Lugesin oma sõprade selleteemalisi postitusi. Tahes või tahtmata hakkasin ka enda perekondlikku olukorda analüüsima.
Tulemus... ootamatu hirm ja arusaamatus.
Minu perekond oleme mina ja minu lapsed.
Minu ema on suurema osa ajast, mil ma teda tunnen, olnud ülimalt afektiivse käitumisega naisterahvas. Ma ei usalda teda juuksekarva võrragi, ühel hetkel ta annab mulle raha, järgmisel hetkel virutab mõne majapidamisriistaga. Kui ma peaksin raskesse olukorda sattuma, ma usun, et bordellis saaks mulle ka osaks leebem kohtlemine, kui minu ema juures. Tema on Vaenlane.
Oma isaga rääkisin ma viimati umbes 7 aastat tagasi, pealeseda olen ma teda paar korda linna peal näinud. me ei tereta. Tema on Võõras.
Mr. Kiis on küll olemas. Nüüd juba 10 aastat koos nii heas kui halvas ja elu on näidanud, et tema peale võib loota. Siiski on elu näidanud ka seda, et ta pole mingi Konstant, vaid Imaginaararv. On ja ei ole ka.
Mul ei ole ühtegi sugulast, õde ega venda. St. kuskil nad ju on, aga kuna side puudub, siis pole nad isegi mitte tuttavad, rääkimata mingist perekonnast.
Sõpru, tuttavaid, mõtte-ja töökaaslasi ma parem perekonnaks kutsuma ei hakka. Mõttetu enesepettus. Las sõbrad olla parem sõbrad.
Kui võtta majandusliku seotuse järgi, siis kogu minu sissetulek ja majanduslik kindlustatus tuleb riigieelarvest. Seega - minu perekond on Eesti riik???
Ilma igasuguste emotsioonideta - nagu selgub, olen kõige üksildasem inimene oma tutvusringkonnas.
Mingis mõttes on see väga hea. See õpetab mind mitte liigselt suhetesse ja teistesse inimestesse klammerduma, mitte kedagi ega midagi endastmõistetavaks pidama. Tgelikult on kõik teised inimesed, isegi lapsed, meie elus ju ainult külalised. Tuleb rõõmu tunda, kui nad on, lasta neil tulla, minna ja vabalt oma elu elada. Tuleb meeles pidada, et suhted teiste inimestega on ajutised ja kaduvad ning samal ajal neist siiski rõõmu tunda.
Kõige tugevam side inimese elus on side Jumalaga. See ulatub väljapoole elu ja surma piiridest ja miski ei saa seda katkestada.
