Tartu sügis, kummipaadid ja lahked (!) penskarid

Sügis on Tartus kõige parem aastaaeg. Suved on siin tavaliselt igavad, palavad ja tolmused, talved on veel igavamad, külmad ja niisked. Aga kevadeti ja eriti veel sügiseti on Tartus tore. Aeglane Emajõgi, värvilised puud ja pikad soojad päevad... Oi neid parke, parte ja paadisildu! Tänavad on rõõmsat rahvast täis nagu oleks iga päev pidu.

Konsumi taga on üks väike, kõigile mõeldud paadisild, meie lemmikkoht. Peale minu ja minu halvasti kasvatatud laste armastavad Konsumi taga Emajõe ääres peesitada veel Lubja tänava parmud, koolist poppi tegevad jõnglased ja muu kahtlane rahvas. Ega ma olegi kunagi peent seltskonda armastanud.

Võibolla on sügisene Tartu sellepärast nii armas, et enamik sisserännanuid on tarlasteks saanud (arusaadavatel põhjustel) just sügisel. Nii minagi. Ning iga sügis äratab vanu mälestusi uuesti ellu.

Mr. Kiisi tabas puhkuse ajal bibliomaania. Ta luges läbi kõik Thor Heyerdahli raamatud, mis meil kodus on. Esmakordselt meie 10-aastase kooselu kestel tekkis meil ühiseid huvisid! Mina nimelt olen Thor Heyerdahli fänn juba varasest lapseeast saati. Vaatasime koos öösiti Youtube`st Kon-Tiki ja Ra videosid ja siis juba muid meresõiduvideosid ning juttu jätkus öödeks ning päevadeks : )

Kevadel selgus, et kõik mu sõbrannad on tropid : ( Nimelt ei olnud keegi nõus minuga paadimatkale tulema. Mul polnud ju sugugi plaanis üle Atlandi sõita, vaid kõigest Pedjalt Emajõele ja sealt Tartusse, aga ei... Ooohtlik!!! Sinu olukorras!!! Ja muu viuviuviu.

Nojah. Mr. Kiis ostis minu lohutamiseks ja Thor Heyerdahli auks Novaluksist 150.- kroonise laste täispuhutava paadi ja me käisime sellega Kroonuaia silla ja uue silla vahel sõitmas. Kordamööda, Piret ja TT pardal ning titt turvahälliga paadisillal magamas. Väga lõbus oli. Inimesed vahtisid meid nagu hulle, mida me ju olemegi, aga politseid õnneks keegi ei kutsunud.

Nüüd aga tahab Mr. Kiis, et me sõidaksime kummipaatidega Kvissentalist Ihastesse kogu perega ja ostis veel ühe samasuguse PVC-paadi.

Arvestades, et meil on kogu pere peale täpselt 1 päästevest ja 3 väikelast siis on see üritus sama ekstreemne, kui kõrkjatest parvega üle Atlandi purjetada. Ma ei tea, kas peaksin seda tegema... ehkki väga tahaks!

Elu on nii ära struktureeritud. Reedeti hoian aastast Mere-Õiet ja 2 korda nädalas toon lisaks Piretile ja TT-le lasteaiast koju ka Robini ja Lilii, Pilleriin kandelinaga kõhul kõlkumas. Ilmselt pakume me päris head vaatepilti, kui me oma käratseva kambaga Roosi mäest üles ronime. Tänu lastele on tekkinud Roosi tänaval üks sõbralik vanapaar, kes sõnadega "teil on ju nii palju lapsi", meile üle aia igasuguseid ande ulatab. Tohutusuuri kausse õuntega ja pangesid ploomidega ja nii edasi. Vanurid on ilmselt kurdivõitu ja ei saa suurt millestki aru, mis ma neile ütlen, aga olgu. Neile meeldibki rohkem ise rääkida.

Toredad pole mitte ploomipanged, vaid see, et üle hulga aja kohtan lahkeid vanu inimesi.

