Kolmapäev, 25. mai 2011

Minu kodu

Oma kodu on eestlaste jaoks üks väga tähtis asi. Tähtsam, kui abikaasa ja lapsed. Abikaasa ja lapsed võivad olla või mitte, aga kodu peab igaühel  olema.
Valusaid koduideaale on kahte sorti. Esiteks kuldne, kuid kuid traagiliselt kaotatud  Lapsepõlve Kodu, kus rukkiväli heljus lagendikul ja kuusik kohas mäenõlva peal ja kasteheinas põlvini... ja nii edasi. See on kodu, mida eluaeg igatsetakse, aga kuhu (erinevate traagiliste asjaolude tõttu) kunagi tagasi ei saa.
Teiseks valusaks ideaaliks on Unelmate Kodu.
Paljudel on juba väga noorest east saadik detailideni kindel ettekujutus, milline see Õige Kodu peab olema (oma maja, koer, järveäär,kamin, punane katus jne). Keskmise eestlase Unistuste Kodu on teadagi paksus metsas merekaldal, mitte kaugel kesklinnast asuv hubane kolmekorruseline ühepereelamu.
Ent mu postituse pealkirjaks oli siiski Minu Kodu, mitte Oma Kodu. Misasja on siin vaja teiste unistuste kallal näksida, ah?
Mul on imelik võime tunda ennast peaaegu igal pool kodus.
Otepää, Setumaa, Ida-Viru, Kalamaja, Tori, Kuremaa, Praaga, Võrtsjärv, Viljandi  ja veel lugematu arv kohti - ning alati sama tunne. Esimesest pilgust olen leidnud oma puud, kivid, lagendikud, tänavad ja nurgatagused. Tean, mis seal on toimunud ja kuidas elatud enne minu tulekut.  Kuulnud vere häält, mis ütleb - siin, selles maapinnas on sinu juured.
Välismaal olen ma käinud vähe, aga alati  tundnud, et võiksin seal elada, kohaneda, assimileeruda. Mõelda kohalikus keeles kohalikke mõtteid. Võiksin olla iseteadlik sakslanna kusagil Hamburgis, malbe rootslanna, kes elab Stockholmis mõnel tuulisel mereäärsel tänaval või hoopis hispaanlanna, terve elu päikeses. Isegi venelane kusagil Pihkvamaa porises külas. .
Kuni 18 eluaastani oli minu unistuste koduks mu lapsepõlvekodu. Sellest ilma jäämine oli valus. Olen nutnud, neednud, palvetanud ja leinanud oma lapsepõlvekodu kaotuse pärast, aga alles  sellest loobumine  tõi mind päriselt koju.
Kodu on seal, kus on rahu ja armastus. Kõlagu pealegi triviaalselt, aga see on  asja tuum. Kodu asub südames (ajus, veres ja luuüdis, kui teile nii rohkem meeldib), mitte kusagil väljaspool.
Hääkene küll, ma olen imelik inimene. Võimalik, et minu nõuded Oma Kodu suhtes on palju madalamad, kui muudel inimestel. Paljudele  on kodu staatusesümbol, eneseteostus , ülim eesmärk. See meenub aegajalt, kui mõni kolleeg jälle varjamatu põlguse või pilkega venitab: "Jää-änese tänav, nojah..." või küllatulnud lapsepõlvesõbranna lausub rõhutatult: "kena väike kodu..."
Ma ei pane hinnanguid pahaks. Nemad ju ei tea, kui tore on elada Jänese tänaval ja võibolla nad ei näe, et rahu ja armastus mahuvad meile vaatamata väiksusest kenasti ära.
Aga teiselt poolt, mida tean oma kodu igatsusest mina, saatusesthellitatu, kellel on alates 19 eluaastast olnud  OMA korter, olgugi et väike ja vilets.
Mõned nõuded oma kodule on muidugi mulgi. Elementaarne turvalisus,nii et sa oma elu pärast kartma ei pea. Et naabrid ja kodakondsed oleksid talutavad inimesed. Mugavused, näiteks vettpidav katus ja joogivesi läheduses. Natuke privaatsust ja võimalust üksi olla.
Aga kõige olulisemad on rahu ja armastus. Mina ju tean ja olen kogenud, kui sõnulseletamatult võigas tunne võib olla mõnes  looduskaunis, hästi sisustatud, puhtas  ja värskelt remonditud paigas. Sellises, kus inimsuhted on korrast ära. Ja kui soe ning kodune võib olla mõni räpane, inimesi täistuubitud vaene ja armetu koht.
Mõne asjaga võiks mulgi siin elus vedada. Permanentse ja kroonilise  kodutundega näiteks. Aga kõigile kaotatud, unistatud ja igatsetud kodudele olgu  see laul.


