Nojah. Ei pidanudki sünnituseni ootama. Suurvend kolis tagasi. Paraku olen mina juba mitmendat päeva kaugel. Mr. Kiis lasi äranälginud 15-aastase lihtsalt tuppa ja suundus seejärel oma asju ajama. Mis kestavad varahommikust südaööni või kauem.
Ma ei tea, kas mul on midagi viga, aga mulle ei meeldi.
1. Et näljane 15-aastane istub hommikust õhtuni üksi korteris, kus tal pole midagi hamba alla panna.
2. Et minu kodus veedab pikki üksildasi päevi 15-aastane, kellel on juba mitu trahvi-protokolli kodus joomise, suitsetamise ja valju muuusikakuulamise eest...
Muuhulgas tegi ka Leoni ema paanikat. Ta kutsus Mr. Kiisi endaga kohtuma ja teatas, et ei taha mingil juhul oma poega enda juurde elama. Ta kavatseb kasutada kõiki vahendeid, et poiss meile tagasi saata. Näljateraapia on juba tuntud-proovitud vahend selle jaoks. Pealeselle tahaks ta Leoni panna Tapa eriinternaati, Haapsalu sanatoorsesse internaati või siis saata Prantsusmaale Taize' laagrisse.
Kui selle lapse lihane ema, kelle jaoks Suurvend on ainukene laps, teda ise kasvatada ei taha, olen ma siis väga halb, kui ma kõigest suvevaheajaks sellest lapsest rahu saada tahan? Seda enam, et nagu selgub, pole tema isal sekunditki aega. Ka nädalavahetustel mitte.
Mul on mitmeid häid sõpru-tuttavaid, kes oma lihaseid, bioloogilisi teismelisi poegi meeleheitlikult kodust minema puksivad. Koolivaheajaks vanaema poole, teise vanema poole, laagrisse, sõbra juurde, kuhu iganes. Rääkimata sellest, kuidas oodatakse (omaenda! bioloogiliste!) laste täisealiseks saamist ja kodust minema lendamist...
Mh. tean ma palju täiskasvanud poegade vanemaid, kes teeks ei tea mida, et täiskasvanud laiskvorst isakodust söömast-magamast minema kupatada.
Nojah, aga kuna mina pole ju Leoni pärisema, siis ei tohi selliseid mõtteid mitte mõeldagi...
pühapäev, 31. mai 2009
esmaspäev, 25. mai 2009
Daami päevaraamatud
Lugesin läbi Elo Tuglase päevikud. Esimene on Tartu ja teine Tallinna päevik.
Põnev lugemine.
Elo Tuglas oli väga haritud ja peen daam, tõlkis, oskas mitut keelt, luges palju, mängis klaverit ja siugles mao graatsiaga omaaegse kõrg-ja kirjanikkonna intriigides ja suheterägastikes. Öösiti luges ta unetule hr. Tuglasele tundide viisi polüneesia, hiina ja araabia muinasjutte.
Päeval aga tassis proua Tuglas käsitsi turult toitu, remontis enda ja oma ema maju, raius umbeläinud ahjutruubi sisse auke, et nõge kätte saada (pottsepp sellega hakkama ei saanud) ja laotas paljaste kätega aias sõnnikut. Ning tühjendas peldikukasti.
Eriti vapustavad olid pr. Tuglase seiklused ühes Tuglase ema laibaga mööda lummetuisanud Tartumaad. Sõjajärgne aeg, teid ja veokeid polnud, aga kalli Friedeberdi kalli ema laip tuli ikkagi kuidagi Nõost Tartu tuua ja maha matta. Põnev üritus võttis mitu päeva aega, aga Friedebert istus seni Tallinnas ja viimistles mingit järjekordset novelli...
Mulle imponeeris kõige enam see, kuidas Elo kaevas Ahjal mingil järjekordsel kultuuriüritusel kuskilt kraaviservalt välja vägeva tõrvalillepuhma ja tassis selle Tallinna, oma aeda kaunistama.
Tõepoolest, taimed on poes ja turul nii kallid, miks mitte Elost eeskuju võtta? Nägin meie maja lähedal jäätmaal mingit väga huvitavat lopsakat padjandtaime, siniste kannikese moodi õitega. Mõeldud-tehtud. Järgmisel hommikul kella 6 paiku varustasin end labidaga ja läks! Üle jäätmaa silkas kiitsakas rebane ja hallrästad kädistasid mis hirmus.
