teisipäev, 11. mai 2010

Lapsepõlve mõte ja kas EI on eluohtlik?

Eile oli jälle suhtedraama. Minu katsele lapsi magama panna regeeris Teine Lapsevanem niiviisi: "Kas sa PEAD neile jälle oma tahet peale suruma?"
Nojah. Ei pea ja vabandust. TT oli üleval poole kaheteistkümneni, Piret vaatas multikaid kella poole üheni. Kuigi meie peres valitses absoluutne tahtevabadus ja lapsed said ise oma valikuid teha, tundus mulle, et keegi ei olnud sel õhtul tegelikult õnnelik...

Ma olen praegu vihane ja ilmselt üle reageerinud, aga minus tekitavad ebamäärast ebamugavust Teise Lapsevanema põhjendused, kui laste soovid lähevad vastuollu... hm, minu soovide ja tahtega?
"Rohkem kommi ei saa, sest EMME ei luba nii palju kommi süüa." "EMME tahab, et te hambaid peseks ja magama läheks". "Me ei osta kartulikrõpse/nukumaja/kleepsuraamatut, sest EMME ei luba. EMME tahab, et te riided selga paneks. EMME tahab, et te hambaarstile/lasteaeda/õue läheks... Jne, jne, jne.
Ma ei tea, mis siin täpselt valesti on, aga miski tekitab minus imelikku tunnet, nagu toimuks kuskil mingi manipulatsioon.
Kas Teine Lapsevanem kannatab tänapäeva lapsevanemail nii tihti esineva EI-foobia all? Paljud vanemad, eriti need, keda on rangelt kasvatatud, üritavad oma lastega kõike vastupidi teha ja neile maksimaalselt otsustamis-ja tahtevabadust anda. Lapsevanem lubab lasteaiaeas lapsel otsustada ise oma söögi-ja magamaminekuaegu, koolieas saab laps ise valida, kas ta soovib haridust omandada või ei ja murdeeas valib vabalt oma alko- narko -ja nikotiinidebüüdi koha ning aja...

Hea, et vähemalt koolikohustuse osas saavad EI-foobikutest lapsevanemad alati viidata õelale ja despootlikule riigiaparaadile, mis on kehtestanud koolikohustuse. Muidu ei sunniks pooled või enamadki vanemad oma lapsi haridust omandama, sest milline laps ikka tahab hommikul 6.30 tõusta,8 tundi õpetajate igavat juttu kuulata ja õhtul veel paar tundi tuupida?

Meie peres saab Teine Vanem õnneks alati viidata õelale ja despootlikule Emmele, kes puhtalt oma isekatest tujudest lähtudes sunnib lapsi magama heitma, tõusma, lasteaias käima, hambaid pesema, tervislikult sööma, etc.
Paljud vanemad kasutavads sellist manipulatsiooni. Nad lubavad lapsele seda, mida teised inimesed, eriti aga teine vanem ei luba ja panevad kahtluse alla teise vanema nõuded ja reeglid. Selle kõige mõte on näidata lapsele,et kõikelubav vanem on tema tõeline sõber (ja rangem vanem, aga ka vanavanemad, õpetajad, etc. on muidugi pahad).
Kas elementaarne kasvatus, nagu kindlad magamamineku-ja söögiajad, lauakommete ja vägivallatuse nõudmine, lasteaeda viimine, haiguste ravimine jne. on üldse lapsevanema tahe? Või on tegu vajaduste ja kohustustega, millel pole lapsevanema tahtega üldse midagi ühist?
Siinkohal tekibki ületamatu kuristik minu ja Teise lapsevanema arusaamistes lastekasvatusest. Kuristik, kuhu me eile taaskord sisse prantsatasime ja mida vist kunagi ületada ei õnnestu.
Minu meelest on lapsevanema peaülesanne valmistada laps võimalikult hästi ette eluks täiskasvanuna. See tähendab, õpetama oma järeltulijat iseseisvalt hakkama saama nii, et too sealjuures ei kahjustaks teisi inimesi. Eluks ettevalmistamine ei pea ja ei saagi alati lapsele meeldiv olla ja ei pea ilmtingimata last õnnelikuks tegema. Võimaluste piires, aga see pole peaeesmärk.
Nt. hammaste pesemine on lapsele tüütu, kuid minu kohustus on tagada talle täiseaks võimalikult terved hambad. Tervislikku toitu ei sööda mitte minu eralõbuks, vaid ikka selleks, et terveks täiskasvanuks saada. Enda tuba koristatakse, et õppida iseseisvust ja sõltumatust, mitte "ema aitamiseks". Ja sellel kõigel pole mingit tegemist minu tahte, tujude ja soovidega.
Mr. Kiis esindab aga lapsevanemate koolkonda, kelle jaoks lapsevanema ülesanne on teha laps võimalikult õnnelikuks siin ja praegu. Kõik ebameeldivad tegevused tuleb elimineerida või vähemalt näidata, et see ei ole lapsevanem, kes mingeid nõmedaid asju nõuab, vaid mingi tugevam jõud kurjast maailmast, nagu lastekaitse, riik, vanaema, inimesed tänaval, etc. Nemad nõuavad kooliskäimist, pesemist, bussis vaikse häälega rääkimist jms. Muidugi tuleb ka happy-vanema meelest last eluks ette valmistada, aga laps peab selleks kõigepealt soovi avaldama.