Neljapäev, 5. mai 2011

Võhandu 2011, esimene osa

Kevade kõrghetk on nüüd möödas. Maratoni eel ja ajal oli hull eufooria peal, adrenaliini veres rohkem kui vett. Maratonile järgnevatel päevadel aga imelikult tuim ja tühi olek. Lihased ei valutanud,ville polnud peos, aga vaim oli kummaliselt roidunud ja udune, nagu oleks osa minust ikka veel kusagil Võhandu jõel ega tahakski koju tulla.
Võrru jõudsime reede õhtul pimedas. Tanel, võimekas nagu ta on, oli meile korraldanud pehme maandumise Nelsoni-omade laagriplatsil, kus saime oma kummipaadid täis pumbata ja stardivalmis jätta. Nelsoni mehed tulid õrnadele naisterahvastele appi, pumpasid paadi täis, varustasid meid aerude ja kuhja sõudmisalaste nõuannetega ning said meie üle kõvasti nalja visata.
Öö oli rahutu, sest mind tabas stardieelne kõhuhaigus. Tiinat-Ritat aga kaanisid äsjaleitud jutukate sõpradega viskipudeli tilgatumaks. Jäin magama, kõrvus kumisemas üks vana laul "Koidab, koidab see päev mida viimsena näen...
"
Selline tunne oligi hommikul kell 7 kergelt värisevate jäsemetega starti tuterdades.
Varahommik oli imekaunis ja pinge viimseni üleval. Õnneks saime kähku jõele ja edasi läks lõbusalt, aga siis saime üksteise peale vihaseks. Me ei olnud varem kordagi koossõudmist harjutanud ja paat vänderdas ühest jõeservast teise nagu pime hobune. Õnneks meenus mulle, kuidas onu mind lapsena õpetas aerulabaga tüürima. Trikk mõjus ja olukord oli päästetud.
Võhandu-äärsete majaomanike jaoks on maratonipäev umbes sama, nagu raamatus "Lotte reis lõunamaale" rändlindude päev. Inimesed olid kogunenud õuedele, kohvitassid pihus, mõned katnud isegi hommikusöögilaua otse jõe kaldale. Rahvas hõikus ja lehvitas, üks väike tüdruk istus paadisillal, lambatall süles.
Kõigepealt jõudsid meile järele ja möödusid kajakid, siis kanuud. Hiigelsuured, 8-10 kohalised raftid liikusid aeglaselt nagu merilehmad, sest nende peal olevad seltskonnad pöörasid rohkem tähelepanu vedelkütuse sissekallamisele, kui sõudmisele.
Ma tean, et olen imelik, aga ikkagi ei saa ma joomaseltskonna ja tankisuuruse kummipaadiga maratoniletulekust aru. Mis mõte on maksta 40 euri stardimaksu per kärss, teist samapalju paadi ja varustuse rendi eest, pluss veel tont teab kust kohale ja tagasisõit, pluss saateauto kulud. Lihtsalt selleks, et veeta üks ilus kevadpäev juues ja lämisedes. Maraton on kõigest aksessuaar, kaunistamaks viinavõttu,sest sõit katkestatakse kohe, kui pimedaks läheb, külm hakkab, alko lõppeb ja enam nii lõbus pole.
Raftidest lõpetas 7 paati, kus ilmselt rohkem sõuti ja vähem joodi,aga katkestajaid oli 13. Enamik katkestas viimases või eelviimases kontrollpunktis (nagu meiegi), kust finishini sõudmine tähenanuks üksnes paaritunnist lisapingutust. Ometi peaks
6-10kesi sõudmine olema palju lihtsam, kui meil 3kesi või Kiisil üksi.
Kahju, et ükski naiste kummipaatkond ka sel aastal finishisse ei jõudnud. Peale meie kolmiku oli veel kaks kuuepealist naistekampa. Ühed juba möödunud aastast tuttavad pagariemandad valgete mütside ja Eesti Pagari logodega ning paaditäis lõbusaid patsidega plikasid, kelle ma omas mõttes võistkond Kloostrikooliks ristisin. Mõlemad katkestasid viimases-eelviimases kontrollpunktis.
Naisi osaleb maratonil üldse vähe, lõpetab veelgi vähem. Kui lõpuks mõnel naispaatkonnal õnnestuks kummipaadiga, ükskõik mitmekohalisega, lõppu jõuda, on see suur saavutus. Võibolla peaksin järgmisel aastal ikkagi 6-kohalise laeva hankima ja mehitama, vabandust, naistama?