Mind on juba pikka aega painanud küsimus, miks inimesed vananedes järjest kurjemaks ja kitsimaks muutuvad? Peaks ju olema vastupidi, elatud elu, kogemused jne. peaksid vana inimese tegema leebeks, kannatlikuks, mõistvaks ja nii edasi. Vaimne kirgastumine ja muu säärane, saate aru. Enamus vanureid aga, keda mina tunnen, usub, et saab oma majad, maad pangaarved ja hõbelusikad hauda kaasa võtta. Olles järeltulevat põlve enne sajal moel kiusanud...

lisaks kujutluspiltidele

kohal

Nüüd olen ma siis 3 tütre ema juba 3 nädalat. Ja kolmapäeval käisime nime panemas ning Pilleriin sai sünnitunnistuse ja muinasjuturaamatu. Käisime Tiigi tn. perekonnaseisuametis kogu perega, nagu meil kombeks. Piret konfiskeeris ametniku laualt kuivanud buketi ja TT ronis poriste sandaalidega aknalauale... Kõigil oli väga lõbus, ma loodan, et ka nimepanemisametnikul. Tema kõlav "Nägemiseni" ! kajab mul siiani kõrvus. Kas see on ennustus?
Sünnitamisest ma ei tahaks praegu kirjutada. Kunagi hiljem mõtlen, kas see unenäoline pärastlõuna meie kodus, regilaulu ja värviliste pilvedega taevas ikka oli päriselt tõsi või mitte.

Praegu on maailm nii väike, nii väike. Juba see on sündmus, kui aknast välja vaadates näed kolme traktorit üksteise järel mööda sõitmas. Ka see on erutav elamus, kui üritad esimest korda jälle jalga tõmmata oma raseduseelseid teksapükse. Ma kaalun nüüd ainult 59 (: D !) kilo ja tunnen end kui eeterlik haldjas, ehkki välja näen nagu teksapükstesse topitud sink. Aga veel 3 nädalat tagasi kaalusin 71 kilo, nii et mõistate mu eufooriat, eksole.
Jalutuskäik turule ning tagasi koos kuuese, kolmeaastase ja väikese kümnepäevikuga on sama adrenaliinine ettevõtmine nagu dessant Normandiasse. Ning õhtul peale kella 8 väljaminek on nagu reis Kuule...
Kas mõni austatud blogilugejatest veel mäletab, mis tunne on magada keset piimamerd?
Maailm on praegu nii väike, nii väike. Ja pehme ning lõhnab piima järele. Tal pisike punane kukal, mustad juuksed ja tumesinised silmad...

libasurnud ja kooljad

Täna räägiti rasedate joogas emadest. Kelle ema on ülihoolitsev ja kel liialt külm, aga paistab, et kõik tütred kammivad oma emadega.
Ainult mina olin täitsa vait, sest öelda ja mõelda oli liiga palju.
Nüüd jõudis mulle lõplikult kohale, et tegelikult sai minu ema ikkagi surma aasta tagasi seal autorataste all. See, kes praegu tema kehas ringi liigub ja koledaid tegusid teeb, on mingi teine olend, kindlasti mitte minu ema. Kes oli enne avariid küll raske iseloomuga ja rumalavõitu, aga siiski enamvähem normaalne inimene, kohati isegi tore, soe ja hoolitsev.
Ah et mida see minu ema kuju võtnud lihakeha siis teeb?
Üksikasjadesse laskumata, ta tuleb oma pereliikmetele, ka 3-aastasele lapselapsele kätega kallale, laamendab ja igapäevane sõnavara on tal selline, et paneks ka Lubja varjupaiga parmud punastama. Võõraste juuresolekul suutis ta end viimase ajani kuidagi talitseda, aga nüüd kaebavad juba naabridki. Hullem kui elus kurat on see moor.

Mulle meenus, et olen selliseid asju kuulnud ka teistelt, kelle lähedased on avariis kannatada saanud või mõnda haigusse jäänud. Alguses on rõõm suur, et lähedane inimene on elus ja pealtnäha isegi terve. Alles ajapikku jõuab kohale, et ehkki keha on sama, pole sama inimest, seda inimest, keda sa tundsid, kes oli sulle lähedane ja kallis, enam olemas.

