peaasi, et oleks kuiv, mitte niiske. Kõrb on kõrb, olgu lumevalge või liivakollane.
Huvitav, kas brugmansia peab vastu? Inglitrompet on mul esimest aastat ja näeb praegu välja nagu muumia - pruun ja kuivanud. Kas ta on surnud või ärkab kevadel ellu?
Korstnajalg koridoris on leige.  Sel aastal on meil alumised naabrid ja me saame osa nende soojusest korstnajala kaudu endale. Korstnajala kõrval kastides nohisevad meie kummipaadid vaikset talveund. Paadid on ka elusolendid - külma käes läheksid  nad praguliseks ja katki.
Köögilaua alune on täis on evakueeritud kartulikotte, mahlapudeleid ja moosipurke.  Aga enamik hoidiseid on kusagil meie ärajäätanud esikus iseenda hooleks jäetud. Kuigi ma sellest eriti ei kella, keedan minagi igal suvel valmis sahvritäie moose, salateid ja muid hoidiseid. Lihtsalt, ma ei naudi moosikeetmist nii väga. See ei peaks olema minu elu keskpunkt.
Ise endale talvemoose keetma tuli hakata 14-aastaselt. Äkki,  ja ma ei tea täpselt, kuidas see juhtus, oli ema minema kolinud ja keetis omad moosid kusagil mujal. Kusagil, kuhu mina polnud  oodatud.
Moosikeetmine oli raske, eriti kaanetamine ja maal suvitavad sugulased, kes mu kokandusalaseid ponnistusi jälgisid, said palju nalja.
Aga talvel, just samasuguste külmadega üksinda vanas lagunenud majas elades kulusid need väga ära. Eriti muud polnudki süüa, kui  need 14-aastase kohmakalt kokku keedetud moosid-kompotid, vahel mõni klaasikild sekka (see neetud kaanetamine!!!).
Viimasel ajal olen mõelnud võtta ühendust saatega Rääkimata Lugu TV3-s. . Ühelt poolt, ma jälestan reality-showdes osalemist. (Kuigi mul pole midagi selle vastu, kui seda teevad teised). Ja üldsegi, see kõik juhtus rohkem kui 20 aastat tagasi ja pannes end minu ema olukorda, ma ei tahaks, et keegi minu 20 aastat tagasi tehtud eksimused rahva ette tirib. Ja kõigi ülejäänud inimeste suhtes, kes selle looga seotud...   see oleks natuke nagu ninapidi hunnikusse pistmine. 20 aastat vanasse hunnikusse. Et vaadake nüüd,kuidas te käitusite.
Aga teiselt poolt, see oleks ainuke võimalus sellest loost rääkida. Me oleme ju eestlased, eksole. Me ei räägi iialgi millestki olulisest. Me vaikime maha, väldime ja jätame kõik nii, nagu on. Reality-showd, blogid ja kättemaksuks kirjutatud raamatud on nagu eestlaste jaoks loodud.  Pääsetee sellest lõputust vaikimisest, ainsad kohad, kus valusad teemad lõpuks üles võetakse. See on ju minu lugu, keegi teine ei saagi seda rääkida.  Ja ma ei tahaks seda lugu  20 aasta pärast ikka veel kaasas kanda.

Külm korter ei tule sellest, et me oleme vaesed. Üks mu sõbranna kasvas üles Tammelinnas kolmekorruselises seitsme magamistoa, kahe garaaži ja klaasist kasvuhoonega individuaalelamus. Jopedes ja kinnastes telekavaatamine oli ka nende kodus täiesti normaalne talvne ajaviide. Ja suurim unistus oli minna külla mõnele keskküttega korteris elavale sõbrale ning olla terve õhtu paljajalu jaT-särgi  väel.

Ilusatest asjadest

Räägitakse, et sooja talve pärast ei saa karud talveund magada ja paistab, et veerahvas ka mitte. Nädal tagasi käisime Võhandul, 11kesi 2 kummipaadiga ja see oli tõesti äge.  Sadas hõredat lund, väga vaikselt ja romantiliselt. Liuglesime jõgepidi läbi lumiste ja inimtühjade lõunaeeesti metsade ja minu poolest oleksime võinud Peipsini välja sõuda. Sõitsime alla nii Viira kui Süvahavva veskitammidest ja veel ühest pisikesest tammist, mille nime ma ei tea. Tegelikult ma kardan selliseid asju  kohutavalt, olen õudne argpüks, aga tegelt tahaks veel ja veel, mõnest kõrgemast tammist ja käredamast kärestikust ka proovida.


Kuna iseennast ei saa ju sõidu pealt filmida, siis laenasin ühe illustreeriva tähendusega video.

Kummaline, et naised, vaevalt keskikka jõudnult, hülgavad kõik põneva, lõbusa ja dünaamilise, nagu paadisõit, purjetamine, matkamine, suusatamine ja hakkavad eelistama väärikaid ja turvalisi vanainimeste täiskasvanute meelelahutusi, mida saab harrastada mugavas võõrastetoas sohval kohvi juues. Paadisõitudele ja matkadele on nii raske naisi kaasa meelitada. Purjelaagris ei osale kunagi minuvanuseid naisi - on noored plikad ja paar 50 ringis karastunud kokatädi.

Võiks ju väita, et naised ongi maast-madalast  mugavamad ja eelistavad nokitseda mingite "naiselike" asjade kallal. Aga ma näen ju oma tüdrukute pealt, kui väga neile joosta, ronida ja hüpata meeldib.