Tundub, nagu võiksime me lapsevanematena üksteist suurepäraselt täiendada, aga tegelikkus kisub juba absurditeatriks. Ma olen tüdinenud olemast see vanem, kes vastutab ja oma tahet peale surub. Niisiis helistan ma hommikul kell 7 Teisele Lapsevanemale tööle, et see edastaks lastele läbi telefoni oma arvamuse lasteaeda mineku osas. Ma pöördun laste poole samuti teadetega "issi tahab, et te magama läheks" (mis pälvib Teise Vanema ägeda protesti, loomulikult) ning luban lõhkemiseni kommi süüa ja ropendada, sest tahan ka Hea Vanem olla...

Mul on kurb ja kahju. Ma arvan, et me mõlemad teeme midagi valesti, aga kas seda on võimalik muuta, ma ei tea.

32 kommentaari:

ArvoS ütles ...

Rääkige omavahel asjad selgeks ja lõpetage laste peal need "ära panemised"
Eks kõigil paaridel ole erinevad arusaamad kasvatusest ja muustki. Vähemalt selles tuleks saavutada üksmeel, et lapsed ei kannataks ;-)
Enda kogemus ütleb, et see on võimalik.

Metsamoor ütles ...

Njahh, olen selliseid asju kõrvalt näinud ja hetkeks astunud ka selle "ärapanemise" libedale teele. See teeb aga lapsed õnnetuks ja ajab asjad keeruliseks...
Ikka arutelud ja rääkimised ja laste tulevikule mõtlemine ja kompromissid ja konsensused! Jaksu!
ja kui on hetk, siis mõelda, MIKS teine vanem nii teeb? On ta väsinud, tunneb süüd, et lastega vähe tegeleb, saab napilt tunnustust? Misiganes...

Anonüümne ütles ...

Hambapesu teema on puhas klassika.
Nagu ka ArvoS kui eeldatavalt mehe suhtumine "rääkige asjad selgeks". Üks nõmedamaid soovitusi, kui see antakse poolele, kes räägiks, mitte poolele, kes teemale kõrgelt kuseb:D

Vabandan sekkumast (ja sõnakasutust).

Lendav ütles ...

Rääkida-rääkida-rääkida...

Misiganes teema puhul korratakse seda nagu mantrat. Ja ometi on tihti (mõne inimesega kogu aeg) tunne, et üks räägib hiina ja teine paapua keelt. Kumbki ei suuda teineteisest aru saada, hoolimata sellest, kui palju nad püüavad.

Keeleõpeprogramm? Moorike vist käis ühel?

