Reede, 11. juuli 2008

Öös on asju

inimesi ja loomi.
Eile öösel kell 2 läksin õue pesu kuivama panema ja ühtlasi ka natuke tähti vaatama. Kuigi kaua aga ei õnnestunud üksindust nautida, sest kohale tuikus üks joodikpapi. Küsis suitsu ja istus minu kõrvale trepile.

Millegipärast mulle meeldib joodikpapidega juttu ajada. Seda tingimusel, et nad ei räägi seksist ja jutuajamine ei toimu minu kodus.
Kui TT oli väike, sõbrunesin ühe kerjuspapiga, kes istus alati kaarsilla otsa juures. Andsime talle iga päev 2 krooni. Mõne aja pärast aga kujunes nii, et papi hakkas hoopis meile annetusi tegema. Kommi ja... ükskord kinkis paki kohvi. Tõele au andes me jõime selle kohvi ära ka.

Seekordne papi hakkas pajatama põnevaid loomalugusid. Meie tänaval on puidutööstus ja papi on seal öövalvur. Rebased pidid seal öösiti ringi kolama ja kasse jahtima. Kitsed käivat harvem, aga eriti talvel on nad väga julged ning tulevad kohe päris valvuriputka juurde. Vaatavad aknast sisse ning.

Me elame üldse väga loomarohkes linnajaos. Otse akna all sirelipõõsas elab meil üks ööbik (või mitu) ja kuuri taga võsas on ühe harakapaari kodu. Harakad käivad meil koerakausist toitu varastamas. Oma asebossi auks hüüan seda harakapaari Härra ja Proua Petersoniks. Ehkki visuaalsel vaatlusel ei tee vahet, kumb neist on härra ja kumb proua.

Ahjaa, joodikumammid ja-papid kolavad öösiti ümber meie maja sellepärast, et meie all asuvas korteris tegutseb juba aastaid ebaseadusliku alkoholi ja tubakatoodete müügipunkt. Äri õitseb ööl ja päeval. Seda auväärt asutust peab meil perekond Muumitroll:
Muumipapa, Muumimamma ning nende pojad Tupsik ja Lupsik. Tupsik ja Lupsik, tõsi küll, on tihtipeale vangimajas, mistõttu neid (ja nende bemmi) väga sageli ei näe. Muumimamma kaalub umbes 100 kilo, on loomulik blond ja armastab kanda liibuvaid roosasid riideid. Muumipapa on invaliidsuspensionil ja näeb välja nagu ei oskaks ta lugeda, kirjutamisest rääkimata. Tegelikult aga teab ta, kes oli Stevie Wonder ja mis on fosforvetikad.
Vaat selline on minu argipäevaeksootika.

Neljapäev, 3. juuli 2008

haned-luiged ga-ga-ga...

Käisime ühel õhtul paadiga sõitmas. Roo ääres nägime ühte valget kogu. Ennäe, kühmnokk-luik!!! Ilmselt pesa valvav isaluik, sest meie lähemale sõudes, et imelindu imetleda, hakkas luik vihaselt tiibu lehvitama, saba väristama ja sisisema. Sõudsime igaks juhuks kähku kaugemale. Piret oli aga luigest vaimustatud. Sirutas oma väikesed pontsakad käed tigeda isaluige poole ja aina kudrutas: "Luigekene, sülle!!! Viime luigekese tuppa, luigekesel on külm!!!"
"Luigekene" konvoeeris veel pikalt meie paati, aga jäi lõpuks ikkagi maha. Umbes kilomeetri pärast aga hüppas roostikust välja uus isaluik, kes ei paistnud sugugi külalislahkem, vaid vehkis sama ebaviisakalt tiibadega ja lasi sisinal kuuldavale luigekeelset sõimu.
Et see oli teine isaluik, sain ma üleeile teada linnuvaatlejatelt. Tutvusin järve ääres kahe toreda linnuvaatlejaga. Nad rääkisid, et meie lähedal elab kaks luigepaari ja üks üksik isaluik. Kevadeti pidid nad kaklema nii et vesi lendab. Aga praegu on neil pojad. Just koorusid.
Kui ma suudan ühel hommikul kella 4-5 paiku ärgata, siis sõuan neid vaatama ja filmima. Ning kindlasti pean veel ühel hommikul sama vara tõusma, et sõuda vaatama merikotkaid. Sest ülla-ülla, meie maja lähedal elab nüüd ka merikotkapaar! Ah, milline õnn ja rõõm!
Aga merikotkaid näeb praegusel aastaajal ainult varahommikuti. Pidid olema suured nagu inimesed. Ei tea, kas peaks neile liha ka viima või midagi... näiteks Pedigree konservtoitu? Lõhet? Seda nad ju Peipsist ei saa...
Tahan maale elama kolida. Kohe, kui seal on sobiv maja müüa ning mõni vaba töökoht, lähen sinna elama. Merikotkad on seda väärt. ja kühmnokkluiged ka, loomulikult.