Iseenesest on kudumine, heegeldamine, kunstkokkamine ja aiandus ju kõik väga toredad tegevused. Lihtsalt, kui juba praegu neile pühenduda, siis millega sisustada eluaastad 70 - 90?  Mu vanatädi elas 92-aastaseks ja viimased 22 aastat oma elust tegeles kirglikult  just käsitöö, aianduse ja hoidistega. Mina kavatsen tema eeskuju järgida. Aga kui mulle on antud vähem aega  siin maamunal, siis ilmselt ei kuulu tikkimine, heegeldamine ja moosikeetmine  nende asjade hulka, mille tegematajätmist ma surivoodil kahetseksin.
Kuigi imelik, pole ma oma veidruses siiski ainus. Minu sõbra, R , ema on juba 60aastane, aga kudumine, toalilled ja kokakunst on tema jaoks kõige igavamad asjad maamunal. R emal ei ole üldse sõbrannasid, aga see-eest on tal väga palju sõpru. R ema käib maratonidel, orienteerumisneljapäevadel ja matkaklubis ning minu meelest on ta õnnelik inimene.Nii paistab ka minu tulevik natukene lootusrikkam ja võibolla ei peagi selleks, et olla sootsiumi osa, ära õppima kudumist, tikkimist ja leivaküpsetamist?

Ujumisega me seekord ei skoorinud. Uhke tunne oleks küll öelda, et olen jaanuarikuus ujumas käinud, aga õnneks paat siiski ümber ei läinud. Kohe peale matka lõppu helistas M ema ja käskis kiirelt koju tulla. Ta oli vihane nagu ikka, kui me paadiga sõitma läheme."Ah tahad minu poega märga hauda ajada, ära uputada, surma saata!!! Lapsed on teil haiged (palavikus põnnid jäid tõesti vanaema hoole alla) ja lööte ilma peal lillerlippu!!! "

Õhtul hindasime MK-ga eesti muusikaauhindade nominente ja folgikategoorias võisin mina punkte panna. Kindla peale võidab Greip, aga panin maksimumpunktid  hoopis Aleksander Sünterile. Sünter on  üle 10 aasta vaikselt aga visalt oma asja ajanud  ja tegelikult võiks ta juba elutööpreemia saada. Teiseks panin Sofia Rubina juudi rahvalaulude CD.
Greibile ma  ei pannud üldse mitte midagi. Minu arvates on Greip samasugune ühe-hooaja-ime nagu Paabel või Diskreetse Mango Trio. Korraks löövad laineid ja siis vajuvad ära. Asemele tuleb mõni täpselt samasugune Viljandi Kultuurikolledži taustaga folkbänd, kes arranžeerib ikka ja jälle neidsamu rahvalaule, mida juba Collage ajast peale 70ndatel on seatud ja ümber tehtud.
Pealeselle sain kuulda tervet hulka uut eesti muusikat, millest ma mitte kui midagi ei teadnud. Nagu näiteks Eepiline Eesti Orkester ja teised ning mis hoolimata oma triviaalsetest nimedest on tegelikult ülinaljakad.
Aga lõpp nüüd sellele targutamisele, muusikakaugemat inimest annab otsida. Minu lemmikmuusikaks on jätkuvalt vaikus. Sellest ei saa kunagi küllalt.

uue aasta esimene päev

"Ma armastan sind". MK vaatas mind oma soojade, unest pilukil silmadega ja tõmbas paksu teki meile peale tagasi.
Need olid uusaastahommiku esimesed sõnad. Me olime H pool ja nautisime juba teist päeva H ning tema ema ülevoolavat hoolitsust.
H pool olemine on umbes nagu külaskäik ema juurde, aga mitte päris, vaid sellise väljamõeldud hea ema, keda mul kunagi pole olnud. Kõik tehakse ette-taha ära, lapsed on hoitud ja hoolitsetud ning lauake katab ennast iga natukese aja tagant maitsvate toitudega. H ema  jätkub nii palju, et tal peaks olema vähemalt kümme last. Milline ebaõiglus, et tal on neid ainult üks!
Öeldakse, et  mida teed uue aasta esimesel päeval seda teed kogu järgneva aasta. Mina veetsin uue aasta esimesest päevast  märkimisväärse osa kitselaudas. Kõrged saapakontsad vajusid sõnnikusse, töölkäimismantel sai üleni karvaseks ning haiseb tänaseni soku järele. Mõnepäevased talled olid nagu lokkiskarvalised mänguloomad oma pikkade jalgade ja suurte vasika kitsesilmadega.
R&R -ga rääkisime taimedest, ülikoolist ja eesti poliitikast ning sõime kitsesülti, kitsevorsti ja kitsesinki. Piima õnneks laual ei olnud.
Õhtupoolikul saime teada, et sel aastal on oodata uut ilmakodanikku. Ei, mitte meie peres kahjuks, aga üks parimaid sõpru saab uue beebikese. Meil oli temaga küll kokkulepe, et me teeme seda koos peale 40ndat sünnipäeva, aga kurg ei küsi tulles...  Sõber küsis, kas ma olen nõus appi tulema, kui ta kodus sünnitada julgeb  ja sellele saab olla ainult 1 vastus.
Koju jõudes sain FB kaudu kutse Võhandu Maratonile (kes tahab naiskonnaga liituda, andke teada) ja päeva viimases otsas leidsin laste vanast mängurahakotist 20 päriseurot.
Milline see uus aasta ka ei tuleks, aga tema esimene päev oli imeilus. Head uut aastat kõigile!