Üks kursusevend rääkis kunagi oma vennast. Ka tema vend elas üle raske avarii, jäi ellu ja esialgu isegi paranes. Aga tasapisi selgus, et venda ei ole enam, ainult tema keha ja vari kunagi selles kehas elanud inimesest... Kuigi võõrale silmale tundub, et vend on nagu inimene ikka.
Meelde tuli ka üks dokumentaal noorest tüdrukust, kellel oli marutaud ja kes jäi ellu. Tema isa rääkis, et ta hoiab oma telefonis alles viimast häälsõnumit oma tütrelt enne haigestumist. See häälsõnum ja fotod on kõik, mis talle tütrest alles on jäänud. Kodus ringiliikuv invaliid on nagu selle tütre vari, kes tal kunagi oli...
Kõikide rahvaste pärimuses leidub lugusid ellujäänud surnutest. Ka eesti pärimuses räägitakse lugusid, kuidas inimene sureb, maetakse isegi maha, aga mõne päeva pärast tuleb surnu koju ja istub oma kohale perelaua taga. Surnu jääbki koju ja elab oma igapäevast elu edasi, aga on pereliikmete vastu iseäralikult pahasoovlik ja tige, mida päev edasi seda hullemini. Ta teeb kõigi oma lähedaste elu, kes ju kalli kadunu tagasipöördumise üle rõõmustasid, täielikuks põrguks.
Sellepärast hoiatatakse muistendites ka surnute elluäratamise eest. Ükskõik kui väga sa ka kadunukest ei armastanud, laipa elusse tagasi nõiduda ei tohi...
Need sünged muistendid on minu jaoks nüüd tähenduse saanud. Mis tunne on vaadata armsa inimese keha ja nägu ja samas teada, et teda pole enam seal sees. Keha on alles, aga hing on ära kolinud. See ongi elus surnu.

kultuur vs. kaltsukas

Käisin oma hea sõbra L.-ga väikesel automatkal. Kallastel ja Alatskivil, lapsepõlve mail. Ma ei saa ütlemata jätta, et:
Kui mõni käesoleva blogi lugeja peaks Kallastele sattuma, siis teadke, et bussijaama lähedal, Aia tänaval on second-hand, kus kõik asjad maksavad 5.- krooni. Kui te peaksite poepidajale meeldima, nagu meie L-ga, siis maksavad kõik asjad ainult 3.- krooni.
Kõik kallastelased, keda elu on viinud sellistesse metropolidesse nagu Tallinn, Tartu, New York, Moskva jne. , külastavad kodukohta väisates seda suurepärast second-handi ja shoppavad hullumiseni. Tean üht väga peent daami, kes maal ema juures olles komplekteerib oma laste garderoobi terveks aastaks.
Mina sain endale väga popi kootud hipitopi, rasta-stiilis mütsi, TT-le ühe eriti ilusa tuunika, millised maksavad Seppäläs vähemalt 300.- ja mõned väga vinged lastemütsid. Kokku 15.- krooni : )))
L sai terve kotitäie väga sheffe asju, mh. Norra rahvariided ja linase särgi...
Me meeldisime ilmselgelt apostellik-õigeusku kuuluvale müüjale oma suurte kõhtude ja lastekarjaga. Meile toodi tasuta kotte kauba jaoks, sellal kui meie lapsed tühjendasid poeomaniku assortiikarpi.
Imeline pood!!! Muidugi, te olete kuulnud et peipsiääres peaks külastama hoopis kalasibula restorane ja vaatama hardusega tolmustes kirikutes keskajast pärinevaid ikoone...
Eks te ise tea. Meie L-ga oleme tegelikult ka väga vaimlised ja kõrgesti haritud naisterahvad. Ei saa päevagi kultuurita elatud ja seepärast sõitsime otse kaltsukast vaatama Alatskivi lossi koos tema kordumatu arhitektuuriga.
Eks ma olen seda lossirisu lapsest saadik vahtinud ja tore, et see kivihunnik ikka vanal kohal seisab.
Vihjeks teile veel niipalju, et Kallaste second-hand on avatud T-L ja kolmapäev on uuekauba päev...
Mida valid sina? Kultuur või kaltsutuur?

Suurvend vol.2

Nojah. Ei pidanudki sünnituseni ootama. Suurvend kolis tagasi. Paraku olen mina juba mitmendat päeva kaugel. Mr. Kiis lasi äranälginud 15-aastase lihtsalt tuppa ja suundus seejärel oma asju ajama. Mis kestavad varahommikust südaööni või kauem.
Ma ei tea, kas mul on midagi viga, aga mulle ei meeldi.
1. Et näljane 15-aastane istub hommikust õhtuni üksi korteris, kus tal pole midagi hamba alla panna.
2. Et minu kodus veedab pikki üksildasi päevi 15-aastane, kellel on juba mitu trahvi-protokolli kodus joomise, suitsetamise ja valju muuusikakuulamise eest...