Merle ütles ...

Ma ütleks, et teil mõlemal on õigus (vist valasin õli tulle nüüd :D) - vanema ülesanne on nii lapsi eluks ette valmistada kui ka täna neid õnnelikuks teha. Ja kui nüüd järada selle "täna õnnelikuks teha" poole kallal, siis võiks mõelda, mida see tähendab. Ma ütleks, et lasta lapsel poole ööni üleval olla, teeb hoopis vanema õnnelikuks, sest ta ei pea ennast kehtestama, vaid saab vastutuse panna lapsele (jälle vist õli tulle? :)). Kas laps on siis õnnelik, kui ta elu on kaootiliste sündmuste jada, milles puudub igasugunegi korrapära? See on tegelikult küsimus Su jutus olnud vastusele, et keegi ei olnud õnnelik tol õhtul. Ma kuulun Sinuga ühte vanemate koolkonda ja elu on mu sinna pannud - SL pealt oli üsna varakult näha, kuidas ta päevarütmi vajab. Lapsed peavad saama oma elu üle otsustada, ent see peab toimuma turvalistes piirides, mitte nii, et kogu vastutus tagajärgede eest on lapsukesel endal, et kui tahab, siis tehku aga, kõiki neid Sinu poolt toodud näiteid.

Anonüümne ütles ...

Tegelikult oleksin pidanud eile oma postitust alustama lööklausega "ma tean, mida sa tunned" vmt :) Kui lapsesse salvestub teadmine, et ema on kohustaja ja seetõttu tülikas, aga issi on tore, sest tema ei sunni ega nõua, vaid temaga tehakse igasuguseid huvitavaid asju, mis meelt lahutavad + issitütre nähtus, siis ajab vihaseks küll. Selline proportsioon ei ole õiglane :)

kaaren ütles ...

Ma istun Hr Anonyymsega samasse paati, ning vahin kahtlustavalt hr ArvoS-i poole.
- Rääkida saab vaid inimesega, kes tahab rääkida. Mul on olnud nõrkemiseni ja kirve ning jalgadega pexmiseni võimalus teatud inimestega RÄÄKida. Mõned siinkommijad teavad, millest ma räägin, aga yle rääkima seda ei hakka, irw.
Oma laste kasvatamisel kasutan sama põhimõtet - et minu yl. on lapsi elux ette valmistada, ning see koolitus peab võimalusel olema qaliteetne. Ning ka seda, et kõigepealt peab tulevane inimene valdama toimetuleq-, alles siis naudingutehnikaid.
Ahjaa, maaelul on need nyansid veidi teised. Ellujäämine nimelt võtab rohkem aega ning naudingutoimingutele jääb seda siis vähem.
Pere suhteid ei kommix, soovin ainult pr Solile jõudu teinekord karmilt reageerida ning hea-&-armsa naise mask ocustavalt eest rebida, q abikaasipoolne lastesolgutamine ja ässitamine viisaqse & mõõduqse piire yletab - sest PAHAEMMETAHAB-jutud on eelkõige ässitamine, et enda mainet tõsta ja teist inimest teadlikult kahjustada. Siuke manipuleerimine riqb lapsi ning õpetab neid endid ju ka teiste arvelt hyvede saamisex alatuid võtteid kasutama. See on isegi siia mitme põllu, raba & meca taha rabasse & meca näha, qs maailma tõukejõux pole mitte EMME TAHAB, vaid SAA INIMESEX.

kaaren ütles ...

