Teisipäev, 25. november 2008

Crash lasteaias ehk tõeline ökopiparkook

toimub masendava regulaarsusega iga natukese aja tagant.
Ma ei tea, mida halba MINA oma eelmises elus tegin, aga minu praeguse elu mõlema lapse lasteaiad tekitavad mulle pidevaid psühhotraumasid.

Ja kuidas ma unistasin sellest ilusast ajast, kui mu lapsed hakkavad lasteaias käima, triigitud kleidikesed seljas ja kuidas ma siis hommikuti patsikesi punun...ehh! Ja kõik need lasteaiapeod, laulud ja salmid ning korpulentsed emalikud lasteaiatädid.
Reaalsus on see, et ma tõusen iga jumala hommik kell 6 ja teen TT-le valmis kõik 4 lasteaiarooga. Et need oleks gluteeni-ja kaseiinivabad. Seega ei mingeid patse, hea, kui kell 9 lasteaeda jõuame.

TT lasteaia juhataja peale esitasin siis lõpuks, peale 2-aastast sõda kaebuse õiguskantslerile. Pmst on hr. Teder meie asja juba ära menetlenud ja ma peaksin varsti, peale kõiki neid vestlusi, ümarlaudu, ulgumist ja hammaste kiristamist, vastuse ka saama. Ent karta on, et selle ussi mürgihambaid ei murra isegi õiguskantsler.

Pireti lasteaia juhataja, saades kuulda, et Pireti vanem õde on autist, esines avaldusega, et Piret on vaimselt alaarenenud.

Lähemalt kirjeldustesse laskumata, ma usun, et see juhataja kahetseb elu lõpuni oma sõnu. Ning peale pikki arutlusi, ümarlaudu ja lepitusi selgus, et tegelikult on süüdi hoopis Pireti isa, kes oli juhatajat sügavalt solvanud. Nimelt ei pidanud hr. Kiis vajalikuks lasteaias Tere ja Head Aega ütelda. Pedagoogid kui kõige teremaiam inimtõug üldse läksid sellise asja peale muidugi hüsteeriasse.

Väike ülevaade ühe neljapäeva sündmustest.
Kell 17 õhtul pidin kohtuma TT lasteaia juhatajaga, et vestelda lasteaia tugiisiku teenusest. Selleks lahkusin ma töölt omavoliliselt juba kell 16, et tuua teisest lasteaiast ära Piret ja kõndida temaga jalgsi tagasi TT lasteaeda.
Samamoodi tegi tööluusi hr. Kiis, kes võttis lasteaiast TT, et viia ta poole viieks hambaarsti juurde.
Kell 17.15 väljus oma kabinetist pr. Ustav, juhataja, kes kätega peast kinni hoides teatas traagilisel häälel, et tema süda puperdab ja ta läheb ära koju. Ei, ta ei räägi minuga praegu.

Nojah. Kõndisime Piretiga tagasi Pireti lasteaeda, kus kell 18 pidi algama emade koosolek alapealkirjaga "Südamelt ära". Ilma lasteta. Et aga Kiis läks näituse avamisele, olid kohal kõik 18 ema ja pealeselle veel Piret ja TT.

Ruum oli väga ilus, laud kaetud lõhnaküünalde ja värskete kookidega.
Piret pissis hakatuseks laua alla. Teised emad katsid lauda, mina kuivatasin põrandat.
Seejärel läksid mu kullatükid õnneks vaikselt mängima ja emadel algas lõputu jutt jõuludest, kingitustest, advendiringist, kommidest või õigemini nende kahjulikkusest, villaheide päkapikkudest ja ökopiparkoogitaignast...
See kõik oli isegi huvitav, ent ma olin arvestanud ainult tunni kestva koosolekuga. Kas tõesti olen ma rühmas ainuke ema, kes käib tööl ja tahaks õhtul olla kodus???
Kella 19. 30 paiku oli Piret, tüdinedes koogitükkide laua alla pudistamisest, roninud diivanile, sealt diivani seljatoele, sealt aknalauale ja sealt... saanud kätte 2-liitrise kastekannu, tühjendas selle rõõmsa vulinaga diivani peale.
Teised emad rääkisid, nagu ma korkpõrandat, diivanit ja diivanikatteid kuivatades poole kõrvaga kuulsin, ikka veel kommidest, villaheide päkapikkudest ja ökopiparkoogitaignast. Ehkki kell oli juba 20.00
Nunuh. Istusin ja üritasin koosolekusse süveneda. Täitsa hakkas juba ökopiparkoogi tunne tulema, kui ülejäänud 17 ema vakatasid ja minu lapsi jõllitama jäid...
TT oli roninud märjale diivanile, seejärel diivani taga märjad riided seljast kiskunud ja hüples nüüd porgandpaljana keset ruumi, kilgates rõõmsalt: "Aga mina olen paljas!!! Emme, püüa mind!!!"
Ja mis mul muud üle jäi. TT puges kiirelt ühe voodi alla, jätkates oma hüüdeid: "Ma olen paljas, püüdke mind!!!"
Koosolek läks edasi ja küllap on ökopiparkoogid ning villaheide päkapikud isegi huvitavad, kasulikud ja vajalikud... eee, kellele???
Mina igatahes tundsin, et nüüd aitab. Pean oma 2 röövlit OTSEKOHE koju viima, või muidu... oh neetud ökopiparkoogitainas!!!

Kolmapäev, 12. november 2008

Amuletid?

Käisin ühel väga huvitaval koolitusel. Kohal oli kogu Eesti lastepsühhiaatrite ja lastepsühholoogide paremik oma väärikuses. Vähemalt minu asjatundmatu arusaamise kohaselt.

Saal oli rahvast täis ja ma märkasin äkki, et enamik neist kannab suurt kaelaehet massiivse rinnaripatsiga. Enamasti olid need jämedad hõbeda-või pronksikarva keed, ripatsid aga olid kas risti-või ringikujulised. No erinevalt disainitud ja stiliseeritud muidugi. Näha võis ka suuri merevaigukeesid. Ühel naisel oli allapoole naba ulatuv hõbekett paljude hõbedaste pöidlasuuruste pallikestega.
Kaelaehted meenutasid ametirahasid või luteri pastorite ning katoliku preestrite massiivseid rinnariste.

Mul tekkis mõte, kas need kaelakeed võiksid olla kaitsvad amuletid või midagi taolist? Inimesed, kes oma töös puutuvad tihti kokku väga suure kurjusega ja panevad oma töö kaudu teisesse inimesse väga palju energiat vajavad midagi sellist võibolla?

Mäletan ühte korda, kui võtsin tunnistust ühelt seksuaalselt ärakasutatud lapselt. Iseenesest oli see lihtne vagur jutuajamine lihtsate küsimuste ja vastustega.
Mäletan seda ülisuurt nõrkust ja jõuetust, mis mind peale seda enda võimusse võttis. Nagu must pilv oleks mind enda sisse mähkinud. Istusin tund aega pargipingil ega saanud käsi-jalgu liigutada.
Vaat sellised veidrad mõtted...

Neljapäev, 16. oktoober 2008

Mõned inimesed on süüdimatult oma laste lapsed. Jonnivad põngerjad, mänguhimulised mudilased, metsikud teismelised. Nende lastel ei jää muud üle, kui olla lapsest peale oma vanematele vanemad. Väikesed täiskasvanud, varavanad ja alati veidi murelikud. Keegi peab ju vastutuse võtma ning kui vanem seda ei võta, siis võtab laps. Enda ja vanema eest.

Vaatasin telekast saadet ühest eesti kunstnikust, kes kolis Poola, kui tütar oli 14. Tütar on sellest saati iseseivalt elanud ja on nüüd 18. Ema rääkis teleris särasilmi oma toredast (abi)elust Poolas. ja sellest, kuidas lastel on hea varakult iseseisvuda ja hästi hakkama saada.
Tütrel aga oli hea meel, et emal on lõpuks kõik hästi. Veel tagasihoidlikumalt, et algul oli iseseisvuda ikka päris raske...

