pühapäev, 30. detsember 2012

aasta

Pole just suurem asi blogiaasta olnud. Ise kirjutada ei viitsi ja  teiste kirjutatu hakkab vastu. Kõik kordub,kõigest on juba loetud-kirjutatud-mõeldud-räägitud. Aga võibolla oleks hoopis mulle uusi ja värskemaid silmi tarvis?
2012.aastalt soovisin, et tuleks üks  hea, rahulik, ilma ühegi suurema jamata aasta ja nii ka läks. Midagi hirmsat ei juhtunud, aga midagi põnevat, jumal paraku, ka mitte.

Vähemalt oli hea apelsini-ja mandariiniaasta. Meil on nüüd ühelt eesti-soome perelt saadus 2 punast kassipoissi. Üle minu laiba, ütles MKiis, aga andis järele kui meenutasin, et mul on harjumuseks iga 3 aasta tagant beebi saada.  Umbes 2 päevaga sai paadunud loomavältijast MK-st  kasside sõber ja suurim kaitsja.
Apelsin ja Mandariin meenutavad mulle Beavist ja Buttheadi, kusjuures Apelsin on see targem, Butthead nimelt. Heleoranž pehmekarvaline Mandariin on meie pere iluspoiss, kes kräunub heledalt ja kõvasti iga kord, kui midagi tahtmisväärilist näeb.
Tuhmi telliskivipunase karvaga Apelsin ei kräunu kunagi. See suur kassivolask on  vaikne, aga tark. TT-ga on tal algusest peale mingi kummaline side. TT nimelt arrrrmastab Apelsini ja peab teda oma kassiks, venitab  teda süles, mähib teki sisse, musitab, kallistab ja erilistel õrnushetkedel isegi hammustab. Kui seda teeks mõni teine laps, ei jääks temast just palju järele. TT puhul aga saab Apelsin kummalisel kombel aru, et TT teraapiakassiks olemine on tema kassielu eesmärk,  töö ja püha ülesanne ning ta laseb ennast imetlusväärse kannatlikkusega nätsutada, väntsutada ja venitada. Selle asemel et peitu pugeda, jookseb ta TT-le vastu, kui see koolist koju jõuab. TT jaoks on Apelsin praegu kõige tähtsam ja kallim elusolend maa peal. Tõeline teraapiakass.

Hea beebiaasta oli ka ja veel parem on tulemas. Ümberringi tekib beebisid nagu seeni peale vihma. R sünnitas suvel oma neljanda  poja. Kodus, täiesti üksi, ilma mehe ja  ämmaemandata. Ainsateks tugiisikuteks olid 8-aastane Kaur ja 6-aastane Kaarel, kelle abi seisnes peamiselt selles, et nad magasid kogu sünnituse aja nagu kotid ega hakanud ema segama. Uus vend kaalus 4,5 kilo millegagi, R võttis ta ise vastu, lõikas nabanööri läbi ja otsis riided selga.
Oijah. Minu kodussünnitus seisnes mõnusas lösutamises soojas vannis. Kiis ja sünnitoetaja M kahekesi rassisid sünnitada ja lõpuks anti mulle lihtsalt roosa tita sülle. Aga see oli ammu.
PR läks sel sügisel juba lasteaeda ja Piret on lihtsalt tubli. Lõppev aasta oli tõeline Piretiaasta - ta õppis ujuma, kümne piires arvutama, telefoniga helistama, välikempsus käima ja paar nädalat tagasi tuli Raekoja platsist üksinda koju, ületades teel 3 tiheda liiklusega automagistraali ja mõned tavalised tänavad. Nüüd tahab ta endale hobueeslit ja madu. Ja koera ka, muidugi.
Lõppev aasta on olnud tööaasta, nii mulle kui MK-le. Töö tõttu pole meil üksteisele eriti aega jäänud. Mõlemad jääme hiljemalt kell 10 magama nagu notid ja ärkame kell 6.50. et lapsed kooli saata. Tööhobuse elu. Uuel aastal tahaks õppida tööd kuidagi paremini muu eluga sobitama - -et jääks aega ka raamatuid lugeda, omi mõtteid mõtelda, sõpradega rääkida, kallimale silmi vaadata ja võibolla isegi blogi kirjutada...

kolmapäev, 25. juuli 2012

Vana hea Merikotkas

Juuli algul , nagu ikka ja alati, oli Tarvastu poldril järjekordne Merikotka purjelaager. Minu jaoks algasid Merikotka laagrid  1998.aastal, kuid aastad 2003-2010 jäid teatud põhjustel (ei, ma ei olnud vanglas) vahele. Aga minu  ajalugu on väga lühike võrreldes selle tähelepanuväärse faktiga, et laagriülem Valdeko sai jaanuaris 80-aastaseks  ja sellesuvine laager oli ajaloo 50s.
Juba 14 aastat tagasi räägiti, et varsti saab Valdeko 70,  läheb pensionile ja laagreid enam ei tule. Nüüd on aasta 2012 ja mina seda äralõppemise juttu enam ei usu. Kotkalaager toimub edasi, ka 10 ja 20 aasta pärast. Igavesti.

Sellesuvine laagriaktiva:
1. Õppisin purjekaga paremini starti võtma.
2. Võtsin osa Tartu meistrivõistlustest ( paarispaadis), klubi meistri ja klubi karikavõistlustest (üksikpaadis ).  Karikavõistluse stardis nutsin, sest vihm oli nii külm, kõik riided olid märjad, ma lõdisesin  ja  kartsin.   Tulemuseks 2 medalit ja elu esimene karikas. Sel aastal on need juba natuke rohkem ärateenitud autasude moodi.
3. Proovisin veesuusatamist. Õudsalt jube , ee... tore kogemus. Juhul, kui sulle meeldib vee alla vajuda, rasked suusad jalas, hoo pealt mootorpaadi lainega vastu vahtimist saada, nii et hing kinni ning siis tunda, kuidas sa  aeglaselt üles kerkid ja veepinnale liuglema jääd, nii umbes 5 sekundiks parimal juhul ja siis uuesti vette lendad... Ja seda kõike 3-4  korda järjest. Mu kopsud vihkavad mind siiamaani.
4. Akadeemilise 5-kohalise sõudepaadiga sõitmine. Ilus, graatsiline  ja rahulik tegevus, rohkem ballett kui sport. Sõudjad ei pea isegi päästevesti kandma.
5. Õppisin  õnge tegema.
6. Kuuvalgel ujumine, 1x
7. Koidud ja loojangud, suveööd lõkke ääres ja ja päevad lastega. Ehk ongi mõned unustamatud mälestused kellegi lapsepõlvesuvedes  kõik, mis minust  siia ilma  alles jääb... Aga kas sellest pole siis küll?


Passiva:
1. Punuda ei jõudnud peaaegu üldse ja helmeid jäi ka  terve pakk  järgi.   Ainult südamepaela tegemist jõudsingi õpetada ja mõned pärlitest krokodillid meisterdada koos lastega.  Lapsed kõndisid kurvalt mööda kallast ja küsisid kogu aeg, millal me punuma ja meisterdama hakkame, aga mina kas purjetasin, õpetasin purjetamist või siis tegin Valdekoga filmi. Mul oli kaasas 20 kilo erinevaid lõngu ja nööre, pinjalõngu veel värvisin otse enne minekut... ja nüüd vahib mulle terve mägi siniseid, oranže, rohelisi ja valgeid kerasid vastu. Mis ma teiega  teen?  Punumislaagri?