Kui see taim nii elujõuline on, et prügimäel kasvab ja ka meie maja lähedal surnuaial on ta kultuurtaimena esindatud, siis ehk meeldib talle ka meie liivane õu.
Aiaraamatute järgi võiks oletada, et taime nimi on igihali, aga päris kindel see pole.
Üldse, kuna meie maja ümbrus on kuidagi kahtlaselt viljatu pinnasega, tuleks rõhku panna kohalikele liikidele. Peale selle ilusa siniõe märkasin prügimäel ka hulgaliselt lupiine .
Lupiin on N. Liidus propageeritud ja levitatud sööda-ja meetaim, nagu Sosnovski karuputkki. Lupiinid aga on ohutud, värviliste õitega ilmselt väga vastupidavad püsikud.
Elole oleks nad vist meeldinud...
Põnev lugemine.
Elo Tuglas oli väga haritud ja peen daam, tõlkis, oskas mitut keelt, luges palju, mängis klaverit ja siugles mao graatsiaga omaaegse kõrg-ja kirjanikkonna intriigides ja suheterägastikes. Öösiti luges ta unetule hr. Tuglasele tundide viisi polüneesia, hiina ja araabia muinasjutte.
Päeval aga tassis proua Tuglas käsitsi turult toitu, remontis enda ja oma ema maju, raius umbeläinud ahjutruubi sisse auke, et nõge kätte saada (pottsepp sellega hakkama ei saanud) ja laotas paljaste kätega aias sõnnikut. Ning tühjendas peldikukasti.
Eriti vapustavad olid pr. Tuglase seiklused ühes Tuglase ema laibaga mööda lummetuisanud Tartumaad. Sõjajärgne aeg, teid ja veokeid polnud, aga kalli Friedeberdi kalli ema laip tuli ikkagi kuidagi Nõost Tartu tuua ja maha matta. Põnev üritus võttis mitu päeva aega, aga Friedebert istus seni Tallinnas ja viimistles mingit järjekordset novelli...
Mulle imponeeris kõige enam see, kuidas Elo kaevas Ahjal mingil järjekordsel kultuuriüritusel kuskilt kraaviservalt välja vägeva tõrvalillepuhma ja tassis selle Tallinna, oma aeda kaunistama.
Tõepoolest, taimed on poes ja turul nii kallid, miks mitte Elost eeskuju võtta? Nägin meie maja lähedal jäätmaal mingit väga huvitavat lopsakat padjandtaime, siniste kannikese moodi õitega. Mõeldud-tehtud. Järgmisel hommikul kella 6 paiku varustasin end labidaga ja läks! Üle jäätmaa silkas kiitsakas rebane ja hallrästad kädistasid mis hirmus.
Kui see taim nii elujõuline on, et prügimäel kasvab ja ka meie maja lähedal surnuaial on ta kultuurtaimena esindatud, siis ehk meeldib talle ka meie liivane õu.
Aiaraamatute järgi võiks oletada, et taime nimi on igihali, aga päris kindel see pole.
Üldse, kuna meie maja ümbrus on kuidagi kahtlaselt viljatu pinnasega, tuleks rõhku panna kohalikele liikidele. Peale selle ilusa siniõe märkasin prügimäel ka hulgaliselt lupiine .
Lupiin on N. Liidus propageeritud ja levitatud sööda-ja meetaim, nagu Sosnovski karuputkki. Lupiinid aga on ohutud, värviliste õitega ilmselt väga vastupidavad püsikud.
Elole oleks nad vist meeldinud...
laupäev, 23. mai 2009
Meie Suurvend
Minu tütardel on peale üksteise olemas ka Suur Vend. Just nii ma mõtlen, kui pean Leoni enda jaoks kuskile paigutama. Kasupoeg, mehe laps, võõraspoeg - need on nii maotud määratlused. Ta on minu tütarde vend ja sel viisil oleme me tõepoolest seotud ja sugulased. See on palju püsivam side, kui abielu tema isaga.
Mingi kummaline ja kummastav side on mul selle lapsega. Miks ta minu ellu nii järjekindlalt ja jõuliselt sisse sõidab ja mis mõte sel on? See küsimus painab mind järgijätmata.
Tuttavad oleme me sestsaadik, kui ta oli 5-aastane. Noorem, kui Tiia Triin praegu.
