neljapäev, 20. oktoober 2011

Kelleks sa ennast õige pead???

Raamist väljuvat käitumist on mulle terve elu ette heidetud. Koolis õpetajate ja teiste laste poolt, lapsepõlvekodus sugulaste suust ja hiljem tublide inimeste ja korralike kodanike käest.
"Sa oled imelik!"
"Nii ei tehta"!
"Kui sa sellised riided selga paned, siis ükski soliidne poiss sind ei vaata"!
"Kui sa oleksid kuulus kunstnik või kirjanik, siis sul oleks õigus selline olla, aga sa pole! Käitu nagu kõik teised!"
"Peale ülikooli minekut oled sa nagu mingi... luuletaja!!!"
"Sa oled nagu mingi raamatu tegelane, mitte päris inimene"!
"Tule oma hipimaailmast välja ja hakka elama nagu normaalsed inimesed"!

Ma olen ennast normaalsete, väärikate, haritud, edasipüüdlike, töökate ja tublide inimeste maailmas alati väga halvasti tundnud. Minu õige koht ongi friikide,imelike, põlatute, vaeste, harimatute, tõrjutute ja välja naerdute seas. Miks ma peaksin tahtma kuuluda "normaalsete" maailma? Tean ju lapsest saadik,kui piiratud, arad ja kurjad need "normaalsed ja väärikad" inimesed tegelikult on.
Ning ma arvan tõesti, et igal inimesel on õigus olla nii imelik kui tahes. Ilma et selle õigustamiseks peaks endale ilmtingimata "kunstniku", "kirjaniku" või mõne muu vabandustiitli hankima. Õigus vabalt elada ja oma elust rõõmu tunda on igalühel, selleks ei pea nüüd küll kunstnik, kirjanik, luuletaja või laulja olema. Millegipärast aga on mõnedel ikka raame ja kaste vaja, et inimesi liigitada ja jaotada.
Mulle on varemgi tehtud üleskutseid käituda nagu "ametnikule kohane",näiteks kasutas seda retoorikat TT lasteaia juhataja, kes arvas, et riigiametnikule pole kohane olla ühtlasi puudega lapse ema. Puudega lapsed on asotsiaalidel. Rääkimata veel neist kordadest, kus mind on manitsetud "väärikusele", "eakohasele käitumisele" jne. Nii mind kui Mkiisi on ähvardatud "töökohta teatamisega" ja ma tean, et see on reaalne. Eestlased on pealekaebaja rahvas, nagu ajalugu on näidanud ja me kumbki pole nii kehvad inimesed, kellel vaenlasi ei oleks.
Sellepärast polnud mulle üllatuseks ka kommentaar eelmise postituse all, kus mind manitseti käituma, nagu "avaliku sektori töötajale kohane".

Unustage ära. Saagige pekki, närige muru. Ma ei kavatsegi lasta ennast mingiks krunni ja kostüümiga ametnikutädiks teha, kes on ööpäev läbi rinnahoidjani välja avaliku sektori töötaja ja näeb maailma ainult läbi ühiskondliku, juriidilise, teadusliku ja moraalse blablabla. Ma ei arva, et ma sellepärast halvem töötaja olen. Tean väga hästi, et just minu töös on sooja südant ja vaba mõtlemist vaja palju rohkem kui mingisugust totakat väärikust.
Ma olen alati ja ka praegu arvestanud võimalusega, et võin oma töökohast ilma jääda. Kas iseenda käitumise või mõne kurja inimese tõttu, kuid ma olen sellega arvestanud. Ma usun, et ka isand MK on oma töökoha kaotamisega arvestanud, aga oma õigust vabalt mõelda,ennast väljendada, elust rõõmu tunda, suhelda kellega ise tahame ja rääkida seda, mida mõtleme, ei saa me paraku ohverdada. Isegi mitte laste nimel, leivaraha pärast ega ellujäämise huvides. Vabadus on kallim kui elu.