Pagan, kui hea teema.
Kas manipuleerimist ei annaks nullida seletamisega, mida sa meilegi pakkusid? Su lapsed saavad juba paljudest asjadest aru, samuti peax mõikama neile jutt, et kõiki tyytuid tegevusi polegi emmele vaja, hoopis olge nii hääd lapsed ja tegelge endaga, et terved & rõõmsad olla, jne jne!
Eakohane olex hambapesu, toakraamimise ning qrgisalati juurde mainida seda, et terved hambad hoiavad lapse terve (katkised hambad riqvad teatavasti kogu ainevahetuse, detailidesse ei lasq), pikemalt magamata laps samuti jääb haigex (närviline, voodissepissiv jne, kergelt tulevad viirus- jm tõved jne), jne. Seda kõike pr Sol teab & ilmselt rakendab ka, aga
Muidugi tuleb seletada & teoretiseerida lastele iga päev pikema aja jooxul, et see kinnistux. Ning võidab see vanem, kes suudab järjekindlam ning nõudliqm olla, võistluse tulemused avaliqstataxe kõige varem 18a pärast. Nn vabakasvatuse, e tegeliqlt kasvatamatuse & sisuliselt hoolimatuse peal liugu laskev lapseomanik ei suuda qaliteecet inimest toota.
Elagu qrjad, nõudliqd ning igatepidi pahad despoodid, kes ei luba lastele lahedat seaelu, elagu meie!
PS. Kasvatamata kasvanud inimeste probleemide hulka qluvad peale harimatuse & isikliq rumaluse, sociaalsete osqste puudumise ning sõltuvuste (vähe tööd, palju mõnu) ka jõhker inimkaubandus ning inimelu väärtusetux muutumine. Tore galerii võimalusi su lastele, eriti tytarde peale mõeldes...

margus kiis ütles ...

Hakkab jälle see pereasjade võõrastele kitumine. Mina, see Teinepool, küll asja just niiviisi ei mäleta aga ei kavatse nüüd ilmarahvale ka seletama hakata.

Sol ütles ...

Pole viga, blogimaailmas oleme me kõik üks suur pere : P
Tegelikult huvitab mind ikkagi see lapse õnnelikkuse vs. eluks ettevalmistamise teema.
"Raske õppusel, kerge lahingus", õeldi kunagi. Kas tegelikult on nii?
Kas ma peaksin TT panema erikooli, kus tal on kerge ja lõbus, kuid mis kasvatab temast abitu ja sõltuva hooldekodu-elaniku?
Või panen ta tavakooli, kus tal on raske ja teised lapsed narrivad, kuid see annab võimaluse kasvada iseseisvaks inimeseks?
Seda võiks kutsuda ka klaveritunni-dilemmaks. Kas vanem, kes nõuab lapselt klaveritunnis/iluvõimlemises/kunstikoolis käimist, surub lapsele oma tahet peale või hoopis teeb talle hindamatu kingituse täiseaks?

Merle ütles ...

Ma arvan, et need kaks poolt peaksid olema tasakaalus. Ma ei oska arvata TT ja tema koolivaliku kohta, ent SL ma panin waldorfkooli selle mõttega, et tema kooliaeg ja -elu oleks rõõmus ja õnnelik, samas, ma usun, et rahulik ja õnnelik ja roosa start valmistab eluvõitlusteks paremini ette kui varakult kaklema hakkamine. Turvaline ümbrus toetab rahumeelset ja loomulikku arengut, jätab koolipõlvest pärit kompleksid loomata ja just seetõttu annab parema stardi. Tegelikkus on muidugi veidi teine, kui ma lootsin ning ka waldorfkoolis on tegelikult asju, mida ma arvasin, et ei ole - narrimist, kiusamist, ebapädevaid õpetajaid jne. Nagu elus ikka. Aga ma usun ikkagi, et see kool on parem kui tavakool. Ühesõnaga, ehkki ma ütlesin alguses, et lapse lapsepõlves peaksid olema tasakaalus nii lapsepõlve nautimine kui täiskasvanu eluks ettevalmistamine, kipun ma siiski kalduma veidi sinna poole, et keskenduda ainult täiskasvanueluks ettevalmistamisele ei ole hea. Sest siis võib suure tõenäosusega ärakaduda rõõmus ja tore lapsepõlv. Lapsed saavad niikuinii täiskasvanuks ja nad õpivad niikuinii selleks oskusi, ilma, et me neid kunstlikult raskustesse lükkaksime (näiteks eliitkooli 1. klassi katsetele, et anda võimalikult hea start ning lunastada sissepääs edukate klubisse) lootuses, et karm eluvõitlus kohe algusest peale lapsukest karastama ja õpetama hakkab. Ma ei usu, et see "raske lahingus" annab parema stardi ja tagab õnneliku ja hakkamasaava iseseisva inimese. Ehk siis, nagu ma SL-i mõned aastad tagasi waldorfkooli pannes tõdesin - ma oleksin pigem nõus maksma täiendavate füüsikatundide eest koduõpetajale, kui selgub, et ta tahaks füüsikuks saada ja seda jääb vajaka, kui hakata maksma lugematute psühhoteraapiate eest, et kooli ajal katki tehtud inimest kokku kleepida ja terveks teha. Paraku, TT puhul ma ei oska hinnata, mis oleks hea, ausalt. Aga oma (võibolla naiivses) usus w-kooli inimeste pädevusse, ma usaldaksin nende arvamust.