Minu ema hakkas kodust ära imbuma, kui ma olin 13. Elas nädalate viisi oma boyfriendi juures ning paari aasta möödudes kolis lõplikult sinna.
Üksi elada ja varakult iseseisvuda on muidugi iga lapse unistus, eksole ja minugi ema oli rõõmus, et ma nii hästi hakkama saan. Ma ei taha seda kohutavat eluperioodi 13-18 üldse meenutada, see lõppes koolist väljaviskamisega. Keskkooli lõpetasin siiski, 23-aastaselt. Minu ema aga süüdistab aga siiani veendunult mu halbu õpetajaid...

Üksikema lapsed elavad omal nahal üle kõik oma ema armumised, pettumised, kokku-ja lahkukolimised, unistused, igatsused ja seiklused. Need lihtsalt on kogu aeg õhus ja valesti arvab see, kes mõtleb, et laps millestki aru ei saa.
Mina muidugi ei tea, kas kahe vanema lapsed elavad samamoodi üle kõik vanemate tülid, abielukriisid, kokku-ja lahkukasvamised.
On aga palju asju, mida mu ema siiani ei tea. Või kui teaks, siis tema 58-aastane teismeliseego ei laseks ennast kõigutada.
Kindlasti ei tea ta, et vanemad naisõpetajad küsisid minult ikka, kellega mu ema parajasti koos elab. Ja klassiõed, et millise onu autoga mind hommikul kooli toodi. Kuskil 6. klassist alates hakati muidugi "onu" asemel üht teist sõna tarvitama.
Ma ei unusta iial seda pikapatsilist kooliõde, kes näost punaseks läks ja nutma hakkas, kui ma rääkisin, et tema issi kinkis mulle nuku ja raamatu. Ka selle klassiõe ema mitte, kes küsis, kas nende pere isa ööbis meil või ei?
Olin siis alles 10 või midagi, aga teadsin, et vastus peab olema ei, olenemata asjaoludest.
Oh jaa, ja siis veel ilus blond proua hambaarst, onu T. naine, kes vaatas mind hambaid parandades alati nii, nagu näeks minu asemel kedagi teist... Hästi piinlik, sest tegelikult olin mina ikkagi ainult räpase dressipluusiga paks teismeline tüdruk. Onu T. aga oli tropp, sest ta parkis oma auto öösiti meie lillepeenrasse.
Ühe talve elas meie juures onu Ülo, kes sõidutas mind õhtuti kukil ning tegi hobuse häält. Onu Ülo oli ehitaja. Meie kolhoosi ehitati siis mingit objekti ning teised ehitajad elasid soojakus. Onu Ülo aga elas meil. Kui ema kodus polnud, rääkis ta mulle ikka, kui väga temale väikesed tüdrukud meeldivad ja tal on kodus Tartus ka neid kaks tükki.
Objekt sai kevadeks valmis ja onu Ülo sõitis ära. Ema ei saanud neist jutuajamistest kunagi teada.
Mõnikord olen ma onu Ülo peale mõelnud. Tema väikesed tüdrukud peaksid nüüd juba kolmekümnele liginema või midagi. Ning noor ja lõbus onu Ülo...on kuuekümne kandis paks vanamees? Huvitav, kas ta vahel ikka veel hobuse häält teeb?

Oma lastele tahtsin ma anda teistsuguse lapsepõlve. Väga. Võibolla oli see isegi kõige olulisem eesmärk minu elus. Aga, nagu ütleb Luule Viilma, Eckhardt Tolle ja siis veel hulk esoteerik-õpetajaid, tahtmised ja eesmärgid on ju kurjast. Oleme lihtsalt mängukannid saatuse käes, kohustatud õppima oma eelmiste ja praeguste elude õppetunde ja maksma lõputuid karmavõlgu. Intressidega.

Kolmapäev, 27. august 2008

Andke mulle kirves !!!

Kui ma poleks tuttav Tiia Triinu lasteaia juhatajaga, ei usuks ma iial, et nii halbu inimesi üldse olemas on. Aastate jooksul on ta tekitanud mulle nii palju majanduslikku & moraalset kahju, unetuid öid ja pisaraid, et ma võiksin rõõmuga ta aeglaselt ja piinarikkalt teise ilma saata. Kuid - 1.selle eest pannakse vangi
2. ta on minust oluliselt pikem ja laiem
3. mul hakkas temast juba kahju, las elab, kõõm...

Eile viisin lasteaeda avalduse lasteaia hommiku-ja õhtusöögist loobumise kohta. Krt, terve möödunud aasta maksin ma lapse õhtusöögi eest, mida ta tegelikult ei söönud. TT on meil teatavasti eridieedil, me paneme talle kodust toidu kaasa ning lasteaias pakutavat saab ta süüa ainult osaliselt. Pr. Juhataja aga teatas eelmisel sügisel, et loobuda saab ainult hommikusöögist.
Niisiis maksin ma toidu eest, mida TT ei söönud ja lisaks veel maksin lisatasu söögitädile, et ta serveeriks Tiia Triinule kodust kaasapandud toitu.

Pr. Juhataja helistas mulle kell 18.30 õhtul ja nõudis, et ma esitaksin korrektse avalduse, kuna olin jätnud avaldusse panemata kuupäevad, millal lapse hommiku-ja õhtusööki ei söö. Vastikus ja ühemõtteliselt kiusakas toonis.

Möödunud aastal lasi ta mul oodata oma kabineti ukse taga koos 1, 5 aastase Piretiga, et lõpuks tulla välja ning kähvata."Tulge vastuvõtu ajal 2 tunni pärast."
2 tunni pärast seisis pr. Juhataja oma kabineti ukse taga, teetass käes ja väitis, et mull on kell vale, tema kella järgi algab vastuvõtt alles 5 minuti pärast. Üks teine lapsevanem oli seal veel, kes lasi mind ette, sest mul oli Piret kaasas. Juhataja aga kutsus spetsiaalselt selle teise vanema enne sisse ja lasi mul veel oodata.

Kui Piret sündis, viisin kohe lasteaiakoha saamise avalduse sellele pr. Juhatajale. Aasta pärast aga väitis ta, et sellist avaldust pole olnud ja üleüldse, tema on mulle kirja saatnud, kuid mina polevat reageerinud. Selle tulemusel pole meil Piretile lasteaiakoha lootustki ning me oleme sunnitud eralasteaia eest maksma 2500.- krooni kuus, mis teeb järgneva 5 aasta kohta 150 000 krooni...

Ilus kättemaks , pr. Juhataja, selle eest et julgen oma puudega last teie lasteaias pidada.

Raha aga on kökimöki nende vastikute jutluste kõrval, mida ta mulle regulaarselt peab, et ma oma vääraka ükskord ometi erilasteaeda kupataks.
Ühel hetkel ei pea ma enam vastu. Löön ta maha, närin ta unearteri hammastega läbi, küll näete.
Tooge siis mulle pakke ja kirjakesi Harkusse või Jämejalga või kuhu mind pannakse.

Laupäev, 23. august 2008

Septembrikuu ja aasta uus

Sügis hakkab jõudma ja kõik kevadel edasilükatud mured on nüüd äkki korraga kaelas. See. et Piret oma lasteaiakarjääri alustab, on kökimöki. Tema on meil ju see ellujääja, kohaneja ning tugev väike inimene. kindlasti meeldib lasteaed talle väga. Ehkki meile läheb see lõbu maksma 2500.- kr. kuus, kuna meie väikelinnas on ju jätkuvalt tuhandeid lasteaiakohti puudu.

TT haridus valmistab seevastu jätkuvalt peavalu. Kevadel rääkisid kasvatajad mulle saladuskatte all, et juhataja kavatseb Tiia Triinu lasteaiast välja suunata. Kuhugi temasugusele sobivamasse paika. Ehk siis erilasteaeda, mõistagi. Ka pr. Juhataja ise võttis mu ette ning rääkis soojalt ja südamlikult (ma võiks tal kõri läbi närida, ausõna), et laps vajab spetsialistide abi ja sobivat keskkonda ja blablabla. Pr. Juhataja ise vajab mõistagi vabanevat lasteaiakohta.

Niisiis tuleb mul kirjutada kiri haridusosakonda ja põhjendada ära, miks puudega lapsele on ülivajalik tavaliste lastega tavalises keskkonnas kasvada. Seejärel tuleb minna haridusosakonda, veelkord põhjendada, veenda, selgitada, nutta ja karjuda, kui vaja. Oh, kallis TT, emalõvi oleksid sa pidanud oma emaks valima, mitte minusuguse hiirekese.

