Esmaspäev, 26. oktoober 2009

Headuse lõks

Nii raske on ära öelda, kui sulle heast südamest mõnda erilist teenet või hüve pakutakse. Eriliselt sulle, sinu rõõmuks ja heaoluks. Muidugi tänad ja võtad vastu. Ning oledki lõksu langenud...
Möödunud nädalal helises mu telefon täpselt siis, kui 3 lapse ja 1 käruga Narva maantee liiklusvoogu läbisin. Pakuti TT-le koolivaheajaks laagrikohta. 5 päeva looduskaunis Lõuna-Eesti väikelinnas, loovteraapiad ja toredad noored kasvatajad. Täitsa tasuta ja mina kui raske puudega lapse ema saan 5 päeva puhata ja hinge tõmmata.
Loomulikult ütlesin ma jah ja aitäh, et minu eest nii hästi hoolitsetakse.
Alles hiljem, kui lepingud juba sõlmitud, taipasin, millesse olen ennast mässinud.
Tegelikult ei saadeta isegi normaalset 6-aastast nädalaks ajaks kodust ära, kohta, kus ta pole eales varem viibinud ja inimeste juurde, keda ta pole iial varem näinud.
Ja kui seda ikkagi tehakse, on see lapse jaoks piinav paratamatus, mitte tore puhkus.Umbes nagu haiglasolek vms.
Kindlasti ei saa ma oma lapsele midagi sellist teha. TT on palju kartlikum, kui üks tavaline laps ja võõrad kohad, võõrad inimesed, pimedus, valjud helid, koduloomad jms. ajavad ta paanikasse.
Ma saan aru vanematest, kes saadavad niimoodi ära halvatud ratastoolilapse, keda tuleb sondiga toita. Sellisel juhul on tõesti paratamatu, et vanemad peavad puhata saama. Ehkki ma usun, ka need lapsed kardavad kodust kaugel olla, ehkki nad seda väljendada ei oska.
Tegelikult mul pole vaja TT-st puhata. Ma olen temaga heal meelel koos ja kui keegi heategija mulle oma abi pakuks...
Siis ma tahaks, et keegi teeks 5 päeva minu eest süüa, koristaks, kütaks ja peseks. Mina aga saaksin tegeleda ainult oma kallite lastega. Ja kõik oleks häppid.

Kahju, et ma ei tunne ühtki teist raske puudega last Tartus. Oleksin saanud selle laagrikoha ära anda. Nüüd läheb see lihtsalt raisku.

Reede, 23. oktoober 2009

Pisiasjade elu

Kui suured lained löövad üle pea kokku, on väga lohutav keskenduda pisiasjadele.
Hämmastav, kui palju kirjutatakse blogides söögist. Söögid, joogid, koogid... ja kogu see köögijutt on illustreeritud ohtra fotomaterjaliga.
Minul ei anna kahjuks kaasa rääkida, sest süüa teha ma küll ei oska. Ja mida sa kokkadki sellises peres nagu meie oma. TT ei tohiks süüa nisu, rukist, otra, kaera ja lehmapiimatooteid. See tähendab, et kookidega on nagu on. Alati ei viitsi ju 2 kooki küpsetada, ühte tavalist ja siis teist gluteeni-ja kaseiinivaba. Pealegi on TT juba nii suur, et teeb vahet ja sööb lõppkokkuvõttes ikkagi tavalist, nisujahust kooki. Pärast on laps pool päeva nagu laksu all.
Nii et ei mingeid kooke meie peres, piirdume röstsaiadega, neid on gluteenivabu ka osta.
Pealeselle on meil veel mr. Kiis, kes on wannabe-taimetoitlane. (Sibul ei ole taim, võtke teadmiseks). Ja minule omakorda meeldib süüa teha korraga võimalikult suur kogus ja ühes pajas. Odav võiks ka veel olla, sealjuures.
Niisiis, meie pere põhitoidus on vene rahvusroog segapuder. Ärge küsige, millest see koosneb ja fotot ei teeks ma sellest kohe kindlasti.
Ja teiseks riided, muidugi. Kui tuleb 5 inimesele riided selga osta, pidevalt pesta, heal juhul veel parandada jne, siis on riideteema tähtis. Viiest kolm on veel sellised, kes vajavad igal aastal uut garderoobi, Pilleriin isegi igal kuul.
Laste riietest võiksin ma kirjutada terve teadustöö. Püstitatavad küsimused oleksid:
1. Miks tehakse laste, eriti tüdrukute riideid nii piiratud värvitoonides? Enamik on mingit ebamäärast roosat või lillat värvi. Armastatud toon lasteriietel on veel põrandalapipruun või nõudepesukaltsuhall. Vahet pole, kas ostad riideid kallist päris-või odavast pulstipoest, ilusat sinist, kollast, oranzi vm. rõõmsat värvi riideid lihtsalt pole... Välja arvatud TT rühma väikesel Liisil, kelle ema käib Rootsis shoppamas.
Nojah. TT lasteaia juhataja õiendab nagunii pidevalt minu lapse rõivaste kallal. Pole need piisavalt korralikud, ilusad, sobivad, puhtad ja terved...
Tuletan meelde, et TT käib segalasteaias ja väikesed slaavitarid kannavad ikka veel traditsioonikohaseid valgeid põlvikuid, bantikuid(need on hiigel-juukselehvid), kaharaid miniseelikuid ja pidupäevadel tordikujulisi tüll-ja brokaatkleite.
TT rõivastamine on keeruline veel ka sellepärast, et kõik tema riided peavad olema võimalikult lihtsad. Nööbid, paelad ja alt lahtikäivad lukud on tema jaoks keerulised nagu 1000-tüki pusled.
Piret jällegi on igas mõttes minusse. Ka kõige ilusamad riided lähevad tema seljas puntrasse ja pusasse või kisuvad viltu. TT vanu riideid ta kanda ei saa, sest, ehkki õest 3 aastat noorem ja 20 cm lühem, on tema vöö-ja puusaümbermõõt tükk maad suuremad.
Nii et minu elu täidavad riided, riided ja veelkord - riided.
Ühe väikese monograafia võiksin ma juba kirjutada. Fauna esindatus laste rõivastel.
Kas teate, milline on lasterõivastel kõige sagedamini kujutatud loom? Õige, karu loomulikult! Teisel kohal platseerub, aga ikkagi kaugele maha jääb jänes ning kolmandal kohal võiks olla hiir (Mikihiir, täpsemalt). Lindudest on esikohal tibu, aga mitte liigi täiskasvanud isendid ja putukatest on särgiesistel sagedasim mesilane, teisena liblikas. Kalad on esindatud mingi üldise, stiliseeritud figuurina, roomajatest loetakse lasteriiete ilmestamiseks sobivaks kilpkonna ja krokodilli.
Väljasurnud loomadest võib riietelt leida dinosaurust. Vaat selline on meie laste sissejuhatus zooloogiasse!