teisipäev, 11. mai 2010

Lapsepõlve mõte ja kas EI on eluohtlik?

Eile oli jälle suhtedraama. Minu katsele lapsi magama panna regeeris Teine Lapsevanem niiviisi: "Kas sa PEAD neile jälle oma tahet peale suruma?"
Nojah. Ei pea ja vabandust. TT oli üleval poole kaheteistkümneni, Piret vaatas multikaid kella poole üheni. Kuigi meie peres valitses absoluutne tahtevabadus ja lapsed said ise oma valikuid teha, tundus mulle, et keegi ei olnud sel õhtul tegelikult õnnelik...

Ma olen praegu vihane ja ilmselt üle reageerinud, aga minus tekitavad ebamäärast ebamugavust Teise Lapsevanema põhjendused, kui laste soovid lähevad vastuollu... hm, minu soovide ja tahtega?
"Rohkem kommi ei saa, sest EMME ei luba nii palju kommi süüa." "EMME tahab, et te hambaid peseks ja magama läheks". "Me ei osta kartulikrõpse/nukumaja/kleepsuraamatut, sest EMME ei luba. EMME tahab, et te riided selga paneks. EMME tahab, et te hambaarstile/lasteaeda/õue läheks... Jne, jne, jne.
Ma ei tea, mis siin täpselt valesti on, aga miski tekitab minus imelikku tunnet, nagu toimuks kuskil mingi manipulatsioon.
Kas Teine Lapsevanem kannatab tänapäeva lapsevanemail nii tihti esineva EI-foobia all? Paljud vanemad, eriti need, keda on rangelt kasvatatud, üritavad oma lastega kõike vastupidi teha ja neile maksimaalselt otsustamis-ja tahtevabadust anda. Lapsevanem lubab lasteaiaeas lapsel otsustada ise oma söögi-ja magamaminekuaegu, koolieas saab laps ise valida, kas ta soovib haridust omandada või ei ja murdeeas valib vabalt oma alko- narko -ja nikotiinidebüüdi koha ning aja...

Hea, et vähemalt koolikohustuse osas saavad EI-foobikutest lapsevanemad alati viidata õelale ja despootlikule riigiaparaadile, mis on kehtestanud koolikohustuse. Muidu ei sunniks pooled või enamadki vanemad oma lapsi haridust omandama, sest milline laps ikka tahab hommikul 6.30 tõusta,8 tundi õpetajate igavat juttu kuulata ja õhtul veel paar tundi tuupida?

Meie peres saab Teine Vanem õnneks alati viidata õelale ja despootlikule Emmele, kes puhtalt oma isekatest tujudest lähtudes sunnib lapsi magama heitma, tõusma, lasteaias käima, hambaid pesema, tervislikult sööma, etc.
Paljud vanemad kasutavads sellist manipulatsiooni. Nad lubavad lapsele seda, mida teised inimesed, eriti aga teine vanem ei luba ja panevad kahtluse alla teise vanema nõuded ja reeglid. Selle kõige mõte on näidata lapsele,et kõikelubav vanem on tema tõeline sõber (ja rangem vanem, aga ka vanavanemad, õpetajad, etc. on muidugi pahad).
Kas elementaarne kasvatus, nagu kindlad magamamineku-ja söögiajad, lauakommete ja vägivallatuse nõudmine, lasteaeda viimine, haiguste ravimine jne. on üldse lapsevanema tahe? Või on tegu vajaduste ja kohustustega, millel pole lapsevanema tahtega üldse midagi ühist?
Siinkohal tekibki ületamatu kuristik minu ja Teise lapsevanema arusaamistes lastekasvatusest. Kuristik, kuhu me eile taaskord sisse prantsatasime ja mida vist kunagi ületada ei õnnestu.
Minu meelest on lapsevanema peaülesanne valmistada laps võimalikult hästi ette eluks täiskasvanuna. See tähendab, õpetama oma järeltulijat iseseisvalt hakkama saama nii, et too sealjuures ei kahjustaks teisi inimesi. Eluks ettevalmistamine ei pea ja ei saagi alati lapsele meeldiv olla ja ei pea ilmtingimata last õnnelikuks tegema. Võimaluste piires, aga see pole peaeesmärk.
Nt. hammaste pesemine on lapsele tüütu, kuid minu kohustus on tagada talle täiseaks võimalikult terved hambad. Tervislikku toitu ei sööda mitte minu eralõbuks, vaid ikka selleks, et terveks täiskasvanuks saada. Enda tuba koristatakse, et õppida iseseisvust ja sõltumatust, mitte "ema aitamiseks". Ja sellel kõigel pole mingit tegemist minu tahte, tujude ja soovidega.
Mr. Kiis esindab aga lapsevanemate koolkonda, kelle jaoks lapsevanema ülesanne on teha laps võimalikult õnnelikuks siin ja praegu. Kõik ebameeldivad tegevused tuleb elimineerida või vähemalt näidata, et see ei ole lapsevanem, kes mingeid nõmedaid asju nõuab, vaid mingi tugevam jõud kurjast maailmast, nagu lastekaitse, riik, vanaema, inimesed tänaval, etc. Nemad nõuavad kooliskäimist, pesemist, bussis vaikse häälega rääkimist jms. Muidugi tuleb ka happy-vanema meelest last eluks ette valmistada, aga laps peab selleks kõigepealt soovi avaldama.

