reede, 29. juuli 2011

Suvekaleidoskoop 2 ehk hüljatud lapsed

Laagrikasvatajana alustasin ma 13 aastat tagasi ja 5 suvega nägin ja õppisin palju. Toonane noor põlvkond, praegu kahekümnendates eluaastates, olid rahutud, kohati vastalised ja agressiivsed lapsukesed. Pole ime, sündisid nad ju rahutute kaheksakümnendate lõpus - üheksakümnendate algul.
Praegune noor sugupõlv aga on imestamisväärselt rahulik, vagur, hästi kasvatatud ja laitmatute kommetega. Aga oma õigusi nemad teavad ja julgevad nende eest seista. Vabaduse lapsed, kohe näha.
Selle laagrisuve eripära oli tohutu koolieelikute hulk laagris. See tekitas vastakaid tundeid ja ma ei teagi, mis seisukohta võtta.
Meie laagril, erinevalt teistest, ei ole vanusepiirangut kirjalikult määratud. Seega võib vastu võtta kasvõi imikuid- Samas – ikkagi spordilaager, kogu olemine ainult telkides, ühtegi ehitist ei ole, ümberringi sügav vesi ja ussisoo ümberringi, pilvedena sääski ja pöidlasuurusi parme. Pluss range päevakava, varahommikune äratus, pikad söögivahed, mis täiskasvanulegi raske kannatada jne. Üks mu sõber rääkis, et 9-aastaselt esmakordselt laagrisse tulles oli tema kõige pisem laps laagris. Sadas vihma, telk sai märjaks, kõik kaasavõetud riided olid märjad ja porised, söök harjumatu, kõht pidevalt tühi, külm. 15 päeva ema-isata kodust kaugel oli väikesele lapsele väga pikk aeg…
Kohe laagrisse saabudes pandi minu telgi taha üks suur telk, mida laagrirahvas hakkas muumimajaks kutsuma. Seal elasid 11-ja 9-aastane poiss ning nende pisike 6 aastane õde. Õige pea läks 11-aastane koju ja tema asemele jäeti laagrisse omapead 4-aastane vend. Nende vanem õde, 13, elas eraldi telgis ja varsti selgus, mispärast.
Esimese nädala lõpul kontrollis laagri arst telke. Lapsed, eriti väiksemad, unustavad tavaliselt oma märjad riided kuivama panna ja need lähevad telginurgas puntras hallitama, rääkimata toidukraamist, mis lapsed telki, madratsi alla või kottidesse unustavad. Muumimaja aga oli tõeline vapustus. Selgus, et kuuene ja neljane olid igal öösel alla pissinud, kuivi magamisriideid neil ammu enam ei olnud ja kogu telk haises rõvedalt. Kuidas need lapsed seal üldse magada ja olla said…?
Ühiste jõududega koristasid kasvatajad telgi ja panid madratsid-tekid kuivama. Aga pesumasinat meie laagril ei ole ja telk haises päris võikalt kuni laagri lõpuni. Nende kasvataja istus igal öösel üleval, sest 4-aastast tuli pissitada kell 00.30 ja 6-aastast kell 3.30. Laagris on ainult räpased kuivkäimlad, mida täiskasvanulgi ebamugav kasutada ja need asuvad telkidest kaugel, otsapidi metsas. Pikk ja hirmutavalt pime tee väikese lapse jaoks öösel tualetti minna. Pole ime, et neid pisikesi allapissijaid rohkemgi oli.
