Maspalomas faro

Eelmine matk jäi meil tormi tõttu pooleli düünide alguses. Kaugel teiselpool luiteid paistis hägusena läbi liivatormi kuulus ja iidne Maspalomase tuletorn, mis tähistab saare lõunatippu ja on ühtlasi viimane maismaapunkt enne Antarktikat ja Ameerikat.
Seekord sõitsime torni juurde bussiga, et sealt jalgsi mereranda mööda koju tulla.
Bussisõit siinkandi mägistel teedel on muidugi lõbu omaette ja paistis, et peale meie olid enamvähem kõik saare turistid otsustanud just sel päeval torni vaatama tulla.
Tuletorn oli muljetavaldav, kõrgus tormise ookeani kohal kõrvetava päikese all kõrgi ja ligipääsmatuna nagu kivine mälestus Kastiilia kuningriigile. Siinkohal tuletan meelde, et kastiillased olid need, kes need saared kusagil 14. sajandil vallutasid ja põliselanikud, rahumeelsed berberi tõugu guantšod halastamatult maha nottis.


Torni all sebis mööda rannapromenaadi rahvahulk, kes ajaloolisest tuletornist absoluutselt välja ei teinud, vaid kõiki tänapäevaseid turismimõnusid nautis – jäätis, õlu, tänavatolad, shopping centerid ja peened söögikohad.


Torni kohta, mis oli ometi kogu selle rahvamassi kohalviibimise ainus põhjus, ei olnud väiksematki teadetetahvlit, rääkimata võimalusest seda seestpoolt näha. Kõik tuletorni uksed-aknad olid tolmunud, lukus ja kinni naelutatud nagu Kolkja koolimajal.

Meil oli tore päev, ehkki matk läbi düünide, gay- ja nudistiranna jäi ka seekord ära. Mere ääres tuul lihtsalt oli nii vali, et tõstis tited koos kärudega lendu.
Jalutasime tagasi mööda kõrbe serva ja sattusime Pireti suureks vaimustuseks kaamelirantšo peale.
Kaamelirantšo oli meeldivalt ebaglamuurne ja täiesti mitteturistipärane. Juba pool kilomeetrit enne sinna jõudmist kandus ninna reetlikpaks hais ja siis hakkas põõsaste tagant kostma isevärki purinat ja norskeid.
Kaameleid oli vähemalt 50, nad täitsid sõnnikuse ja haisva platsi, mille ühes servas olid mõned räbaldunud telgid. Hatused küürukandjad olid kettidega üksteise sadulate külge aheldatud, nii et kogu kari sai ainult ühekorraga püsti tõusta ja pikali heita. Igale kaamelile oli koonu ümber väänatud suukorv, mis näis olevat tehtud roostes aiavõrgust. Kuskil ei paistnud inimhingegi, küll aga oli kuum kõrbeõhk kärbseid täis.
Kui Piret, Ats ja Pilleriin olid kaamelite ümber küllalt kooganud ja loomad närviliseks ning püsti ajanud, ilmusid kusagilt välja mõned T-särkides ja teksades mehed. Nad polnud üldse kurjad, vaid rääkisid lastega pikalt ja lahkelt ning tutvustasid kaameleid nimepidi. Kaamelite nimed oli ka ainus, mida nad mingis arusaadavas keeles öelda mõistsid.


Silt ühe telgi küljes teatas, et kaamelisõit maksab lastele 8 ja täiskasvanule 12 eurot. Kuid mul polnud mingit soovi koos Pilleriinuga mõne äravaevatud, kärbestest kubiseva looma selga ronida ja seal 15 minutit oma raha eest rappuda. Ning Piret üksi ei julgenud minna.

Niisiis me lahkusime, jättes pildistamise eest natuke münte väravaposti otsa. Kärbsed saatsid meid veel mitu kilomeetrit ning maha jäid alles jäätisekohvikusse.
Õhtu oli soe, vaikne ja ilus. Koju läksime läbi Playa del Inglesi (nii kui nude-ja gayrand on seljataga, vaibub tuul nagu imeväel, ma ütlen küll!) ja juba tuttavad neegrinaised tervitasid meid sõbralikult ning tikkusid tulevikku ennustama.

*Tühja sest gay-ja nuderannast. Siin ei kanna nagunii keegi rinnahoidjat isegi mitte keset linna asuvas pargis ja riietevahetamise putkasid ei kasuta ka mitte keegi.