2. Šokeerisin  südamepõhjani  üht väga kena abielupaari, ettevaatlikult küsides, kas nende tütrekesega on ikka kõik korras?
Tööl võin ma laste käitumist ja arengut julgesti analüüsida ja see on kõikide meelest OK.  Lihtsa laagrikasvataja poolt aga oli tegu väga lugupidamatu käitumisega.  Lapsevanemad said vihaseks ja mul ol ka piinlik. Väike Mimmu oli ju igati armas ja arukas tüdrukuke. . Vaatamata  sellele, et ta  kippus teisi väikesi tüdrukuid lööma ja tõukama, ühele virutas isegi aeruga vastu pead, viimast otse loomulikult kogemata. Vaatamata sellele, et  Mimmu oli võimeline korrutama 1 lauset mingi 5 minutit järjest. Vaatamata sellele, et Mimmu ei suutnud paigal püsida ja vaikselt olla kauem kui 30 sekundit järjest. 
Teiste väikeste tüdrukutega Mimmu ei seltsinud, selle asemel sõbrustas Mimmu täiskasvanutega.
 Füüsiliselt see-eest oli Mimmu erakordselt hästi arenenud.  Mul pidi süda seisma jääma, nähes Mimmukese tasakaalutrikke Tarvastu kiriku suhteliselt lagunenud tornitreppidel. Ja ma oleksin eelistanud, et ta ei peksa laagri fotokat. Mimmu äritehingud teiste lastega (ma ei maksa sulle raha selle Fanta eest, mille sa mulle ostsid, sest ma ei tahtnud seda tegelikult ja tagasi ka ei anna, sest ma jõin selle juba ära ning  pulgakommivahetus, kus enne oli mõlemal tüdrukul 2 pulgakommi, pärast vahetust aga 3:1 Mimmu kasuks) võivad küll olla moraalselt kaheldavad, aga annavad tunnistust lapse arenenud intellektist.
Muidu oli Mimmu tore laps. Õpetasin talle nii sõudmist kui purjetamist. Sügisel läheb ta I klassi  ja loodetavasti  läheb tal koolis hästi.
Minu isiklik vanim tüdrukuke oli ka laagris kaasas.  Ilmselt esimene autist Kotkalaagris kogu poolesajandise ajaloo jooksul.  Kuigi TT veetis suurema osa päevast omaette rääkides, käega toksides, üles-alla hüpeldes ja aegajalt end avalikult alasti kiskus, ei kiusanud ega narrinud teda mitte keegi. Tänapäeva lapsed on erinevustega harjunud ja varakult sallivaks õpetatud. Ma olen noore põlvkonna üle nii uhke! Rumal psühholoog, kes soovitas TT erivajadustega laste laagrisse panna, võib kuu peale käia.
Neljandal päeval siirdusid TT ja Pisik ikkagi tsivilisatsiooni tagasi ja meie Piretiga jäime maha. Võrtsjärve äärde, purjelaagrisse.
Sellel tuulisel järvekaldal, kus viljatu maapind ei kasvata  ilusaid ega kasulikke taimi,vaid ainult  kiduraid pajupõõsaid, pilliroogu ja karedat kaldarohtu,  pole maju, elektrit, mobiiltelefone, inernetti, facebooki, peegleid ega kõrgeid kontsi.
Kui pole peegleid, siis pole ka soorolle.  Kõik on ühest soost ehk purjetajad.  Pole ka vajadust moodsas maailmas täiega ülehinnatud  grupi-ja meeskonnatöö järele. Kõik on individualistid, vabad inimesed, keda ühendab ainult armastus purjetamise vastu.
Seal,  tuule ja vee vahel, soise kalda peal, ongi mu päriskodu. Vabaduse kodu.

teisipäev, 19. juuni 2012

Lõpp hea, kõik hea.

Nüüd valitsevad meie majas jälle Rahu ja Armastus, need inimkonna suurimad vaenlased, kui tsiteerida tuntud multikapaharette Zöskyt ja Kaputti. Eelmise postituse vaimselt alaarenenud prostituudile tulid järele isa ja vend ning viisid ta sünnikoju tagasi. Väike Nägu elab nüüd oma vanaisa pool ühes Põhja-Eesti vallas ja loodetavasti on ta lapsepõlv vähemalt mõnda aega õnnelik ja turvaline.
Isand Sutenöör loobus oma naisest üsna kergesti. Arusaadavalt, sest kohe-kohe sünnitama hakkav naine koos tüütu tatikaga, kelle pärast mingid sotsiaaltöötajad ja lastekaitsjad hommikust õhtuni ukse taga tolgendavad, pole just suurem asi sissetulekuallikas.

Korterist ta nii lihtsalt ei loobunud. Naiivne Naabrimees, kes oma korteri "noorele lastega perele " üürile oli andnud, nägi valusat vaeva, et ülejäänud bandet omaenda isiklikust kodust välja saada.
Isand Sutenöör nõudis korterist väljakolimise raha, remondiraha, hüvitist moraalse kahju tekitamise eest ja lubas meile kõigile kätte maksta.
Imelik on see ilmaelu. Olen näinud, kuidas purjus korteriomanik väikeste lastega üksikema keset talveööd tänavale viskab ja kirjalik üürileping ei koti sealjuures mitte kui kedagi.
Meie majas aga elab mingi tüüp võõras korteris ilma igasuguse lepinguta, loobib naabritel aknast telliskive sisse sisse, lubab väikeste lastega ema maha tappa, kupeldab rasedat naist  ja keegi ei saa mitte midagi teha.
Või siiski? Meie ju saime?
Minu Naabrimees on küll iga feministi (loe: võimuka naise) unistuste mees - tasane, vägivallatu, kultuuri-aiandus-ja remondihuviline oma last imikust peale üksi kasvatanud vallasisa.  Aga see vägivaldne ja jube lugu pani mind traditsioonilist mehelikkust palju kõrgemalt hindama. Õigemini, mehisust. Ma ei tea, miks vaprust teise sõnaga mehisuseks kutsutakse, aga vajalik see on, ole sa siis mehe või naise kehas sündinud. Naabrimees,  ise suur ja tugev kui härg, värises haavalehena ja üritas meeleheitlikult kogu väljatõstmisaktsiooni naabrite, politsei ja lastekaitse  kaela ajada.
Mina, mKiis ja üleaedsed seevastu tekitasime Jänese tänavale omalaadse Resistance. Tavaliselt me ei suhtle üleaedsetega väga palju, nemad nohisevad omas aias, meie omas,aga  kui on vaja bordelli likvideerida ja kriminaalidele vastu astuda,suudavad isegi eestlased óma naabritega rääkida. Ja politsei ning sotsiaalabi tegid meiega koostööd või õigemini tegime meie nendega koostööd või kuidas nimetada olukorda, kus iga hommik algab kõnega sotsiaalametist ja/või politseist: "Kuidas teil läheb? Kas öö oli rahulik? Pidage vastu! Olge ettevaatlikud, need inimesed on ohtlikud".
Minu boss oli kohutavalt närvis ja käskis mul olla nii ettevaatlik kui võimalik. Aga mina tundsin endas emalõvi jõudu. Seda head, tugevat, kõik oma teelt pühkivat jõudu, mis oma pesa ja poegade kaitseks on valmis kelle iganes maha murdma.See jõud on minus olemas ja mKiisis, olgu ta mõne meelest nii halb mees kui tahes,  on see vägagi olemas. Isand Sutenöör sai sellest kohe aru, kui mKiis, möirates nii et õu kajas, meid kaitsma tormas. Edaspidi hoidis ta end  meie teelt kõrvale. Aga Naabrimehe üle, kelles seda jõudu ei ela,  ta lihtsalt irvitas. Suutmata enam kannatada sotsiaaltöötajaid, politseid ja tüütult korralikke naabreid, kolis  Isand Sutenöör välja ning jättis enda asemele ühe mitu korda vangis istunud kokaiiniärika. See mõnules võõras korteris, käis vannis, vahtis telekat ja irvitas kohalekutsutud politseipatrulli üle, kes teda juhmilt jõllitasid. Naabrimees käis ringi, nutt kurgus. Niikaua, kuni  Üleaedne peale väikest naabritevahelist salakoosolekut ühel varajasel hommiktunnil koridorist korterisse viiva elektrikaabli läbi lõikas ja ukse alt "Eesti Energia" teatise voolu väljalülitamise kohta sisse pistis (mille Üleaedse naine eelmisel õhtul oma koduarvutis valmis trükkinud oli ).
Narkoärikas ei tahtnud ilma boileri, läptopi ja muusikakeskuseta elada ja läks minema, aga tema hallide silmade külm pilk püsib mul  meeles. Ma tean, et ta vihkab mind ja peab süüdlaseks, et nende tore elu selles toredas majas lõppema pidi. Võimalik, et mõnel pimedal sügisõhtul inimtühjal tänaval tuleb mul uuesti nendesse silmadesse vaadata. Aga praegu on ööd veel valged.

