Igaüks naudib kevadet ja õiteilu isemoodi.
esmaspäev, 12. mai 2008
neljapäev, 8. mai 2008
Vastuseks lugejate küsimustele
mis on saanud hr. N-Diilerist ja pr. Tagaotsitavast? Sellest võluvast paarist, kellest on ühes eelnevas postituses juttu?
Pr. Tagaotsitavast on saanud pr. Kinnipeetav. Käisin teda ühel päeval vanglas vaatamas. See oli omaette elamus. Mind 1. sõimati läbi (see toimub kõikide külastajatega, profülaktikaks)
2. Otsiti läbi ja konfiskeeriti näts ja juukseklamber, mis ma olin taskusse unustanud
3. konfiskeeriti ka pastakas ja valge paber, ehkki esimese maja valvurid ütlesid, et need võivad olla.
Vangide külastamine käib nii:
esimeses majas sa registreerud, paned kõik oma asjad taskutest, suust ja mujalt spetsiaalsesse kappi luku taha ja saad natuke sõimata.
teises majas otsitakse sind läbi ja suhteliselt põhjalikult. Ei mingit naljategemist, nagu kuskil kontserdiplatsi väravas, vaid põhjalik metoodiline puistamine ja kobamine. Samamoodi otsitakse läbi ka lapsed, kes vange külastama lähevad.
kolmandas majas toimub kohtumine vangidega. Vang on ühelpool helikindlat klaasi, sina teisel pool ja suhtlemine toimub telefoni teel. Loomulikult jälgivad seda valvurid. Vähem kui tund aega kohtuda ja varem kohtumist lõpetada ei tohi.
Pr. kinnipeetav loomulikult ulus ja tatistas. Tema armas kaasa Hr. N-Diiler pole teda kordagi vaatamas käinud, sest ta on nüüd ise tagaotsitav. Varjab end kusagil ja ma loodan, et ta võtab ehk aru pähe ja sõidab Hispaaniasse. Pikemaks ajaks.
Nüüd helistab pr. Kinnipeetav mulle iga päev. Ilmselt on vanglas väga igav, sest ta mõtleb mulle kogu aeg uusi ülesandeid välja. Nt. "Öelge mu emale, et ta saadaks mulle raha." "Minge vaadake, ega mu mees ei ole Kaubamajas?" "Öelge sellele l... le, et ta mu mehest eemale hoiaks." "Pange mu laps lasteaia järjekorda"...
Kui keegi armsatest lugejatest vajab teravaid elamusi, veidi vaheldust ja vürtsi oma ellu, siis võin teid kokku viia pr. Kinnipeetavaga. Temaga teil juba igav ei hakka...
Pr. Tagaotsitavast on saanud pr. Kinnipeetav. Käisin teda ühel päeval vanglas vaatamas. See oli omaette elamus. Mind 1. sõimati läbi (see toimub kõikide külastajatega, profülaktikaks)
2. Otsiti läbi ja konfiskeeriti näts ja juukseklamber, mis ma olin taskusse unustanud
3. konfiskeeriti ka pastakas ja valge paber, ehkki esimese maja valvurid ütlesid, et need võivad olla.
Vangide külastamine käib nii:
esimeses majas sa registreerud, paned kõik oma asjad taskutest, suust ja mujalt spetsiaalsesse kappi luku taha ja saad natuke sõimata.
teises majas otsitakse sind läbi ja suhteliselt põhjalikult. Ei mingit naljategemist, nagu kuskil kontserdiplatsi väravas, vaid põhjalik metoodiline puistamine ja kobamine. Samamoodi otsitakse läbi ka lapsed, kes vange külastama lähevad.
kolmandas majas toimub kohtumine vangidega. Vang on ühelpool helikindlat klaasi, sina teisel pool ja suhtlemine toimub telefoni teel. Loomulikult jälgivad seda valvurid. Vähem kui tund aega kohtuda ja varem kohtumist lõpetada ei tohi.