Seejärel jättis üks ema oma 3-aastase poja laagrisse vanema õe hoida. Õnneks küll ainult nädalavahetuseks ja see tüdruk hoidis oma venna väga hästi ära, aga siiski.
Koolieelikutel on laagris raske. Nii väikesed lapsed peaksid päeval magama. Eriti laagris, kus äratus on vara ja päev läbi rahmeldatakse värskes õhus ja vees.. Õhtuks olid põnnid hullemad kui zombied. Laagri ainuke pesemisvõimalus on telksaun, kus on suur ja raskelt käiv kuumaveekraan, millega ma isegi ennast mitu korda kõrvetanud olen. ja söömiseks välisöökla, kus tuleb, kuumad kausid käes, suuremate laste vahel tõugelda ja omale mõne viltuse ja logiseva laua taga koht välja võidelda, sellal, kui parmud-sääsed sind vihaselt purevad.
Siis jäeti üks neljane tüdruk oma rõõmsate varateismeliste tädidega. Tema murdis juba teisel päeval jalaluu ja läks koju tagasi. Õnnetusi võib muidugi igal pool juhtuda ja jalaluu võib laps murda ka lasteaias, kodus või kus iganes, aga üldisel foonil tundus see õnnetus kurjakuulutav.
Kõige patusem lapsevanem olen ma ise, sest laagri noorim laps oli PR, minu enda üheaastane. Ühe kasvataja laps oli 2 ja minu PI 5. Aga nemad olid siiski emmedega, mitte üksi. Ka üks isa oli omale aega võtnud, et 5- ja 7- aastaste poegadega 2 nädalat laagrielu nautida.
Ükshaaval võttes on väikesed lapsed laagris väga tervitatav nähtus. Sõbralik laagripere hoiab krapsaka kuuese või isegi neljase ära küll. Aga korraga oli terve laager väikesi lapsi täis ja keegi ei teadnud õieti, kes peaks mudilaste eest hoolitsema. Kasvatajad olid tulnud ikkagi laagrikasvatajateks ega tahtnud sugugi mingeid sõimetädi kohustusi täita. Seda enam, et tingimusi väikeste laste hoidmiseks ei olnud. Mänguasju, pissipotte, päevaund, pesukausse, hoidjatädisid ja turvalist ümbrust pole purjelaagris kusagilt võtta.
Viimaseks kolmeks päevaks visati laagrisse õde-venda, 7-ja 5-aastased. Vanemad kiirustasid minema ja õhtul selgus, et algav öö on lastele üldse esimene elus telgis magada.
Päeval on laagris lõbus, päikseline ja helge. Aga kes vähegi telgis maganud, see teab, kui jääkülmaks võib vastu koitu minna ja kui pime on teekond läbi öise laagri metsa WC-sse.
Need 2 õnnetut pisikest olid küll täielikus šokis ja hädas. Nad kartsid telgis magamist, välikempsu ja ujumist.
Hommikusöögist lõunani mängisid õde-venda kahekesi tuhahunnikus, lõunasöögist õhtuni aga porilombis. Võib-olla on see linnalaste jaoks tõesti haruldane ja eksootiline ajaveetmise võimalus, aga ma arvan, et nende vanemad kujutasid laagrilõbusid teisiti ette. Viimasel päeval kakas väike tüdruk, kes ilmselgelt kartis kuivkäimlas käia, ühe laagris suvitanud rikkuri telgi ette piraka junni ja sellest tuli suur pahandus.

