Teisipäev, 19. juuni 2012

Lõpp hea, kõik hea.

Nüüd valitsevad meie majas jälle Rahu ja Armastus, need inimkonna suurimad vaenlased, kui tsiteerida tuntud multikapaharette Zöskyt ja Kaputti. Eelmise postituse vaimselt alaarenenud prostituudile tulid järele isa ja vend ning viisid ta sünnikoju tagasi. Väike Nägu elab nüüd oma vanaisa pool ühes Põhja-Eesti vallas ja loodetavasti on ta lapsepõlv vähemalt mõnda aega õnnelik ja turvaline.
Isand Sutenöör loobus oma naisest üsna kergesti. Arusaadavalt, sest kohe-kohe sünnitama hakkav naine koos tüütu tatikaga, kelle pärast mingid sotsiaaltöötajad ja lastekaitsjad hommikust õhtuni ukse taga tolgendavad, pole just suurem asi sissetulekuallikas.

Korterist ta nii lihtsalt ei loobunud. Naiivne Naabrimees, kes oma korteri "noorele lastega perele " üürile oli andnud, nägi valusat vaeva, et ülejäänud bandet omaenda isiklikust kodust välja saada.
Isand Sutenöör nõudis korterist väljakolimise raha, remondiraha, hüvitist moraalse kahju tekitamise eest ja lubas meile kõigile kätte maksta.
Imelik on see ilmaelu. Olen näinud, kuidas purjus korteriomanik väikeste lastega üksikema keset talveööd tänavale viskab ja kirjalik üürileping ei koti sealjuures mitte kui kedagi.
Meie majas aga elab mingi tüüp võõras korteris ilma igasuguse lepinguta, loobib naabritel aknast telliskive sisse sisse, lubab väikeste lastega ema maha tappa, kupeldab rasedat naist  ja keegi ei saa mitte midagi teha.
Või siiski? Meie ju saime?
Minu Naabrimees on küll iga feministi (loe: võimuka naise) unistuste mees - tasane, vägivallatu, kultuuri-aiandus-ja remondihuviline oma last imikust peale üksi kasvatanud vallasisa.  Aga see vägivaldne ja jube lugu pani mind traditsioonilist mehelikkust palju kõrgemalt hindama. Õigemini, mehisust. Ma ei tea, miks vaprust teise sõnaga mehisuseks kutsutakse, aga vajalik see on, ole sa siis mehe või naise kehas sündinud. Naabrimees,  ise suur ja tugev kui härg, värises haavalehena ja üritas meeleheitlikult kogu väljatõstmisaktsiooni naabrite, politsei ja lastekaitse  kaela ajada.
Mina, mKiis ja üleaedsed seevastu tekitasime Jänese tänavale omalaadse Resistance. Tavaliselt me ei suhtle üleaedsetega väga palju, nemad nohisevad omas aias, meie omas,aga  kui on vaja bordelli likvideerida ja kriminaalidele vastu astuda,suudavad isegi eestlased óma naabritega rääkida. Ja politsei ning sotsiaalabi tegid meiega koostööd või õigemini tegime meie nendega koostööd või kuidas nimetada olukorda, kus iga hommik algab kõnega sotsiaalametist ja/või politseist: "Kuidas teil läheb? Kas öö oli rahulik? Pidage vastu! Olge ettevaatlikud, need inimesed on ohtlikud".
Minu boss oli kohutavalt närvis ja käskis mul olla nii ettevaatlik kui võimalik. Aga mina tundsin endas emalõvi jõudu. Seda head, tugevat, kõik oma teelt pühkivat jõudu, mis oma pesa ja poegade kaitseks on valmis kelle iganes maha murdma.See jõud on minus olemas ja mKiisis, olgu ta mõne meelest nii halb mees kui tahes,  on see vägagi olemas. Isand Sutenöör sai sellest kohe aru, kui mKiis, möirates nii et õu kajas, meid kaitsma tormas. Edaspidi hoidis ta end  meie teelt kõrvale. Aga Naabrimehe üle, kelles seda jõudu ei ela,  ta lihtsalt irvitas. Suutmata enam kannatada sotsiaaltöötajaid, politseid ja tüütult korralikke naabreid, kolis  Isand Sutenöör välja ning jättis enda asemele ühe mitu korda vangis istunud kokaiiniärika. See mõnules võõras korteris, käis vannis, vahtis telekat ja irvitas kohalekutsutud politseipatrulli üle, kes teda juhmilt jõllitasid. Naabrimees käis ringi, nutt kurgus. Niikaua, kuni  Üleaedne peale väikest naabritevahelist salakoosolekut ühel varajasel hommiktunnil koridorist korterisse viiva elektrikaabli läbi lõikas ja ukse alt "Eesti Energia" teatise voolu väljalülitamise kohta sisse pistis (mille Üleaedse naine eelmisel õhtul oma koduarvutis valmis trükkinud oli ).
Narkoärikas ei tahtnud ilma boileri, läptopi ja muusikakeskuseta elada ja läks minema, aga tema hallide silmade külm pilk püsib mul  meeles. Ma tean, et ta vihkab mind ja peab süüdlaseks, et nende tore elu selles toredas majas lõppema pidi. Võimalik, et mõnel pimedal sügisõhtul inimtühjal tänaval tuleb mul uuesti nendesse silmadesse vaadata. Aga praegu on ööd veel valged.