Tundub, nagu võiksime me lapsevanematena üksteist suurepäraselt täiendada, aga tegelikkus kisub juba absurditeatriks. Ma olen tüdinenud olemast see vanem, kes vastutab ja oma tahet peale surub. Niisiis helistan ma hommikul kell 7 Teisele Lapsevanemale tööle, et see edastaks lastele läbi telefoni oma arvamuse lasteaeda mineku osas. Ma pöördun laste poole samuti teadetega "issi tahab, et te magama läheks" (mis pälvib Teise Vanema ägeda protesti, loomulikult) ning luban lõhkemiseni kommi süüa ja ropendada, sest tahan ka Hea Vanem olla...

Mul on kurb ja kahju. Ma arvan, et me mõlemad teeme midagi valesti, aga kas seda on võimalik muuta, ma ei tea.

esmaspäev, 3. mai 2010

Võhandu maratoni supercrash

Fotojutustus sellest, kuidas punasest kummipaadist ühe hetkega punane kalts sai ning vapper mr. Kiis üle noatera pääses.
Pildistas sündmuse ainus kuivaksjäänud tunnistaja.














laupäev, 1. mai 2010

Võitlus ühe hinge pärast

Selle aasta 1. septembril peab TT minema kooli. Ja 30.aprilliks (p..sse! See oli eile!)peaksin mina olema ära otsustanud, millisesse kooli siis TT läheb.
Mu peas on totaalne tühjus ja täielik vaakum.
Õnneks aga ei kannata otsustusvõimetuse all spetsialistid, koolijuhid ja muud asjapulgad, kes on alustanud kõva rebimist TT pärast. Ajupesumasin töötab täistuuridel.
Diagnoosi poolest ollakse ühel meelel, et selline laps peaks kindlasti ja ilmtingimata minema sanatoorsesse ehk Masingu kooli. Seal on ju autistide eriklass ja puha.
Tõde on see, et autistide eriklass oli seal viimati 10 aastat tagasi ja juba ammu pole tegu lapsinvaliididele mõeldud sanatoorse kooliga. Praegu on see kool käitumishäiretega kriminaalieelikute kogumispunkt, kus 10 kaagi kohta tuleb ehk üks lapsinvaliid, kellel on õnnetuseks eriti naiivsed või ükskõiksed vanemad. Koolijuhiks on selles Masingus elus anakonda, kes tõelise vanakooli-pedagoogina suhtub lapsevanematesse umbes nii, nagu Hitler juutidesse. Enne kraabin oma lapsele mulla peale, kui ta sellisesse kooli panen.

Proua nõustamiskomisjoni esimees ütles juba mitu aastat tagasi ära, et TT tuleb kindlasti tema lemmikkooli ehk siis Kroonuaeda. Sest et neil on ju parimad spetsialistid ja ülikooli praktikabaas. Iseenesest polegi tegu väga vastiku kohaga, kui maha arvata see, et koolimaja on 4-korruseline kõlestalinistlik hiidhoone, pooled õpilased on asotsiaalsetest peredest ja eakamad eripedagoogid vihkavad neid lapsi, keda neil õpetada tuleb.

Maarja Kool alustas turmtuld kohe peale aastavahetust. TT logopeed teatas ähvardavalt, et kui ma TT-d nende kooli I klassi ei pane, siis järgmised 12 aastat ei olegi võimalik nende kooli kohta saada. Lisaks tahtis TT-ga tutvuda kooli psühhiaater. Psühhiaatri vastuvõtul selgus, et lp. doktor tahtis ikkagi tutvuda minuga, et mu aju kenasti pesta ja triikida, teadagi mis teemal.
Maarja kool ongi suurepärane koht, nagu ka õpetajad, kes seal töötavad. TT on seal juba mitu aastat teraapiates käinud ja tunneb end koolis nagu kala vees.
Aga kuidas ma panen TT esimesse klassi, kus peale tema on ainult üks kõnevõimeline laps? Ülejäänud 6 klassikaaslast oskavad paremal juhul artikuleeritud mõminat kuuldavale tuua. Ja pool klassi on kindlalt mähkmekandjad.

Tore muidugi, et nii palju koole mu last endale tahab. Päris maha maetud pole ka mõte panna TT vähemalt I-III klassiks waldorfkooli eraldi õppekava ja osalise koduõppe peale. Vähemalt waldorfkooli lapsevanematele mõeldud loengutes olen ma käinud, ise kõigest hingest püüdlik-asjaliku lapsevanema nägu tehes.
Ma loodan, et meil on raha õppemaksu jaoks, aga see pole põhimure. Põhimure on päevahoid, sest TT pole mitte see laps, kes peale tunde üksi kodus on. Maarja kool on põmst 12 aastat ja kauemgi kestev lasteaed, päevahoiuga 18.00-ni.
NB! See "lasteaed" ei tööta koolivaheaegadel!
Edasi tulevad juba mõtted mu tulevase tööelu kui sellise kohta üldse. Millises töökohas antakse puhkust kõigil lapse koolivaheaegadel? Eeldagem, et TT ei saa terve elu jooksul võimeliseks üksi kodus olema? Kes siis temaga kodus on?
Ah, parem on mitte mõelda. Ma vihkan lapse koolipanekut ja ainus tore asi selle juures on lasteaiaelu lõppemine, sest TT lasteaiatee pole minule mitte kerge olnud.