esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Konfliktiring

Veider, kuidas meid kõiki saadavad terve elu ühed ja samad konfliktid. Alati satume tülidesse ja sõtta samadel põhjustel või siis sama inimtüübiga.

Üks tuttav on mul selline, keda terve elu ebaõiglaselt koheldakse. Tema on see, keda iga tööandja üritab petta palga ja töötingimustega, mistõttu kindlat töökohta temal enam ammu polegi. Sõbrad (nii vähe, kui tal neid on) püüavad ära kasutada ja alt tõmmata, sugulased (kellega ta on suhted katkestanud)kiusavad ja tüngavad. Ülikoolgi jäi lõpetamata, sest õppejõud, va petis, lubas temale koostööd ning suuri rahasid ja siis ütles ära... Ka mina olen aegajalt sattunud olema nende ahnete ja valelike tegelaste ridades, kes on seda ausat inimest koledasti petnud või jäledasti ära kasutanud.
Juhuslikult tean ka, mis oli tema elu Esimene Reetmine. Kallis esivanem nimelt lubas temale lapsepõlves pärandada oma maad, metsad ja majad. Ent täisikka jõudes selgus, et Esivanem seda lubadust ei pea. Kõnealune sai kohutava shoki, sellest rääkides tulevad talle ikka veel pisarad silma.
Sestpeale; ja möödunud on aastakümneid, on kõnealust isikut lakkamatult reedetud kõigi inimeste poolt, kellega tema vähegi lähemalt suhtlema hakkab. Lõppu ei paista...
Üks teine mu sõber on hädas vägivaldsete joodikutega. Vägivaldne joodik on tema isa ja natuke vähem vägivaldne joodik on tema vend. Muud sugulased ja lähedasedki kipuvad napsiga liialdama ja kuhu ta ka ei satuks, ikka satuvad sinna ka agressiivsed purjus inimesed, kellega läheb möödapääsmatult tüliks. Lõppu ei paista...
Mind ei ole keegi reetnud ja ära kasutanud. Kõik mu tööandjad, õppejõud, sõbrad ja sugulased on vaatamata oma muudele vigadele vaata et kristallausad inimesed. Elan majas, mis on servani täis vägivaldseid joodikuid, kuid siiani (ptüi-ptüi-ptüi)on mu suhted nendega olnud suurepärased.
Võib siit nüüd välja lugeda, et mina olen suurepärane inimene ja eriti läbisaaja tüdruk? Loodetavasti mitte. Minu konfliktitüübiks, kellega mul alati ja vääramatult mingi kamm tekib, on keskealised võimukad ja kontrollivad naised. Iga natukese aja tagant tekib mul mõne sellisega konflikt.
Juba koolis tekkis mul pidevalt jamasid keskealiste õpetajannadega. Kui kolleegide seas on mõni keskeas (loe: minu ema vanune) proua, siis puurib minu selga pidevalt tema halvakspanev pilk ja tüütud märkused. Veristest tülidest oma laste lasteaiajuhatajatega olen juba küllalt kirjutanud. Ning suvel, kui meie maja valdavalt mehisesse parmkonda imbus mingi keskeas emalendur, kadusid õuest üksteise järel minu ilusaimad poti-ja pütitaimed...
On üleliigne lisada, et minu ema on eluaeg olnud väga võimukas kontrollikuninganna.
Kas sellest kõigest üldse mingit väljapääsu on? Miks me peame rändama läbi elu, ikka ja alati ühtsama võitlust võideldes, sama konflikti lahendades, ühte ja samasse pange astudes ning tuhandendat korda sama rehaga vastu pead saades?

teisipäev, 5. jaanuar 2010

Fototeema jätkuks ehk loomapildid

Jõulupõrsad
Neist sülti ja pasteeti ei tehtud. Seekord. Ahh, ma tahaks mõnda neist omale lemmikloomaks! (Nunnumeetri näit tõuseb lakke...)


Koger vannis
Naabriparmud püüdsid ta Raadi järvest ja kogu pika suve veetis õnnetu uimeline vihmaveetünnis ilma toidu ja seltsilisteta. Päästsime ta novembris viimasel hetkel, kui tünn oli juba peaaegu põhjani jäätunud. Koger elas nädalakese meie dushiruumis ja lapsed toitsid teda mannapudru jääkide ning saiakannikatega. Lõpuks viisin ma ta plastkarbis Atlantise juurde ja lasin Emajõkke. Kus ta loodetavasti siiani elab õnnelikku ja vaba kogre-elu.


Nahkhiir köögis.
Lendas öösel tuppa ja keeldus lahkumast. Mr Kiis ja viimaseid päevi rase autor püüdsid teda käterätte lehvitades aknast välja peletada, aga elukas laperdas mööda laenurki, piiksus ja kidises ning vahtis meid pisikeste tigedate silmadega nagu mingi mikrovampiir. Lõpuks varjus boileri taha. Avasime köögiakna, kustutasime kõik tuled ja läksime magama. Hommikuks oli külaline lahkunud.

Piret ja tema Kõige Suurem Sõber.
Täiskasvanuid see loom ei salli. Minu peale igatahes uriseb ja näitab hambaid.







Senffi treppide siil
Siile on tänapäeval harva näha. Aga Tartus, eriti ülikooli raamatukogu ümbruses võib neid ikka kohata.




Vikerkaare tänava minisiga
Elab õnnelikult oma aedikus ja on suure pere lemmikloom. Kahjuks üksik, tema kaaslane lahkus parematele songermaadele.




Piret ja TT kitsekarjas või hoopis vastupidi?




Leia pildilt orav
Igaljuhul, kuskil siin peaks neid isegi 2 olema...



Pildistas ja vaatamiseks üles riputas Sol.

<

reede, 1. jaanuar 2010

Kokkuvõte

2009. aasta oli suhteliselt igav ja sündmustevaene. Ei teinud ma midagi nimetamisväärselt uut. Ainuke märkimisväärsus on see, et esimest korda elus sünnitasin kodus. Mis oli ka aasta kõige parem ja ilusam sündmus ühtlasi.
Nojah, tegin ka esimest korda elus rastapatsid (kelmikaim sündmus) ja käisin esimest korda Navesti jõe rippsillal (huhh, kui jube : )).
Üldiselt, selle aasta olulisimad sündmused olid üks sünd ja üks surm, kuid mõlemad sündmused olid ju siiski kellegi teise, mitte minu elu, ehkki nad mind küll väga lähedalt puudutasid.
2010 on taaskord tiigriaasta ja ehk on see mulle kui triibulisele dzunglikassile soodne. Kuigi, ma ei tea, mida soovida, kas põnevaid muutusi või turvalist kestmist. Meie, tiigrid, oleme rahutud ja kiskjalikud, samas aga ka laisad ja nurruvad.
Seetõttu ei soovi ma uuelt aastalt midagi. Kui, siis ainult julgust ja avatud südant, et vastu võtta see, mis tulla tahab.