18 kommentaari:

Merle ütles ...

Jõudsingi ära oodata Su laagrimuljed! Mõtlemapanev on see, mida Sa kirjutad väikestest lastest laagris ... Me just tulime telkimast, seega on mul väga selgelt veel meeles see ebamugavuse tunne, mis saabub pimeduse ja rõskusega, niisketest asjadest telgis rääkimata. Ja meie telkisime ainult 2 ööd.

Fideelia ütles ...

OMG! Nuta või naera. Sellised sõjatingumused ikka mudilastele ei sobi ja vanematest, kes oma lapsed üksi säärasesse laagrisse jätavad, ei saa ma hoopiski aru. Milleks nad üldse lapsed tegid, kui nad neid niiii vihkavad?

Aki ütles ...

Neljasel jalaluu murdnud lapsel oli laagris 4 tädi, neist 2 kasvatajad.

Fideelia ütles ...

tähtis pole tädide hulk vaid kvaliteet! :)

kaaren ütles ...

Minge p.rse, maivõi. Organiseeritud lastelaagris selline sociaalporno, 21. sajandi euroopa riigis on enam q veider. Eriti Aki kommentaari valguses. Vbl aga on mul lihcalt hale syda & lapsi peabki kohtlema nagu loomi???

Morgie ütles ...

Ma ei saa tõsiselt aru lapsevanematest, kes oma lapsed niimoodi laagrisse viskavad... Kui see laager pealegi täiesti ilmselgelt ei ole väikelastele mõeldudki. Kui seal pole tingimusi, personali, jne. Isegi heade tingimuste korral (sama, mis lasteaias, eksole) ei jätaks ma kolmeaastast ilma kindla ja usaldusväärse turvaisikuta mitmeks päevaks. Ning 12aastane pole kindlasti mitte see, kes oma nooremate vendade-õdede pissitamisega ja täiskohaga hooldamisega toime peaks tulema üldse. 12 aastane on ise alles laps. Hea kui enda asjadega toime tuleb.

Tõepoolest, kas lapsevanematel on oma lastest täiega savi?

Morgie ütles ...

Kusjuures, ise ma läheksin oma lapsega täitsa vabalt telkima ja matkama, ma lihtsalt arvestaksin, et iga hetk võib tekkida vajadus alla anda, telk kokku pakkida ja koju sõita. Ja mina olen lapse ema, ma tunnen teda, tean, milline ta on, mida peab silmas pidama, kui soojalt riidesse panema, jne.
Kui lapse isa hoida jätan, siis ma tean, et ka tema tunneb oma last ja on võimeline kriisiolukorris vähemalt üle küsima, mis teema on. Ja tema sugulased samamoodi.

Aga jätta laps ööpäevadeks võõrastega???? Võõrasse ebaturvalisse kohta? Kus neil pealegi ei ole ju tegelikult midagi teha - või olid seal laagris spets 3-4aastastele mõeldud pisipurjekad ka olemas??? Einoh, mõnel lapsevanemal näikse küll lapsi ülearu olla, kui lubate arvamust avaldada. Vaesed lapsed.

Lendav ütles ...

Nii umbluu ema, nagu ma olengi, ei suuda ka mina ette kujutada väikeste laste kodust telkima saatmist võõrasse seltskonda. Pealegi purjelaagrisse? Kus on minu arusaamist mööda läheduses vesi? Kes vastutab, et mu lapsed, kes sellises vanuses veel ujuda ei oska, muuseas ära ei upu?

Olen oma eelkooliealiste lastega laagerdanud, aga mitte neid võõrasse kohta maha jätnud... Ei suuda ette kujutada.

Praegu on mu lapsed päevi omapead, sest ma olen pidevalt tööl või tööl. Aga enamasti olen 2 km raadiuses ja vanaema käib vähemalt korra päevas siit läbi, on ka muul ajal telefonikõne kaugusel. Ja nad on omas kodus. Ja nad on juba üsna suured, saavad ööpäeva (või vajadusel ka kaks) ilma minuta hakkama küll.

Sol ütles ...

Organiseeritud lastelaager tähendab 7-18 aastaste tavaliste laste vajaduste järgi organiseerimist. Elu ja praktika on näidanud, et 1-2 koolieelikut või erivajadusega last on võimalik ära integreerida ja siiani on sellega ka kenasti toime saadud. Mäletan, et kunagi oli üks vaimupuudega poiss koos emaga. Ja üks päris suur vaimupuudega noormees ilma vanemateta.
Mõni 5-6 aastane on samuti olnud, aga vanemad ilmselt ei aimagi, kui raske nende väikesel lapsel üksinda on.
Kasvatajad võivad ju olla hoolivad ja isegi tädid, aga nad ei saa oma päevatööd tegemata jätta. Rääkimata sellest, et laagrikasvatajalgi on õigus öösel puhata, mitte ridamisi lapsi pissitada ja hirmunud mudilasi lohutades telke pidi viselda.

Sol ütles ...

