laupäev, 25. veebruar 2012

Poliitiliselt korrektne nädalavahetus...

ehk  eeskujulike kodanike näidisnädalavahetus on meie perel. Üleeile käisime pidulikult in corpore paraadil. Meie, vaesed agulikaltsakad ja rämpsintellektuaalid, riigivõimu kallal näksijad ja ühiskondliku moraali õõnestajad, seisime tee ääres ja ümisesime hümni kaasa, lehvitasime kodutütardelt saadud sinimustvalgeid lipukesi ja nähes tuttavat 6-pojalist peret, möiratasime tervituseks "Elagu Eesti!!!" 
Kodus sõime iseseisvuspäeva piduliku lõunasöögina hapukapsaid seapraega ja torti ning õhtul vaatasime telekast presidendi vastuvõttu. Õhtu oli väga sulnis, kuigi minuga juhtus üks ehmatav ja piinlik äpardus, millest ma ealeski, eluseeski mitte kellelegi ei räägi. Peale MK, kes nagunii seal kõrval oli ja kõike pealt nägi.

Täna käisime lastega Lõunakeskuses ninakarusid ja muid loomi vaatamas ning Kassitoomel kelgutamas. Piret ja TT on Kassitoomest kohutavalt vaimustatud, kuigi meil on oma tänavas ka täitsa ägedad kelgumäed. Aga Kassikal on palju teisi kelgutajaid, lapsed kilkavad ja muusika mängib. Ma ei mõista alati inimesi, kes hindavad üle kõige  looduskauneid, kuid samas  inimtühje paiku.
"Ma tean ühte hästi ilusat ujumisranda, kus mitte keegi mitte kunagi ei käi" või "Ma tean ühte mäge , kus saab täitsa üksi kelgutada ", on ülikõvad argumendid.
Teatud tegevuste jaoks on privaatsus muidugi hea, aga ma ei tea, kas kelgutamine nende hulka kuulub. Ma mäletan oma lapsepõlve üksildasi kelgumägesid, kus polnud peale 6-aastase minu eales ainsatki hingelist. Ja roostes jalastega raudkelku, millega ma üritasin püüdlikult kõigepealt mäest alla ja siis jälle tagasi üles ukerdada.
Kassitoomel oli kohutavalt lõbus, kõige enam MK-l, kes vihkab perekondlikke üritusi, paraade ja kelgumägesid ning lastega mängimist. Ta oli viimane, kes mäelt lahkus, olles suurest mõnust saatanlikku naeru lagistades alla kihutanud kõigist hüppekatest.
Kui me nüüd pühapäeva hommikul kirikusse ka läheks, siis võiksime ilmselt taotleda Ideaalse Eesti Pere teenetemärki.  Kuid ei maksa ennast petta, hundist ei saa taimetoitlast ja meist normaalseid inimesi.

Ja kuna meie koju saabus täiesti ootamatult kausitäis juuretist, siis võibolla proovin ma täna isegi leiba küpsetada.
Maivõi, mul tekib juba täielik kognitiivne dissonants!!! Mis toimub, kas ma olen teise dimensiooni sattunud???

9 kommentaari:

margus kiis ütles ...

... ja mina olen jälle kalk ja ülbe Mr. Kiis.

Sol ütles ...

Ah jaa, sa millegipärast vihkad seda hüüdnime. Parandasin ära ja oled nüüd vana hea ja igav MK edasi : )

notsu ütles ...

Inimtühja ranna võlust saan ma küll aru: saab rahulikult paljalt ujumas käia, ilma et peaks kartma, et keegi politsei kutsub. Või isegi kui ei taha päris paljalt käia, siis häbelikumal inimesel on ka poolpaljalt siis julgem olla, kui pole palju pealtvaatajaid.

Inimtühja kelgumäge tahetakse kah võib-olla häbelikkusest. kui on näiteks halbu kogemusi sellest, et hakatakse norima kelgu, riiete vms kallal. Isegi kui enamasti tegelikult ei hakataks, piisab ühest kogemusest, et edaspidi kardaks inimesi.

Fideelia ütles ...

irw, hea postitus. :D las ma arvan, mis sinuga piinlikku juhtus: eilsest sky plusi "naisteka" halva seksi teemast aetuna pakun, et leidsid oma genitaalidelt nuudli.

Sol ütles ...

Ütleme siis nii, et ma ei mõista snobismi, millega rahvarohked lõbustused automaatselt labasteks ja nõmedateks tembeldatakse.
Mulle meeldivad ka inimtühjad paigad, näiteks üksildased metsajärved või mööda soid ja heinamaid suusatamine, aga see ei tähenda, nagu ei võiks ma samamoodi nautida massilõbustusi nagu avalikus rannas käimine või lapsi paksult täis kelgumägi.

Sol ütles ...

Ähh, Fideelia, oleks mul sinu mured ; ))) Ei, ma mitte ei leidnud, vaid hoopis kaotasin midagi : (((

Metsamoor ütles ...

Juuretis... Sa pole ainus, kes loo lõpuks dissonantsi koges... Muigvelsui küll, aga siiski:)

margus kiis ütles ...

Laglel ikka hinge peal see 1999 aasta juhtum, kui mul polnud mingil hetkel tuju koos tema sõpradega Kassitoomele möllama minna. Sealt see mantra, et mulle ei meeldi Kassitoomel kelgutada.

Sol ütles ...

Mina ei mäletagi sellist juhtumit, seda enam nii pikkade astate tagant! Kellel siin õieti halb mälu pidi olema?
Oli kuidas oli, 2012 aasta kelgutalve võib igatahes õnnestunuks lugeda : )