Muuhulgas tegi ka Leoni ema paanikat. Ta kutsus Mr. Kiisi endaga kohtuma ja teatas, et ei taha mingil juhul oma poega enda juurde elama. Ta kavatseb kasutada kõiki vahendeid, et poiss meile tagasi saata. Näljateraapia on juba tuntud-proovitud vahend selle jaoks. Pealeselle tahaks ta Leoni panna Tapa eriinternaati, Haapsalu sanatoorsesse internaati või siis saata Prantsusmaale Taize' laagrisse.

Kui selle lapse lihane ema, kelle jaoks Suurvend on ainukene laps, teda ise kasvatada ei taha, olen ma siis väga halb, kui ma kõigest suvevaheajaks sellest lapsest rahu saada tahan? Seda enam, et nagu selgub, pole tema isal sekunditki aega. Ka nädalavahetustel mitte.

Mul on mitmeid häid sõpru-tuttavaid, kes oma lihaseid, bioloogilisi teismelisi poegi meeleheitlikult kodust minema puksivad. Koolivaheajaks vanaema poole, teise vanema poole, laagrisse, sõbra juurde, kuhu iganes. Rääkimata sellest, kuidas oodatakse (omaenda! bioloogiliste!) laste täisealiseks saamist ja kodust minema lendamist...
Mh. tean ma palju täiskasvanud poegade vanemaid, kes teeks ei tea mida, et täiskasvanud laiskvorst isakodust söömast-magamast minema kupatada.

Nojah, aga kuna mina pole ju Leoni pärisema, siis ei tohi selliseid mõtteid mitte mõeldagi...

Daami päevaraamatud

Lugesin läbi Elo Tuglase päevikud. Esimene on Tartu ja teine Tallinna päevik.
Põnev lugemine.
Elo Tuglas oli väga haritud ja peen daam, tõlkis, oskas mitut keelt, luges palju, mängis klaverit ja siugles mao graatsiaga omaaegse kõrg-ja kirjanikkonna intriigides ja suheterägastikes. Öösiti luges ta unetule hr. Tuglasele tundide viisi polüneesia, hiina ja araabia muinasjutte.

Päeval aga tassis proua Tuglas käsitsi turult toitu, remontis enda ja oma ema maju, raius umbeläinud ahjutruubi sisse auke, et nõge kätte saada (pottsepp sellega hakkama ei saanud) ja laotas paljaste kätega aias sõnnikut. Ning tühjendas peldikukasti.
Eriti vapustavad olid pr. Tuglase seiklused ühes Tuglase ema laibaga mööda lummetuisanud Tartumaad. Sõjajärgne aeg, teid ja veokeid polnud, aga kalli Friedeberdi kalli ema laip tuli ikkagi kuidagi Nõost Tartu tuua ja maha matta. Põnev üritus võttis mitu päeva aega, aga Friedebert istus seni Tallinnas ja viimistles mingit järjekordset novelli...

Mulle imponeeris kõige enam see, kuidas Elo kaevas Ahjal mingil järjekordsel kultuuriüritusel kuskilt kraaviservalt välja vägeva tõrvalillepuhma ja tassis selle Tallinna, oma aeda kaunistama.
Tõepoolest, taimed on poes ja turul nii kallid, miks mitte Elost eeskuju võtta? Nägin meie maja lähedal jäätmaal mingit väga huvitavat lopsakat padjandtaime, siniste kannikese moodi õitega. Mõeldud-tehtud. Järgmisel hommikul kella 6 paiku varustasin end labidaga ja läks! Üle jäätmaa silkas kiitsakas rebane ja hallrästad kädistasid mis hirmus.
Kui see taim nii elujõuline on, et prügimäel kasvab ja ka meie maja lähedal surnuaial on ta kultuurtaimena esindatud, siis ehk meeldib talle ka meie liivane õu.
Aiaraamatute järgi võiks oletada, et taime nimi on igihali, aga päris kindel see pole.
Üldse, kuna meie maja ümbrus on kuidagi kahtlaselt viljatu pinnasega, tuleks rõhku panna kohalikele liikidele. Peale selle ilusa siniõe märkasin prügimäel ka hulgaliselt lupiine .
Lupiin on N. Liidus propageeritud ja levitatud sööda-ja meetaim, nagu Sosnovski karuputkki. Lupiinid aga on ohutud, värviliste õitega ilmselt väga vastupidavad püsikud.
Elole oleks nad vist meeldinud...