Teisipäev, 25. november 2008

Crash lasteaias ehk tõeline ökopiparkook

toimub masendava regulaarsusega iga natukese aja tagant.
Ma ei tea, mida halba MINA oma eelmises elus tegin, aga minu praeguse elu mõlema lapse lasteaiad tekitavad mulle pidevaid psühhotraumasid.

Ja kuidas ma unistasin sellest ilusast ajast, kui mu lapsed hakkavad lasteaias käima, triigitud kleidikesed seljas ja kuidas ma siis hommikuti patsikesi punun...ehh! Ja kõik need lasteaiapeod, laulud ja salmid ning korpulentsed emalikud lasteaiatädid.
Reaalsus on see, et ma tõusen iga jumala hommik kell 6 ja teen TT-le valmis kõik 4 lasteaiarooga. Et need oleks gluteeni-ja kaseiinivabad. Seega ei mingeid patse, hea, kui kell 9 lasteaeda jõuame.

TT lasteaia juhataja peale esitasin siis lõpuks, peale 2-aastast sõda kaebuse õiguskantslerile. Pmst on hr. Teder meie asja juba ära menetlenud ja ma peaksin varsti, peale kõiki neid vestlusi, ümarlaudu, ulgumist ja hammaste kiristamist, vastuse ka saama. Ent karta on, et selle ussi mürgihambaid ei murra isegi õiguskantsler.

Pireti lasteaia juhataja, saades kuulda, et Pireti vanem õde on autist, esines avaldusega, et Piret on vaimselt alaarenenud.

Lähemalt kirjeldustesse laskumata, ma usun, et see juhataja kahetseb elu lõpuni oma sõnu. Ning peale pikki arutlusi, ümarlaudu ja lepitusi selgus, et tegelikult on süüdi hoopis Pireti isa, kes oli juhatajat sügavalt solvanud. Nimelt ei pidanud hr. Kiis vajalikuks lasteaias Tere ja Head Aega ütelda. Pedagoogid kui kõige teremaiam inimtõug üldse läksid sellise asja peale muidugi hüsteeriasse.

Väike ülevaade ühe neljapäeva sündmustest.
Kell 17 õhtul pidin kohtuma TT lasteaia juhatajaga, et vestelda lasteaia tugiisiku teenusest. Selleks lahkusin ma töölt omavoliliselt juba kell 16, et tuua teisest lasteaiast ära Piret ja kõndida temaga jalgsi tagasi TT lasteaeda.
Samamoodi tegi tööluusi hr. Kiis, kes võttis lasteaiast TT, et viia ta poole viieks hambaarsti juurde.
Kell 17.15 väljus oma kabinetist pr. Ustav, juhataja, kes kätega peast kinni hoides teatas traagilisel häälel, et tema süda puperdab ja ta läheb ära koju. Ei, ta ei räägi minuga praegu.

Nojah. Kõndisime Piretiga tagasi Pireti lasteaeda, kus kell 18 pidi algama emade koosolek alapealkirjaga "Südamelt ära". Ilma lasteta. Et aga Kiis läks näituse avamisele, olid kohal kõik 18 ema ja pealeselle veel Piret ja TT.

Ruum oli väga ilus, laud kaetud lõhnaküünalde ja värskete kookidega.
Piret pissis hakatuseks laua alla. Teised emad katsid lauda, mina kuivatasin põrandat.
Seejärel läksid mu kullatükid õnneks vaikselt mängima ja emadel algas lõputu jutt jõuludest, kingitustest, advendiringist, kommidest või õigemini nende kahjulikkusest, villaheide päkapikkudest ja ökopiparkoogitaignast...
See kõik oli isegi huvitav, ent ma olin arvestanud ainult tunni kestva koosolekuga. Kas tõesti olen ma rühmas ainuke ema, kes käib tööl ja tahaks õhtul olla kodus???
Kella 19. 30 paiku oli Piret, tüdinedes koogitükkide laua alla pudistamisest, roninud diivanile, sealt diivani seljatoele, sealt aknalauale ja sealt... saanud kätte 2-liitrise kastekannu, tühjendas selle rõõmsa vulinaga diivani peale.
Teised emad rääkisid, nagu ma korkpõrandat, diivanit ja diivanikatteid kuivatades poole kõrvaga kuulsin, ikka veel kommidest, villaheide päkapikkudest ja ökopiparkoogitaignast. Ehkki kell oli juba 20.00
Nunuh. Istusin ja üritasin koosolekusse süveneda. Täitsa hakkas juba ökopiparkoogi tunne tulema, kui ülejäänud 17 ema vakatasid ja minu lapsi jõllitama jäid...
TT oli roninud märjale diivanile, seejärel diivani taga märjad riided seljast kiskunud ja hüples nüüd porgandpaljana keset ruumi, kilgates rõõmsalt: "Aga mina olen paljas!!! Emme, püüa mind!!!"
Ja mis mul muud üle jäi. TT puges kiirelt ühe voodi alla, jätkates oma hüüdeid: "Ma olen paljas, püüdke mind!!!"
Koosolek läks edasi ja küllap on ökopiparkoogid ning villaheide päkapikud isegi huvitavad, kasulikud ja vajalikud... eee, kellele???
Mina igatahes tundsin, et nüüd aitab. Pean oma 2 röövlit OTSEKOHE koju viima, või muidu... oh neetud ökopiparkoogitainas!!!

Kolmapäev, 12. november 2008

Amuletid?

Käisin ühel väga huvitaval koolitusel. Kohal oli kogu Eesti lastepsühhiaatrite ja lastepsühholoogide paremik oma väärikuses. Vähemalt minu asjatundmatu arusaamise kohaselt.

Saal oli rahvast täis ja ma märkasin äkki, et enamik neist kannab suurt kaelaehet massiivse rinnaripatsiga. Enamasti olid need jämedad hõbeda-või pronksikarva keed, ripatsid aga olid kas risti-või ringikujulised. No erinevalt disainitud ja stiliseeritud muidugi. Näha võis ka suuri merevaigukeesid. Ühel naisel oli allapoole naba ulatuv hõbekett paljude hõbedaste pöidlasuuruste pallikestega.
Kaelaehted meenutasid ametirahasid või luteri pastorite ning katoliku preestrite massiivseid rinnariste.

Mul tekkis mõte, kas need kaelakeed võiksid olla kaitsvad amuletid või midagi taolist? Inimesed, kes oma töös puutuvad tihti kokku väga suure kurjusega ja panevad oma töö kaudu teisesse inimesse väga palju energiat vajavad midagi sellist võibolla?

Mäletan ühte korda, kui võtsin tunnistust ühelt seksuaalselt ärakasutatud lapselt. Iseenesest oli see lihtne vagur jutuajamine lihtsate küsimuste ja vastustega.
Mäletan seda ülisuurt nõrkust ja jõuetust, mis mind peale seda enda võimusse võttis. Nagu must pilv oleks mind enda sisse mähkinud. Istusin tund aega pargipingil ega saanud käsi-jalgu liigutada.
Vaat sellised veidrad mõtted...