Pr. kinnipeetav loomulikult ulus ja tatistas. Tema armas kaasa Hr. N-Diiler pole teda kordagi vaatamas käinud, sest ta on nüüd ise tagaotsitav. Varjab end kusagil ja ma loodan, et ta võtab ehk aru pähe ja sõidab Hispaaniasse. Pikemaks ajaks.
Nüüd helistab pr. Kinnipeetav mulle iga päev. Ilmselt on vanglas väga igav, sest ta mõtleb mulle kogu aeg uusi ülesandeid välja. Nt. "Öelge mu emale, et ta saadaks mulle raha." "Minge vaadake, ega mu mees ei ole Kaubamajas?" "Öelge sellele l... le, et ta mu mehest eemale hoiaks." "Pange mu laps lasteaia järjekorda"...
Kui keegi armsatest lugejatest vajab teravaid elamusi, veidi vaheldust ja vürtsi oma ellu, siis võin teid kokku viia pr. Kinnipeetavaga. Temaga teil juba igav ei hakka...
Eriti sügava puudega lapse ema
olin oma mõttes viimased 2 päeva. Täna õhtul sai Tiia Triin õnneks jälle kõndida. Ehkki lonkas mõlemat jalga korraga ja kordamööda. Kohutav on oma last sellises olukorras näha. Ma ei tea, mille eest mind niimoodi karistatakse. Võibolla olin eelmises elus koonduslaagri lasteosakonna ülem?
Kõik algas sellest, et Tiia Triinul oli teisipäeval adenoidioperatsioon. See peaks olema tühine 5-minuti lõikus. Kõik teised lapsed lähevad peale seda mängima, jooksma ning Rita Kaur läks isegi ujuma. Aga meie tüdruk ei ole ju tavaline laps.
Ootasin operatsioonisaali ukse taga. 5 minutist sai 10, siis 15, 20, 25 ja 30 ning ma olin juba täiesti kindel, et teda elustatakse ja käib võitlus elu ja surma peale. Teised lapsed, keda samal hommikul opereeriti, hakkasid juba koju minema. Ja siis toodi meie TT
Tal oli olnud ootamatult pikk ja raske lõikus. Suure vaevaga saadi kätte hiigelsuur adenoid, lisaks olid ta kõrvakäigud mäda ja lima täis. Ühte kuulmekilesse tehti auk ja teise pandi šunt. Pealeselle jooksis ta verd, ka siis, kui ta palatisse voodile pandi.
Mõned lapsed, väga harva, satuvad narkoosi tõttu märatsemishoogu. Ilmselt need, kelle aju ei tööta päris tavalise reziimi peal...
TT rabeles ja korises, ta rabeles uskumatu jõuga ja väga raske oli teda kinni hoida. Verd tilkus suust, ninast ja kõrvadest, ninast tuli vereklompe. Pärast oli mul isegi kahju, et seda ei saanud filmida, sest kogu intensiivirahvas jõllitas meid. Pisike tüdruk, nägu ja juuksed verised, rabeleb elu eest ja lõugab häälega, mis mul surmatunnini kõrvus püsib.
Pärast Tiia Triin rahunes ja magas, õhtul kodus oli juba tema ise,kepsles ning kargles. Õhtusöögiks oli jäätis, loomulikult, nagu pärast operatsiooni olema peab.
Järgmisel päeval ei saanud ma algul aru, mis lahti on. Arvasin, et TT on ikka veel väsinud ja tahab sellepärast paigal istuda.
Õhtupoole aga sai selgeks, et tüdruk ei saa enam käia. TT ei saanud vist ise ka sellest algul aru, püüdis isegi joosta, aga suutis ainult paar hädist sammu komberdada. Jalad käisid tal all nii kummaliselt, nagu marionettnukul. Jalalabad pöörasid ennast suvalisse suunda ja põlved olid imelikult kanged. TT püüdis kõndida nagu tavaliselt, aga sellest ei tulnud midagi välja ja ta hakkas nutma.