Fideelia, peale 10 aastat raskete peredega töötamist olen ma kogenud, et absoluutselt iga vanem tahab oma lapsele parimat. Mitte ükski vanem ei vihka oma last.
Aga kui põhjusi otsida, siis...
Ma arvan, et me elame väga turvalises ja hästi ära korraldatud maailmas. Inimesed on harjunud, et kõik on hästi korraldatud, turvaliseks tehtud ja ohutu.
Lasteaias vastutavad kõige eest kasvatajad, koolis õpetajad, mänguväljakul haldaja ja nii edasi. Alati on keegi, kes on meie eest kõik riskid kõrvaldanud, ohud läbi mõelnud, turvalisuse taganud. Vanematel ei tule pähegi, et mõni koht võib olla lapsele ohtlik. Et võib olla ka kohti, kus keegi ei mõtlegi nende lapse eest vastutust võtta. Et on kohti, kus polegi võimalik turvalisust tagada ja vanem peab endale aru andma, kui palju ta oma lapsega riskida julgeb?

Morgie ütles ...

Ma saan ka aru, et antud juhul ei olnud tegemist siiski mitte lastelaagriga, vaid purjelaagriga...

ainukeseks lahenduseks näib olevat kehtestada tulevaseks aastaks vanuse alampiir ja nõue, et väikelapsed tohivad laagris olla vaid täisealise personaalse tugiisikuga. Ja laagri korraldajate ainuke viga oligi see, et nad ei taibanud PURJElaagrit korraldades sellist nõuet kirja panna.

kaaren ütles ...

Organiseeritud lastelaager tähendab ka seda, et EI jäeta pisikesi lapsi nädala(te)x omapead võõraste inimeste, hirmu, kylma, nälja ning omaenda väljaheidete sisse. Mulle oli kõige ebameeldivam lugeda asjaolu, et selline olukord kestis & kestis, keegi ei suutnud väikestele paremaid tingimusi luua või siis lapsed koju tagasi saata. Mulle tulevasd siis alati meelde mu naabrid, kes avalikult väidavad, et laps peab teadma, kui kibedad on vits & nälg jms, ning et probleeme ei lahendata, vaid oodataxe, kuni tuleb uus & põnevam probleem.
Mis puutub laste armastamisse, siis lapse eest hoolicemine on oluline osa tema armastamisest. Kui laps on (nt probleemses peres) ilmselgelt hooleta & kannatab sihilikku vägivalda vm vanemate kontrollimatuid tujusid, siis pole see mingil juhul armastus, vaid mingi muu ning mitte kuigi terve & armastav, irw, nähtus.

Morgie ütles ...

Tänapäeval näikse kuidagi massiliselt levima arusaam, et laste eest vastutab ükskõik kes, mitte aga lapsevanem... Minu meelest on normaalne, et isegi, kui laagri lepingus on väikelapse hooldamiseks vajalikud tingimused kirjas, siiski lapsevanem käib ja vaatab asja üle, saab teadlikuks, ja mis põhiline - instrueerib ka oma last. Samamoodi nagu lasteaeda minnes räägib lapsevanem lapsele, mis teda ees ootab, ja kuidas käituda.
Ja sama normaalne oleks minu meelest, et LAPSEVANEM tunneb huvi oma lapse vastu, kes laagris, ja küsib, kuidas tal läheb ja reageerib, kui vaja.

Morgie ütles ...

Ah, ja vähe sellest, et vastutab ükskõik teine, aga mitte lapsevanem... lisaks sellele kiputakse vastutust asendama diagnoosiga, see on väga trendikas. Nagu näiteks... Mitte ma ei ole häbelik, vaid mul on sotsiaalfoobia. Mitte mina ei ole jätnud oma last kasvatamata, vaid mu lapsel on diagnoos. Mitte mina ei armasta ülemäära seksida, vaid ma olen seksisõltlane, see on diagnoos. Jne. Diagnoosiga vabandatakse välja kõik isiklikud ebakõlad. Nagu ütles Frank Fured oma intervjuus möödunudnädalasele Areenile - "ega see ei tähenda ainult meditsiinilist silti, vaid palju rohkemat: inimestelt aktiivsuse äravõtmist. /.../ Ma ei ole ise oma tegude autor. Sellised mõtlemisviisid on praegu väga mõjuvõimsad"
Soovitan lugeda, hea intervjuu on. "Hirmu suured kõõrdsilmad". Usun, et ekspress on enamuses raamatukogudes ka olemas, netiartikkel on kahjuks tasuline.
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/hirmu-anatoomia.d?id=50276045

