õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn

TT sai nüüd 9 ja kasvab  nagu  kuusk metsas. Pool lapsepõlve on läbi, 9 aasta pärast on TTst saanud täiskasvanud noor naine ja ma ei taha selle peale eriti mõelda. Paljud emad ootavad kärsitult oma laste suureks saamist, et nad oleksid  iseseisvad ja mõistlikud ja võrdsed partnerid ja siis saab ema lõpuks ometi ainult endale elada, oi milline õnn!!!
 Meil  ei ole  vaja midagi oodata. Meie õnnepäevad TT-ga on siin ja praegu ning need on tõesti õnnepäevad.
TT oskab rääkida. See on suur asi, enamik minu tuttavaid autiste ei räägi midagi. Kui halvasti peaks minema, võib tal rääkimisoskus teismeeas ära kaduda, aga vähemalt praegu väljendab TT ennast üliilmekate lühilausetega, mis ei jäta mingit kahtlust - ka mõõduka vaimse alaarenguga lapsel on iseseisev mõtlemine ja oma tahe täiesti olemas.
"Ma tahan kohe võileiba" "Ma tahan veel võileiba" "Ära kisu minu arvutit!!!" Ükski teine 9-aastase lapse ema ei saa oma lapse kõnest  niisugust rõõmu tunda, kui mina!
TT võib õpetajad ja eriti praktikandid koolis oma range pilguga vabalt paika panna, summutades nende katsed kontakti võtta ja sõber olla selliste lausungitega nagu "minge parem koju" või "midagi muud ei ole teha või???".
Kui TT oli kolmene ja ma üritasin temaga mängida, tassis ta mulle sülle kõik oma mõmmid ja nukud, ütles, "mängi,emme" ja pööras ise näo seina poole, et rahus omaette hüpelda, käega seina toksida ja mingis tundmatus keeles laulu ümiseda.
Selliseks on ta jäänud, ehkki mingil kummalisel viisil on TT õppinud hämmastava kiirusega riideid vahetama, endale võileibu tegema (mis sest, et võikiht on paksem kui leib selle all), kohmakalt, kuid see-eest hasartselt kirjutama, suusatama, uisutama ja ujuma nõtkelt nagu näkineid.
Tudengina käisin ma vähemalt 10 korda vaatamas Vanemuise "Undiini". Tüdrukust, kes ei osanud laulda, tantsida, luuletada, ratsutada ega lugeda. Undiin oskas ainult ujuda, natuke, nagu ütles ujedalt tema rüütlist peigmees, kes oli ta rannalt  leidnud ja lossi elama toonud.Tema kaluritest kasuvanemate oma tütar kadus aastavanuselt ära ja asemele anti  Undiin, kes oli ilus, aga mitte nagu teised inimesed.
Etendus oli lummav, ma vaatasin seda uuesti ja uuesti... ning nüüd ongi mul päris oma Undiin kodus.
Mu kolleegid, eripedagoogid ja muud kõrgelt haritud spetsialistid tahavad  mind  tuleriidale saata, sest et ma olen ketser, hereetik, usutaganeja ja kaasava hariduse pooldaja. Aga vähemalt oma kodus, oma sõprade hulgas olen ma suutnud kaasava maailma luua, kus puudega laps on loomulik osa elust ega ole headuse ja hoolduse sildi all kuskile erisüsteemi luku ja riivi taha pandud.
Sellle ime autor  ei ole mina. Selle ime autorid on meie pere sõbrad ja tuttavad, teiste laste vanemad ja see on uskumatu, kui sallivaks on TT meid kõiki muutnud. Tänu teile on minu elu lausa lill, sama õnnelik kui ükskõik millise teise ema oma ja üleüldse - miks peaks puudega lapse ema ilmtingimata õnnetu olema?
TT-l on mõned sõbrad tavaliste laste hulgas, kellest parim on muidugi Kaisuann. Karuema ja Kristi  on ikka veel nõus TT-d vajadusel hoidma ja teised lapsed on TT -ga vähemalt harjunud ja võtavad teda ja tema eripärasid kui elu loomulikku osa.
Meil käis üks ema külas oma lapsega. Tüdrukud mängisid neljakesi teises toas ja äkki tõmbas TT võõral lapsel tuti juukseid peast ära. Koos nahaga. Laps röökis ja peanahk immitses verd, aga see teine ema ütles issanda rahulikult oma lapsele, et näed siis, selliseid inimesi on ka maailmas olemas, kes võivad sind ilma põhjuseta juustest kiskuda. Panime plaastri peale, laps jättis nutu ja  kõik mängisid rahulikult edasi...
Siis ma sain aru, et see ongi ime. Sallivuse ime.
Võibolla mõni mõtleb, et puudega laps on kõige hirmsam asi, mis sinuga elus võib juhtuda. Imelik küll, aga kõik puudega laste emad, keda mina tunnen, lausa kiirgavad jõust ja elurõõmust. Samas on inimesi, kes elu suurimat vedamist - ilusaid, terveid ja andekaid lapsi üldsegi hinnata ei mõista, pereelu raske koorma ja lapsi oma elu segajatena võtavad.
Võibolla on saladus selles, et kui sul on üks suur probleem, siis tunduvad kõik teised probleemid väga väikestena? Õnnetajumisvõime seevastu teravdub, värvid on  eriti erksad ja väikesed rõõmud nii mesimagusad.  Aga kui elu on üksainus suur suhkruhunnik, siis tajud nüristuvad, millelgi pole enam õiget värvi ja maitset ja iga pisiasi tundub kolossaalse ebaõiglusena?
Ma väga loodan, et sallivuse ime kestab ning TT-l on ka 9 aasta pärast koht tavaliste inimeste seas. Kuigi viimase aja arengud on tumedad.  TT kooli rünnati ja P külakese korralikud elanikud on asunud ennast kaitsma...  laste eest. Minu meelest vajaksid pigem lapsed kaitset külaelanike eest. Hämmastav, kui väga kardetakse teistsugust. Kurjuse taga on hirm, ikka ja alati.