teisipäev, 24. märts 2009

Veider võrgumaailm

Internetisuhtlus on üks veider fenomen. Esmapilgul oleks kõik justnagu tavamaailmaski - inimesed kohtuvad, suhtlevad, vahetavad infot, vaidlevad, tutvuvad jne. Tasapisi aga võtab see kõik järjest väändunumaid vorme kuni lõpuks tekib mingi kummaline maailm, mille elanikud on justkui lamenukk-filmi tegelased ja kus suhtlus käib mingite imelike seaduspärade järgi. Inimese IRL persoon ja tema virtuaalne mina võivad olla nii kohutavalt erinevad, et isegi tuttavate puhul on raske neid kokku viia.
Tekib teatud ängistus, midagi väga olulist on puudu või vales kohas, aga nime ei oska sellele anda.
Näiteks foorumites läheb tihtipeale ägedaks "andmiseks" või lausa veriseks kisklemiseks. Ja mitte ainult sellistes üldkasutatavates foorumites nagu Delfi või Perekool, vaid ka kinnistes erialafoorumites, nagu foto jm. teemalised kohad. Üksteisele öeldakse nii halvasti, nagu päriselus kunagi ei ütleks. Päriselus ei mõtleks me ju keegi teist inimest ahju panna või kasti lüüa...
Imelikul kombel lähevad need anonüümsed lahmimised vägagi hinge, tekitavad hasarti ja tahtmist vaielda ning võidelda. Räägitakse, et mõned inimesed on end netikommentaaride pärast teise ilmagi saatnud. (Raske on siiski uskuda, et nii rumalaid täiskasvanud inimesi olemas on.)
MSNi stiil, mulle tundub, on loba ja nali. See pole tõsiste filosoofiliste mõtteavalduste koht, vaid "tsau-plau-mis- teed"stiilis suhtlemine.
Blogindus seevastu tundub pigem süngeid ja traagilisi vorme, ülevoolavaid ja nõretavaid emotsioone soodustavat, mis vohavad ja roomavad, otsekui lopsakas troopiline taimestik. Milles omakorda peituvad lihasööjad taimed...
Blogisuhtlus võib kohati hakata meenutama ka ameerika noorterseriaale, dialoogid on sama ebaloomulikud ja õõnsad. Kas siis ülipositiivsed või vastupidi-negatiivsed. Kivirähk on seda ühes oma novellis andekalt parodeerinud.
No ja siis veel muidugi Rate ja muud sellised kohad, kus igast tagasihoidlikust koduperenaisest saab nagu nõiaväel seksikas tiiger.

Käesolev teemaarendus ei puuduta mind kuidagi isiklikult. Ma pole iial mingis foorumis sõimata saanud, vastupidi, ma saan oma harvade kommentaaride eest alati kohutavalt palju tunnustust ja toetust. MSN-i ma pole juba ammu kasutanud, Rates ka ei käi...

Kogu selle laialivalguva ja arusaamat jutu mõtteks oli tegelikult küsimus, kas me valitseme oma virtuaalset mina? Kas me loome oma virtuaalse identiteedi ise ja sellise nagu tahame? Või on meie virtuaalmina iseseisev, sõltumatu olend, kes elab ja arendab ennast vastavalt oma keskkonnale? Ning vajaduse korral võib hoopis virtuaalmina hakata meie reaalset mina ja reaalset elu mõjutama ja kontrollima?

laupäev, 21. märts 2009

Seitse tõde minu kohta

Esiteks - ma katsun eneseanalüüsidest hoiduda. Sest kahjuks on mul kalduvus nendega liialdada, laskuda lõputusse iseendas sonkimisse, kaevamisse ja urgitsemisse. Lõpuks on mul tunne, et istun liivakastis ja tõstan punase kühvliga iseennast plekkpange, valan selle tühjaks ja hakkan otsast peale. Lõputult.

Raamatukangelastest on mulle lähedasim Mika Waltari Sinuhe - see vanaegiptuse mees, kes oli igal pool võõras. Tõesti, hea et Waltari võttis selle tellispaksuse seiklusjutu kirjutada. Ainult ühes kohas räägib Sinuhe sellest, mis tunne on kulgeda läbi elu ja tunda end igal pool võõrana, valel ajal vales kohas viibijana. Ometi see ongi kogu raamatu mõte ja sisu. Mina tunnnen ennast kogu aeg samamooodi. Nagu oleksin tegelane mingis veidras filmis, minu ümber on dekoratsioonid ja näitlejad. Või siis pole mina päris inimene vaid näiteks lapsendatud tulnukas...
Aga ma olen selle imeliku tundega kohanenud ja leppinud. Olgu siis peale.

Ma üllatun iga kord uuesti, kui avastan, et teised inimesed mõtlevad ja näevad asju hoopis teistmoodi kui mina. Tõesti, ma olen hakanud uskuma et olen tavaline ja suhteliselt igav inimene. Ja iga kord, kui tuleb välja, et ma erinen teistesst inimestest nii palju... nojah, siis ma imestan, kuidas mul õnnestub seda erinemist nii hästi varjata.
Õnnestub või? Äkki on see ettekujutus?