Pealeselle elab meie juures nüüd ka toonekurg. Toonekurg kolis meie lähedale juba sel suvel, kui ma Tiia Triinu ootama jäin.
Läksime Piretiga ujuma ja kurg tõusis ootamatult peaaegu Pireti nina alt lendu. Tüdruk oli muidugi lummatud. Iga kord, kui ujuma läheme, loodab jälle kurge näha.

Piret räägib meil nii: " Tiia Triin on part. Emme on unekurk (= toonekurg, mõistate). Issi on papagoi (Margus küll püüab talle selgeks teha, et albatross, aga Piret on kaljukindel). Ja Piret on...(pidulik paus) LUIGEKENE !!!

Unenägu

Eelmise teema jätkuna ei saa ma jätta ütlemata, et sellest peale, kui Tiia Triin muutus, ei maandu tema peal enam kunagi ükski kärbes, sääsk ega parm. Kõik putukad lendavad temast suure kaarega mööda. Sellal kui Piret on sääsepunnidest täpiline nagu väike pühademuna, on TT nahk endiselt sile ja veatu. Ka kõikvõimalikud koduloomad hoiavad temast hoolega kaugemale.

Umbes pool aastat enne seda, kui Tiia Triin muutus, nägin ma und. Ebatavalised unenäod külastavad mind harva, aga see on selgesti meeles.

Olin mõlema lapsega Tartu kesklinnas. (tegelikult oli Piret kas viimaseid päevi kõhubeebi või äsja sündinud, enam täpselt ei mäleta). Tita hakkas vigisema ja ma otsustasin minna Ruunipizza kohvikusse, et imetada ja mähkida. Tiia Triin aga ei mõelnudki kaasa tulla, vaid ukerdas rõõmsalt mööda Raekoja platsi ringi. Käratasin talle ootamatu vihaga: "Mine siis kuhu tahad ja ära tulegi enam tagasi!"
Ootamatult astus minu juurde üks mees. Keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega keskealine mees. Tal oli seljas hall särk ja hallid püksid. Lühikesed turris juuksed olid täpselt keskmise eestlase blondhallid ja ka silmad olid hallid. Ta nägi välja niivõrd tavaline, et seda võiks tagantjärele vabalt maskeeringuks pidada.
Mees naeratas ja kuigi ta midagi ei öelnud, sain ma tema jutust aru. Ta tahtis Tiia Triinu autoga sõitma viia. Sealsamas ruunipizza ees ootas valge kaubik. TT ronis rõõmsalt rooli taha ja mees järgnes talle. Mina läksin kohvikusse.
Millegipärast arvasin, et mees teeb temaga ringi ümber Raekoja platsi, aga kui ma kohvikust välja tulin, polnud Tiia Triinu, halli meest ega kaubikut enam kuskil näha. Äkki sain ma aru, et nad võisid sõita kuhu tahes.
Äkiline hirmuvahk südames tahtsin politseisse helistada, aga samas helises minu telefon. Teadsin, et rääkijaks on hall mees, ehkki ma polnud kunagi tema häält kuulnud. Raudkindla häälega, milles kostus ka kerget kaastunnet ja paratamatust, küsis ta minult, kas ma ikka saan aru, et ei näe Tiia Triinu enam mitte kunagi.
Tahtsin teda paluda, aga teadsin, et ükskõik mida ma telefoni ei ütleks, see ei aita. Nad võivad olla ükskõik millises maailma punktis ja mil pole mitte mingit võimalust Tiia Triinu üles otsida.
Tundsin südames järsku nii meeletut ja samas abitut valu, mida ma ponud kunagi võimalikuks pidanud.
Ärkasin üles, aga valu ja meeleheide jäid alles.

Minu kõige suurem mure on see, kas Tiia Triin mitte ei karda ilma emata olla seal, kus ta nüüd on? Sest ma tean, et see Tiia Triin, kes meil kodus on, pole mitte sama Tiia Triin, kelle mina sünnitasin. Ta on muidugi minu laps ja mina olen tema ema ning ma armastan teda. Aga see pole sama laps, kelle ma sünnitasin 27.02.2003 ning kes elas meie juures kolm ja pool aastat.