laupäev, 25. veebruar 2012

Poliitiliselt korrektne nädalavahetus...

ehk  eeskujulike kodanike näidisnädalavahetus on meie perel. Üleeile käisime pidulikult in corpore paraadil. Meie, vaesed agulikaltsakad ja rämpsintellektuaalid, riigivõimu kallal näksijad ja ühiskondliku moraali õõnestajad, seisime tee ääres ja ümisesime hümni kaasa, lehvitasime kodutütardelt saadud sinimustvalgeid lipukesi ja nähes tuttavat 6-pojalist peret, möiratasime tervituseks "Elagu Eesti!!!" 
Kodus sõime iseseisvuspäeva piduliku lõunasöögina hapukapsaid seapraega ja torti ning õhtul vaatasime telekast presidendi vastuvõttu. Õhtu oli väga sulnis, kuigi minuga juhtus üks ehmatav ja piinlik äpardus, millest ma ealeski, eluseeski mitte kellelegi ei räägi. Peale MK, kes nagunii seal kõrval oli ja kõike pealt nägi.

Täna käisime lastega Lõunakeskuses ninakarusid ja muid loomi vaatamas ning Kassitoomel kelgutamas. Piret ja TT on Kassitoomest kohutavalt vaimustatud, kuigi meil on oma tänavas ka täitsa ägedad kelgumäed. Aga Kassikal on palju teisi kelgutajaid, lapsed kilkavad ja muusika mängib. Ma ei mõista alati inimesi, kes hindavad üle kõige  looduskauneid, kuid samas  inimtühje paiku.
"Ma tean ühte hästi ilusat ujumisranda, kus mitte keegi mitte kunagi ei käi" või "Ma tean ühte mäge , kus saab täitsa üksi kelgutada ", on ülikõvad argumendid.
Teatud tegevuste jaoks on privaatsus muidugi hea, aga ma ei tea, kas kelgutamine nende hulka kuulub. Ma mäletan oma lapsepõlve üksildasi kelgumägesid, kus polnud peale 6-aastase minu eales ainsatki hingelist. Ja roostes jalastega raudkelku, millega ma üritasin püüdlikult kõigepealt mäest alla ja siis jälle tagasi üles ukerdada.
Kassitoomel oli kohutavalt lõbus, kõige enam MK-l, kes vihkab perekondlikke üritusi, paraade ja kelgumägesid ning lastega mängimist. Ta oli viimane, kes mäelt lahkus, olles suurest mõnust saatanlikku naeru lagistades alla kihutanud kõigist hüppekatest.
Kui me nüüd pühapäeva hommikul kirikusse ka läheks, siis võiksime ilmselt taotleda Ideaalse Eesti Pere teenetemärki.  Kuid ei maksa ennast petta, hundist ei saa taimetoitlast ja meist normaalseid inimesi.

Ja kuna meie koju saabus täiesti ootamatult kausitäis juuretist, siis võibolla proovin ma täna isegi leiba küpsetada.
Maivõi, mul tekib juba täielik kognitiivne dissonants!!! Mis toimub, kas ma olen teise dimensiooni sattunud???

reede, 17. veebruar 2012

Mäss ja stripiklubi

 ACTA-vastasel meeleavaldusel käisime kogu perega.  Meeleolu oli sõjakusest kaugel, meenutades rohkem kogupereüritust või Türi lillelaata kui  valitsusevastast ülestõusu. Fotokad välkusid ,väikesed lapsed jagasid kleepse ning müüsid fooliumist mütse üks euro tükk. Meenusid pöörased 1988-1989. Olin 14-aastane, kui sai Eestimaa Laulul ja Balti Ketil käidud ning hardusega sinimustvalget lippu lehvitatud. Siis mässasime oma riigi eest, nüüd mässame oma riigi vastu.
Märkimisväärsel kombel olid kohal kõik mu reformikatest sõbrad, kes küll oma parteilist kuuluvist hoolega varjata püüdsid. Igavesti-noor-poliitik BV rüsis läbi rahvamassi, paksud mustad prillid ees nagu keevitusmask ja kena noor blond ettevõtjanna tegi näo, et on täiesti juhuslikult Raekoja platsi sattunud.
Lastele, keda ma ajaloo huvides olin külma ilmaga välja vedanud "vaadake nüüd, lapsed, see ongi mäss", ei avaldanud toimuv mingit muljet. Piret silitas kõiki miitingul osalevaid koeri ja Pisik ning TT taidlesid niisama.




