reede, 11. märts 2011

Toidust ja elust

Meil on kombeks saanud teha 3 taimetoidu-perioodi aastas. Umbes 1 kuu enne jõule, enne jaanipäeva ja enne lihavõttepühi.
Millegipärast on nii, et pööripäevad on meil eestis väga lihakesksed. Jõulude keskpunktis asub ahjupraad ja ja jaanipäeva peaesineja on shaslõkk. Ma saan aru küll, et ajutine taimetoitlaste mängimine ja kuuks ajaks lihavaba menüü väljanuputamine on minu kui igavleva koduperenaise mäng, aga ikkagi...
Jõuluprae ja jaanishaslõki söömine peale kuuajast lihapaastu on ootamatu kogemus. Ühelt poolt saab sellest kauaoodatud lihatükist peaaegu rituaalne söömaaeg, millest võib peaaegu ekstaasi jõuda. Samas pakub lihasöömine peale esimest kaifi nii vähe.

Mina ei ole veel valmis täiskohaga taimetoitlaseks hakkama. Margus tahaks küll, aga minu ja laste pärast ei saa. No kuidas ma harrastan taimetoitlust meie peres, kus elab 3 väikest lihasöödikut, sibul ja tema sugulased on persona nongratad ja üldse, taimetoit ei tähenda meie omade jaoks mingit keedukapsast või sojaube, vaid krõbedaid, rasvast tilkuvaid friikaid, meetrise võikihiga kaetud juustuleibu ja tervislikuks vahepalaks shokolaadi, küpsiseid ja jäätist. Ning kohvis ja alkoholis pole ka grammigi liha...
Mul on koguaeg tunne, nagu oleks meie kodus pühad või külalised või oleme me teinud hoopis hüppe ruumis ja ajas ning sattunud Armastuse Planeedile. Kõik on nii helge, et tahaks selga panna oma kõige ilusamad riided ja kui need ei ole piisavalt pidulikud, siis käia hoopis ilma riieteta. Alasti nagu paradiisis.
On öeldud mitmelt poolt,et me Margusega oleme nii ebastabiilsed. On malbeid paare, kes elavad lausa tapvas harmoonias ja neil on 90 kooseluaasta peale umbes 1 viieminutiline tüli. Teised paarid veedavad värvika ja põneva elu kokku-lahku kolides, teineteist kirvega taga ajades, pottide-pannide ja sõimunimedega loopides.Ning selle kõige vahepeal jõuavad veel 6-7 last valmis vorpida nagu niuhti.
Minu meelest on meie elu, milles armastus ja harmoonia vahelduvad tülide ja kriisidega,tegelikult ju omamoodi tasakaal.
Mr. Kiis on täitsa segi keeranud. OK, ma saan aru, et suudleme ja kallistame 24/7, pühendame üksteisele laule ja luuletusi, jalutame teineteisel käest kinni hoides ja sügavalt silma vaadates... eee... mööda rõivapoode. Aga, aga!
Tegin endale oma privakannu rohelist teed, nagu igal õhtul. See on minu roheline tee, vastik ja mõru. Margus pole seda elusees suu sissegi võtnud. Aga nüüd...

"Mida sa jood seal?"
"Rohelist teed, aga teises kannus on musta ka, sulle tegin".
Armunud ohe: "Vala mulle ka seda rohelist asja. Tahan koos sinuga juua"
Vaat siis ma tundsin, et kohe kukub mulle lagi kaela. Tõepoolest, see ongi armastus.