Võhandu 2011, keskmine osa

Tegelikult on MH-l õigus, kui ta ütles, et maraton on nagu meditatsioon ja tegelikult võiks need 100 km üksi läbi sõuda, sealjuures paastudes ja vaikides. Selle ajaga jõuaks kogu oma elu läbi mõelda ja olulistele küsimustele vastused leida. Mina igaljuhul tegin maratoni läbides enda kohta mitu olulist avastust.
Nüüd ma tean, miks mul on keeruline olla grupi liige ja miks ma lähen nii sageli tülli teiste inimestega,eriti aga võimukate naistega. Ma ei suuda liidritele alluda; aga samas ei suuda ma ka ise liider olla. Ma võin inimesi kaasa haarata ja liikuma panna, aga kriitilistes olukordades annan ma väga hea meelega tüüri kellegi teise kätte. Ühesõnaga, olen Algataja, aga mitte Juht. Süüde, mitte Rool. Ja parem ongi, ma ei talu kamandamist ja ei taha ise ka kamandada.
Oli ka põhjust mõelda, kui palju on minu ümber tugevaid ja võimekaid naisi, kes teavad, oskavad ja teevad absoluutselt kõike Väga Hästi. Igaljuhul õigemini kui kõik teised. Igaljuhul paremini, kui mehed. Üldjuhul on sellise naise esimene mees olnud laisk ja küündimatu, teine mees saamatu ja tossike ning pojad, kui neid juhtub olema, on kah isade moodi toslemid. Ma ei imesta enam, miks nii paljud mehed (ja mitte ainult mehed)lahkuvad, põgenevad, järjest väiksemaks ja vaiksemaks muutuvad. Kui mees ei lahkugi päriselt, tema füüsiline keha jääb kohale, siis vaim põgeneb ometi. Viinapudelisse, arvutisse, hobidesse, ajalehe taha, teleka ette... Tegema midagi, millega tõeliselt hakkama saad.
Kuna Proua Väejuht nr. 1 on minu ema, siis tean lapsest peale, mis tunne tuleb, kui sa ühtegi asjaga korralikult hakkama ei saa. Proua Generalissimuse jaoks ei tee sa kunagi piisavalt kiiresti, piisavalt korralikult, piisavalt õigesti... Lakkamatu õpetamine muudabki jalad aeglasemaks, näpud kohmakamaks,meele töntsimaks, käest kukuvad aerud, nõud ja kõik muu. Naisgeneralissimustel ei maksa imestada, kui nad ühel hetkel ilmasambaks on saanud ja oma perfektseid oskusi üksi rakendada võivad. "Kui mina ei tee, siis ei tee keegi" on isetäituv ennustus.