Metsamoor ütles ...

Seda saad kahjuks teada siis, kui lapsed on täisealised...

Morgie ütles ...

Mr Kiis, kui sa oma pere asju blogist loed ja seega natuke teise pilguga vaatad, kas sulle endale siis ei tundu, et see postitus on kirjutatud hoopis sulle - kuna rääkimisest teil eriti midagi välja ei tule?

Laste elus on terve rida asju, mida nad peavad tegema, sest "nii on vaja" aga mitte sellepärast, et "emme tahab nii" või "kool tahab nii" vms.

Lastega manipuleerimine on alatu. Lastele ajupesu tegemine on liigagi lihtne.

Morgie ütles ...

aga lapse koolipanekul tuleks meeles pidada sellist asja nagu "lähima arengu tsoon" Nimelt nii lapsed kui täiskasvanud on suutelised omandama informatsiooni, mis jääb nende lähima arengu tsooni, kui aga edastavad teadmised ja oskused on selle tsooni piiridest kaugel, siis ei ole inimene lihtsalt võimeline neid omandama ja teiseks kaob tal siis ka õpihimu, kuna puudub eduelamus.
Et asi selgem oleks, siis - oma last, st umbes 20 kilo jaksad sa üles tõsta, aga oma abikaasat vist mitte - ja kui sind selleks sunnitaks, siis sa katkestaksid selja aga mitte ei areneks.

Morgie ütles ...

"lähima arengu tsoon" on täpsemalt tsoon, mis jääb lapse reaalse ja hetkel maksimaalse potentsiaalse arengutaseme vahele.

Merle ütles ...

Mh, mina küll ei oskaks oma lapse lähima arengu tsooni määrata, teoorias see võib tunduda igati loogiline ja kasulik nipp, ent praktikas ... Ja siis oleks vaja hinnata ka potentsiaalset kooli sellest vaatenurgast, et millist potentsiaalset arenemisvõimalust ta pakub lapsele, kuidas seda teha?
Mina arvan, et laps arenemises ja õppimises on suurim roll inimestel (ehk siis õpetajatel), kellega ta kokku puutub, eriti algklasside osas ja inimliku faktori potentsiaalselt pakutava arendamisvõimaluse hindamine on kõrgem pilotaaž või suisa võimatu.

Morgie ütles ...

Ei ütlemise oskust aga peetakse tänapäeval oluliseks kunstiks igasugustes inimsuhetes.
Seda õpetatakse eraldi koolitustel lausa:
http://www.kuidas.ee/223/kuidas-ei-oelda

Lastele mõeldud vägivallaennetuse programmid sisaldavad samuti ei-ütlemise koolitust lausa jahmatavas mahus.

Aga kuidas laps saab õppida õiges kohas ei-ütlema, kui ta vanemad seda oskust ei valda?

Sol ütles ...

