Pühapäev, 25. aprill 2010

Täna käisime Emajõel paadimootorit katsetamas. See on pisike jaapanlane Tohatsu, 3,5 hobujõudu.
Kummipaadi jaoks on see raske ja kisub ahtrit kangesti allapoole. Minu füüsise juures on ka väike paadimootor raske tõsta ja tassida, aga juba vees ja vee peal olles on kõik asjad teatavasti palju kergemad kui kuival maal.
Paadimootori käima sikutamine, juhtimine ja muu asjatamine osutus üllatavalt lihtsaks. Olen endaga nii rahul, nii sigarahul : ) Eelmised kogemused paadimootorite osas olid ikka ses stiilis, et keegi tugev mees tõmbab nõrgale tütarlapsele mootori käima, sõidutab lagedale veteväljale ja siis lubab natuke aega pinnist kinni hoida ja kiljuda.
Mr. Kiis ei kiljunud, vaid vandus mis jaksas, aga tuli toime nii mootoriga kui ka pärastpoole lapsehoidmisega. Ehkki südametäiega ei jõudnud ta ära kiruda, kust me oleme saanud nii tõrksa ja jonnaka mootori kui ka sama tõrksa ja jonnaka lapse.

Rikkusime oma jõledalt pläriseva mootoriga ilmselt Kvissentali uuselamurajooni elanike pühapäevahommiku ja-lõuna ära, aga politseid meile õnneks ei kutsutud. Ilus päikseline päev oli ja Pilleriin magas oma päästevestis nagu väike (mere)karu ning ei häirinud teda veepritsmed ega plärisev mootor.

Paati autosse toppides meenusid äkki kõik need lood meestest, kes keskealistena enesele äkki vinge mootorratta või lahtise punase sportauto soetavad. Sellistel "eluunistuste" teokstegemistel on natuke kibe maik juures. Elevuse ning lapseliku õhina õhukese katte alt piilub nimetu nukrus.
Selliseid asju soetades tahetakse ju tegelikult osta midagi muud. Killukest noorust, õnne,armastust, põnevust,unistust, unustust, teist inimest või teist elu...
Raha eest võib küll osta mootorratta, auto, paadi, allveelaeva või minugipoolest kosmosejaama, kui raha piisavalt on.
Tõeliselt väärtuslikud asjad elus aga on täitsa tasuta. Kas pole tore?

Kolmapäev, 21. aprill 2010

Võhandu maratonist...

... sellest 100 km pikkusest adrekalaksust läbisin mina ei rohkem ega vähem kui 8 km. Ent see 8 km pikkune jupike Võhandu jõge Leevilt Süvahavvani on eriti lahedalt käänuline, kärestikuline ja 4 toreda pahiseva veskitammiga. Mu paadikaaslasteks olid Rita, tema 5-aastane laps Kaur ja julgestusotsaga minu päästevesti külge seotud 8-kuune Pilleriin. Me keegi pole teab mis kogenud jõehundid ja esimesed 300 meetrit me lihtsalt kiljusime. Tegelikult aga pole midagi paremat kui imik süles kärestikke pidi kihutamine ja ähvardavalt turris puutüvede vahelt läbi tüürimine. Ja veel hurmavad loodusvaated Võhandu ürgorule ja sinililledele, kui on aega neid märgata.
Mõned kummipaaditajad vahtisid meid süngel pilgul kaldalt. Halb Ema!!!, karjusid nende näoilmed, kuid uskuge, Pilleriinul oli eakohane päästevest üll.
Võibolla ei ole õige lapsega selliseid asju ette võtta, kuid maailmas on täpselt 3 asja, mille pärast ma üldse edasi elada tahan ja üks neist on veesport. Niisiis, kas (vee)hull ema või üldse mitte ema, rohkem valikuid Pilleriinul pole.
Nii kahju oli Süvahavval paadist välja ronida, kuid mis teha. Sest selle aasta maratoni staariks oli ei keegi muu kui mr. Kiis. Martiini ning mina olime tema turvatiimi tagasihoidlikus osas.
Mr. Kiis on meil superhero, sest ta sõitis täispuhutava laste kummipaadiga maha täpselt poole maratoni distantsist, ehk siis 45 km, sõudes peaaegu lakkamatult hommikul kella 7 õhtul kella 9-ni. Nüüd on ta uhkusest puhevil nagu isakalkun ja paraku on tal selleks tuline õigus.
Ent vähemalt omas blogis võin ma rääkida tema tagasihoidlikust toetajatiimist. Need olime mina, Martiini ja Pilleriin, kes loksusid alates kella 5 hommikul terve pika päeva autos, ootasid lõputult kontrollpunktides ja kõigi sildade juures, orgunnisid varupaati,energiajooki, kuivi riideid, kõrvaklappe, taskuraadioid ja mis peamine, toetust ja tunnustust. Ise maratoni sõita oleks vist lihtsam olnud ja põnevam kindlasti.
Tanel oli nii üllas, nii üllas. Stardis näitas ta keset karmipilguliste härjakaeltega spordimeeste massi avalikult välja, et tunneb meiesuguseid kaltsakhipisid ja kui mr. Kiis oma punase ujumisrõngaga keset jõge karidesse kihutas, tegi peatuse, ehkki kaotas sellega nii väärtuslikke võistlussekundeid kui kindlasti mitu kohta paremusjärjestuses.
Pildimaterjal tuleb mõnes järgmises postituses, seniks mõned lingid: http://www.youtube.com/watch?v=Ug7f3Z4GHSY
http://lkylli.zenfolio.com/p353888384/e3cc2136d#h3cc2136d

Nojah, maraton läbi ja nüüd pole muud tarka teha, kui tüünel Emajõel loksuda.