Siis tuleb veel minna Anni Mängumaale, sealt saab taotleda lasteaia jaoks TT-le tugiisikut. Ja siis tuleb see tugiisik veel mul endal leida ja talle ka lisa maksta, sest riigipoolse pisikese raha eest ei ole ükski inimene nõus seda tööd tegema. 28.- tund miinus maksud on tugiisiku palk. Tugiisik on TT-le vajalik käelise tegevuse ja sporditundides, kõige muuga saab ta tegelikult ise hakkama, isegi mõned sõbrataolised kaaslased on ta endale rühmas leida osanud.

Positiivne on see, et vähemalt Maarja Kool helistas ise ja on TT rehabilitatsiooniasjad esialgu ära korraldanud. Esmaspäeviti hakkab Tiia Triinul olema Maarja Koolis rehabilitatsioonipäev, siis ta saab muusikateraapiat, füsioteraapiat, kõneravi ja psühholoogi. Hiljem võibolla isegi hipoteraapiat ja ujumist.

Ainult et kes teda sinna Maarja Kooli viima-tooma hakkab? Mina olen ju tööl esmaspäeviti kella kuueni ja varem ära kindlasti ei saa.
Siinkohal pean ära mainima ka selle, et mänguasjamuuseumi ma tööd ei saanud. Nagu selgus, mitmed mu tuttavad kandideerisid ja kedagi ei kutsutud isegi vestlusele. Olin väga löödud ja kurvastusest ei läinud isegi õhtul koju.

Ikkagi tuleb mul mõelda mõne teise töökoha peale, sest minu praeguse töö kõrvalt puudega last ei kasvata. Huvitav, mis kell ma peaksin hommikuti tõusma, et jõuda kella 8 tööle? Enne seda tuleb 2 last äratada, pesta,riietada, sööta ja 2 erinevasse lasteaeda viia. Ja teha TT jaoks 4 erinevat rooga lasteaeda kaasa, kui me tahame ikka tema nisu-ja piimavaba dieeti järgida. Ise peaks ju ka riietuma ja pesema, hommikusöögist olen ma nagunii juba ammu loobunud.
Möödunud aastal tõusin ma igal hommikul kell 6, sel aastal tuleb vist hakata kell 5 tõusma...
No ei, parem hakkan tõesti majakavahiks või kodus kaartide ja kohvipaksu pealt ennustama.

Positiivne aga on see, et suve jooksul on Tiia Triin õppinud esiteks valetama ja teiseks endale ise kapist riideid valima. Viimast teeb ta 10 korda päevas nii et igal õhtul on kapi ees suur riidehunnik. Ja mu süda laulab sees iga kord, kui Tiia Triin valetab, et "Piret ajas tassi ümber". "Issi lõi Piretit nukuga".
Teisalt on see puudega lapse kasvatamine jälle tore - iga kord kui laps pahandust teeb , siis võid rõõmustada, et näe - normaalne laps ju!!!

Reede, 1. august 2008

uus töö

Kuidas mulle sobiks selline töö:
Vt. ka minu tööblogi viimast postitust.

Viimasel ajal mõtlen palju oma elu muutmise peale. Õnne retsept oleks pealtnäha otsekui väga lihtne. Tee seda, mis sulle meeldib ja oledki õnnelik. See, mida ma praegu teen, ei tee mind enam õnnelikuks.
Tegelikkuses see nii lihtne ei ole. Aga ma vähemalt proovin.
Tahaksin maale elama minna ja suhelda ainult nende inimestega, kes minuga suhelda soovivad. Ja ma tahan maksimaalselt palju olla koos oma lastega.
Aga - millest ma seal maal siis elaksin? Põlluharimise ning karjakasvatusega ennast ju tänapäeval ei toida... Olla Peipsiääre või Misso valla sotsiaaltöötaja on kahtlemata sama karm, kui pidada sama ametit meie väikelinnas.

Õigustütelda sobiks mulle kõige enam metsavahi, majakavahi või järvevahi töö. Kui keegi teab mõnd vaba sellist kohta, andku aga teada!!! Ka sadamatööline tuleks kõne alla või nukuriiete õmbleja...

Reede, 11. juuli 2008

Öös on asju

inimesi ja loomi.
Eile öösel kell 2 läksin õue pesu kuivama panema ja ühtlasi ka natuke tähti vaatama. Kuigi kaua aga ei õnnestunud üksindust nautida, sest kohale tuikus üks joodikpapi. Küsis suitsu ja istus minu kõrvale trepile.

Millegipärast mulle meeldib joodikpapidega juttu ajada. Seda tingimusel, et nad ei räägi seksist ja jutuajamine ei toimu minu kodus.
Kui TT oli väike, sõbrunesin ühe kerjuspapiga, kes istus alati kaarsilla otsa juures. Andsime talle iga päev 2 krooni. Mõne aja pärast aga kujunes nii, et papi hakkas hoopis meile annetusi tegema. Kommi ja... ükskord kinkis paki kohvi. Tõele au andes me jõime selle kohvi ära ka.

Seekordne papi hakkas pajatama põnevaid loomalugusid. Meie tänaval on puidutööstus ja papi on seal öövalvur. Rebased pidid seal öösiti ringi kolama ja kasse jahtima. Kitsed käivat harvem, aga eriti talvel on nad väga julged ning tulevad kohe päris valvuriputka juurde. Vaatavad aknast sisse ning.

Me elame üldse väga loomarohkes linnajaos. Otse akna all sirelipõõsas elab meil üks ööbik (või mitu) ja kuuri taga võsas on ühe harakapaari kodu. Harakad käivad meil koerakausist toitu varastamas. Oma asebossi auks hüüan seda harakapaari Härra ja Proua Petersoniks. Ehkki visuaalsel vaatlusel ei tee vahet, kumb neist on härra ja kumb proua.

Ahjaa, joodikumammid ja-papid kolavad öösiti ümber meie maja sellepärast, et meie all asuvas korteris tegutseb juba aastaid ebaseadusliku alkoholi ja tubakatoodete müügipunkt. Äri õitseb ööl ja päeval. Seda auväärt asutust peab meil perekond Muumitroll:
Muumipapa, Muumimamma ning nende pojad Tupsik ja Lupsik. Tupsik ja Lupsik, tõsi küll, on tihtipeale vangimajas, mistõttu neid (ja nende bemmi) väga sageli ei näe. Muumimamma kaalub umbes 100 kilo, on loomulik blond ja armastab kanda liibuvaid roosasid riideid. Muumipapa on invaliidsuspensionil ja näeb välja nagu ei oskaks ta lugeda, kirjutamisest rääkimata. Tegelikult aga teab ta, kes oli Stevie Wonder ja mis on fosforvetikad.
Vaat selline on minu argipäevaeksootika.

Neljapäev, 3. juuli 2008

haned-luiged ga-ga-ga...

Käisime ühel õhtul paadiga sõitmas. Roo ääres nägime ühte valget kogu. Ennäe, kühmnokk-luik!!! Ilmselt pesa valvav isaluik, sest meie lähemale sõudes, et imelindu imetleda, hakkas luik vihaselt tiibu lehvitama, saba väristama ja sisisema. Sõudsime igaks juhuks kähku kaugemale. Piret oli aga luigest vaimustatud. Sirutas oma väikesed pontsakad käed tigeda isaluige poole ja aina kudrutas: "Luigekene, sülle!!! Viime luigekese tuppa, luigekesel on külm!!!"
"Luigekene" konvoeeris veel pikalt meie paati, aga jäi lõpuks ikkagi maha. Umbes kilomeetri pärast aga hüppas roostikust välja uus isaluik, kes ei paistnud sugugi külalislahkem, vaid vehkis sama ebaviisakalt tiibadega ja lasi sisinal kuuldavale luigekeelset sõimu.
Et see oli teine isaluik, sain ma üleeile teada linnuvaatlejatelt. Tutvusin järve ääres kahe toreda linnuvaatlejaga. Nad rääkisid, et meie lähedal elab kaks luigepaari ja üks üksik isaluik. Kevadeti pidid nad kaklema nii et vesi lendab. Aga praegu on neil pojad. Just koorusid.
Kui ma suudan ühel hommikul kella 4-5 paiku ärgata, siis sõuan neid vaatama ja filmima. Ning kindlasti pean veel ühel hommikul sama vara tõusma, et sõuda vaatama merikotkaid. Sest ülla-ülla, meie maja lähedal elab nüüd ka merikotkapaar! Ah, milline õnn ja rõõm!
Aga merikotkaid näeb praegusel aastaajal ainult varahommikuti. Pidid olema suured nagu inimesed. Ei tea, kas peaks neile liha ka viima või midagi... näiteks Pedigree konservtoitu? Lõhet? Seda nad ju Peipsist ei saa...
Tahan maale elama kolida. Kohe, kui seal on sobiv maja müüa ning mõni vaba töökoht, lähen sinna elama. Merikotkad on seda väärt. ja kühmnokkluiged ka, loomulikult.