Kui Leon oli 7-aastane, kolis ta meile elama. Mr. Kiis lihtsalt läks ühel veebruariõhtul ja tunni aja pärast naases, pisike poiss käekõrval, riidepamp ühes ja koolikott teises käes.
Millekski selliseks mina küll valmis ei olnud. Ta elas meil õppeaasta lõpuni ja kolis siis Kiisi ema juurde. Mina ja vanaema otsustasime nii ja Kiis lasi meil otsustada. Et vastutus endalt kenasti ära lükata, nagu ma hiljem aru sain.
Elusees ma ei unusta seda hetke, kui Leoni elu ja saatust otsustati. Mina istusin laua ühes otsas, Kiisi ema teises ja meie vahel Leoni isa, kes vahtis hajameelselt aknast õue ja ümises raadiole kaasa, minu aluspüksid jalas (ta ei olnud enda omi leidnud).
Mul ei olnud siis veel oma lapsi, aga me elasime minu 1-toalises korteris ja TT hakkas varsti sündima. Tegelikult ma ootasin, et Kiis üüriks suurema korteri, et me saaksime ka Leoni omale jätta, aga Mr. Kiis ei teinud mitte midagi.
Leon elas oma vanaema juures 7 aastat.
Need 7 aastat sisaldasid endas unustust, harvu kohtumisi, ebamäärast kahetsust, süütunnet ja muidugi Kiisi etteheiteid.
Sel talvel, jälle veebruarikuus ilmus Leon sama äkitselt meie ukse taha, et asuda meile elama.
Nüüd elame me minu kitsas 3-toalises korteris ja mina ootan 3. last. Probleemid on täpselt samad, mis 7 aastat tagasi ja mitte miski ei olegi muutunud. Deja vu, situatsiooni kordumine, kõik on sama ja ebamäärane tunne kuklas, et seda peaks nüüd teistmoodi lahendama. Või muidu kogen sama ka siis, kui poiss on 21-aastane.
Minu tunded selle lapse vastu on nii kummalised. Ühelt poolt mõistuslik haletsus emata poisikese vastu (Leoni ema on küll täie elu ja tervise, kuid kahjuks mitte vaimse tervise juures), süütunne ma-ei-tea-mis põhjusel. Kohusetunne.
Samal ajal tunnen ma tema vastu ülitugevat füüsilist vastumeelsust. Ma ei kannata tema lähedalolekut. Ilmvõimatu on kasutada temaga sama patja, tassi, lusikat, jne. Teiste inimeste suhtes ma midagi sellist ei tunne.
Öösiti näen ma unes, kuidas ta muutub hambuliseks maoks ja roomab oma voodist välja ning siugleb läbi tubade, minu kõri läbi närima või mind ära kägistama. Täpselt nii nagu 7 aastat tagasi.
Samal ajal, temaga pidevalt koos olles lülitub sisse ka automaatne emainstinkt,mis paneb mind tema eest hoolitsema. Mitte ainult toidu ja puhaste sokkidega, vaid ka turvalise vaimse ruumiga. See paneb mind talle plaastreid tooma, Kiisi karjumist vaigistama, õhtuti koolist ja sõpradest juttu ajama...
Ma ei saa aru, miks see laps minu külge klammerdub. Ma tunnen, et klammerdub, mingil mõttelisel moel. Ning miks teda ikka ja jälle mulle saadetakse?
See on päris totakas, aga kui eelmised elud peaksid olemas olema, siis oleme me varem tuttavad. Ta on minu jaoks nagu ärapõlatud, meeleheitlikult koera kombel klammerduv armastaja. Iga naine on elus vähemalt 1 kord sellist kohanud. Nagu Irene ja Soames sellest tuntud inglise romaanitriloogiast.
Kogu kaastunde, kohusetunde, süütunde ja tänutunde juures tekib sellises suhtes tahtmine jalaga virutada ja põgeneda.
Mõtlesin, et seekord ei hakka mina tema elu ja saatust enam määrama. Juhtugu nüüd see, mis juhtuma peab ja määratud on. Armastust, ka emaarmastust ei saa jõuga tekitada, aga ära lükkama ma teda ka ei hakka. Lihtsalt oleme. Kas siis tuleb selle asja mõte välja?
Juhtus see, et Leoni isa tormas ühel õhtul uksi paugutades minema. Hüvasti igaveseks, nagu seda ju palju kordi varemgi juhtunud on. Ta tahtis Leoni kaasa võtta, aga mina ei lubanud last solgutada ja leon ise keeldus ka lahkumast.