Õhtul sõitsime Tallinna. Kuna kätte  on jõudnud see aeg, mil keegi enam TT-d hoidma ei nõustu, siis jäid hoidja juurde ainult Piret ja Pisik. Tallinna läksime selleks, et kunstnik ML saaks lõpuks ometi kätte oma maalid, aga ka selleks, et aidata sõber M-arcol teha mõned glamuursed kaadrid tema sünnipäevast ühes Tallinna stripiklubis. Olen alati tahtnud teada, milline üks tõeline stripiklubi seestpoolt välja näeb, aga millegipärast ei peeta stripiklubis käimist vähemalt Eestis naistele kohaseks lõbustuseks. Enamik mu tuttavaid mehi on vähemalt korra elus mõnd striptiisiklubi külastanud, kuid MITTE ÜKSKI mu tuttavatest naistest!!! Välja arvatud L, kes on seoses oma doktoritööga palju reisinud ja käinud striptiisiklubides Bangkokis, Torontos, Washingtonis, Krakowis, Dublinis ja veel  mitmes paigas maakeral, aga tema on käinud ka paljudes muudes kohtades, kus naised harilikult ei käi.
Pisut ärevaks tegi  küsimus, kas TT-ga, kes on alles 9-aastane,  ikka pääseb stripiklubisse, aga see mure oli asjatu. Sain väikesest räpasest uksest sildiga: Saun.  Massaaž. Striptiis koos lapsega probleemitult sisse.
Moraalsete inimeste rahustamiseks olgu öeldud, et asutus oli ametlikult suletud,  alkoholi ei müüdud ja ükski paljas naine ümber posti ei keerutanud. Ringi siblis  ainult üks, TT-ga umbes ühepikkune, solaariumipruuni naha ja pikkade mustaksvärvitud juustega tailannat meenutav neiu. Oletatav strippar oli väga lahke, andis lapsele mahla, kõrre joomiseks ja piilus meid huviga. Stripiklubi oli sisustatud  räpasevõitu nahkdiivanite ja kulunud  mööbliga, kuid see-eest leidlikult dekoreeritud odavate jõulukaunistuste, ohtra kuusekarra ja šenilltraadist jääpurikatega. Klosetis oli tumepunane valgustus, millega, nagu W asjatundlikult seletas, pidid veenid paremini näha olema (või halvemini, ma ei saanudki täpselt aru).

M-arco oli omale hunniku külalisi kutsunud, möllas nendega ja W filmis teda. Aegajalt ilmus uksele turskeid  papisid, kes küsisid  massaaži, kuid nähes filmikaamerat W käes, kreemitorti laual ja  ümber stripiposti kekslevat last, kadusid kiirelt kui tuul. "Boh že moi, tšhto zdjes tvaritsa, semeijnoje paarti v stripklaabje? Nje naada massažh, nje naada!!!"




"Kunstnikest vanematega kogeb nii mõndagi", väitis üks mu tuttav kunagi ja arvatavasti oleks seda kinnitanud ka eakad kunstnikud-lapsevanemad  ML ja VJ, kelle juurde me hiljem suundusime. Selle asemel aga jõime kohvi ning vaatasime telerist klassikalist ooperit.
"Ärge kasvatage last üles klassikalise muusika saatel" ütles VJ elutargalt naeratades, vaadates ühekorraga nii oma kui meie tütre suunas.
Sain aru, mida meile öelda taheti. Minu ja MK-l  oli väga idülliline lapsepõlv lauda ja lambatallede, suguvõsa ja saunaõhtutega. Sellepärast saavadki meie lapsed käia  rokk-kontsertidel, filmivõtetel, moodsa kunsti festivalidel ja stripiklubides.
Aurora istus oma vanemate elutoas, viibutas sõjakalt jalgu ja teatas, et talle Ansip igatahes meeldib. A on üks neid inimesi, kes asub alati kaitsma seda, keda kõik teised on nõuks võtnud vihata.  Nagu don Quijote  või   June "Forsyte`ide saagast".   See seletab ka A kangekaelse töötamise t-teatud t-telekanalis ning võibolla ka selle õhulise rohelise siidkleidi, mis mind ML elutoas toolileenil ootas.
Karjainstinkti täielik puudumine ja alatine vastuvaidlemine kõigile ja kõigele on joon, mis ühendab Aurorat ja MK-d ning võibolla ka mind. Aga selles elutoas valitses kummaliselt rahulik ja õrn meeleolu, mis tegi meid kõiki eriliselt leebeks, leplikuks ja heatahtlikuks.  Aeg voolas aeglasemalt ja hetked libisesid nagu kuldsed meetilgad ükshaaval igavikku. Isegi autistlik laps tajus seda, istus vaikselt oma toolil  ja uuris imestavail silmil kaht vana inimest.
Liftis vaatasime MK-ga üksteisele natuke totakalt otsa ja suudlesime midagi ütlemata. Vanapaari lähedusel oli olnud kummaliselt õnnestav mõju.  Mõnedest väga kaua koos elanud paaridest kiirgab seda välja.  Armastuse ime  - see võtab alati sõnatuks.