Ei ole hullemat siin elus, kui oma last piinlemas näha. Kõikvõimalikud arstiinfotelefoni ei osanud mittekuimidagi tarka ja abistavat öelda...
Kahjuks ei saanud me kohe EMOsse kihutada, sest viibisime parajasti Pärnus. Kiis, lahke ja kena nagu ta on, oli meid oma näituse avamisele kaasa kutsunud.
Õhtul hilja jõudsime Tartusse ning täna käis Kiis temaga Lastehaiglas. Sest hommik ei olnud seekord õhtust targem. TT suutis hommikul ainult seista ja hädapärast potini taaruda.
Lastehaiglas oli üks vanem arst öelnud, et ta pole iial midagi säärast näinud. Küll aga oli ta kuulnud, et narkoos võib üliharuldastel juhtudel lihaste spastikat tekitada.
See kinnitab veelgi minu veendumust, et Tiia Triinu aju on mingis mõttes teistsugune, kui inimestel tavaliselt. Öelgu need arstid pealegi, et see oli juhus ja ega ta teil vist ennegi väga hästi ei käinud...
Õnneks hakkas tal õhtul parem ja nüüd ta saab käia, joosta ja isegi hüpata, ehkki naljakalt laperdades, sest ta jalad on ikka veel kanged. Ma väga loodan, et hommikuks on ta terve nagu varem ja see kõik oli nagu halb uni, mis kestis 2 päeva. Ühed pikemad 2 päeva minu elust.
Mõtlesin selle peale, mis tunne oleks kasvatada jalutut last? Kui ta jääks operatsiooni tagajärjel ratastooli näiteks? Olen olnud rumal ja tänamatu, et kurvastasin tema vaimupuude üle. Asi võiks ju palju hullem olla, tõepoolest. Mõnedel lastel on ju ka liitpuue. Ratastoolis ja vaimupuudega...
ma vist ikka polnud eelmises elus koonduslaagri lasteosakonna ülem. Tiia Triin saab ju jälle käia ja õieti polegi tal suurt midagi viga.
Muidugi mõtlesin ka sellest, mis tunne oleks üksinda kasvatada jalutut last? Juba ainuüksi TT üles nari peale tõstmine oli raske, tema treppidest üles-alla tassimine ja süles transportimine. Üksinda seda teha tundus võimatuna. Ometi ju paljud naised teevad sed, terve elu. Mingi 90 % puudega laste emadest kasvatavad lapsi üksi, või oli see 75% Igaljuhul kõvasti üle poolte.
Kuidas nad suudavad???
Noh, inimene harjub kõigega ja mina suudaksin ju ka...
Kõik algas sellest, et Tiia Triinul oli teisipäeval adenoidioperatsioon. See peaks olema tühine 5-minuti lõikus. Kõik teised lapsed lähevad peale seda mängima, jooksma ning Rita Kaur läks isegi ujuma. Aga meie tüdruk ei ole ju tavaline laps.
Ootasin operatsioonisaali ukse taga. 5 minutist sai 10, siis 15, 20, 25 ja 30 ning ma olin juba täiesti kindel, et teda elustatakse ja käib võitlus elu ja surma peale. Teised lapsed, keda samal hommikul opereeriti, hakkasid juba koju minema. Ja siis toodi meie TT
Tal oli olnud ootamatult pikk ja raske lõikus. Suure vaevaga saadi kätte hiigelsuur adenoid, lisaks olid ta kõrvakäigud mäda ja lima täis. Ühte kuulmekilesse tehti auk ja teise pandi šunt. Pealeselle jooksis ta verd, ka siis, kui ta palatisse voodile pandi.
Mõned lapsed, väga harva, satuvad narkoosi tõttu märatsemishoogu. Ilmselt need, kelle aju ei tööta päris tavalise reziimi peal...