Pealeselle elab meie juures nüüd ka toonekurg. Toonekurg kolis meie lähedale juba sel suvel, kui ma Tiia Triinu ootama jäin.
Läksime Piretiga ujuma ja kurg tõusis ootamatult peaaegu Pireti nina alt lendu. Tüdruk oli muidugi lummatud. Iga kord, kui ujuma läheme, loodab jälle kurge näha.

Piret räägib meil nii: " Tiia Triin on part. Emme on unekurk (= toonekurg, mõistate). Issi on papagoi (Margus küll püüab talle selgeks teha, et albatross, aga Piret on kaljukindel). Ja Piret on...(pidulik paus) LUIGEKENE !!!

Unenägu

Eelmise teema jätkuna ei saa ma jätta ütlemata, et sellest peale, kui Tiia Triin muutus, ei maandu tema peal enam kunagi ükski kärbes, sääsk ega parm. Kõik putukad lendavad temast suure kaarega mööda. Sellal kui Piret on sääsepunnidest täpiline nagu väike pühademuna, on TT nahk endiselt sile ja veatu. Ka kõikvõimalikud koduloomad hoiavad temast hoolega kaugemale.

Umbes pool aastat enne seda, kui Tiia Triin muutus, nägin ma und. Ebatavalised unenäod külastavad mind harva, aga see on selgesti meeles.

Olin mõlema lapsega Tartu kesklinnas. (tegelikult oli Piret kas viimaseid päevi kõhubeebi või äsja sündinud, enam täpselt ei mäleta). Tita hakkas vigisema ja ma otsustasin minna Ruunipizza kohvikusse, et imetada ja mähkida. Tiia Triin aga ei mõelnudki kaasa tulla, vaid ukerdas rõõmsalt mööda Raekoja platsi ringi. Käratasin talle ootamatu vihaga: "Mine siis kuhu tahad ja ära tulegi enam tagasi!"
Ootamatult astus minu juurde üks mees. Keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega keskealine mees. Tal oli seljas hall särk ja hallid püksid. Lühikesed turris juuksed olid täpselt keskmise eestlase blondhallid ja ka silmad olid hallid. Ta nägi välja niivõrd tavaline, et seda võiks tagantjärele vabalt maskeeringuks pidada.
Mees naeratas ja kuigi ta midagi ei öelnud, sain ma tema jutust aru. Ta tahtis Tiia Triinu autoga sõitma viia. Sealsamas ruunipizza ees ootas valge kaubik. TT ronis rõõmsalt rooli taha ja mees järgnes talle. Mina läksin kohvikusse.
Millegipärast arvasin, et mees teeb temaga ringi ümber Raekoja platsi, aga kui ma kohvikust välja tulin, polnud Tiia Triinu, halli meest ega kaubikut enam kuskil näha. Äkki sain ma aru, et nad võisid sõita kuhu tahes.
Äkiline hirmuvahk südames tahtsin politseisse helistada, aga samas helises minu telefon. Teadsin, et rääkijaks on hall mees, ehkki ma polnud kunagi tema häält kuulnud. Raudkindla häälega, milles kostus ka kerget kaastunnet ja paratamatust, küsis ta minult, kas ma ikka saan aru, et ei näe Tiia Triinu enam mitte kunagi.
Tahtsin teda paluda, aga teadsin, et ükskõik mida ma telefoni ei ütleks, see ei aita. Nad võivad olla ükskõik millises maailma punktis ja mil pole mitte mingit võimalust Tiia Triinu üles otsida.
Tundsin südames järsku nii meeletut ja samas abitut valu, mida ma ponud kunagi võimalikuks pidanud.
Ärkasin üles, aga valu ja meeleheide jäid alles.

Minu kõige suurem mure on see, kas Tiia Triin mitte ei karda ilma emata olla seal, kus ta nüüd on? Sest ma tean, et see Tiia Triin, kes meil kodus on, pole mitte sama Tiia Triin, kelle mina sünnitasin. Ta on muidugi minu laps ja mina olen tema ema ning ma armastan teda. Aga see pole sama laps, kelle ma sünnitasin 27.02.2003 ning kes elas meie juures kolm ja pool aastat.

Neljapäev, 26. juuni 2008

Haldjalaps

Oli üks ilus hommik Marguse ema köögis ning jutt läks Tiia Triinu peale.

Kadri küsis: Miks ta koguaeg nii imelikult räägib? Laps räägib pikad jutud maha, aga ükski sõna pole arusaadav?
Mina: ta räägib haldjakeeles ju.
Marguse ema: Aga miks ta tundide viisi kätt lehvitab ning üles-alla hüppab?
Mina: nii teevad šamaanid ka. Ta käib mitme maailma vahet.

Kadri ja Viive naersid, aga nende naer oli kummastav ja kahtlev.
Kadri: Sa räägid nagu mõtleksid seda tõsiselt...
Mina: Ja ta on ebatavaliselt karvane nii väikese lapse kohta. Kogu keha on kaetud õrna ja heleda, aga väga tiheda krussis villaga. Ta ei ütle enda kohta kunagi "mina", ta ei vaata kunagi silma. Ta nagu mängib, et on laps. Aga ta räägib kogu aeg kellegagi, keda me ei näe.

Legendid ja muinasjutud kõigil Euroopa rahvastel, ka eestlastel, räägivad "vahetatud lastest". Alguses sünnib tavaline laps, aga äkki muutub ta kellekski hoopis teiseks. Räägib arusaamatut keelt, teiste inimestega suhelda ei taha. Näeb ja kuuleb kogu aeg midagi muud. Vaatab ennast justnagu kõrvalt kogu aeg.

Tiia Triin oli kolm ja pool aastat vana, kui see juhtus. Olime sel suvel maal, ühes vanas, poolmahajäetud talus. TT mängis teiste lastega, nagu ikka, aga käis ka väga palju omapead väljas.
Ühest hetkest hakkas ta kohutavalt liblikaid kartma. Ta ei julgenud enam õues käia, sest kartis liblikaid. Igal pool nägi liblikaid.
Kuu aja pärast oli ta hoopis teine laps. Enam ei rääkinud ega mänginud. Istus omaette, vaatas maha ja kopsis oksakesega vastu maad. Või siis kõndis ringiratast ja laulis. Teiste inimeste juttu nagu ei kuulnudki. Nii on see siiamaani.
Sügisel linnas läks tal ühest hetkest veel halvemaks. Tüdruk hakkas toas ka liblikaid kartma. Näitas käega seina peale ja karjus : emme, liblikas tuleb, must liblikas lendab silma!!! Seina peal aga polnud mitte midagi, tühi valge sein.
Õues hakkas ka niimoodi käega näitama ja karjuma. Ometi oli november ja ühtegi liblikat ei saanud õues olla.

Järgmisel suvel käisime korra uuesti selles talus. Marju korjamas. TT läks jalutama ja kui tagasi tuli, teatas vaikselt: Emme, üks liblikas tuli Tiia Triinu juurde. Kutsus endale külla.

Kolmapäev, 25. juuni 2008

mida ma 10 aastat tagasi tegin?

Oi, mulle meeldivad sellised kokkuvõtted...

10 aastat tagasi lõpetasin õhtukooli ja astusin ülikooli. Seoses keskhariduse omandamisega oli mul 10 000 kroonine üürivõlg (tolle aja kohta kohutav summa), mille ma lootsin ära maksta õppelaenust. Kui ülikooli sisse saan.

Ülikooliharidus tundus mulle suurima luksusena, mida endale siin elus lubada. Nii arvan ma ka praegu.