teisipäev, 29. mai 2012

Nägu aknal

Paar kuud tagasi  tekkisid meie  seina taha uued naabrid. Päris-naabrimees läks kusagile Pärnumaa kolkasse kirikut restaureerima ja andis korteri üürile. Uued naabrid paistsid silma ülisuure muusikaarmastusega, eriti öötundidel ja elava seltsieluga. Mingid tüübid sahmisid sisse välja, taksod sõitsid edasi-tagasi ja öösiti värisesid aknaklaasid  nii meie kui naabermajadel. Käisime Kiisiga neile öösiti viisakaid märkusi tegemas. Muusika keerati sama viisakalt vaiksemaks... eee.. vaikus on ju teadupärast suhteline mõiste. Meie oleme kannatlikud inimesed, aga üle-aia -naabrimees muutus päris murelikuks ja kutsus politsei. Järgmisel ööl visati tal katuseaknad telliskividega sisse, sama teed läksid autoaknad ja katuski ei pidanud kivirahele vastu.
Uute elanike sekka lisandus mingil hetkel  nooruke rase naine umbes aastavanuse lapsega. See tähendab, kuuri alla tekkis paar lagunenud titekäru, aga sõitmas ei käinud nendega keegi. Kõrvalkorteri rahvas harrastas in corpore öist eluviisi. Välja arvatud laps, kelle vaikset, aga lootusetut nuttu võis mõnikord kuulda.

Tõde osutus õudseks. Selgus, et uus naaber on  kriminaal, petis ja kupeldaja, kes on spetsialiseerunud vaimupuudega naistele.  Nood on temale nagu lüpsikari, kelle pealt kasumit teenida.
Ka see noor lapseootel naine minu seina taga on debiilik, ilmselgelt ära hirmutatud ja ei käi peaaegu mitte kunagi väljas. Mees on temast paarkümmend aastat vanem ja lugu tema eelmisest ärakasutatud elukaaslasest võib lugeda siit. Ma ei tea, kas on tark tegu seda linki panna. Aga muidu mõtleb veel mõni, et tegu on jutukesega Saladustele või Delfi rahvahäälele või hoopis kodukootud filmistsenaarium.
See mees elabki nii, et korjab üles abikoolist tulnud tüdrukud, kellel igakuine invaliidsuspension jookseb , teeb igaühele veel paar titte ka, et pensionile lisanduks emapalk ja  teadagi-millega teenistus käib veel peale selle.
Ma ei tohi öelda, mida ma tahaksin sellele tüübile teha. Küllap on juba selliste mõtete mõtlemine  kriminaalkorras karistatav.

Last nad ilmselt ei peksa, talle antakse süüa, vahetatakse mähkmeid ja käiakse arsti juures. Vahel võetakse ka sülle. Ja mulle tundub, et see vaimupuudega ema armastab oma last, ta lihtsalt ei saa aru, kuidas lapse eest hoolitseda. Korteriomaniku jutu järgi visatakse lapsele piimapudel kätte ning laps veedab oma päevad üksi pulgavoodis istudes, piima imedes ja telekat vaadates. Ta ei ole näljas, läbipekstud ja hooldamata, ta on lihtsalt nii lõpmatult üksi. Selle 2 kuu jooksul, mis nad siin on elanud, on laps heal juhul paar korda õue saanud  ja siis ka mingiks veerandtunniks.
Mõni inimene tormaks  võibolla kirvest viibutades nende korteri ukse taha, nõuaks õiglust, korda, vaikust öörahu ja last silmapilk oma kätte. Ja veedaks järgmise hetke politseis, öö arestimajas ja aastaid süüdistatavana uurimise all. Ning abi ei saaks mitte keegi.  Jäägu kirved kromajoonlastele, aju on siiski teravam relv.

Politsei on meie majas viimase 2 kuu jooksul käinud peaaegu igal öösel, teda kutsub üle-aia-naaber.Sotsiaaltöötajad pekstakse siit majast pika puuga välja, kui neil just politseid kaasas ei ole. Perearsti külaskäigu ajaks peitis see mees naise ja lapse pööningule ära ning valetas, et nad on jalutamas. Mees võtab alati  naise eest telefoni vastu ja kasutab tema pangaarvet nagu enda oma.
Peale lastekaitsetöötaja külaskäiku  ähvardas see tüüp mind maha lüüa, kui ma veel tema asjadesse sekkun. Piret on siiamaani endast väljas, ehitab väikseid mängukindlusi ja dresseerib mängukoeri, et see tüüp tema ema ära tappa ei saaks. Mkiis on andnud tunnistusi nii minu ähvardamise kui selle lapse kohtlemise osas. Ja see ei ole ohutu.
Politsei on murelik. Nad on palunud meil olla nii ettevaatlikud kui võimalik. Tüüp on mitte ainult ohtlik, vaid ka hull. Ja arvestades seda, kuidas ta neid naisi kohtleb, võib ta olla väga julm.
Ja ta elab mu kõrvalkorteris, näeb iga päev, kuidas ma tööle lähen, kuna tulen, ta teab, kuna TT koolibussi peale läheb ja kuna tuleb, ta teab meie nimesid ja nägusid, ta teab, et meil käivad lapsed omapead õues, ta teab meie kodust aadressi, harjumusi ja sõpru.
Aga sellel kõigel pole mingit tähtsust.
Ma olen seda last paar korda aknal näinud. Väike valge nägu, vastu klaasi surutud käekesed. Vaatab ainiti, hääletu nagu viirastus. Nagu tahaks midagi öelda.

Jah. Sa saad abi. Ma luban sulle.




pühapäev, 29. aprill 2012

Vähem möla, pikem samm

... ehk enne mune, siis kaaguta, võiks olla meie selleaastase Võhandu Maratoni moto. Nüüd on siis Suur Tegu ära tehtud, jõudsime esimese naispaatkonnana kogu Võhandu maratoni ajaloo jooksul tõepoolest finisisse välja.
Mu sõber R ütleb, et kõik tema elu hullumeelsemad ettevõtmised on minuga seotud, alasti ümber Toomemäe jooksmine näiteks ühel mälestusväärsel suveööl ja 100 kilomeetri mahasõudmine üheainsa päevaga... nojah, möödunud aastal läks see küll natuke nihu, sest katkestasime 20 kilomeerit enne finišit, aga sel aastal jõudsime me  sinna tõepoolest, olles peaaegu 19 tundi järjest lakkamatult mõlasid (mõlgasid, mõlgu?) välgutanud. Sama vägitükiga sai  hakkama ka mr. Kiis, kes tõestas ühtlasi veelkord vana tõde, et kolm on kohtuseadus. Need, kes 2 eelmisel aastal mr. Kiisi  kallal katkestamiste, paadivaliku ja koses ümberkäimise pärast ilkusid ja tänitasid (jajaa,  needsamad inimesed, kes mitte-kunagi-teiste-hobisid-ei-mõnita), on nüüd mornilt vait.
Aga selliseid asju ei tehta teiste jaoks. Hullumeelseid asju teevad inimesed ikka ja alati iseenda jaoks, sellepärast et maratonil käimine on rõõm, põnevus, nauding ja eneseületamine. Ekstreemsport on  võimas tajuavardaja ja kuigi äärmiselt tervistkahjustav ja eluohtlik, on see millegipärast täiesti legaalne.

Kohe algusest saime me väga hea stardi ja kihutasime oma raftiga uljalt minema, nagu surm ja hukatus. Järgmised 3 tundi olid sula nauding, sest oma kajakkide ja kanuudega ujus mööda sadu ja sadu ilusaid, noori ja heas sportlikus vormis mehi, kellega sai lõpmatult nalja heidetud ja lobajuttu aetud. Kus mujal peale maratonide veel sellist meeskontsentratsiooni leida on?
Mingil hetkel kihutas oma kanuus mööda T otsekui veejumal Poseidon, juuksed lehvimas ja habe veepritsmeis ja heitis liigseid sõnu tegemata meile koti veekindlate kinnastega, mida ta eelmisel õhtul oli lubanud hankida. Arvestades, et hommikul alustas  Võrust maratoni umbes 1000 inimest, kellel kõigil veekindlaid kindaid hädasti vaja, siis on raske ette kujutada, kust ta need välja võttis, aga T on sõnapidaja mees. Mida lubab, seda teeb.

