Neljapäev, 20. märts 2008

koolivägivald

Käisin kolmapäeval koolivägivalla-teemalisel koolitusel. See toimus ühes meie linnakese peenes esindusrestoranis ja õigupoolest läksin ma koolitusele kahel põhjusel: 1. et mitte tööl olla 2. et saada tasuta maitsev restoranilõuna.

Ülla-ülla - lõunasöök oli sama, mis 2 kuud tagasi toimunud koolitusel ehk siis lõhe taignas riisi ja juurviljadega. Huvitav, kas seda toitu kutsub restoranipersonal omavahel "koolituslõunaks"? Või "seminarisöögiks"?

Aga seminar ise oli tapvalt igav. Esinesid kaks keskeas psühholoogi ja tõdeti seda, mida alati. Et laste agressiivsus on tõusnud ja koolivägivalda on järjest rohkem. Ning süüdi on muidugi meedia ehk siis vägivallafilmid, arvutimängud ja muu taoline. Ning muidugi on süüdi vanemad, õpetajad ja täiskasvanud, kes piisavalt tähelepanu ei pööra ja ei tegele. Ja et on viimane aeg midagi ette võtta.
Üks psühholoog mainis, et kui 80-ndatel, (ehk siis kui mina laps olin) oli lastefilmis keskmiselt 5 vägivallastseeni. Aga nüüd keskmiselt 20. Ja et maailm meie ümber muutub kohutava kiirusega järjest ohtlikumaks ja vägivaldsemaks.

Istudes ja haigutades tuli mulle pähe, et televisioon ja arvuti ei levita tegelikult mingit erilist vägivalda. Maailm, milles me elame, on turvalisem ja softim paik, kui iial varem.

Praegu vaatavad inimesed vägivaldseid filme (mis on ju filmid, mitte päris), telekast. Aga vanas Roomas käidi nädalavahetuseti kogu perega gladiaatorite võitlusi vaatamas, kus mehed tsirkuseareenil üksteist päriselt ära tapsid. Ja keskajal käidi samamoodi pere ja lastega hukkamisi vaatamas. Lapsed pugisid pirukaid ning meekoogikesi ning vaatasid, kuidas kedagi elusalt ära põletati või tükeldati. Kõik oli päris ning mingit ekraani ega on/off nuppu polnud olemas.

Ok, see oli ammu. Aga näiteks mina ei või telekast ka kõige leebemaid vägivallastseene vaadata, kohe hakkab õudne. Ent kuna ma olen maalaps, siis olen ma pealt vaadanud peaaegu kõigi koduloomade tapmist. Seatapmine meeldis mulle eriti, see oli põnev ja õhtul sai värsket liha süüa. Siga pandi eest ära võetud laudaukse peale pikali ja siis ta röökis, kuni teda torgati suure pussiga kaela, veri purskas valmispandud nõusse. Siis raiuti pea otsast, sisikond võeti välja ja kere pealt kõrvetati leeklaambiga karvad maha. Seda kõrvetamise lõhna tunnen ma siiamaani ninas.

Minu 16 aastat noorem vend seevastu vahib naudinguga kõige räigemaid filme ja sadistlikumat pornot, mis üldse võimalik. Aga ta pole ühtegi päris tapmist elus näinud ja kui meil töömees saega paar näppu otsast ära lasi, pidi peaaegu minestama ja ei suutnud päev otsa suutäitki süüa.

Ma arvan, et teleka-ja arvutilapsed pole tegelikult mingiks oluliseks vägivallaks võimelised. Pidev ropendamine ja ülbitsemine on kõik, mis nad reaalis suudavad.

Ent talulapsed, kes kasvasid looduskaunistes paikades ilma teleka ja arvutita, käisid vähe koolis, kelle vanemad olid alati kodus ja kes sõid puhast omakasvatatud toitu, olid tänapäeva mõistes tõelised sadistid.

Lugege näiteks Tõde ja Õigust. Kuidas Indrek ja Riia karjas olles kassi ära tapsid ning pärast ära põletasid. Kuidas Andres koer Polla puu külge sidus, oimetuks peksis, siis veega üle valas ja kui loom teadvusele tuli, edasi peksis... ja nii lõputult. See oli talulaste jaoks täiesti loomulik ja lubatud käitumine. Tänapäeva teismelised peaksid seda kuulmatuks julmuseks ja kui mõni nii teebki, siis teab ta väga hästi, et see on vale.

Või mis teismelised. Võtame Vargamäe Mari, kes oli heasüdamlik keskealine paljulapseline koduperenaine. Nagu mina & minu sõbrannad.
Kui kass sahvrist toitu näppas, pani Mari kassi sabapidi sahvri ukse vahele pea alaspidi rippuma. Ja siis peksis kassi nii et kass karjus nagu inimene, aga Mari puhkas kätt ja peksis edasi...
Halloo!!!
Kas keegi väitis, et tänapäeva inimesed on ja muutuvad järjest vägivaldsemaks?