Nii et jah, seltsimehed!!! Tuleb teatada töö juurde, partei rajoonikomiteesse ja ametiühingusse! Moraal, väärikus, head kombed ja kapitalistlik ülesehitustöö on ohus!

reede, 7. oktoober 2011

Armastus

Mis on armastus?
Tuled hilisõhtul läbi hämaruse ja vihmasaju töölt, puruväsinud, külmetav ja näljane.
Astud sooja valgesse tuppa ja lastekari jookseb sulle kilgates vastu. Mees kallistab, annab musi ja libistab käe...eee...kuhugi allapoole.
Lükkad käe eemale ja lapsed jalust, vaarud väsinult köögi poole.
Köögi lävelt avanev vaatepilt naelutab su hetkeks paigale. Enne, kui pisarad silmi tulvavad.
KÕIK ON SÄRAVALT PUHAS!!!

ja pliidi peal aurab õhtusöök.

teisipäev, 4. oktoober 2011

Piret ja mina.

Meie keskmine tütar Piret on väga minu moodi. Tal on oma ema välimus, iseloom, nõrkused ja tugevused, sarnane fantaasiamaailm. Kummaline on vaadata 5-aastase iseenda silmadesse ja näha, kuidas maailm kordub...
Siiski mitte päris kõik, sest oma last mõistes oskad teda ka kaitsta ja aidata.
Sellest sügisest võtsime Pireti lasteaiast ära. 2 aastat ootasime,kuna algab see paljuräägitud kohanemine ja sotsialiserumine, aga see jäigi tulemata...
Piret on väga tore laps, aga ta ei sobi suurde kollektiivi. Väikeses, 3-5 lapselises kambas oskab ta nii sõprust sõlmida kui koos mängida, aga suures kollektiivis on ikka ja ajälle Piret see, kelle kallal võimukamad ja ülbemad tüdrukud nokkima hakkavad. Igas laste (ja ma julgen öelda, et ka täiskasvanute)grupis tekib alati mingi kamp alfaemaseid, kes teavad täpselt, kuidas on õige riides käia, laulda, joonistada, tantsida jne. ja kes muidugi teevad iga asja kõigist paremini.
Pireti rühma plikad olid äärmiselt moeteadlikud noored daamid. Esimesel aastal tehti Piretile selgeks, et üks õige tüdruk ei kanna pikki pükse ja narriti "poiste" soengu pärast.
Teisel aastal ei julgenud Piret enam kleitegi selga panna. Väike viieaastane preili C, rühma kõige ülbem tüdruk, käskis kõigil "alluvatel" tüdrukutel ütelda, et Piret on inetu ning tema riided ka ja enamus tüdrukuid kuulas võimuka plika sõna.
Kuna kasvatajad probleemi ei näinud, siis soovitasime Piretil tüdrukute asemel hoopis poistega mängida ja tundub, et see sobis talle hästi.
Piretit ei huvita absoluutselt tüüpilised tüdrukutegevused nagu tantsimine,laulmine, joonistamine, käsitöö, lobisemine,sõbrannatsemine, hilbud ja ehtimine. Lasteaias aga tüdruku kuulumist poiste hulka ei soosita, seega on ta meil nüüd kodune laps.
Kokkuhoitud raha eest panime Pireti lastekunstikooli mudilaste vabaklassi. 1 tund nädalas voolimist, 2 maalimist. Piret on küll pärinud oma ema absoluutse ükskõiksuse kujutava kunsti vastu, aga lastekunstikooli naudib ta väga. Esiteks on mudilaste rühmad hästi väikesed, korraga on kohal umbes 5 last. Teiseks on õpetajad head ja kiidavad last igal juhul, ükskõik mida laps ka valmis ei plätserdaks. Kolmas ja kõige tähtsam aga on võimalus isaga tööl kaasas käia ja nautida Õpetaja Lapse elumõnusid. Sel ajal, kui Margus (mr. Kiis) õpetab hilispuberteetikutele kunstiajalugu või varateismelistele fotograafiat, hängib Piret üksi kooli peal, laseb suurtel tüdrukutel ennast nunnutada või saab õpetajate toas uusi sõpru, näiteks direktori koera. See viimane on Pireti meelest parim asi kunstikoolis.
Arvestades Pireti piiritut ja palavat armastust looduse ja loomade vastu, oleksime pidanud talle mõne muu huvikooli leidma. Midagi,mis seostuks lüpsmise, sõnnikuloopimise,heinte, märja karva haisu ja muu taolisega. Või siis midagi enesekindlust tõstvat, nagu näitering või mõni tore spordiala.
Ent waldorfpedagoogidki ütlevad, et lapsele on kasulik näha oma vanemate igapäevatööd, niisiis käib Piret isaga kaasas. Vähemalt saab ta aimu oma isa tööst, sest ema oma jääb talle küll arusaamatuks.