Mõtlesin natuke järele. Mul on oma kolme temperamentse, lärmaka ja kangekaelse tütre kasvatamisega raske toime tulla.
Pidevalt on tunne, et ma olen saamatu ema. Mul oleks vaja, et vähemalt nende isa oleks endas kindel ja julgeks reegleid teha, mitte lasta lastel endale pähe istuda.
Eriti keeruline on Piretiga. Tema on pärinud sellesama kohutava kangekaelsuse ja omajonniajamise, mis on nii minul kui mu emal ja vennal. Parem, kui ta kohaneks võimalikult vara sellega, et alati ei saa oma tahtmist, jonni nii palju, kui tahad.
Praegu tantsitab tüdruk isa oma pilli järgi nagu heaks arvab.

Sol ütles ...

Ja muidugi, vanemad ei peaks üksteist ja kummagi kasvatusmeetodeid vähemalt laste juuresolekul kritiseerima.
Mu ema pole just supervanem, aga vähemalt pole ta minu isa kohta minu kuuldes ühtki paha sõna öelnud. Selle eest on põhjust tänulik olla.

Morgie ütles ...

noh võibolla aitaks teid nn seadustekogu koostamine.
kui mr Kiis nõustub väitega, et mingid piirangud ja reeglid on vajalikud ja kui ta nõustub selle kallal tööd tegema, siis istuge maha ja pange kirja nn koduse elu reeglid.
Kahekesi. Põhjendatult. Ja edaspidi tuleb neid reegleid kahekesi koos järgida, aga mitte, hm, ajada vajadust neid järgida teise lapsevanema tujude kaela.

kaaren ütles ...

Me pole võõrad.
Q Pr Sol saax neid asju kodus vabalt rääkida, siis ta ei qrdax seda meie specialistide kolleegiumile;) seega, kriitika "võõrastele kitumise" kohta pole asjakohane. Haige pöördub ju ka arstile ning tappasaanu policeisse, mitte ei jää koju põdema, kartes "kitumise" pärast.
Muide, koduvägivald, pedofiilia jm nõrgemate vastu suunatudn qriteod olidki pikka aega mahavaikitud põhimõttel, et ohver on alati ise syydi ning pealekaebamine on suurem qritegu q vägivallatöö ise. Saage yle, fallokraadid!

mr. kiis ütles ...

Tegelikult polnud mingit teise vanema arvamuse kritiseerimist ja ei tea mida veel, Sol lihtsalt tõlgendas ühte (kordan, ühte) minu lauset (see lause kõlas nii: "Ta vist karjub niiviisi sellepärast, et talle ei meeldi, et sa talle oma tahtmist peale surud") nagu talle parajasti meeldis ja sellest kogu see postitus.

Aga selline kitumine tähendab lihtsalt seda, et mul on edaspidi mitme siin hoolega sõna võtva persooniga edaspidi vägagi ebamugav suhelda, sest ma ei tea mida kõike jubedusi on minu kohta kusagil mujal räägitud.

Morgie ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Morgie ütles ...

Ahjaa, ma lihtsalt teadmiseks ütlen, et mind eriti ei liiguta ega loksuta, kas sa tunned ennast minu juuresolekul ebamugavalt või mitte.

Aga - millisesse kooli ja mispärast tuleks Tiia-Triin sinu meelest panna? Millised peaks olema laste kodused kohustused? Mis kell peaks - ja kas üldse peaks - lapsed magama minema? Jne. Räägime asja sisust, oleks huvitav.

Karuema ütles ...

Mina olen näinud, et Sina Sol oskad väga hästi oma (ja teiste lapsi) õnnelikuks teha ja ka reegleid eirata, kui see tundub õige. See ju tähendab, et Sa ei käitu automaatselt vaid hindad oma käitumist ning sobitad seda. Ja see ongi mu meelest laste kasvatamisel tähtis, et tuleb hinnata olukorda ja konteksti, kui ikka on õhtu ja lapsed väsinud siis on normaalne, et nad kisavad magama mineku peale ja siin ei aita muud kui rutiini kujundamine igal õhtul. A kui laps karjub valust näljast või haigusest, siis saab vanem valida ka vastava käitumise, mis esiteks leevendaks häda ja oleks kindlasti ka lohutavam. Ehk ongi võlusõna ikka see kuidas te mõlemad laste olukorda hindate, hr Kiis appikarjena ja Sina unekisana. Kui siia lisada veel varasemast kogunenud pinged sarnastest situatsioonidest ja väsimus-magamatus, siis on ikka üsna plahvatusohtlik kokteil.

