Esimesed isetehtud leivad said maitsvad. Koorik oli küll paks ja kõva nagu plekk-katus, kuid see-eest mõnusalt krõbe ning leivasisu erilise tugevhapuka maitsega, mis tuleb, kui teha tainas puhtast täistera-rukkijahust kolm päeva hapnenud, kääriva ja kobrutava juuretisega.
Kui teha tainas näiteks kroovjahust või panna nisu-ja rukkijahu segamini,oleks koduleib rohkem poeleiva moodi, kuivem ja õhulisem. Ja elektriahjus silikoonvormi sees küpsetades saaks leivale võibolla ka normaalse paksusega kooriku peale.
Aga mõnikord lööb minus välja eesellik kangekaelsus. Leib olgu rukkist. Ja kui mul juba on tõeline, puudega köetav leivaahju-lahmakas, siis küpsetame selle sees ja ei mingeid moodsaid narrusi.
Esimesel korral panin mõned pätsid kuumale ahjupõrandale eriti arhailisel meetodil ehk suurte kapsalehtede peal. Tainapätsid rohelistes lehekaussides nägid enne ahjupanemist nii ilusad ja eksootilised välja.
Ahjust välja võtsin keedetud kapsalehed rukkijahuklimpidega. Need f.. kapsalehed sisaldavad kohutavas koguses vett!
Järgmisel korral leidsin küpsetamiseks mingi metallist resti, millel sai pätsid võidukalt ahju hõõguvatele sütele lükatud. Välja tulid ümberringi krõbeda koorikuga kaetud leivad. Isegi natuke liiga krõbeda - koorik, ehkki maitsev, oli vähemalt pool sentimeetrit paks ja kõva nagu kuulikindel soomus.
Peale lõputute leivaküpsetusblogide lugemist selgus leivamaailma ületamatu dilemma: hästi läbiküpsenud sisu vs. normaalse paksusega koorik. Mõlemat korraga ei saa.Kui tahad küpset sisu, pead leppima, et see asub kuulikindla soomuskooriku all ja kui maiustad maitsva krõbekoorikuga, pead ära sööma ka sisu, mis on nätske nagu kevadine muld.
Leivategemine on äge mitmel põhjusel. Esiteks, see on lihtne. Teiseks on see kuidagi arhailine ja räme, kõik see käärimine, hapnemine ja tahmase ahjuga jändamine. Ning kolmandaks, tulemus on maitsev. Kookidega on meil tavaliselt nii, et lapsed äestavad pealispinna ära justkui sead kartulipõllu ja jätavad põhja söömata. Aga värsket leiba armastavad mingil imelikul põhjusel kõik.
11 kommentaari:
Värske leib on lihtsalt nii hea, et seda ei saa mitte armastada! Ma ise ei ole küll ammu küpsetanud, selgus, et mul pole piisavalt kannatust ja järjepidevust, et juuretist elus hoida. Kahjuks.
Leivategu on vahva küll, iga kord tuleb välja erinev produkt, minul vähemalt... Aga see ei takista ikka ja jälle proovimast:) Jaksu!
Püsivus viib sihile. Mu vanemad tegid vene ajal ükskord kodus leiba, aga see tuli kohutav. :D Ma vaatan, et Narva küpsise ükskord selgeks õpiksin.
Selle leivakoorikuga võiks proovida leiva niisutamist või märja rätiku sisse keeramist pärast ahjust välja võtmist enne teki alla hauduma panekut.
Niisutasin leibul koorikut pärast ahjust väljavõtmist. Aga see ei teinud oluliselt pehmemaks. Mõtlesin ahju küpsetamise ajaks veekausi panna või, ma ei tea, leili visata ahju aeg-ajalt. Aga märga rätikusse mähkimine on küll hea mõte ja teki all järelküpsetamise peale poleks ma tulnudki!
Ja, Merle, juuretist saab osta Lõunakeskuse taluturult ; )
Ei ole see dilemma nii ületamatu midagi, aga elektriahjus on vist lihtsam küpsetamisprotsessi kontrollida. Kui ma veel puuahjus leiba tegin, maadlesin ka liiga kõva koorikuga.
Aitäh vihje eest, hea teada. Et kui neelud väga kõvasti käima hakkavad, siis ma tean :)
Ma nägin ise koorikuga kurja vaeva vahepeal. Soovitan panna koos leivaga ahju väike kauss veega. Küpsetamise vahepeal võib leiva koorikut tavalise veega pintseldada, siis jääb ka pehmem. Ja kui leib valmis saab ja ahjust välja võetakse, siis kohe niiske räti sisse.
Kui keegi juuretist tahab, võin alati anda.
Ma olen ikka ka küpse leiva täiesti söödava koorikuga seni kätte saanud. Ei ole veekaussi ahjus ega midagi. Ehkki seda viimast võiks isegi proovida.
Võibolla on asi minu ahjus või siis selles temperatuuri reguleerimises, et alguses kõvemaga, pärast keerad maha.
Aga tõsi ta on, et koorik on kõvem kui poeleival.
Silikoonist vormis on mul keskelt natuke laiali vajunud, ehk siis leib näeb välja, nagu oleks paksuks pandud. Plekkvorm on siiani parem ikka.
Postita kommentaar