TT rabeles ja korises, ta rabeles uskumatu jõuga ja väga raske oli teda kinni hoida. Verd tilkus suust, ninast ja kõrvadest, ninast tuli vereklompe. Pärast oli mul isegi kahju, et seda ei saanud filmida, sest kogu intensiivirahvas jõllitas meid. Pisike tüdruk, nägu ja juuksed verised, rabeleb elu eest ja lõugab häälega, mis mul surmatunnini kõrvus püsib.
Pärast Tiia Triin rahunes ja magas, õhtul kodus oli juba tema ise,kepsles ning kargles. Õhtusöögiks oli jäätis, loomulikult, nagu pärast operatsiooni olema peab.
Järgmisel päeval ei saanud ma algul aru, mis lahti on. Arvasin, et TT on ikka veel väsinud ja tahab sellepärast paigal istuda.
Õhtupoole aga sai selgeks, et tüdruk ei saa enam käia. TT ei saanud vist ise ka sellest algul aru, püüdis isegi joosta, aga suutis ainult paar hädist sammu komberdada. Jalad käisid tal all nii kummaliselt, nagu marionettnukul. Jalalabad pöörasid ennast suvalisse suunda ja põlved olid imelikult kanged. TT püüdis kõndida nagu tavaliselt, aga sellest ei tulnud midagi välja ja ta hakkas nutma.
Ei ole hullemat siin elus, kui oma last piinlemas näha. Kõikvõimalikud arstiinfotelefoni ei osanud mittekuimidagi tarka ja abistavat öelda...
Kahjuks ei saanud me kohe EMOsse kihutada, sest viibisime parajasti Pärnus. Kiis, lahke ja kena nagu ta on, oli meid oma näituse avamisele kaasa kutsunud.
Õhtul hilja jõudsime Tartusse ning täna käis Kiis temaga Lastehaiglas. Sest hommik ei olnud seekord õhtust targem. TT suutis hommikul ainult seista ja hädapärast potini taaruda.
Lastehaiglas oli üks vanem arst öelnud, et ta pole iial midagi säärast näinud. Küll aga oli ta kuulnud, et narkoos võib üliharuldastel juhtudel lihaste spastikat tekitada.
See kinnitab veelgi minu veendumust, et Tiia Triinu aju on mingis mõttes teistsugune, kui inimestel tavaliselt. Öelgu need arstid pealegi, et see oli juhus ja ega ta teil vist ennegi väga hästi ei käinud...
Õnneks hakkas tal õhtul parem ja nüüd ta saab käia, joosta ja isegi hüpata, ehkki naljakalt laperdades, sest ta jalad on ikka veel kanged. Ma väga loodan, et hommikuks on ta terve nagu varem ja see kõik oli nagu halb uni, mis kestis 2 päeva. Ühed pikemad 2 päeva minu elust.
Mõtlesin selle peale, mis tunne oleks kasvatada jalutut last? Kui ta jääks operatsiooni tagajärjel ratastooli näiteks? Olen olnud rumal ja tänamatu, et kurvastasin tema vaimupuude üle. Asi võiks ju palju hullem olla, tõepoolest. Mõnedel lastel on ju ka liitpuue. Ratastoolis ja vaimupuudega...
ma vist ikka polnud eelmises elus koonduslaagri lasteosakonna ülem. Tiia Triin saab ju jälle käia ja õieti polegi tal suurt midagi viga.
Muidugi mõtlesin ka sellest, mis tunne oleks üksinda kasvatada jalutut last? Juba ainuüksi TT üles nari peale tõstmine oli raske, tema treppidest üles-alla tassimine ja süles transportimine. Üksinda seda teha tundus võimatuna. Ometi ju paljud naised teevad sed, terve elu. Mingi 90 % puudega laste emadest kasvatavad lapsi üksi, või oli see 75% Igaljuhul kõvasti üle poolte.
Kuidas nad suudavad???
Noh, inimene harjub kõigega ja mina suudaksin ju ka...
Tellimine:
Postitused (Atom)