Kolmapäev, 25. juuli 2012

Vana hea Merikotkas

Juuli algul , nagu ikka ja alati, oli Tarvastu poldril järjekordne Merikotka purjelaager. Minu jaoks algasid Merikotka laagrid  1998.aastal, kuid aastad 2003-2010 jäid teatud põhjustel (ei, ma ei olnud vanglas) vahele. Aga minu  ajalugu on väga lühike võrreldes selle tähelepanuväärse faktiga, et laagriülem Valdeko sai jaanuaris 80-aastaseks  ja sellesuvine laager oli ajaloo 50s.
Juba 14 aastat tagasi räägiti, et varsti saab Valdeko 70,  läheb pensionile ja laagreid enam ei tule. Nüüd on aasta 2012 ja mina seda äralõppemise juttu enam ei usu. Kotkalaager toimub edasi, ka 10 ja 20 aasta pärast. Igavesti.

Sellesuvine laagriaktiva:
1. Õppisin purjekaga paremini starti võtma.
2. Võtsin osa Tartu meistrivõistlustest ( paarispaadis), klubi meistri ja klubi karikavõistlustest (üksikpaadis ).  Karikavõistluse stardis nutsin, sest vihm oli nii külm, kõik riided olid märjad, ma lõdisesin  ja  kartsin.   Tulemuseks 2 medalit ja elu esimene karikas. Sel aastal on need juba natuke rohkem ärateenitud autasude moodi.
3. Proovisin veesuusatamist. Õudsalt jube , ee... tore kogemus. Juhul, kui sulle meeldib vee alla vajuda, rasked suusad jalas, hoo pealt mootorpaadi lainega vastu vahtimist saada, nii et hing kinni ning siis tunda, kuidas sa  aeglaselt üles kerkid ja veepinnale liuglema jääd, nii umbes 5 sekundiks parimal juhul ja siis uuesti vette lendad... Ja seda kõike 3-4  korda järjest. Mu kopsud vihkavad mind siiamaani.
4. Akadeemilise 5-kohalise sõudepaadiga sõitmine. Ilus, graatsiline  ja rahulik tegevus, rohkem ballett kui sport. Sõudjad ei pea isegi päästevesti kandma.
5. Õppisin  õnge tegema.
6. Kuuvalgel ujumine, 1x
7. Koidud ja loojangud, suveööd lõkke ääres ja ja päevad lastega. Ehk ongi mõned unustamatud mälestused kellegi lapsepõlvesuvedes  kõik, mis minust  siia ilma  alles jääb... Aga kas sellest pole siis küll?


Passiva:
1. Punuda ei jõudnud peaaegu üldse ja helmeid jäi ka  terve pakk  järgi.   Ainult südamepaela tegemist jõudsingi õpetada ja mõned pärlitest krokodillid meisterdada koos lastega.  Lapsed kõndisid kurvalt mööda kallast ja küsisid kogu aeg, millal me punuma ja meisterdama hakkame, aga mina kas purjetasin, õpetasin purjetamist või siis tegin Valdekoga filmi. Mul oli kaasas 20 kilo erinevaid lõngu ja nööre, pinjalõngu veel värvisin otse enne minekut... ja nüüd vahib mulle terve mägi siniseid, oranže, rohelisi ja valgeid kerasid vastu. Mis ma teiega  teen?  Punumislaagri?

2. Šokeerisin  südamepõhjani  üht väga kena abielupaari, ettevaatlikult küsides, kas nende tütrekesega on ikka kõik korras?
Tööl võin ma laste käitumist ja arengut julgesti analüüsida ja see on kõikide meelest OK.  Lihtsa laagrikasvataja poolt aga oli tegu väga lugupidamatu käitumisega.  Lapsevanemad said vihaseks ja mul ol ka piinlik. Väike Mimmu oli ju igati armas ja arukas tüdrukuke. . Vaatamata  sellele, et ta  kippus teisi väikesi tüdrukuid lööma ja tõukama, ühele virutas isegi aeruga vastu pead, viimast otse loomulikult kogemata. Vaatamata sellele, et  Mimmu oli võimeline korrutama 1 lauset mingi 5 minutit järjest. Vaatamata sellele, et Mimmu ei suutnud paigal püsida ja vaikselt olla kauem kui 30 sekundit järjest. 
Teiste väikeste tüdrukutega Mimmu ei seltsinud, selle asemel sõbrustas Mimmu täiskasvanutega.
 Füüsiliselt see-eest oli Mimmu erakordselt hästi arenenud.  Mul pidi süda seisma jääma, nähes Mimmukese tasakaalutrikke Tarvastu kiriku suhteliselt lagunenud tornitreppidel. Ja ma oleksin eelistanud, et ta ei peksa laagri fotokat. Mimmu äritehingud teiste lastega (ma ei maksa sulle raha selle Fanta eest, mille sa mulle ostsid, sest ma ei tahtnud seda tegelikult ja tagasi ka ei anna, sest ma jõin selle juba ära ning  pulgakommivahetus, kus enne oli mõlemal tüdrukul 2 pulgakommi, pärast vahetust aga 3:1 Mimmu kasuks) võivad küll olla moraalselt kaheldavad, aga annavad tunnistust lapse arenenud intellektist.
Muidu oli Mimmu tore laps. Õpetasin talle nii sõudmist kui purjetamist. Sügisel läheb ta I klassi  ja loodetavasti  läheb tal koolis hästi.
Minu isiklik vanim tüdrukuke oli ka laagris kaasas.  Ilmselt esimene autist Kotkalaagris kogu poolesajandise ajaloo jooksul.  Kuigi TT veetis suurema osa päevast omaette rääkides, käega toksides, üles-alla hüpeldes ja aegajalt end avalikult alasti kiskus, ei kiusanud ega narrinud teda mitte keegi. Tänapäeva lapsed on erinevustega harjunud ja varakult sallivaks õpetatud. Ma olen noore põlvkonna üle nii uhke! Rumal psühholoog, kes soovitas TT erivajadustega laste laagrisse panna, võib kuu peale käia.
Neljandal päeval siirdusid TT ja Pisik ikkagi tsivilisatsiooni tagasi ja meie Piretiga jäime maha. Võrtsjärve äärde, purjelaagrisse.
Sellel tuulisel järvekaldal, kus viljatu maapind ei kasvata  ilusaid ega kasulikke taimi,vaid ainult  kiduraid pajupõõsaid, pilliroogu ja karedat kaldarohtu,  pole maju, elektrit, mobiiltelefone, inernetti, facebooki, peegleid ega kõrgeid kontsi.
Kui pole peegleid, siis pole ka soorolle.  Kõik on ühest soost ehk purjetajad.  Pole ka vajadust moodsas maailmas täiega ülehinnatud  grupi-ja meeskonnatöö järele. Kõik on individualistid, vabad inimesed, keda ühendab ainult armastus purjetamise vastu.
Seal,  tuule ja vee vahel, soise kalda peal, ongi mu päriskodu. Vabaduse kodu.