Päev kulges suurepäraselt. Mr. Kiisi kaotasime küll kohe alguses silmist, aga ma lohutasin ennast sellega, et mu abikaasa on täiskasvanud mees, üksi kummipaadiga 100 kilomeetrit maha sõita oli tema enda kindel soov ja vaba tahe, ta teadis, mis teda ootab ja mina võin rahulikult ja täiesti isekalt pingutada OMA meeskonna võidu nimel.

Ma olen seda elus nii palju kordi kogenud, aga ikka ei õpi ära. Iga kord, kui ma kohtlen oma abikaasat nagu täiskasvanud meest, kes saab suurepäraselt kõigega hakkama, täpselt nii lähebki.
Ja iga kord, kui ma võtan teda nagu nõrka ja abitut lapsmeest, keda peab aitama ja kaitsma, lendavad asjad totaalselt pekki. Ükskord me pidime ühel kontserdil kokku saama. Ma ei julgenud saali minna, sest kartsin, et ilma minuta ei leia Kiis õiget saali ja õiget ust üles. Seisin nagu loll mingi 40 minutit ukse taga, pidulik kleit seljas ja kontsert sees muudkui käis ja käis. Kui ma lõpuks sisse läksin ja esimese asjana rahulolevalt saalis istuvat mr. Kiisi nägin, sain nii maruvihaseks, et äigasin talle saalitäie rahva ees piki pead. No kas on maailmas olemas haigemat naist kui mina?

Maratonipäeval aga paistis päike ja Võhandu  käänutas ja väänutas, kohises ja mühises, sillerdas ja kilgendas nagu üks tujukas naine.  Kui me raudteesilla alt läbi sõitsime, tuli just samal hetkel rong, üks väike lind sirtsutas K-le pähe ja see, et S oksa külge kinni jäi ja vette kukkus, tundub tagantjärgi tühise pisiasjana.
Maratonil osalemiseks ei ole vaja raudset tervist ja treenitud lihaseid. Murduvad ja väsivad need, kelle psüühika vastu ei pea. Vaimujõud on see, millega tegelikult maratoni sõidetakse.
.
Seekord ei murdunud keegi. Selleks ajaks, kui öö kätte jõudis, olime me kõik  oma kaela-ja seljaradikuliitidest, südamerütmihäiretest, karpaalkanali kinnipitsumistest ja randmevaludest üle ja läbi tulnud. Kui piisavalt kaua sõuda, kaob valu ära, väsimus ja külm samuti ning hakkab õudselt hea.
Teekonna viimane lõik südaöö ja kella 2 vahel, kottpimedal hiidjõel  inimtühjas soos oli imeline. Tähed kukkusid,  koprad plartsutasid, udulaamad liikusid hääletult üle jõe, veesolinas kuuldus  kummalisi sõnu ja hääli ja siis ütles keegi meist: "Oi, kui tore see kõik on!  Küll ma olen õnnelik, et te mu kaasa võtsite!"  Ja seda pärast 18 tundi sõudmist, külma, väsimust, valu ja pinget!!!

Veidi enne kella 2 öösel jõudsime Võõpsu. T, kes oli randunud meist 8 tundi varem, ootas meid ustavalt silla peal ja Kiis jõudis finišisse meist paarkümmend minutit hiljem. Eufooria, rõõm ja väsimus. Medalid, diplomid, kallistused.

Tänud kõigile neile, tänu kellele see võimalikuks sai:
Monika,Triin, Tiina, Kristiina ja Silvi, kellega koos me maratoni läbi sõitsime.
Helbe, Maali, Minni ja Rita, kes samal ajal tegid lastehoidmismaratoni.
Küllike, kes saatis meid autos kõik need 18 tundi ja 42 minutit.
 Tanel, kes hankis paadi, varustuse ja kindad. Ning andis idee maratonist osa võtta, mis on kõige tähtsam.













pühapäev, 25. märts 2012

Dilemmad 2

Mõte ise leiba teha tuli mulle esimest korda pähe umbes viieaastaselt. Mu ema oli väga imestunud ja selgitas, et leivaküpsetamine on kohutavalt raske ja seda ei saa kindlasti ise kodus teha. Selleks on vaja rukkijahu ja juuretist ja  leivaahju, spetsiaalset tehnoloogiat  ja see on üldse üks väga keeruline protseduur.
Minu ema esindas üldist ühiskondlikku arvamust. Mitte ühelegi nõukogude naisele ei tulnud pähe ise kodus leiba teha, selliseid asju tegid äärmisel juhul ainult mingid hullud mutid kusagi Kihnus, aga mitte tavalised normaalsed inimesed. Leivaküpsetamine kodus oli üldise arusaamise järgi võimatu; või vähemalt väga raske ja erandlik tegevus.
Sealjuures pidid kõik need naised, 50ndatel sündinud põlvkond,  vähemalt lastena veel kodust leivategemist näinud olema? Samuti olid elus ja täie tervise juures nende emad ehk meie vanaemad, kelle jaoks leivategemine oli suurema osa elust olnud endastmõistetav. Millal läksid nõukogude inimesed üle poeleivale, ma mõtlen just mentaalselt? Millal muutus poeleib  normaalseks ja koduleib marginaalseks?

Mitte ühelegi nõukogude naisele poleks uneski pähe tulnud kodus sünnitada. Hoolimata sellest, et nõukogudeaegne sünnitusabi oli sisuliselt meditsiiniline vägistamine, läksid kõik naised vaguralt haiglasse ja lasksid endaga igasuguseid rõvedusi teha. Samas oli enamik nõukogude naisi veel  ise kodus sündinud ja nende emad, kes neid kodus sünnitanud olid, oleksid ju võinud pakkuda nii teadmisi kui kogemust.
Kodus sünnitamine oli kolmkümmend aastat tagasi midagi nii barbaarset, et seda ei teinud isegi Kihnu naised. Sünnitama viidi neid lennukitega üle mere.
Kodus sünnitamine tuli mulle esmakordselt pähe kuskil paarikümneaastaselt. Äkki sai selgeks, mis värk selle haiglasünnitusega tegelikult on. Tõeline kergendus oli avastada, et aeg on just niipalju edasi läinud, kui mulle vaja : )
Jutu mõte on tegelikult selles, et me oleme palju rohkem karjaloomad, kui me ise endale tedvustame. Meie tõekspidamised sõltuvad  99% sellest, mida kõik teised ümberringi mõtlevad ja mida me arvame , et kõik teised mõtlevad. On rumal arvata, et me oleme targemad, kui eeskäinud põlvkonnad. Ega ikka ei ole küll. Iga põlvkond usub, et elab koidu ajal, tõusva tõe ja absoluutse informeerituse heledas säras ja kõik eelmised sugupõlved, vaesekesed, vaevlesid pimeduses.

Meie järeltulijad saavad veel meie vaimupimeduse üle naerda. Tahaksin seda näha.

reede, 23. märts 2012

Dilemmad

Esimesed isetehtud leivad said maitsvad. Koorik oli küll paks ja kõva nagu plekk-katus, kuid see-eest mõnusalt krõbe ning leivasisu erilise tugevhapuka maitsega, mis tuleb, kui teha tainas  puhtast täistera-rukkijahust kolm päeva hapnenud, kääriva ja kobrutava  juuretisega.
Kui teha tainas näiteks kroovjahust või panna nisu-ja rukkijahu segamini,oleks koduleib rohkem poeleiva moodi, kuivem ja õhulisem. Ja elektriahjus silikoonvormi sees küpsetades saaks leivale võibolla ka normaalse paksusega kooriku peale.
Aga mõnikord lööb minus välja eesellik kangekaelsus. Leib olgu rukkist. Ja kui mul juba on tõeline, puudega köetav leivaahju-lahmakas, siis küpsetame selle sees ja ei mingeid moodsaid narrusi.