Et raha teenida, töötasin õlleputkas müüjana. Seal sigines mulle 2 austajat - ülitore vene filoloogist militarist, kes kandis uhkeid kasakavuntse ja tõi mulle venekeelseid Tolkieni raamatuid lugeda. Ja üks vasaku käe sõrmedeta tisler, kes teeskles, et laste elektronmäng on tema mobiiltelefon.Pani selle kõrva äärde ja tegi, nagu räägiks :DDD

5 asja, mis on vaja ära teha
Tähtsad asjad ei kuulu avaldamisele. Peale nende on vaja saada autojuhiload, teha valmis talvepuud ja kasvatada suureks selle suve kartulid. Seoses ema hooldamisega jääb ära purjetamine : (((
Ja Tiia Triinu puude vormistasin juba ära. Nüüd on tal pensionitunnistus pildiga ja puha. Olete te enne nii väikest pensionäri näinud?

Lemmiksnäkid
D-light õlu, porgandimahl ja kohv. Pole ime, et ma juurde ei võta.

Mida teeksin, kui oleksin miljonär
Sünnitaksin veel 3 last, võtaksin mõned kasulapsed ja koliksin nendega maale elama. See ongi õnn... Peale ülikooliharidust on lapsed suurim luksus, mida ma siin elus endale soovin.

Kohad, kus olen elanud
Peipsiveer, Tartu, Hamburg, Tartu. Ja paar suve Otepääl.

Reede, 20. juuni 2008

elujõud

Minu ema on kõige elujõulisem inimene, keda ma kunagi kohanud olen.

Üleeile oli tal raske avarii. Eile öösel nägid arstid 5 tundi vaeva, et tema jalaluid väikestest tükkidest kokku tagasi panna. Tema ajus on ikka veel verevalum, ehkki neuroloogitibi kinnitusel on see juba väiksemaks jäänud.

Kui ma teda eile vaatama läksin, siis küsis ta esimese asjana: KUIDAS MA VÄLJA NÄEN?
Ta nimelt kartis, et äkki on tal sinikad näos ja kui siis Ain teda vaatama tuleb...

Nüüd ta helistas, et kõht on tühi ja tema tahab SINKI!

Oi jummel. Ma ei usu, et ta järgmised 2 kuud ratastoolis paigal istub, nagu arstid tahavad.
Mine tea, ehk peame sel aastal veel minu ema pulmigi, kui nii edasi läheb.
Ain on nimelt ema (järjekordne) uus elukaaslane. Temast saaks minu emakese 4. abikaasa...
Ja minu ema on praegu 56 aastane, kui keegi teada tahab.

Kustkohast, no ütelge mulle, kustkohast võtab see naine selle rämeda, brutaalse, kõikevõitva elujõu???
Mina ei ole temasse läinud, aga väga loodan, et mõni mu olevatest või tulevastest tütardest pärib tema geenid.

Kolmapäev, 18. juuni 2008

õnnetus

Eile juhtus minu emaga õnnetus.Talle sõitis auto otsa Vanemuise-Pepleri ristmikul.
Öösel oli tal pikk operatsioon. Tema mõlemad jalaluud on kildudeks ja ajus on verevalum.
Ma ei julge sellest mõelda, mida ta tunneb ja mis edasi saab.

Nüüd pole mul enam kedagi selja taga. Vastutan üksi oma ema, oma tütarde ja iseenda ellujäämise eest.
Elu põhineb naiste omavahelisel suhete-ja tugivõrgustikul. See on ainuke asi maailmas, millele loota saab. Peale iseenda.

Pühapäev, 8. juuni 2008

Road-movie

Käisime Kiisiga 2-kesi Pärnust maale ära toomas. Lapsed jäid Marguse ema juurde. Planeeritud kiirest edasi-tagasi sõidust "lõunaks sinna, õhtuks tagasi" sai sujuvalt 14-tunnine seiklusmatk. Startisime Tartust hommikupoolikul ja tagasi jõudsime, kui päike tõusis ja kuked kiresid.

Aegade jooksul on meil olnud juba kõikvõimalikke road-moviesid ja laupäevane oli üldjoontes samasugune, kui alati. Ikka ja alati sisaldavad meie automatkad keset pimeat maanteed kustunud tulesid, ettehüppavaid metsloomi, ootamatult tühjenenud bensiinipaaki, kui lähima tanklani jääb kümneid kilomeetreid jne, jne, jne.
Muidugi tähenab see omakorda lõpuks peaga rooliratast peksvat ja röökivat Kiisi. See kõik on mulle aastate jooksul õpetanud vähemalt ühe olulise asja: kunagi pole kaasas liiga palju süüa ja juua.
Ning muidugi on kirjeldamatu õndsus- ja kergendustunne lõpuks ikkagi kohale jõuda...hoolimata kõigest.
Seekord muutis meie reisi eriti värvikaks sumpa, mis kukkus alt ära kusagil Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahel. Sumpa murdus pooleks ja jäi põhja külge lohisema eriti tugeva kummijulla külge. Lahti teda ei saanud ja kinni ka mitte.
Ees ja taga oli kümnete km-te pikkuselt teetöid ja lahtikaevatud maanteed. Meie auto aga oli täis maale ja mõned eriti suured neljameetrised isendid olime pesunööriga auto katusele sidunud. Täpselt nii, nagu liikluseeskiri kategooriliselt keelab teha.
Metsloomi me seekord ei kohanud, küll aga politseid, kes meile siiski halastas ja trahvimata minema lasi.

autosõit on ajavõit

Selgub, et kannatan alaväärsuskompleksi käes?
Kuidas olen ma võinud aastaid pidada autojuhtimist millekski nii keeruliseks ja raskeks, mida minusugune nagunii kunagi ära ei õpi? Pole mõtet isegi üritada...
Selgub, et autojuhtimine on tegelikult labaselt lihtne tegevus. Miks, oh miks ei ole ma seda varasema 34 aasta jooksul kordagi proovinud?

Möödunud nädalal istusin esimest korda juhiistmel sõitvas autos. Käisime lennuväljal harjutamas 3 õhtut järjest. Kiis ei mahtunud kõrvalistmele õieti äragi, nii puhevil oli oma uuest sõiduõpetaja-rollist.
Nüüd oskan ma juba käivitada, käike vahetada, suunatuld näidata, 50 ja isegi 60-ga sõita, keerata, pöörata ja käänata.

Nüüd tuleb veel õppida tagurdama sama osavalt , nagu Tiina, parkima sama elegantselt nagu Rita ning kiirust arendama sama julgelt nagu Triin. Ja roolis ropendama sama krõbedalt nagu Kairi A.
Ahjaa, veel tuleb õppida tagurpidi sõitma. Ja tankima!!! Tankima tuleb kindlasti õppida!
Kütusehind võib tõusta kuhu iganes, aga mina pean saama oma auto ja load. Jee!!! Minust saab kentaur!!!

Esmaspäev, 12. mai 2008

Tiia triin sööb lilli

Igaüks naudib kevadet ja õiteilu isemoodi.

Neljapäev, 8. mai 2008

Vastuseks lugejate küsimustele

mis on saanud hr. N-Diilerist ja pr. Tagaotsitavast? Sellest võluvast paarist, kellest on ühes eelnevas postituses juttu?
Pr. Tagaotsitavast on saanud pr. Kinnipeetav. Käisin teda ühel päeval vanglas vaatamas. See oli omaette elamus. Mind 1. sõimati läbi (see toimub kõikide külastajatega, profülaktikaks)
2. Otsiti läbi ja konfiskeeriti näts ja juukseklamber, mis ma olin taskusse unustanud
3. konfiskeeriti ka pastakas ja valge paber, ehkki esimese maja valvurid ütlesid, et need võivad olla.

Vangide külastamine käib nii:
esimeses majas sa registreerud, paned kõik oma asjad taskutest, suust ja mujalt spetsiaalsesse kappi luku taha ja saad natuke sõimata.

teises majas otsitakse sind läbi ja suhteliselt põhjalikult. Ei mingit naljategemist, nagu kuskil kontserdiplatsi väravas, vaid põhjalik metoodiline puistamine ja kobamine. Samamoodi otsitakse läbi ka lapsed, kes vange külastama lähevad.

kolmandas majas toimub kohtumine vangidega. Vang on ühelpool helikindlat klaasi, sina teisel pool ja suhtlemine toimub telefoni teel. Loomulikult jälgivad seda valvurid. Vähem kui tund aega kohtuda ja varem kohtumist lõpetada ei tohi.