Hoolimist ja teineteisemõistmist ning hubaseid õhtuid üksteise ja veiniklaasiga:)

Kallid!
PS ikka ootame teid külla :)

Sol ütles ...

Teema on ikkagi laste kasvatamisest, sellega seotud valikutest ja dilemmadest. Kuidagi egoistlik on tunda muret ainult oma isikliku imidzi (hüpoteetilise) kahjustamise pärast.

Morgie ütles ...

laste kasvatamine on sisuliselt kodune õppetegevus, moodne pedagoogika väidab, et iga õppetegevuse juures tuleb kõigepealt paika panna eesmärk, niisiis -
mis on mr Kiisi eesmärk oma laste kasvatamisel?
Sol enda eesmärki juba tutvustas.

Teine samm on valida eesmärgile viivad vahendid, mis sobivad konkreetse lapsega individuaalselt ja see on antud juhul üsna raske pähkel, kuna, mulle tundub, et TT tasemega lapsele pole nagu eriti sobivat valikut - on ainult kas oluliselt nõrgema tasemega või kardetavasti mitte jõukohased valikud. Olen ma õigesti aru saanud?

Õigel ajal magama minek ja oma mänguasjade koristamine on aga Soli kahele vanemale lapsele juba teatud määral jõukohased, niisiis, kas selliste nõudmiste esitamine vastab või ei vasta soovitavale eesmärgile?

kaaren ütles ...

kõik ongi juba ära öeldud, nii lapse arengu, elux ettevalmistamise tähcuse q ka selle taustal omaenda immica yle murecemise veidruse yle. Järgmine kysimus: mida teeb situacioonis edasiliiqmisex see, kes on proleemi teadvustanud? Ning ylejäänud, sest olukord muutub ju ka nende jaox?

Morgie ütles ...

no ei ole, Teine Lapsevanem pole siiski veel kirjeldanud oma eesmärke ja nägemusi lapse kasvatamise vallas. Ses mõttes on ligi pool asja veel ütlemata.
/ootab huviga/

Sol ütles ...

Jäädki ootama,tupsuke. Selge seisukoha võtmine tähendab ju kahjuks ka vastutuse võtmist. Kes see ikka vastutada tahab.
Mina küll ei tahaks, oleksin parema meelega ise ka padjasõda mängiv seaisa Uuno ning jätaksin raske kasvatus- ja hoolitsustöö kellegi teise teha.
Ja, lisan enesekriitiliselt, Teine Vanem ei julge minuga otsesõnu vaielda. Sest lauset "pead sa neile oma tahet peale suruma" võib mõista ka "pead sa MULLE oma tahet peale suruma?"
Niisiis, vastuseks Kaarnaprouale: mitte midagi me ei tee, kõik läheb vanaviisi edasi.
Aga me oleme vähemalt rääkinud. Ja ilmselt räägime edaspidigi ning võibolla meil õnnestub lapsed ilma suuremate kahjustusteta üheskoos üles kasvatada.
Lootus sureb viimasena, armastas üks koolivend ikka öelda.

Morgie ütles ...

Mis siis ikka, kui inimene ei taha oma eesmärke sõnastada, peab ta leppima sellega, et need sõnastatakse tema eest. Loodus tühja kohta ei salli, etc.

Morgie ütles ...

Postituse peakirja kohta tuletaksin veel meelde, et meie kui haritud inimesed, peaksime ju teadma, et hoopis oskamatus vajadusel EI öelda, võib olla eluohtlik.