Esimesel korral panin  mõned pätsid kuumale ahjupõrandale eriti arhailisel meetodil ehk  suurte kapsalehtede peal. Tainapätsid rohelistes lehekaussides nägid enne ahjupanemist nii ilusad  ja eksootilised välja.
Ahjust välja võtsin keedetud kapsalehed rukkijahuklimpidega.  Need  f.. kapsalehed sisaldavad kohutavas koguses vett!

Järgmisel korral leidsin küpsetamiseks  mingi metallist resti, millel sai pätsid võidukalt ahju hõõguvatele sütele lükatud. Välja tulid ümberringi  krõbeda koorikuga kaetud leivad. Isegi natuke liiga krõbeda - koorik, ehkki maitsev, oli vähemalt pool sentimeetrit  paks ja kõva nagu kuulikindel soomus.
Peale lõputute leivaküpsetusblogide lugemist selgus leivamaailma ületamatu dilemma: hästi läbiküpsenud sisu vs. normaalse paksusega koorik. Mõlemat korraga ei saa.Kui tahad küpset sisu, pead leppima, et see asub kuulikindla soomuskooriku all ja kui maiustad maitsva krõbekoorikuga, pead ära sööma ka sisu, mis on nätske nagu kevadine muld.
Leivategemine on äge mitmel põhjusel. Esiteks, see on lihtne. Teiseks on see kuidagi arhailine ja räme, kõik see käärimine, hapnemine ja tahmase ahjuga jändamine. Ning kolmandaks, tulemus on maitsev. Kookidega on meil tavaliselt nii, et lapsed äestavad pealispinna ära justkui sead kartulipõllu ja jätavad põhja söömata. Aga värsket leiba armastavad mingil imelikul põhjusel kõik.

esmaspäev, 12. märts 2012

õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn

TT sai nüüd 9 ja kasvab  nagu  kuusk metsas. Pool lapsepõlve on läbi, 9 aasta pärast on TTst saanud täiskasvanud noor naine ja ma ei taha selle peale eriti mõelda. Paljud emad ootavad kärsitult oma laste suureks saamist, et nad oleksid  iseseisvad ja mõistlikud ja võrdsed partnerid ja siis saab ema lõpuks ometi ainult endale elada, oi milline õnn!!!
 Meil  ei ole  vaja midagi oodata. Meie õnnepäevad TT-ga on siin ja praegu ning need on tõesti õnnepäevad.
TT oskab rääkida. See on suur asi, enamik minu tuttavaid autiste ei räägi midagi. Kui halvasti peaks minema, võib tal rääkimisoskus teismeeas ära kaduda, aga vähemalt praegu väljendab TT ennast üliilmekate lühilausetega, mis ei jäta mingit kahtlust - ka mõõduka vaimse alaarenguga lapsel on iseseisev mõtlemine ja oma tahe täiesti olemas.
"Ma tahan kohe võileiba" "Ma tahan veel võileiba" "Ära kisu minu arvutit!!!" Ükski teine 9-aastase lapse ema ei saa oma lapse kõnest  niisugust rõõmu tunda, kui mina!
TT võib õpetajad ja eriti praktikandid koolis oma range pilguga vabalt paika panna, summutades nende katsed kontakti võtta ja sõber olla selliste lausungitega nagu "minge parem koju" või "midagi muud ei ole teha või???".
Kui TT oli kolmene ja ma üritasin temaga mängida, tassis ta mulle sülle kõik oma mõmmid ja nukud, ütles, "mängi,emme" ja pööras ise näo seina poole, et rahus omaette hüpelda, käega seina toksida ja mingis tundmatus keeles laulu ümiseda.
Selliseks on ta jäänud, ehkki mingil kummalisel viisil on TT õppinud hämmastava kiirusega riideid vahetama, endale võileibu tegema (mis sest, et võikiht on paksem kui leib selle all), kohmakalt, kuid see-eest hasartselt kirjutama, suusatama, uisutama ja ujuma nõtkelt nagu näkineid.
Tudengina käisin ma vähemalt 10 korda vaatamas Vanemuise "Undiini". Tüdrukust, kes ei osanud laulda, tantsida, luuletada, ratsutada ega lugeda. Undiin oskas ainult ujuda, natuke, nagu ütles ujedalt tema rüütlist peigmees, kes oli ta rannalt  leidnud ja lossi elama toonud.Tema kaluritest kasuvanemate oma tütar kadus aastavanuselt ära ja asemele anti  Undiin, kes oli ilus, aga mitte nagu teised inimesed.
Etendus oli lummav, ma vaatasin seda uuesti ja uuesti... ning nüüd ongi mul päris oma Undiin kodus.
Mu kolleegid, eripedagoogid ja muud kõrgelt haritud spetsialistid tahavad  mind  tuleriidale saata, sest et ma olen ketser, hereetik, usutaganeja ja kaasava hariduse pooldaja. Aga vähemalt oma kodus, oma sõprade hulgas olen ma suutnud kaasava maailma luua, kus puudega laps on loomulik osa elust ega ole headuse ja hoolduse sildi all kuskile erisüsteemi luku ja riivi taha pandud.
Sellle ime autor  ei ole mina. Selle ime autorid on meie pere sõbrad ja tuttavad, teiste laste vanemad ja see on uskumatu, kui sallivaks on TT meid kõiki muutnud. Tänu teile on minu elu lausa lill, sama õnnelik kui ükskõik millise teise ema oma ja üleüldse - miks peaks puudega lapse ema ilmtingimata õnnetu olema?
TT-l on mõned sõbrad tavaliste laste hulgas, kellest parim on muidugi Kaisuann. Karuema ja Kristi  on ikka veel nõus TT-d vajadusel hoidma ja teised lapsed on TT -ga vähemalt harjunud ja võtavad teda ja tema eripärasid kui elu loomulikku osa.
Meil käis üks ema külas oma lapsega. Tüdrukud mängisid neljakesi teises toas ja äkki tõmbas TT võõral lapsel tuti juukseid peast ära. Koos nahaga. Laps röökis ja peanahk immitses verd, aga see teine ema ütles issanda rahulikult oma lapsele, et näed siis, selliseid inimesi on ka maailmas olemas, kes võivad sind ilma põhjuseta juustest kiskuda. Panime plaastri peale, laps jättis nutu ja  kõik mängisid rahulikult edasi...
Siis ma sain aru, et see ongi ime. Sallivuse ime.
Võibolla mõni mõtleb, et puudega laps on kõige hirmsam asi, mis sinuga elus võib juhtuda. Imelik küll, aga kõik puudega laste emad, keda mina tunnen, lausa kiirgavad jõust ja elurõõmust. Samas on inimesi, kes elu suurimat vedamist - ilusaid, terveid ja andekaid lapsi üldsegi hinnata ei mõista, pereelu raske koorma ja lapsi oma elu segajatena võtavad.
Võibolla on saladus selles, et kui sul on üks suur probleem, siis tunduvad kõik teised probleemid väga väikestena? Õnnetajumisvõime seevastu teravdub, värvid on  eriti erksad ja väikesed rõõmud nii mesimagusad.  Aga kui elu on üksainus suur suhkruhunnik, siis tajud nüristuvad, millelgi pole enam õiget värvi ja maitset ja iga pisiasi tundub kolossaalse ebaõiglusena?
Ma väga loodan, et sallivuse ime kestab ning TT-l on ka 9 aasta pärast koht tavaliste inimeste seas. Kuigi viimase aja arengud on tumedad.  TT kooli rünnati ja P külakese korralikud elanikud on asunud ennast kaitsma...  laste eest. Minu meelest vajaksid pigem lapsed kaitset külaelanike eest. Hämmastav, kui väga kardetakse teistsugust. Kurjuse taga on hirm, ikka ja alati.

laupäev, 25. veebruar 2012

Poliitiliselt korrektne nädalavahetus...

ehk  eeskujulike kodanike näidisnädalavahetus on meie perel. Üleeile käisime pidulikult in corpore paraadil. Meie, vaesed agulikaltsakad ja rämpsintellektuaalid, riigivõimu kallal näksijad ja ühiskondliku moraali õõnestajad, seisime tee ääres ja ümisesime hümni kaasa, lehvitasime kodutütardelt saadud sinimustvalgeid lipukesi ja nähes tuttavat 6-pojalist peret, möiratasime tervituseks "Elagu Eesti!!!" 
Kodus sõime iseseisvuspäeva piduliku lõunasöögina hapukapsaid seapraega ja torti ning õhtul vaatasime telekast presidendi vastuvõttu. Õhtu oli väga sulnis, kuigi minuga juhtus üks ehmatav ja piinlik äpardus, millest ma ealeski, eluseeski mitte kellelegi ei räägi. Peale MK, kes nagunii seal kõrval oli ja kõike pealt nägi.

