pühapäev, 29. aprill 2012

Vähem möla, pikem samm

... ehk enne mune, siis kaaguta, võiks olla meie selleaastase Võhandu Maratoni moto. Nüüd on siis Suur Tegu ära tehtud, jõudsime esimese naispaatkonnana kogu Võhandu maratoni ajaloo jooksul tõepoolest finisisse välja.
Mu sõber R ütleb, et kõik tema elu hullumeelsemad ettevõtmised on minuga seotud, alasti ümber Toomemäe jooksmine näiteks ühel mälestusväärsel suveööl ja 100 kilomeetri mahasõudmine üheainsa päevaga... nojah, möödunud aastal läks see küll natuke nihu, sest katkestasime 20 kilomeerit enne finišit, aga sel aastal jõudsime me  sinna tõepoolest, olles peaaegu 19 tundi järjest lakkamatult mõlasid (mõlgasid, mõlgu?) välgutanud. Sama vägitükiga sai  hakkama ka mr. Kiis, kes tõestas ühtlasi veelkord vana tõde, et kolm on kohtuseadus. Need, kes 2 eelmisel aastal mr. Kiisi  kallal katkestamiste, paadivaliku ja koses ümberkäimise pärast ilkusid ja tänitasid (jajaa,  needsamad inimesed, kes mitte-kunagi-teiste-hobisid-ei-mõnita), on nüüd mornilt vait.
Aga selliseid asju ei tehta teiste jaoks. Hullumeelseid asju teevad inimesed ikka ja alati iseenda jaoks, sellepärast et maratonil käimine on rõõm, põnevus, nauding ja eneseületamine. Ekstreemsport on  võimas tajuavardaja ja kuigi äärmiselt tervistkahjustav ja eluohtlik, on see millegipärast täiesti legaalne.

Kohe algusest saime me väga hea stardi ja kihutasime oma raftiga uljalt minema, nagu surm ja hukatus. Järgmised 3 tundi olid sula nauding, sest oma kajakkide ja kanuudega ujus mööda sadu ja sadu ilusaid, noori ja heas sportlikus vormis mehi, kellega sai lõpmatult nalja heidetud ja lobajuttu aetud. Kus mujal peale maratonide veel sellist meeskontsentratsiooni leida on?
Mingil hetkel kihutas oma kanuus mööda T otsekui veejumal Poseidon, juuksed lehvimas ja habe veepritsmeis ja heitis liigseid sõnu tegemata meile koti veekindlate kinnastega, mida ta eelmisel õhtul oli lubanud hankida. Arvestades, et hommikul alustas  Võrust maratoni umbes 1000 inimest, kellel kõigil veekindlaid kindaid hädasti vaja, siis on raske ette kujutada, kust ta need välja võttis, aga T on sõnapidaja mees. Mida lubab, seda teeb.

Päev kulges suurepäraselt. Mr. Kiisi kaotasime küll kohe alguses silmist, aga ma lohutasin ennast sellega, et mu abikaasa on täiskasvanud mees, üksi kummipaadiga 100 kilomeetrit maha sõita oli tema enda kindel soov ja vaba tahe, ta teadis, mis teda ootab ja mina võin rahulikult ja täiesti isekalt pingutada OMA meeskonna võidu nimel.

Ma olen seda elus nii palju kordi kogenud, aga ikka ei õpi ära. Iga kord, kui ma kohtlen oma abikaasat nagu täiskasvanud meest, kes saab suurepäraselt kõigega hakkama, täpselt nii lähebki.
Ja iga kord, kui ma võtan teda nagu nõrka ja abitut lapsmeest, keda peab aitama ja kaitsma, lendavad asjad totaalselt pekki. Ükskord me pidime ühel kontserdil kokku saama. Ma ei julgenud saali minna, sest kartsin, et ilma minuta ei leia Kiis õiget saali ja õiget ust üles. Seisin nagu loll mingi 40 minutit ukse taga, pidulik kleit seljas ja kontsert sees muudkui käis ja käis. Kui ma lõpuks sisse läksin ja esimese asjana rahulolevalt saalis istuvat mr. Kiisi nägin, sain nii maruvihaseks, et äigasin talle saalitäie rahva ees piki pead. No kas on maailmas olemas haigemat naist kui mina?