Pr. kinnipeetav loomulikult ulus ja tatistas. Tema armas kaasa Hr. N-Diiler pole teda kordagi vaatamas käinud, sest ta on nüüd ise tagaotsitav. Varjab end kusagil ja ma loodan, et ta võtab ehk aru pähe ja sõidab Hispaaniasse. Pikemaks ajaks.

Nüüd helistab pr. Kinnipeetav mulle iga päev. Ilmselt on vanglas väga igav, sest ta mõtleb mulle kogu aeg uusi ülesandeid välja. Nt. "Öelge mu emale, et ta saadaks mulle raha." "Minge vaadake, ega mu mees ei ole Kaubamajas?" "Öelge sellele l... le, et ta mu mehest eemale hoiaks." "Pange mu laps lasteaia järjekorda"...

Kui keegi armsatest lugejatest vajab teravaid elamusi, veidi vaheldust ja vürtsi oma ellu, siis võin teid kokku viia pr. Kinnipeetavaga. Temaga teil juba igav ei hakka...

Eriti sügava puudega lapse ema

olin oma mõttes viimased 2 päeva. Täna õhtul sai Tiia Triin õnneks jälle kõndida. Ehkki lonkas mõlemat jalga korraga ja kordamööda. Kohutav on oma last sellises olukorras näha. Ma ei tea, mille eest mind niimoodi karistatakse. Võibolla olin eelmises elus koonduslaagri lasteosakonna ülem?

Kõik algas sellest, et Tiia Triinul oli teisipäeval adenoidioperatsioon. See peaks olema tühine 5-minuti lõikus. Kõik teised lapsed lähevad peale seda mängima, jooksma ning Rita Kaur läks isegi ujuma. Aga meie tüdruk ei ole ju tavaline laps.

Ootasin operatsioonisaali ukse taga. 5 minutist sai 10, siis 15, 20, 25 ja 30 ning ma olin juba täiesti kindel, et teda elustatakse ja käib võitlus elu ja surma peale. Teised lapsed, keda samal hommikul opereeriti, hakkasid juba koju minema. Ja siis toodi meie TT
Tal oli olnud ootamatult pikk ja raske lõikus. Suure vaevaga saadi kätte hiigelsuur adenoid, lisaks olid ta kõrvakäigud mäda ja lima täis. Ühte kuulmekilesse tehti auk ja teise pandi šunt. Pealeselle jooksis ta verd, ka siis, kui ta palatisse voodile pandi.

Mõned lapsed, väga harva, satuvad narkoosi tõttu märatsemishoogu. Ilmselt need, kelle aju ei tööta päris tavalise reziimi peal...

TT rabeles ja korises, ta rabeles uskumatu jõuga ja väga raske oli teda kinni hoida. Verd tilkus suust, ninast ja kõrvadest, ninast tuli vereklompe. Pärast oli mul isegi kahju, et seda ei saanud filmida, sest kogu intensiivirahvas jõllitas meid. Pisike tüdruk, nägu ja juuksed verised, rabeleb elu eest ja lõugab häälega, mis mul surmatunnini kõrvus püsib.

Pärast Tiia Triin rahunes ja magas, õhtul kodus oli juba tema ise,kepsles ning kargles. Õhtusöögiks oli jäätis, loomulikult, nagu pärast operatsiooni olema peab.

Järgmisel päeval ei saanud ma algul aru, mis lahti on. Arvasin, et TT on ikka veel väsinud ja tahab sellepärast paigal istuda.
Õhtupoole aga sai selgeks, et tüdruk ei saa enam käia. TT ei saanud vist ise ka sellest algul aru, püüdis isegi joosta, aga suutis ainult paar hädist sammu komberdada. Jalad käisid tal all nii kummaliselt, nagu marionettnukul. Jalalabad pöörasid ennast suvalisse suunda ja põlved olid imelikult kanged. TT püüdis kõndida nagu tavaliselt, aga sellest ei tulnud midagi välja ja ta hakkas nutma.

Ei ole hullemat siin elus, kui oma last piinlemas näha. Kõikvõimalikud arstiinfotelefoni ei osanud mittekuimidagi tarka ja abistavat öelda...
Kahjuks ei saanud me kohe EMOsse kihutada, sest viibisime parajasti Pärnus. Kiis, lahke ja kena nagu ta on, oli meid oma näituse avamisele kaasa kutsunud.

Õhtul hilja jõudsime Tartusse ning täna käis Kiis temaga Lastehaiglas. Sest hommik ei olnud seekord õhtust targem. TT suutis hommikul ainult seista ja hädapärast potini taaruda.

Lastehaiglas oli üks vanem arst öelnud, et ta pole iial midagi säärast näinud. Küll aga oli ta kuulnud, et narkoos võib üliharuldastel juhtudel lihaste spastikat tekitada.
See kinnitab veelgi minu veendumust, et Tiia Triinu aju on mingis mõttes teistsugune, kui inimestel tavaliselt. Öelgu need arstid pealegi, et see oli juhus ja ega ta teil vist ennegi väga hästi ei käinud...

Õnneks hakkas tal õhtul parem ja nüüd ta saab käia, joosta ja isegi hüpata, ehkki naljakalt laperdades, sest ta jalad on ikka veel kanged. Ma väga loodan, et hommikuks on ta terve nagu varem ja see kõik oli nagu halb uni, mis kestis 2 päeva. Ühed pikemad 2 päeva minu elust.

Mõtlesin selle peale, mis tunne oleks kasvatada jalutut last? Kui ta jääks operatsiooni tagajärjel ratastooli näiteks? Olen olnud rumal ja tänamatu, et kurvastasin tema vaimupuude üle. Asi võiks ju palju hullem olla, tõepoolest. Mõnedel lastel on ju ka liitpuue. Ratastoolis ja vaimupuudega...
ma vist ikka polnud eelmises elus koonduslaagri lasteosakonna ülem. Tiia Triin saab ju jälle käia ja õieti polegi tal suurt midagi viga.

Muidugi mõtlesin ka sellest, mis tunne oleks üksinda kasvatada jalutut last? Juba ainuüksi TT üles nari peale tõstmine oli raske, tema treppidest üles-alla tassimine ja süles transportimine. Üksinda seda teha tundus võimatuna. Ometi ju paljud naised teevad sed, terve elu. Mingi 90 % puudega laste emadest kasvatavad lapsi üksi, või oli see 75% Igaljuhul kõvasti üle poolte.
Kuidas nad suudavad???
Noh, inimene harjub kõigega ja mina suudaksin ju ka...

Esmaspäev, 14. aprill 2008

Rohkem süüa, rohkem süüa, rohkem süüa...

see on mu uus mantra.

Viimase poole aastaga olen maha võtnud 7 kilo.
7 ? 7! 7... kilo!!! Nojah, mõne teise inimese puhul oleks see mõistagi kökimöki, mida keegi isegi ei märka. Minu jaoks aga on see 14 % minu niigi mitte just eriti suurest kehamassist.
15% kaotust normaalkaalust loetakse juba ohtlikuks ning söömishäirele viitavaks. Rääkimata sellest, et riided on vastikult suureks ja lotendavaks jäänud, silmad aukus kui pandakarul ja jalad tikuvad vahel imelikult tudisema.

Sõbrad-tuttavad-töökaaslased muidugi on juba pikka aega mind vaadates kisa tõstnud, teinud sapiseid vihjeid stiilis "tervisi Buchenwaldist" ja vihjanud muudele kolehaigustele. Emagi küsis murelikult, et miks ma siis ei söö?
Jah, miks ma siis ei söö?
Ma ei märganudki, millal see algas, aga nädalas tuleb tavaliselt 3 päeva ära, mil ma mitte midagi ei söö. See-eest joon ma suurel hulgal suhkruga teed ja kohvi, see annab täitsa hästi energiat ja teeb kõhu täis. Kommi ja šokolaadi söön ka, kui juhtub olema. Toit lihtsalt ei lähe kurgust alla ja üleüldse... söömine on kõige mõttetum ja nõmedam tegevus maailmas. Selle peale lihtsalt pole mõtet aega raisata. Milleks teha midagi nii vastikut?