Täna käisime lastega Lõunakeskuses ninakarusid ja muid loomi vaatamas ning Kassitoomel kelgutamas. Piret ja TT on Kassitoomest kohutavalt vaimustatud, kuigi meil on oma tänavas ka täitsa ägedad kelgumäed. Aga Kassikal on palju teisi kelgutajaid, lapsed kilkavad ja muusika mängib. Ma ei mõista alati inimesi, kes hindavad üle kõige  looduskauneid, kuid samas  inimtühje paiku.
"Ma tean ühte hästi ilusat ujumisranda, kus mitte keegi mitte kunagi ei käi" või "Ma tean ühte mäge , kus saab täitsa üksi kelgutada ", on ülikõvad argumendid.
Teatud tegevuste jaoks on privaatsus muidugi hea, aga ma ei tea, kas kelgutamine nende hulka kuulub. Ma mäletan oma lapsepõlve üksildasi kelgumägesid, kus polnud peale 6-aastase minu eales ainsatki hingelist. Ja roostes jalastega raudkelku, millega ma üritasin püüdlikult kõigepealt mäest alla ja siis jälle tagasi üles ukerdada.
Kassitoomel oli kohutavalt lõbus, kõige enam MK-l, kes vihkab perekondlikke üritusi, paraade ja kelgumägesid ning lastega mängimist. Ta oli viimane, kes mäelt lahkus, olles suurest mõnust saatanlikku naeru lagistades alla kihutanud kõigist hüppekatest.
Kui me nüüd pühapäeva hommikul kirikusse ka läheks, siis võiksime ilmselt taotleda Ideaalse Eesti Pere teenetemärki.  Kuid ei maksa ennast petta, hundist ei saa taimetoitlast ja meist normaalseid inimesi.

Ja kuna meie koju saabus täiesti ootamatult kausitäis juuretist, siis võibolla proovin ma täna isegi leiba küpsetada.
Maivõi, mul tekib juba täielik kognitiivne dissonants!!! Mis toimub, kas ma olen teise dimensiooni sattunud???

reede, 17. veebruar 2012

Mäss ja stripiklubi

 ACTA-vastasel meeleavaldusel käisime kogu perega.  Meeleolu oli sõjakusest kaugel, meenutades rohkem kogupereüritust või Türi lillelaata kui  valitsusevastast ülestõusu. Fotokad välkusid ,väikesed lapsed jagasid kleepse ning müüsid fooliumist mütse üks euro tükk. Meenusid pöörased 1988-1989. Olin 14-aastane, kui sai Eestimaa Laulul ja Balti Ketil käidud ning hardusega sinimustvalget lippu lehvitatud. Siis mässasime oma riigi eest, nüüd mässame oma riigi vastu.
Märkimisväärsel kombel olid kohal kõik mu reformikatest sõbrad, kes küll oma parteilist kuuluvist hoolega varjata püüdsid. Igavesti-noor-poliitik BV rüsis läbi rahvamassi, paksud mustad prillid ees nagu keevitusmask ja kena noor blond ettevõtjanna tegi näo, et on täiesti juhuslikult Raekoja platsi sattunud.
Lastele, keda ma ajaloo huvides olin külma ilmaga välja vedanud "vaadake nüüd, lapsed, see ongi mäss", ei avaldanud toimuv mingit muljet. Piret silitas kõiki miitingul osalevaid koeri ja Pisik ning TT taidlesid niisama.




Õhtul sõitsime Tallinna. Kuna kätte  on jõudnud see aeg, mil keegi enam TT-d hoidma ei nõustu, siis jäid hoidja juurde ainult Piret ja Pisik. Tallinna läksime selleks, et kunstnik ML saaks lõpuks ometi kätte oma maalid, aga ka selleks, et aidata sõber M-arcol teha mõned glamuursed kaadrid tema sünnipäevast ühes Tallinna stripiklubis. Olen alati tahtnud teada, milline üks tõeline stripiklubi seestpoolt välja näeb, aga millegipärast ei peeta stripiklubis käimist vähemalt Eestis naistele kohaseks lõbustuseks. Enamik mu tuttavaid mehi on vähemalt korra elus mõnd striptiisiklubi külastanud, kuid MITTE ÜKSKI mu tuttavatest naistest!!! Välja arvatud L, kes on seoses oma doktoritööga palju reisinud ja käinud striptiisiklubides Bangkokis, Torontos, Washingtonis, Krakowis, Dublinis ja veel  mitmes paigas maakeral, aga tema on käinud ka paljudes muudes kohtades, kus naised harilikult ei käi.
Pisut ärevaks tegi  küsimus, kas TT-ga, kes on alles 9-aastane,  ikka pääseb stripiklubisse, aga see mure oli asjatu. Sain väikesest räpasest uksest sildiga: Saun.  Massaaž. Striptiis koos lapsega probleemitult sisse.
Moraalsete inimeste rahustamiseks olgu öeldud, et asutus oli ametlikult suletud,  alkoholi ei müüdud ja ükski paljas naine ümber posti ei keerutanud. Ringi siblis  ainult üks, TT-ga umbes ühepikkune, solaariumipruuni naha ja pikkade mustaksvärvitud juustega tailannat meenutav neiu. Oletatav strippar oli väga lahke, andis lapsele mahla, kõrre joomiseks ja piilus meid huviga. Stripiklubi oli sisustatud  räpasevõitu nahkdiivanite ja kulunud  mööbliga, kuid see-eest leidlikult dekoreeritud odavate jõulukaunistuste, ohtra kuusekarra ja šenilltraadist jääpurikatega. Klosetis oli tumepunane valgustus, millega, nagu W asjatundlikult seletas, pidid veenid paremini näha olema (või halvemini, ma ei saanudki täpselt aru).

M-arco oli omale hunniku külalisi kutsunud, möllas nendega ja W filmis teda. Aegajalt ilmus uksele turskeid  papisid, kes küsisid  massaaži, kuid nähes filmikaamerat W käes, kreemitorti laual ja  ümber stripiposti kekslevat last, kadusid kiirelt kui tuul. "Boh že moi, tšhto zdjes tvaritsa, semeijnoje paarti v stripklaabje? Nje naada massažh, nje naada!!!"




"Kunstnikest vanematega kogeb nii mõndagi", väitis üks mu tuttav kunagi ja arvatavasti oleks seda kinnitanud ka eakad kunstnikud-lapsevanemad  ML ja VJ, kelle juurde me hiljem suundusime. Selle asemel aga jõime kohvi ning vaatasime telerist klassikalist ooperit.
"Ärge kasvatage last üles klassikalise muusika saatel" ütles VJ elutargalt naeratades, vaadates ühekorraga nii oma kui meie tütre suunas.
Sain aru, mida meile öelda taheti. Minu ja MK-l  oli väga idülliline lapsepõlv lauda ja lambatallede, suguvõsa ja saunaõhtutega. Sellepärast saavadki meie lapsed käia  rokk-kontsertidel, filmivõtetel, moodsa kunsti festivalidel ja stripiklubides.
Aurora istus oma vanemate elutoas, viibutas sõjakalt jalgu ja teatas, et talle Ansip igatahes meeldib. A on üks neid inimesi, kes asub alati kaitsma seda, keda kõik teised on nõuks võtnud vihata.  Nagu don Quijote  või   June "Forsyte`ide saagast".   See seletab ka A kangekaelse töötamise t-teatud t-telekanalis ning võibolla ka selle õhulise rohelise siidkleidi, mis mind ML elutoas toolileenil ootas.
Karjainstinkti täielik puudumine ja alatine vastuvaidlemine kõigile ja kõigele on joon, mis ühendab Aurorat ja MK-d ning võibolla ka mind. Aga selles elutoas valitses kummaliselt rahulik ja õrn meeleolu, mis tegi meid kõiki eriliselt leebeks, leplikuks ja heatahtlikuks.  Aeg voolas aeglasemalt ja hetked libisesid nagu kuldsed meetilgad ükshaaval igavikku. Isegi autistlik laps tajus seda, istus vaikselt oma toolil  ja uuris imestavail silmil kaht vana inimest.
Liftis vaatasime MK-ga üksteisele natuke totakalt otsa ja suudlesime midagi ütlemata. Vanapaari lähedusel oli olnud kummaliselt õnnestav mõju.  Mõnedest väga kaua koos elanud paaridest kiirgab seda välja.  Armastuse ime  - see võtab alati sõnatuks.