Maratonipäeval aga paistis päike ja Võhandu  käänutas ja väänutas, kohises ja mühises, sillerdas ja kilgendas nagu üks tujukas naine.  Kui me raudteesilla alt läbi sõitsime, tuli just samal hetkel rong, üks väike lind sirtsutas K-le pähe ja see, et S oksa külge kinni jäi ja vette kukkus, tundub tagantjärgi tühise pisiasjana.
Maratonil osalemiseks ei ole vaja raudset tervist ja treenitud lihaseid. Murduvad ja väsivad need, kelle psüühika vastu ei pea. Vaimujõud on see, millega tegelikult maratoni sõidetakse.
.
Seekord ei murdunud keegi. Selleks ajaks, kui öö kätte jõudis, olime me kõik  oma kaela-ja seljaradikuliitidest, südamerütmihäiretest, karpaalkanali kinnipitsumistest ja randmevaludest üle ja läbi tulnud. Kui piisavalt kaua sõuda, kaob valu ära, väsimus ja külm samuti ning hakkab õudselt hea.
Teekonna viimane lõik südaöö ja kella 2 vahel, kottpimedal hiidjõel  inimtühjas soos oli imeline. Tähed kukkusid,  koprad plartsutasid, udulaamad liikusid hääletult üle jõe, veesolinas kuuldus  kummalisi sõnu ja hääli ja siis ütles keegi meist: "Oi, kui tore see kõik on!  Küll ma olen õnnelik, et te mu kaasa võtsite!"  Ja seda pärast 18 tundi sõudmist, külma, väsimust, valu ja pinget!!!

Veidi enne kella 2 öösel jõudsime Võõpsu. T, kes oli randunud meist 8 tundi varem, ootas meid ustavalt silla peal ja Kiis jõudis finišisse meist paarkümmend minutit hiljem. Eufooria, rõõm ja väsimus. Medalid, diplomid, kallistused.

Tänud kõigile neile, tänu kellele see võimalikuks sai:
Monika,Triin, Tiina, Kristiina ja Silvi, kellega koos me maratoni läbi sõitsime.
Helbe, Maali, Minni ja Rita, kes samal ajal tegid lastehoidmismaratoni.
Küllike, kes saatis meid autos kõik need 18 tundi ja 42 minutit.
 Tanel, kes hankis paadi, varustuse ja kindad. Ning andis idee maratonist osa võtta, mis on kõige tähtsam.













7 kommentaari:

Metsamoor ütles ...

Vau!!!! Maraton on arrrmastus!

Merle ütles ...

Võimas. Päriselt.

Kader ütles ...

Väga äge :)

misssteerrr Kiis ütles ...

Ma jõudsin lõppu siiski 13 minutit Kodukobradest hiljem. Start oli muide lükatud 5 km edasi, sinna jõudmiseks anti kell 6.30 tund aega. Kobrad said kohe minema, mina umbes 6.45 (pumpasin paati), seega tegelikult sõitsime psmt ühe ja sama tempoga. Mina ühtlasemalt, kobradel, kes olid kohati oluliselt kiiremad, oli rohkem äpardusi (paar km enne lõppu eksisid pimedas ära ja kaotasid paar kohta).

luize ütles ...

Mul tekkis hetkeline segadus, et mismõttes esimese naiskonnana ajaloos üldse esimesena finišisse jõuti. Ilmselt on siin naiskonna suuruses küsimus, et kuus on naiskond, kaks ei ole.
Ehkki saavutus ise on muidugi märkimisväärne hullus küll. juhhei.

Anonüümne ütles ...

Luize, raftinaiskond pole varem finišisse jõudnud. Kanuusid ja süstasid küll.

Anonüümne ütles ...

Tähelepanu !!!

minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.

Attention !!!

my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.