Mul on kunagi anorexia nervosa diagnoositud, see kestis terve aasta ja lõppes haiglaga. Aasta siis oli 95. Aga ma sain terveks ja olin päris kindel, viimased 13 aastat, et enam seda minuga ei juhtu.
Tookord oli, nagu ma hästi mäletan, põhjuseks endale valetamine. Valetasin endale terve aasta, nii hästi, et ise ka uskusin. Kui valest aru sain, lõppes haigus ka ära ja ma sain jälle süüa. Ning kuidas veel - aastatel 96-97 olin paks nagu Munamägi. Noh, hea küll, nagu Väike-Munamägi.

Õieti on anorektik päris hea olla, kogu maailm on nagu mingi udu sees ja mittesöömine tekitab sellise mõnusa ebareaalsuse tunde. Lõhna-ja muud tajud muutuvad kummaliselt teravaks. Kas te olete tundnud, kui vänge lõhn on nt. värskel kurgil? Kui uskumatult magus on tavaline õun, kui seda hammustada? See maitseb nagu mesi või aspartaam. Ainult külm on kogu aeg.

Minu isiklik rekord elus on 5 päeva ilma mitte kui midagi söömata. Lõpuks tekkis tunne, et ma lendan, õigemini lendlen. Ja ei söö enam elulõpuni ühtegi suutäit. Teiste inimeste näod on nagu udu sees, ja nende suud liiguvad, aga nende hääli ei kuule. Kuuled hoopis midagi muud. Näljasurm on kerge ja mõnus, uskuge mind.

Hoopis piinarikkam on tervenemisperiood, kui jälle sööma hakkad. Siis valutab koguaeg kõht, nahk kisub imelikult pingule ja tahaks kogu aeg üksi olla ning nutta.

Praegu on igal juhul hea olla. Tekib juba huvi, mitu päeva ma saaksin seekord järjest ilma söömata olla? Äkki saaks nii, et enam elu lõpuni ei peaks midagi sööma?

Murelik MK viis mind ühel õhtul hiina restorani. Huvitav, kas meie linnas pole mõnd sellist restorani, kus MITTE MIDAGI süüa ei pakuta? Seal võiks täitsa igal õhtul käia.


OK, ok, ok, ei tohi selliste asjadega nalja teha. Tegelikult ma näen ju siis ka normaalne välja, kui mõned kilod rohkem kaalun. Pealegi võiks ju siiski edasi elada, huvi pärast kasvõi. Niisiis, sööma!
Eile K pool neelasin kooki nagu arstirohtu. Lusikatäis lusikatäie järel.
Niisiis, kreemitort on nüüdsest mu antibiootikum ja antidepressant, mida tuleb neelata, tahad või ei taha. Suu laaahhtii ja aamps!!!

Esmaspäev, 7. aprill 2008

töö on mu narkootikum

Möödunud töönädal oli üks suur adrenaliinilaks. Kui teised inimesed peavad kulutama aega ja raha, et saada oma adrenaliin kätte nt.
1. langevarjuga hüpates
2. kanuuga kärestikust alla sõites
3. oma naabritega tülitsedes
4. internetipornot vahtides
6. oma kurja ämma/paha eksi kirudes
7. erinevaid keemilisi aineid kasutades
8. igavaid actionfilmevõi pseudodokumentaale vahtides
9. ja eks neid põnevaid asju ole veel
siis meie, sotsiaaltöötajad, nühime lihtsalt 8-17 oma igavat tööd teha. Ja saame täitsa tasuta seda, mida teised inimesed ostavad kalli raha eest.

On mul üks tore pere. Naine, 19, ootab 3. last ja läheb teist korda Harku vanglasse. Mees, 32, korduvalt kriminaalkorras karistatud ja praegu eeluurimise all narkokuriteo eest. Neil on 2 pisikest last. Viimase aasta jooksul on need kenad inimesed elanud 9 erineval aadressil ja mõistagi pole nad käinud tööl. Aga elustandard on neil kõrge. Viimased pool aastat on nad suht tihedasti elukohti vahetanud, sest "mendid ja sotsiaalid" hakkasid neid eriti tihti tüütama oma nõmedatel põhjustel nagu laste olukorra kontrollimine, eeluurimised, vahistamised, kriminaalhooldamine jms.
Õnneks nad oma 2-aastase lapsukese andsid vahepeal, rumalad, vanaema kätte. Tuginedes Perekonnaseadus ptk. 8 § 50 lg 3*, lubasin mina vanaemal lapse oma koju jätta. On vähemalt üks titt kindlas kohas.
Tahtes last kätte saada, ütlesid need tobud mulle oma aadressi, mida neil oli õnnestunud õiguskaitseorganite eest juba mitu kuud varjata.

Kuna noorproua oli tagaotsitav, siis üritasime E ja T teda vahi alla võtta. Kahjuks on politsei meil mõnikord laisavõitu. Pidin üksi sinna minema, tuvastama, et proua Tagaotsitav on kodus ja seejärel patrulli kutsuma. Sellistes asjades kogenud proua Tagaotsitav muidugi taipas minu kurje plaane ega hakanud patrulli ootama. Tõmbas hoopis jope selga ja lahkus koos lapsega. Minul pole aga paraku mingit õigust teda jõuga kinni hoida.

Proua Tagaotsitav tipsis oma korterist minema elegantsel sammul, laps kätel. Majanurga juurde jõudes sai sellest (raseda kohta) ülikiire sprint lähedalseisvasse musta Toyotasse, mis kummide vilinal paigalt võttis.
Kohalejõudnud patrull laiutas käsi ja vahtis mind süüdistavalt.
Nojah. Kolmapäeval lasime pr. Tagaotsitava valvsusel natuke uinuda. Neljapäeva hommikul tuli välja Kriminaalpolitsei ja minu kõikumalöönud usaldus politsei vastu sai taas jalule seatud.

Alustasime vahistamist kell 8 hommikul, sest pr. Tagaotsitav on väike laiskvorst ja armastab hommikuti kaua magada. Kohale saabusid 2 napisõnalist, kuid asjalikku kriminaalpolitseinikku, käskisid mobiilid välja lülitada, avasid muukrauaga kortermaja välisukse ja hiilisid kassikõnnakul trepist üles.
Kuulasime korteri ukse taga mõne minuti. Ilmselgelt oldi kodus.
Koputamine ja hüüded stiilis "avage, politsei", jätsid pr. Tagaotsitava ja tema abikaasa, hr. N-diileri ilmselt külmaks.
Niisiis lõi üks Kr-politseinik jalaga sisse ukse. Naabrid, kes olid pead uste vahelt välja pistnud, tõmbusid imekiirelt tagasi, kui teine Kr-politseinik neile oma ametitõendi nina alla suskas.

Läksime korterisse ja seal, köögilaua taga, istuski meie armas pr. Tagaotsitav. Tossav pabeross hambus ja 11-kuune titt süles. Löristas nutta ja kähvas tigedalt "tra te sisse murdiste, ma just täna tahtsin kohtunikuga rääkima minna.... uhuhuu, ma ei tule kuhugi..."

Edasi läks natuke aega. Pr. Tagaotsitav, nüüd küll juba pr. Kinnipeetav, tegi omale meiki, valis rõivaid ja mina vaidlesin lapse isa, hr. N-diileriga, kes sugugi ei tahtnud oma 11-kuust last minuga kaasa anda. Muuhulgas teatas hr. N-diiler, et ma olen üks vana lits ja ta lööb mu esimesel võimalusel maha.
Nojah. Eks sellised ähvardused käivadki meie töö juurde.

Siis sõidutas Kr-politsei meid haiglasse ja pr. Kinnipeetava arestimajja.
Lastehaigla võttis tite oma hoole alla ja peitis ta ühte kaugemasse osakonda palatisse ära. Ei või ju teada, mida hr. N-diiler võib välja mõelda. Tema armastab ju ka teravaid elamusi ja tahab adrenaliinitaset tõsta.

Mina läksin vanemaõiguste äravõtmise hagi esitama sotsiaalhoole... komisjonile. Sest vaadake, ega mina üksinda otsusta, kas üks laps tuleb vanematelt ära võtta või siiski mitte. Mina koostan ainult hagi, võtan tunnistusi jms. Sotsiaalhoolekande komisjon loeb selle kõik läbi ja siis otsustab, kas anda hagi kohtusse või mitte. Ja siis omakorda otsustab kohus, kas eraldada laps perest või ei. Nii et kui te, kallid lugejad, arvasite, et lastekaitse ametnik tuleb ja võtab lapse ära, kui tal on halb tuju või PMS, siis te eksisite.