reede, 3. veebruar 2012

Muusikaauhinnad

Eile käisime Eesti Muusika Auhindade kätteandmisel Tallinnas.  Sõitsime pimeduses ja paksus lumetormis mööda Tartu-Tallinn maanteed ja auto tagaiste oli täis laotud kunstnik ML hindamatu väärtusega maale. Kunstnik ML, kes on peaaegu 80-aastane,  oli rõõmsalt nõus, et toome talle need ära peale kontserdi lõppu, kella ühe paiku öösel.
"Milline vabameelne vanainimene", mõtlesin ma tänulikult ja suundusin igasuguste süümepiinadeta Nokia kontserdimajja. Teel fuajeest teise korruse rõdule oli kohutavalt pikk .Seda läbides jõudsin anda oma tavapärase Pühaliku Vande. Nagu alati, kui mingi ime läbi satun oma tavalisest, Kottis Kampsunite ja Täpiliste Tenniste maailmast kuskile glamuursesse kohta, mis kubiseb hästirõivastatud inimestest, kes oleksid nagu tulnukad planeedilt Elegance.
" Ma. Luban. Juba homme panen aja kinni juuksuri, küünetehniku ja kosmeetiku juurde. Lähen meigikoolitusele, solaariumisse, zumba-trenni, aeroobikasse, vesivõimlemisse ja hambaarstile. Võtan viis kilo alla. Hangin mõned soliidsed  väärismetallist ehted, Chaneli lõhnaõli, lasen teha keemilised lokid ja viisaka klassikalises stiilis tätoveeringu. Õpin selgeks peotantsu ja mõne haruldase võõrkeele. Ja ostan lõpuks ometi endale korraliku  põlviniulatuva peokleidi, soovitavalt halli, musta või tumelilla."
Uhh!!! Jõudsin oma topilises kampsunis ja talvesaabastes teisele korrusele, partsatasin istuma ja unustasin selle vande. Järgmise korrani.
Kontsert oli ülimegalahe. Greip ei saanud ühtegi auhinda, aga esines laivis ja ma lisasin ta oma lemmik- folkbändide nimekirja. Kukerpillid sai elutöö auhinna ja Ewert Sundja koos kahe draakoniga sai 5 erinevat auhinda. MK aplodeeris püsti seistes. Ewert, kellel ilmselgelt on probleeme avaliku esinemisega ja suur lavahirm, pobises auhindu vastu võttes omale vuntsidesse "eee... nii tore päev on täna...suur aitäh...eee....jah".
Õudselt armas.
Kuigi kontsert algas 21.15 ja lõppes südaööl, olid  paljud inimesed oma lapsed kaasa võtnud. Nokia kontserdimaja oli täis pisikesi daame halli-ja lillaruudulistes peokleitides, väikeseid härrasmehi v-kaelusega kampsunites ja varateismeliste kohmakat elegantsi. See näitab, et tobe idee lapsi mitte üritustele kaasa võtta pole ühiskonnas laiemat kõlapinda leidnud. Pole midagi ilusamat, kui pidulikult rõivastatud, peente kommetega lapsed mõnel tähtsal üritusel.
Peale kontserti sõitsime läbi jäise öö Mustakale, ent eakas kunstnik ML oli telefoni välja lülitanud ja magas loodetavasti rahulikku vanainimeseund.
Kiis oli kohutavalt vihane ja kuulutas kogu Tallinnaskäigu persselennanuks. Jõudsime oma kütmata koju kella viie paiku hommikul. Päikesetõusu ja tööpäeva alguseni oli jäänud 3 tundi.

teisipäev, 31. jaanuar 2012

Külmapühad

Me kütame magamistoa ahju 2 korda päevas. See on hommikul esimene ja õhtul viimane asi, mida me teeme. Lastetoa ahju kütame keskpäeval ja pliiti kütame hommikust õhtuni.
Aga ikkagi on külm. Elu on koondunud selle hõõguvpunase olluse ümber, mis keset korterit oma tellistest pesas miilab. Tee magamistoa ahjust puukuurini on nagu tuiksoon, mis meid elus hoiab. Tuli = elu ja  koht eluspüsimise hierarhias on pöördvõrdelises seoses kaugusega ahjust.
Lapsed aelevad kolmekesi  ahjusuu ees tulepaistel ja MK loeb,  kampsunis selg vastu sooja  tellisseina toetatud, päevade viisi pakse raamatuid.
Toalilled on aknalaualt kööki kapi otsa tõstetud. Lae all on temperatuur natuke kõrgem, soe õhk tõuseb ülespoole ja nii jäävad tutt-paksjalad loodetavasti selgi talvel ellu.  Kuigi kaktused ei karda külma, ka väga krõbedat mitte. Peaasi, et oleks kuiv, mitte niiske. Kõrb on kõrb, olgu lumevalge või liivakollane.
Huvitav, kas brugmansia peab vastu? Inglitrompet on mul esimest aastat ja näeb praegu välja nagu muumia - pruun ja kuivanud. Kas ta on surnud või ärkab kevadel ellu?
Korstnajalg koridoris on leige.  Sel aastal on meil alumised naabrid ja me saame osa nende soojusest korstnajala kaudu endale. Korstnajala kõrval kastides nohisevad meie kummipaadid vaikset talveund. Paadid on ka elusolendid - külma käes läheksid  nad praguliseks ja katki.
Köögilaua alune on täis on evakueeritud kartulikotte, mahlapudeleid ja moosipurke.  Aga enamik hoidiseid on kusagil meie ärajäätanud esikus iseenda hooleks jäetud. Kuigi ma sellest eriti ei kella, keedan minagi igal suvel valmis sahvritäie moose, salateid ja muid hoidiseid. Lihtsalt, ma ei naudi moosikeetmist nii väga. See ei peaks olema minu elu keskpunkt.
Ise endale talvemoose keetma tuli hakata 14-aastaselt. Äkki,  ja ma ei tea täpselt, kuidas see juhtus, oli ema minema kolinud ja keetis omad moosid kusagil mujal. Kusagil, kuhu mina polnud  oodatud.
Moosikeetmine oli raske, eriti kaanetamine ja maal suvitavad sugulased, kes mu kokandusalaseid ponnistusi jälgisid, said palju nalja.
Aga talvel, just samasuguste külmadega üksinda vanas lagunenud majas elades kulusid need väga ära. Eriti muud polnudki süüa, kui  need 14-aastase kohmakalt kokku keedetud moosid-kompotid, vahel mõni klaasikild sekka (see neetud kaanetamine!!!).
Viimasel ajal olen mõelnud võtta ühendust saatega Rääkimata Lugu TV3-s. . Ühelt poolt, ma jälestan reality-showdes osalemist. (Kuigi mul pole midagi selle vastu, kui seda teevad teised). Ja üldsegi, see kõik juhtus rohkem kui 20 aastat tagasi ja pannes end minu ema olukorda, ma ei tahaks, et keegi minu 20 aastat tagasi tehtud eksimused rahva ette tirib. Ja kõigi ülejäänud inimeste suhtes, kes selle looga seotud...   see oleks natuke nagu ninapidi hunnikusse pistmine. 20 aastat vanasse hunnikusse. Et vaadake nüüd,kuidas te käitusite.
Aga teiselt poolt, see oleks ainuke võimalus sellest loost rääkida. Me oleme ju eestlased, eksole. Me ei räägi iialgi millestki olulisest. Me vaikime maha, väldime ja jätame kõik nii, nagu on. Reality-showd, blogid ja kättemaksuks kirjutatud raamatud on nagu eestlaste jaoks loodud.  Pääsetee sellest lõputust vaikimisest, ainsad kohad, kus valusad teemad lõpuks üles võetakse. See on ju minu lugu, keegi teine ei saagi seda rääkida.  Ja ma ei tahaks seda lugu  20 aasta pärast ikka veel kaasas kanda.