Kolmapäev, 4. mai 2011

Võhandu 1011, kolmas osa

Vaatamata võimuvõitlusele oli meil siiski kaunis hommikupoolik jõel ja sõuda ei olnud sugugi raske. Jõekaldad olid kevadiselt helerohelised, täis ülaseid, paiselehti ja sinililli. Maraton on oluliselt kergem, kui sünnitamine ja päris kindlasti kergem, kui ühe keskmise pereema argipäev. Igaüks, kel on pere, majapidamine ja väikesi lapsi, peaks paar korda aastas saama stardimaksuvabastuse ja mõnel maratonil käima, et puhata ja hinge tõmmata.
Lõunaks jõudsime Leevile ja sealt algab Võhandu kõige põnevam osa, täis kärestikke ja veskitamme. Möödunud aastal ma seda ei teadnud ja me sõitsime selle läbi, paadis üheksakuune Pilleriin ja kuuene Kaur. Oli see vast sõit; ja seekord kihutasime veelgi uljamalt kuni mr. Kiisi kurikuulsa crashini Viiral.
Päästeoperatsiooni käigus leidsime jõest lisaks omaenda asjadele veel ühe Karumsi sokolaadi, täitsa uued oranzid kindad ja jõe kaardi. Nimelt oli paisu all üks seline imelik koht, kus jõgi vastuvoolu tõmbab. Kosk tuleb alla ja jõgi voolab talle vastu ning sinna oli kogunenud kõiksugu asju. Mida kõike sealt küll leida võiks? Kaldal kuivatas oma riideid blaseerunud ilmega lätlastepaar, kes olid oma kajakiga just enne Margust ümber käinud. Viira veskipais on salakaval.
Sõudsime edasi ja natukese aja pärast murdus aer. Randusime ühes taluõues ja kohale tormas vissis näoga proua, kes kukkus seletama, et see on nende õu ja maale astuda ei tohi, sest et see on eravaldus ja me sõtkuvat kalda ära.
Kallasraja seadus on ilmselt kõige enam rikutud seadus Eestis, aga seda ma prouale seletama ei hakanud. Selle asemel hakkasin Ritale ja Tiinale võimalikult valju häälega jutustama oma lapsepõlvest Peipsi ääres. Kuidas meie õuest iga päev käis läbi inimesi,kes küsisid nööri, lauajuppi, kirvest, labidat vihmausside kaevamiseks, purki nendesamade vihmausside paigutamiseks, leiba, soola ja tikke... Vahel tuli mõni kalur välja tõmmata jääaugust, vahel kummuliläinud paadist. Rannaäärne elu, nii peabki, mõistate.
Mr. Kiis vaatas kriiskavale prouale täiesti tuima näoga otsa ja küsis "Vabandage, kas teil teipi ja kääre on"? Proua vakatas ja tatsas ammulisui nõutud asju tooma.
Sedaaegu, kui meie vihase eraomanikuga võitlesime, tegutses jõe teisel kaldal, vastasasuvas talus meie saatemeeskond, ehk Rita kasuisa Tõnis. Tõnis on küll juba 60-aastane sarmikas hõbejuusne vanahärra, kelle kõrvakuulmine ja jalad on juba tiba töntsivõitu. Aga tema silmadest vaatavad ikka veel vastu piisonipull ja Casanova ning muidugi loovutas vastaskalda taluperenaine talle silmapilk oma parima kõplavarre, tugeva ja rauast otsaga. Vaat selline peab olema üks õige jõeäärne taluemand, pealegi olid ta enda pojapojad kah maratonil. Tõnis tormas võidukalt kõplavarrega vehkides jõe äärde nagu noor põder ja mina tõin selle paadiga meie kaldale.
Mr. Kiis kõplas ja meie sõudsime edasi, aga vaatamata kõigile pingutustele lõppes maraton meie jaoks ikkagi Leevakul, kõigest 23 km enne lõppu. Rita ja Tiina olid varjamatult rõõmsad ja kepsutasid supikatla manu. Seal oli hulk teisi katkestajaid, nii eesti, vene kui läti soost ilusaid meesaerutajaid, kellega üheskoos sai jahtunud hernesuppi lürpida, viina peale visata ja vastastikku oma seiklustega kelkida. Mina jäin Leevaku tammile Margust lohutama ja olgem ausad, ma olin nii väsinud, et poleks jõudnud enam meetritki sõuda. Küllap mõistis seda ka Margus ja leppis katkestamisega üllatavalt ruttu.