Niisiis , mr. Kiis lahkus pere juurest igaveseks. 5 minutit peale tema lahkumist tähistavat ukseprõmmu tõusis poiss oma arvuti tagant ja suundus kööki nõusid pesema. See laisk 15-aastane kolge, kes siiani igale palvele kodutöödes osaleda ainult "mine v...u"vastas!
Samasugune kuldne elu jätkus. Hommikul läks poiss erilise sunduseta kooli, koju tulles kostis tavapärase "t...a, miks süüa pole, rsk!" asemel viisakas tere, aitäh ja võibolla isegi palun. Kui mu kõrvad õigesti kuulsid. Imelikult rahulik oli kõik.
Aga 3 päeval tuli Mr. Kiis tagasi. Lapsi vaatama, nagu ta läbi hammaste teatas. Läksin siis teise tuppa, et tal rahulikum vaadata oleks.
15 minuti pärast istus igavesti lahkunud, lapsi vaatama tulnud vana toas oma lemmiktoolil ja pugis kartulit -kastet, nii et pritsis.
Kuldne elu Leoniga katkes sama äkki, nagu oli alanud, aga imelik rahu jäi kuskile alles.
Eile teatas poisike ootamatult, et kolib nüüd ema juurde kuni sügiseni ja pakkis oma asjad. Tema isa ei katkestanud sel puhul söömist ja ajalehelugemist, vaid kisas üle õla, et "kuhugi sa ei lähe".
Mina püüdsin Leoniga vestelda, aga midagi mõistlikku sealt ei tulnud. Igaljuhul ta kinnitas koos arvutiga uksest väljudes, et sügisel kohtume taas.
Nojah. Muidugi olen jälle mina süüdi, aga tühja sest. Peaasi, et ta ei koliks tagasi just sel õhtul, kui mul tuleb sünnitama hakata. Aga Leoni tundes, just sel õhtul ta sisse sajabki.
Mingi kummaline ja kummastav side on mul selle lapsega. Miks ta minu ellu nii järjekindlalt ja jõuliselt sisse sõidab ja mis mõte sel on? See küsimus painab mind järgijätmata.
Tuttavad oleme me sestsaadik, kui ta oli 5-aastane. Noorem, kui Tiia Triin praegu.
Kui Leon oli 7-aastane, kolis ta meile elama. Mr. Kiis lihtsalt läks ühel veebruariõhtul ja tunni aja pärast naases, pisike poiss käekõrval, riidepamp ühes ja koolikott teises käes.
Millekski selliseks mina küll valmis ei olnud. Ta elas meil õppeaasta lõpuni ja kolis siis Kiisi ema juurde. Mina ja vanaema otsustasime nii ja Kiis lasi meil otsustada. Et vastutus endalt kenasti ära lükata, nagu ma hiljem aru sain.
Elusees ma ei unusta seda hetke, kui Leoni elu ja saatust otsustati. Mina istusin laua ühes otsas, Kiisi ema teises ja meie vahel Leoni isa, kes vahtis hajameelselt aknast õue ja ümises raadiole kaasa, minu aluspüksid jalas (ta ei olnud enda omi leidnud).
Mul ei olnud siis veel oma lapsi, aga me elasime minu 1-toalises korteris ja TT hakkas varsti sündima. Tegelikult ma ootasin, et Kiis üüriks suurema korteri, et me saaksime ka Leoni omale jätta, aga Mr. Kiis ei teinud mitte midagi.
Leon elas oma vanaema juures 7 aastat.
Need 7 aastat sisaldasid endas unustust, harvu kohtumisi, ebamäärast kahetsust, süütunnet ja muidugi Kiisi etteheiteid.
Sel talvel, jälle veebruarikuus ilmus Leon sama äkitselt meie ukse taha, et asuda meile elama.
Nüüd elame me minu kitsas 3-toalises korteris ja mina ootan 3. last. Probleemid on täpselt samad, mis 7 aastat tagasi ja mitte miski ei olegi muutunud. Deja vu, situatsiooni kordumine, kõik on sama ja ebamäärane tunne kuklas, et seda peaks nüüd teistmoodi lahendama. Või muidu kogen sama ka siis, kui poiss on 21-aastane.