Külm korter ei tule sellest, et me oleme vaesed. Üks mu sõbranna kasvas üles Tammelinnas kolmekorruselises seitsme magamistoa, kahe garaaži ja klaasist kasvuhoonega individuaalelamus. Jopedes ja kinnastes telekavaatamine oli ka nende kodus täiesti normaalne talvne ajaviide. Ja suurim unistus oli minna külla mõnele keskküttega korteris elavale sõbrale ning olla terve õhtu paljajalu jaT-särgi  väel.

laupäev, 14. jaanuar 2012

Ilusatest asjadest

Räägitakse, et sooja talve pärast ei saa karud talveund magada ja paistab, et veerahvas ka mitte. Nädal tagasi käisime Võhandul, 11kesi 2 kummipaadiga ja see oli tõesti äge.  Sadas hõredat lund, väga vaikselt ja romantiliselt. Liuglesime jõgepidi läbi lumiste ja inimtühjade lõunaeeesti metsade ja minu poolest oleksime võinud Peipsini välja sõuda. Sõitsime alla nii Viira kui Süvahavva veskitammidest ja veel ühest pisikesest tammist, mille nime ma ei tea. Tegelikult ma kardan selliseid asju  kohutavalt, olen õudne argpüks, aga tegelt tahaks veel ja veel, mõnest kõrgemast tammist ja käredamast kärestikust ka proovida.


Kuna iseennast ei saa ju sõidu pealt filmida, siis laenasin ühe illustreeriva tähendusega video.

Kummaline, et naised, vaevalt keskikka jõudnult, hülgavad kõik põneva, lõbusa ja dünaamilise, nagu paadisõit, purjetamine, matkamine, suusatamine ja hakkavad eelistama väärikaid ja turvalisi vanainimeste täiskasvanute meelelahutusi, mida saab harrastada mugavas võõrastetoas sohval kohvi juues. Paadisõitudele ja matkadele on nii raske naisi kaasa meelitada. Purjelaagris ei osale kunagi minuvanuseid naisi - on noored plikad ja paar 50 ringis karastunud kokatädi.

Võiks ju väita, et naised ongi maast-madalast  mugavamad ja eelistavad nokitseda mingite "naiselike" asjade kallal. Aga ma näen ju oma tüdrukute pealt, kui väga neile joosta, ronida ja hüpata meeldib.

Iseenesest on kudumine, heegeldamine, kunstkokkamine ja aiandus ju kõik väga toredad tegevused. Lihtsalt, kui juba praegu neile pühenduda, siis millega sisustada eluaastad 70 - 90?  Mu vanatädi elas 92-aastaseks ja viimased 22 aastat oma elust tegeles kirglikult  just käsitöö, aianduse ja hoidistega. Mina kavatsen tema eeskuju järgida. Aga kui mulle on antud vähem aega  siin maamunal, siis ilmselt ei kuulu tikkimine, heegeldamine ja moosikeetmine  nende asjade hulka, mille tegematajätmist ma surivoodil kahetseksin.
Kuigi imelik, pole ma oma veidruses siiski ainus. Minu sõbra, R , ema on juba 60aastane, aga kudumine, toalilled ja kokakunst on tema jaoks kõige igavamad asjad maamunal. R emal ei ole üldse sõbrannasid, aga see-eest on tal väga palju sõpru. R ema käib maratonidel, orienteerumisneljapäevadel ja matkaklubis ning minu meelest on ta õnnelik inimene.Nii paistab ka minu tulevik natukene lootusrikkam ja võibolla ei peagi selleks, et olla sootsiumi osa, ära õppima kudumist, tikkimist ja leivaküpsetamist?

Ujumisega me seekord ei skoorinud. Uhke tunne oleks küll öelda, et olen jaanuarikuus ujumas käinud, aga õnneks paat siiski ümber ei läinud. Kohe peale matka lõppu helistas M ema ja käskis kiirelt koju tulla. Ta oli vihane nagu ikka, kui me paadiga sõitma läheme."Ah tahad minu poega märga hauda ajada, ära uputada, surma saata!!! Lapsed on teil haiged (palavikus põnnid jäid tõesti vanaema hoole alla) ja lööte ilma peal lillerlippu!!! "

Õhtul hindasime MK-ga eesti muusikaauhindade nominente ja folgikategoorias võisin mina punkte panna. Kindla peale võidab Greip, aga panin maksimumpunktid  hoopis Aleksander Sünterile. Sünter on  üle 10 aasta vaikselt aga visalt oma asja ajanud  ja tegelikult võiks ta juba elutööpreemia saada. Teiseks panin Sofia Rubina juudi rahvalaulude CD.
Greibile ma  ei pannud üldse mitte midagi. Minu arvates on Greip samasugune ühe-hooaja-ime nagu Paabel või Diskreetse Mango Trio. Korraks löövad laineid ja siis vajuvad ära. Asemele tuleb mõni täpselt samasugune Viljandi Kultuurikolledži taustaga folkbänd, kes arranžeerib ikka ja jälle neidsamu rahvalaule, mida juba Collage ajast peale 70ndatel on seatud ja ümber tehtud.
Pealeselle sain kuulda tervet hulka uut eesti muusikat, millest ma mitte kui midagi ei teadnud. Nagu näiteks Eepiline Eesti Orkester ja teised ning mis hoolimata oma triviaalsetest nimedest on tegelikult ülinaljakad.
Aga lõpp nüüd sellele targutamisele, muusikakaugemat inimest annab otsida. Minu lemmikmuusikaks on jätkuvalt vaikus. Sellest ei saa kunagi küllalt.

teisipäev, 3. jaanuar 2012

uue aasta esimene päev

"Ma armastan sind". MK vaatas mind oma soojade, unest pilukil silmadega ja tõmbas paksu teki meile peale tagasi.
Need olid uusaastahommiku esimesed sõnad. Me olime H pool ja nautisime juba teist päeva H ning tema ema ülevoolavat hoolitsust.
H pool olemine on umbes nagu külaskäik ema juurde, aga mitte päris, vaid sellise väljamõeldud hea ema, keda mul kunagi pole olnud. Kõik tehakse ette-taha ära, lapsed on hoitud ja hoolitsetud ning lauake katab ennast iga natukese aja tagant maitsvate toitudega. H ema  jätkub nii palju, et tal peaks olema vähemalt kümme last. Milline ebaõiglus, et tal on neid ainult üks!
Öeldakse, et  mida teed uue aasta esimesel päeval seda teed kogu järgneva aasta. Mina veetsin uue aasta esimesest päevast  märkimisväärse osa kitselaudas. Kõrged saapakontsad vajusid sõnnikusse, töölkäimismantel sai üleni karvaseks ning haiseb tänaseni soku järele. Mõnepäevased talled olid nagu lokkiskarvalised mänguloomad oma pikkade jalgade ja suurte vasika kitsesilmadega.
R&R -ga rääkisime taimedest, ülikoolist ja eesti poliitikast ning sõime kitsesülti, kitsevorsti ja kitsesinki. Piima õnneks laual ei olnud.
Õhtupoolikul saime teada, et sel aastal on oodata uut ilmakodanikku. Ei, mitte meie peres kahjuks, aga üks parimaid sõpru saab uue beebikese. Meil oli temaga küll kokkulepe, et me teeme seda koos peale 40ndat sünnipäeva, aga kurg ei küsi tulles...  Sõber küsis, kas ma olen nõus appi tulema, kui ta kodus sünnitada julgeb  ja sellele saab olla ainult 1 vastus.
Koju jõudes sain FB kaudu kutse Võhandu Maratonile (kes tahab naiskonnaga liituda, andke teada) ja päeva viimases otsas leidsin laste vanast mängurahakotist 20 päriseurot.
Milline see uus aasta ka ei tuleks, aga tema esimene päev oli imeilus. Head uut aastat kõigile!