reede, 3. veebruar 2012

Muusikaauhinnad

Eile käisime Eesti Muusika Auhindade kätteandmisel Tallinnas.  Sõitsime pimeduses ja paksus lumetormis mööda Tartu-Tallinn maanteed ja auto tagaiste oli täis laotud kunstnik ML hindamatu väärtusega maale. Kunstnik ML, kes on peaaegu 80-aastane,  oli rõõmsalt nõus, et toome talle need ära peale kontserdi lõppu, kella ühe paiku öösel.
"Milline vabameelne vanainimene", mõtlesin ma tänulikult ja suundusin igasuguste süümepiinadeta Nokia kontserdimajja. Teel fuajeest teise korruse rõdule oli kohutavalt pikk .Seda läbides jõudsin anda oma tavapärase Pühaliku Vande. Nagu alati, kui mingi ime läbi satun oma tavalisest, Kottis Kampsunite ja Täpiliste Tenniste maailmast kuskile glamuursesse kohta, mis kubiseb hästirõivastatud inimestest, kes oleksid nagu tulnukad planeedilt Elegance.
" Ma. Luban. Juba homme panen aja kinni juuksuri, küünetehniku ja kosmeetiku juurde. Lähen meigikoolitusele, solaariumisse, zumba-trenni, aeroobikasse, vesivõimlemisse ja hambaarstile. Võtan viis kilo alla. Hangin mõned soliidsed  väärismetallist ehted, Chaneli lõhnaõli, lasen teha keemilised lokid ja viisaka klassikalises stiilis tätoveeringu. Õpin selgeks peotantsu ja mõne haruldase võõrkeele. Ja ostan lõpuks ometi endale korraliku  põlviniulatuva peokleidi, soovitavalt halli, musta või tumelilla."
Uhh!!! Jõudsin oma topilises kampsunis ja talvesaabastes teisele korrusele, partsatasin istuma ja unustasin selle vande. Järgmise korrani.
Kontsert oli ülimegalahe. Greip ei saanud ühtegi auhinda, aga esines laivis ja ma lisasin ta oma lemmik- folkbändide nimekirja. Kukerpillid sai elutöö auhinna ja Ewert Sundja koos kahe draakoniga sai 5 erinevat auhinda. MK aplodeeris püsti seistes. Ewert, kellel ilmselgelt on probleeme avaliku esinemisega ja suur lavahirm, pobises auhindu vastu võttes omale vuntsidesse "eee... nii tore päev on täna...suur aitäh...eee....jah".
Õudselt armas.
Kuigi kontsert algas 21.15 ja lõppes südaööl, olid  paljud inimesed oma lapsed kaasa võtnud. Nokia kontserdimaja oli täis pisikesi daame halli-ja lillaruudulistes peokleitides, väikeseid härrasmehi v-kaelusega kampsunites ja varateismeliste kohmakat elegantsi. See näitab, et tobe idee lapsi mitte üritustele kaasa võtta pole ühiskonnas laiemat kõlapinda leidnud. Pole midagi ilusamat, kui pidulikult rõivastatud, peente kommetega lapsed mõnel tähtsal üritusel.
Peale kontserti sõitsime läbi jäise öö Mustakale, ent eakas kunstnik ML oli telefoni välja lülitanud ja magas loodetavasti rahulikku vanainimeseund.
Kiis oli kohutavalt vihane ja kuulutas kogu Tallinnaskäigu persselennanuks. Jõudsime oma kütmata koju kella viie paiku hommikul. Päikesetõusu ja tööpäeva alguseni oli jäänud 3 tundi.