Ja siis... leidis lp. sotsiaalkomisjon, et hr. N-diiler võib oma mõlemad lapsed, 2-aastase ja 11-kuuse, võtta ja kasvatada nii nagu ise soovib. Sest isadel on ka õigused. Ja teda tuleb lihtsalt aidata ning juhendada laste hooldamisel. Seda viimast pean muidugi jälle tegema mina, vana l...

Minu arvates ei sobi hr. N-diiler ühegi lapse hooldajaks. Esiteks, ta müüb ja tarvitab teadagi mida, teiseks, ta on ebastabiilse närvikavaga ning vastava käitumisega ja kolmandaks, tal on halb komme sageli juhtida autot.
Hr N-diiler pole iialgi autokoolis käinud ja tal pole eales olnud juhiluba. Aga no keda see huvitab. S-komisjoni meelest polnud see küll mingi argument.
Niisiis vurab nüüd mööda meie väikelinna tänavaid üks must Toyota, roolis narkojoobes juhilubadeta mees ja tagaistmel 2 väikelast.

Pealeselle ei teadnud hr. N-diiler midagi sellest, mida see 11-kuune titt sööb, joob ja selga paneb.
Ent sellest hoolimata võttis ta reedel haiglast oma lapse ja lahkus temaga võidukalt koju. Nagu Hr. N-diiler mulle täie avameelsusega ütles, on tal last vaja selleks, et lükata edasi omaenda kohtuprotsessi, mis muidu olnuks mais. "Advokaat soovitas", tõi ta lapse hooldamise põhjuseks.

Nojah. Minu nädala aja töö ja kr-politsei vaev lendas vastu taevast. Sest s-osakond kardab mingit nõmedat diilerit ja tema advokaati. Tundsin end reede õhtul ikka tõelise lollina. Hr. N-diiler on kindlasti hea isa ja mina olen nõme l...
Terve nädalavahetuse mõtlesin nende laste peale. See 11-kuune laps on alati olnud ebanormaalselt vagur ja rahulik. Kr-politsei arvas, et vanemad annavad talle mingeid rahusteid. Ning see 2-aastane kistakse vägisi rahulikust vanaemakodust ära. Isa juurde, kelle argiellu kuuluvad vahistamised, põgenemised, uurimised, kohtud ja muu, mis teeb elu elamisväärseks.

Täna, esmaspäeva hommikul aga helistas lastehaigla. Väike 11-kuune on juba neil tagasi. Lesib tilguti all. Põhjuseks vedelikupuudus ja üldine halb olukord.

Laps jääb nädala lõpuni lastehaiglasse, tema ema on nüüd juba Harkus ning isa... tegeleb oma äriasjadega.
Vähemalt nädala lõpuni on rahu, siis tuleb ilmselt uus action.

*Per. s ptk. VIII §50 lg. 3
Vanemal on õigus tagasi nõuda oma laps igalt isikult, kelle juures laps on seadusliku aluseta. Vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui lapse üleandmine on ilmselt vastuolus lapse huvidega.

Selle § alusel võite võtta lapse ära oma purjus sõbralt või mõnelt vägivaldselt lapsevanemalt.Kasvõi tänaval. Aga peale seda on tark kutsuda politsei või kiirabi.

Neljapäev, 20. märts 2008

koolivägivald

Käisin kolmapäeval koolivägivalla-teemalisel koolitusel. See toimus ühes meie linnakese peenes esindusrestoranis ja õigupoolest läksin ma koolitusele kahel põhjusel: 1. et mitte tööl olla 2. et saada tasuta maitsev restoranilõuna.

Ülla-ülla - lõunasöök oli sama, mis 2 kuud tagasi toimunud koolitusel ehk siis lõhe taignas riisi ja juurviljadega. Huvitav, kas seda toitu kutsub restoranipersonal omavahel "koolituslõunaks"? Või "seminarisöögiks"?

Aga seminar ise oli tapvalt igav. Esinesid kaks keskeas psühholoogi ja tõdeti seda, mida alati. Et laste agressiivsus on tõusnud ja koolivägivalda on järjest rohkem. Ning süüdi on muidugi meedia ehk siis vägivallafilmid, arvutimängud ja muu taoline. Ning muidugi on süüdi vanemad, õpetajad ja täiskasvanud, kes piisavalt tähelepanu ei pööra ja ei tegele. Ja et on viimane aeg midagi ette võtta.
Üks psühholoog mainis, et kui 80-ndatel, (ehk siis kui mina laps olin) oli lastefilmis keskmiselt 5 vägivallastseeni. Aga nüüd keskmiselt 20. Ja et maailm meie ümber muutub kohutava kiirusega järjest ohtlikumaks ja vägivaldsemaks.

Istudes ja haigutades tuli mulle pähe, et televisioon ja arvuti ei levita tegelikult mingit erilist vägivalda. Maailm, milles me elame, on turvalisem ja softim paik, kui iial varem.

Praegu vaatavad inimesed vägivaldseid filme (mis on ju filmid, mitte päris), telekast. Aga vanas Roomas käidi nädalavahetuseti kogu perega gladiaatorite võitlusi vaatamas, kus mehed tsirkuseareenil üksteist päriselt ära tapsid. Ja keskajal käidi samamoodi pere ja lastega hukkamisi vaatamas. Lapsed pugisid pirukaid ning meekoogikesi ning vaatasid, kuidas kedagi elusalt ära põletati või tükeldati. Kõik oli päris ning mingit ekraani ega on/off nuppu polnud olemas.

Ok, see oli ammu. Aga näiteks mina ei või telekast ka kõige leebemaid vägivallastseene vaadata, kohe hakkab õudne. Ent kuna ma olen maalaps, siis olen ma pealt vaadanud peaaegu kõigi koduloomade tapmist. Seatapmine meeldis mulle eriti, see oli põnev ja õhtul sai värsket liha süüa. Siga pandi eest ära võetud laudaukse peale pikali ja siis ta röökis, kuni teda torgati suure pussiga kaela, veri purskas valmispandud nõusse. Siis raiuti pea otsast, sisikond võeti välja ja kere pealt kõrvetati leeklaambiga karvad maha. Seda kõrvetamise lõhna tunnen ma siiamaani ninas.

Minu 16 aastat noorem vend seevastu vahib naudinguga kõige räigemaid filme ja sadistlikumat pornot, mis üldse võimalik. Aga ta pole ühtegi päris tapmist elus näinud ja kui meil töömees saega paar näppu otsast ära lasi, pidi peaaegu minestama ja ei suutnud päev otsa suutäitki süüa.

Ma arvan, et teleka-ja arvutilapsed pole tegelikult mingiks oluliseks vägivallaks võimelised. Pidev ropendamine ja ülbitsemine on kõik, mis nad reaalis suudavad.

Ent talulapsed, kes kasvasid looduskaunistes paikades ilma teleka ja arvutita, käisid vähe koolis, kelle vanemad olid alati kodus ja kes sõid puhast omakasvatatud toitu, olid tänapäeva mõistes tõelised sadistid.

Lugege näiteks Tõde ja Õigust. Kuidas Indrek ja Riia karjas olles kassi ära tapsid ning pärast ära põletasid. Kuidas Andres koer Polla puu külge sidus, oimetuks peksis, siis veega üle valas ja kui loom teadvusele tuli, edasi peksis... ja nii lõputult. See oli talulaste jaoks täiesti loomulik ja lubatud käitumine. Tänapäeva teismelised peaksid seda kuulmatuks julmuseks ja kui mõni nii teebki, siis teab ta väga hästi, et see on vale.

Või mis teismelised. Võtame Vargamäe Mari, kes oli heasüdamlik keskealine paljulapseline koduperenaine. Nagu mina & minu sõbrannad.
Kui kass sahvrist toitu näppas, pani Mari kassi sabapidi sahvri ukse vahele pea alaspidi rippuma. Ja siis peksis kassi nii et kass karjus nagu inimene, aga Mari puhkas kätt ja peksis edasi...
Halloo!!!
Kas keegi väitis, et tänapäeva inimesed on ja muutuvad järjest vägivaldsemaks?