Mul on olnud ebatavaline elu. 35 aastat on juba päris arvestatav retrospektiiv. Kui ma võrdlen oma elu, minevikku ja olevikku teiste omadega, siis tõepoolest, on ime, et ma veel niigipalju normaalne olen. Mulle tundub, et olen juba 100-aastane, elu on olnud nii pikk ja paljud asjad oleksid nagu kellegi teisega juhtunud.

Ma olen teinud igasuguseid asju, mida tänapäeva maailmas hukka mõistetakse. Olen rikkunud kõiki Piibli kümmet käsku, valetanud, varastanud, reetnud ja tapnud.
Surmapatud aga peaks olema kõrkus, ahnus ja argus, eks ma katsu siis neist hoiduda.

Kõlab nii neetult süngelt. Pekki see krdi emotsemine : ) Mu parim omadus on eneseiroonia ja oskus ennast mitte ülearu tõsiselt võtta. Võime enda ja maailma üle naerda, igas olukorras, see on mulle kõige tähtsam asi maailmas.

Mu lemmiktegevus on lastega mängimine. Väikeste lastega, natuke suuremate lastega ja nii edasi. Kui võimalik, siis ma pühendaks sellele terve oma elu.

reede, 20. märts 2009

mõnuviirus-mõnus viirus

Lõpuks ometi on üks viirus ka meie pere raudsed leedid maha murdnud. Olen juba 2 nädalat lastega haiguslehel ja elu on... kuldne!

On lihtsalt ebaõiglane, kui vähe olen mina saanud kasutada kõigi emade püha õigust olla haigete lastega kodus ja saada selle eest 100% palka. Meie lapsed on kohutavalt terved! (Kui vaimset tervist mitte arvestada, aga see on juba teine teema...)

Piretil oli palavik viimati 1,5 kuuselt ja TT opi puhul aasta tagasi võtsin ma 2 vaba päeva. Kõik... : (

Praegu aga on meil külas üks viirus, mis tekitab 2 nädalaks kõrge palaviku, kuid ei mingeid muid vaevusi.

Haiged lapsed on armsad, nad on nii armsad. Ainus asi, mida nad tahavad, on kaisus olla ja lesida. Nii me siis lesime päevad läbi suurel voodil, nagu 3 hüljest kevadisel jääpangal. Päevad on pikad, laisad ja kuldsed.

TT on jälle nagu vastsündinu, ta on võimeline magama kuni 18 tundi ööpäevas. Natuke teeb mulle muret, kas ta kunagi jälle rääkima ja kõndima hakkab, sest praegu ta seda eriti ei tee. Piret on peale esimesi palavikupäevi natuke toibunud ja tahab vähemalt multikaid vaadata.



Ma arvan, et sellel luterlik-kapitalistlikul elukorraldusel, millele meie ühiskond on üles ehitatud, on midagi väga tõsiselt viga. Ei ole võimalik ühitada 3 asja: lapsi, töölkäimist ja isiklikku elu. Või siis on see väga raske ja enamikule üle jõu käiv. Mulle küll on.

2 asja neist 3 on võimalik mahutada 24 tunni, 7 päeva, 365 päeva ja 1 elu sisse, aga kolmandast peab siis küll loobuma. Valikud on niisiis: mitte käia tööl, mitte saada lapsi või unustada ära, et ise oled ka inimene, mitte tööloom või-masin.

Võimalik on veel teha kõiki 3 asja piisavalt pealiskaudselt ja halvasti nt. saada ainult 1 laps ja lasta seda vanaemal kasvatada. Mõnedel veab ja nad saavad teha tööd, mis on kinnimakstud eneseteostus. Aga paljudel ikka see võimalus on...

Ja mõnedel on väga toetavad vanavanemad või muud pereliikmed. Kuid kapitalismi tingimustes muutub see järjest harvemaks.



Ma olen oma töös päris hea tegelikult. Kui ma olen piisavalt pühendunud ja asja juures. Tegelikult ma isegi naudin oma elukutset. Ometi jääksin ma rõõmuga kodukanaks. Elu lõpuni kui võimalik, palun.

No mistarvis peaks 3 lapse ema käima tööl? Kas kodus töödpiisavalt pole?

See pole küll minu mõte, vaid kuulub ühele tuttavale, kel on kaugelt enam kui 3 last ja lisaks veel väga arvestatav, ehkki mitteametlik ja ebaharilik karjäär.

Tõepoolest, eneseteostus ja isegi enda ülalpidamine peaks olema võimalik ka mingil muul viisil, kui kellast kellani tööl käies ja lapsi pidevalt ära andes. Eriti, kui leppida vaesusega rahalises mõttes ja olla rikas aja ja kohaloleku poolest.

Ma ei tea, kas ma saan hakkama oma elu muutmisega ja leian võimaluse elada nii, nagu mulle meeldib.

Praegu aga on meie peres 3 last - hüperaktiivne Leon, autistlik Tiia Triin ja pisike Piret.

Ning kui Kiis õhtul koju tuleb, ootab teda 3-käiguline õhtusöök.

Tõepoolest, kas töölkäimine pole siinkohal juba liig?