Kolmapäev, 21. juuli 2010

Matkapäevikud







Värskete kummipaadiomanikena oleme sel suvel käinud Tartu lähiümbruse veeteid avastamas. Lugeda võõraid matkalugusid on igav, palju huvitavam ja kõigile soovituslik oleks hoopis ise seiklema seilata. Ent vähemalt ajaloo huvides võiks väikestviisi matkakroonikat pidada.

Niisiis, juuli algas matkaga Porijõel ehk veeteed pidi Ülenurmest Ihastesse. Kui maitsi tuleb Ülenurmest Ihastesse sõita läbi Tartu ehk teha pikk U-kujuline kaar, ühendab neid kaht Tartu-lähedast küla tegelikult looduslik sirge veetee kujul ehk vana armas Porijõgi.
Alustasime Ülku tagant, kus Porijõgi voolab läbi grandioosse toru ehk hiiglasliku teetruubi. Majesteetlik teetruup! Ja ka geopeiturid on selle avastanud. Matkaidee eest olengi tänu võlgu ühele geopeiturile. Aitäh!
Nagu ikka, sõitsime välja 2 kummipaadiga. Mr. Kiis sõudis oma Seahawkiga, ahtris väänlesid ja itsitasid meie püsimatud vanemad tütred ja teise kummipaadi vööris-ahtris troonisid kaks veetlevat naiskunstnikku KM ja MK, kelle ülesanne oli hoida Beebit, sest nad ei osanud kumbki aerutada.
Muuseas, minu kummipaat, mille ma kavatsesin ristida nimega Beda (kapten Vrungeli ja tema laeva auks), kannab ametlikult marginime Vega-3. Aga Piret teatas enne matka, et meie paadi nimi on hoopis Kummipea ja nii jäigi.
Niisiis, Kummipea ees ja Seahawk järel ulpisime läbi teetruubi ja loksusime mööda praktiliselt seisva veega ent ikka veel kevadisest üleujutusest kõrget Porijõge pidi edasi. Ilm oli erakordselt palav ja päike kõrvetas. Mõnus!
Porijõgi voolab läbi Aardla poldri, mis on madal, soine ja lopsakaid erkrohelisi veetaimi täis kasvanud mudaväli. Selle kohal kõrguvad sürreaalse vaatepildina Tartu arhitektuuri kõrgemad pärlid nagu telemast, Tigutorn, Plasku, Triibuline Korsten jt. Ent jõekaldad ise on reetlikult kõrged vallid, mis räägib nõukogudeaegsest jõesüvendusest.
Beebi röökis nagu segane, sest ta vihkab päästevesti. Naiskunstnik KM sai tänu sellele oma esimesed tule-või õigemini veeristsed, sest ta pidi esimest korda elus sõudma. Mina omakorda pidin teda õpetama ja imekombel jättis ta mind isegi ellu.
Õnneks uinutas üksluine paadis loksumine Beebi kiirelt, nagu ikka ja ma sain sõuda. Isegi Mr. Kiisiga võidu.
Matka Porijõel tasub soovitada flegmaatilisile druiidikalduvustega inimestele, sest mingit põnevust, teravaid elamusi ja vapustavaid vaateid see retk ei paku. Võsa, muda ja paar kajakat ning tunni aja pärast leidsime end Ihaste alt. Nimelt suubub Porijõgi seal Suurde Emajõkke. Uskumatu! Olin plaaninud matka pikkuseks vähemalt 3 tundi.
Õnneks oli vähemalt süüa piisavalt ja ilm jätkuvalt imekaunis. Vedelesime Ihaste plaažil ja logelesime mõnusasti.
Tegin esimest korda teoks selle, mida iga endast lugupidav tartlane võiks teha vähemalt korra elus ehk ujusin üle Emajõe ja tagasi. Ihualasti sealjuures, koos Mr. Kiisiga, kes mind rüütellikult saatis. Üle Emajõe ujumine osutus üllatavalt lihtsaks. Nüüd ma isegi usun kõiki neid Kaagvere kooli vilistlasi, kes on koolist põgenemiseks enda jutu järgi ikka üle Emajõe ujunud.

Teisipäev, 20. juuli 2010

Perelaager

Suve oodatuim sündmus ehk siis K. perelaager on nüüd läbi ja peab ütlema, et mõned asjad lähevad iga aastaga paremaks. Laager oli nagu ilus unenägu - rõõmsad inimesed ja igal pool ringi sibavad päevitunud lapsekribalad, päevased ja öised ujumised, lõpmatu hulk loovust, mis igaühes äkki õitsele puhkes (ehkki selle viljad olid kohati vähe kohmakad). Ja kerge ning ilmsüütu erootiline hõllandus kõige selle kohal...

Tundus, nagu oleksime paariks päevaks sattunud San Franciscosse 1967.aasta suvel või siis mõnele Lõunamere saarele enne valgete tulekut. Igal juhul hoopis teise ja palju paremasse maailma.
Kahjuks on midagi nii muretut ja ilusat võimalik ainult lühikeseks hetkeks. Mr. Kiis igaljuhul sattus nii laagri mõju alla, et läks järgmisel päeval ka Saadjärve (üsna kõrvalisse kohta) ujuma ilma riieteta. Isegi nudistide burkat ei pannud selga. Kohalikud mutid aga sattusid peale jaole ja pidid ta peaaegu... ütleme viisakalt et lintshima. Kahjuks ei ela kõik siin ilmas peace and love põhimõttel.
Mul pole isiklikult küll midagi riietega ujumise vastu, aga - kas keegi teab, on siis riieteta ujumine Eestis seadusega keelatud või mitte?
Tegelikult võiks igasuguseid perelaagreid rohkem olla. Noorte, vallaliste ja üksikute jaoks on ju välja mõeldud igasugu tooteid, teenuseid ja lõbustusi,terveid tööstusharusid, mis teenivad ainult üht eesmärki - kuidas saada mitteüksikuks? Aga paarisuhte hoidmise ja selle lõbusaks ning nauditavaks muutmisega peab nagu iseenesest toime tulema. Nii tekibki tunne, et pereelu -see on raske töö, lõpmatud kohustused ja pidevad probleemid...
Pilte ma sel aastal kahjuks ei teinud ja möödunudsuviseid ei tahaks üles riputada. Aga teiste fotosid vaataks küll hea meelega.