Minu tunded selle lapse vastu on nii kummalised. Ühelt poolt mõistuslik haletsus emata poisikese vastu (Leoni ema on küll täie elu ja tervise, kuid kahjuks mitte vaimse tervise juures), süütunne ma-ei-tea-mis põhjusel. Kohusetunne.
Samal ajal tunnen ma tema vastu ülitugevat füüsilist vastumeelsust. Ma ei kannata tema lähedalolekut. Ilmvõimatu on kasutada temaga sama patja, tassi, lusikat, jne. Teiste inimeste suhtes ma midagi sellist ei tunne.
Öösiti näen ma unes, kuidas ta muutub hambuliseks maoks ja roomab oma voodist välja ning siugleb läbi tubade, minu kõri läbi närima või mind ära kägistama. Täpselt nii nagu 7 aastat tagasi.
Samal ajal, temaga pidevalt koos olles lülitub sisse ka automaatne emainstinkt,mis paneb mind tema eest hoolitsema. Mitte ainult toidu ja puhaste sokkidega, vaid ka turvalise vaimse ruumiga. See paneb mind talle plaastreid tooma, Kiisi karjumist vaigistama, õhtuti koolist ja sõpradest juttu ajama...
Ma ei saa aru, miks see laps minu külge klammerdub. Ma tunnen, et klammerdub, mingil mõttelisel moel. Ning miks teda ikka ja jälle mulle saadetakse?
See on päris totakas, aga kui eelmised elud peaksid olemas olema, siis oleme me varem tuttavad. Ta on minu jaoks nagu ärapõlatud, meeleheitlikult koera kombel klammerduv armastaja. Iga naine on elus vähemalt 1 kord sellist kohanud. Nagu Irene ja Soames sellest tuntud inglise romaanitriloogiast.
Kogu kaastunde, kohusetunde, süütunde ja tänutunde juures tekib sellises suhtes tahtmine jalaga virutada ja põgeneda.
Mõtlesin, et seekord ei hakka mina tema elu ja saatust enam määrama. Juhtugu nüüd see, mis juhtuma peab ja määratud on. Armastust, ka emaarmastust ei saa jõuga tekitada, aga ära lükkama ma teda ka ei hakka. Lihtsalt oleme. Kas siis tuleb selle asja mõte välja?
Juhtus see, et Leoni isa tormas ühel õhtul uksi paugutades minema. Hüvasti igaveseks, nagu seda ju palju kordi varemgi juhtunud on. Ta tahtis Leoni kaasa võtta, aga mina ei lubanud last solgutada ja leon ise keeldus ka lahkumast.
Niisiis , mr. Kiis lahkus pere juurest igaveseks. 5 minutit peale tema lahkumist tähistavat ukseprõmmu tõusis poiss oma arvuti tagant ja suundus kööki nõusid pesema. See laisk 15-aastane kolge, kes siiani igale palvele kodutöödes osaleda ainult "mine v...u"vastas!
Samasugune kuldne elu jätkus. Hommikul läks poiss erilise sunduseta kooli, koju tulles kostis tavapärase "t...a, miks süüa pole, rsk!" asemel viisakas tere, aitäh ja võibolla isegi palun. Kui mu kõrvad õigesti kuulsid. Imelikult rahulik oli kõik.
Aga 3 päeval tuli Mr. Kiis tagasi. Lapsi vaatama, nagu ta läbi hammaste teatas. Läksin siis teise tuppa, et tal rahulikum vaadata oleks.
15 minuti pärast istus igavesti lahkunud, lapsi vaatama tulnud vana toas oma lemmiktoolil ja pugis kartulit -kastet, nii et pritsis.
Kuldne elu Leoniga katkes sama äkki, nagu oli alanud, aga imelik rahu jäi kuskile alles.
Eile teatas poisike ootamatult, et kolib nüüd ema juurde kuni sügiseni ja pakkis oma asjad. Tema isa ei katkestanud sel puhul söömist ja ajalehelugemist, vaid kisas üle õla, et "kuhugi sa ei lähe".
Mina püüdsin Leoniga vestelda, aga midagi mõistlikku sealt ei tulnud. Igaljuhul ta kinnitas koos arvutiga uksest väljudes, et sügisel kohtume taas.
Nojah. Muidugi olen jälle mina süüdi, aga tühja sest. Peaasi, et ta ei koliks tagasi just sel õhtul, kui mul tuleb sünnitama hakata. Aga Leoni tundes, just sel õhtul ta sisse sajabki.
Tellimine:
Postitused (Atom)