Ohtlik trend, asetada vastutus oma elu eest väljapoole ennast.
Aga sugugi mitte enneolematu, muide.
Vanasti aeti need asjad jumalate ja deemonite kaela, nüüd selgitatakse teaduslikult, aga vahet pole. Üks religioon kõik. Noh, ja kuna teadus on kõikvõimas ja kõik eriharidusega inimesed tema preestrid, siis ilmselt vist ongi loogiline eeldada, et purjelaagri kasvatajad peavad oma volitatud kõikvõimsuses olema suutelised kasvõi sünnitust vastu võtma, ise sealjuures vastsündinule kolmel häälel Mozarti lauldes...

Sol ütles ...

Iga väikelaps oli siiski eraldi juhtum ja neid ei saa päris ühe mütsiga lüüa. 4 ja 6aastane, kes oma väljaheidete sees magasid, ei kannatanud üldsegi külma, hirmu ega nälja käes. Üleväsimuse käes küll. 4-aastane õnnestus enne laagri lõppu koju saata, ehkki kasvatajad pidid nuiama suvalisi laagrist Tartu poole sõitvaid inimesi, et need väikese ilma turvatoolita poisi oma autos koju viiksid. Vanemad ei suvatsenud järele tulla. Õnnetud õde-venda olid laagris ainult 3 viimasel päeval, seega kestsid nende piinad suhteliselt lühikest aega. Ülejäänud koolieelikud olid vanemate või õdede-vendadega ja ikka lühemat aega. Kui on teada, et mõne päeva pärast saab laps koju, siis ei hakka ju vanemaid järele kutsuma, vaid püüad kuidagi hakkama saada.

Sol ütles ...

Ent olgu need kurvad lood õpetuseks. Järgmisel aastal võivad koolieelikud laagris osaleda ainult koos täisealise pereliikmega, kes siis ka hooldab ja vastutab. Koolieelikute (öö)päevaringne hoid käib teise tariifi järgi ja teistes tingimustes, kui spordi-ja telklaager keset ussi-ja sääsevõsa sügava vee ääres.

kaaren ütles ...

/Iga väikelaps oli siiski eraldi juhtum ja neid ei saa päris ühe mütsiga lüüa. 4 ja 6aastane, kes oma väljaheidete sees magasid, ei kannatanud üldsegi külma, hirmu ega nälja käes./-osundus Soli kommist.
Jah, nii see on. Mul on laps, keda ma oma kodus pea iga öö pissitan (peldik õues), sest ta kardab pimedat. Kõik mu lapsed kardavad pimedat, seepärast ma arvasingi, et teised ka. Hirm kuulub võõrsil ööbimise juurde, märjad riided & yleväsimus annavad pideva rõveda kylmatunde ka täiskasvanule.
Aga see kõik on ainult detail, kes millega mida mõtles ning mida arvas (mina, kõrvalseisja nt). Olulisem minu ääretutest tarqstest:) on, et kõik õppisid juhtunust ning järgmisel aastal korraldataxe asjad juba paremini, nagu Sol kirjutas. Ma olen yxjagu viletsust nääinud, haistnud, maitsnud ning selle kirjeldused panevad mind väga kaasa tundma, et kuidas, meie, suured, ei mõista väikeste muret, umbes nii.

Morgie ütles ...

antud juhul siiski pigem, et kuidas oma vanemad saavad oma lapsed niimoodi jätta...
lisaks veel see, et vanematele lastele pannakse kohustus nooremaid hoida - ei ole normaalne, ka koduseinte vahel, ammugi mitte sellises laagris.
Noh, jälle jäi artikkel ette:
http://naistekas.delfi.ee/perekond/vaikelaps/vanem-laps-ei-pea-noorema-eest-vastutama.d?id=55204246