Meie keskmine tütar Piret on väga minu moodi. Tal on oma ema välimus, iseloom, nõrkused ja tugevused, sarnane fantaasiamaailm. Kummaline on vaadata 5-aastase iseenda silmadesse ja näha, kuidas maailm kordub...
Siiski mitte päris kõik, sest oma last mõistes oskad teda ka kaitsta ja aidata.
Sellest sügisest võtsime Pireti lasteaiast ära. 2 aastat ootasime,kuna algab see paljuräägitud kohanemine ja sotsialiserumine, aga see jäigi tulemata...
Piret on väga tore laps, aga ta ei sobi suurde kollektiivi. Väikeses, 3-5 lapselises kambas oskab ta nii sõprust sõlmida kui koos mängida, aga suures kollektiivis on ikka ja ajälle Piret see, kelle kallal võimukamad ja ülbemad tüdrukud nokkima hakkavad. Igas laste (ja ma julgen öelda, et ka täiskasvanute)grupis tekib alati mingi kamp alfaemaseid, kes teavad täpselt, kuidas on õige riides käia, laulda, joonistada, tantsida jne. ja kes muidugi teevad iga asja kõigist paremini.
Pireti rühma plikad olid äärmiselt moeteadlikud noored daamid. Esimesel aastal tehti Piretile selgeks, et üks õige tüdruk ei kanna pikki pükse ja narriti "poiste" soengu pärast.
Teisel aastal ei julgenud Piret enam kleitegi selga panna. Väike viieaastane preili C, rühma kõige ülbem tüdruk, käskis kõigil "alluvatel" tüdrukutel ütelda, et Piret on inetu ning tema riided ka ja enamus tüdrukuid kuulas võimuka plika sõna.
Kuna kasvatajad probleemi ei näinud, siis soovitasime Piretil tüdrukute asemel hoopis poistega mängida ja tundub, et see sobis talle hästi.
Piretit ei huvita absoluutselt tüüpilised tüdrukutegevused nagu tantsimine,laulmine, joonistamine, käsitöö, lobisemine,sõbrannatsemine, hilbud ja ehtimine. Lasteaias aga tüdruku kuulumist poiste hulka ei soosita, seega on ta meil nüüd kodune laps.
Kokkuhoitud raha eest panime Pireti lastekunstikooli mudilaste vabaklassi. 1 tund nädalas voolimist, 2 maalimist. Piret on küll pärinud oma ema absoluutse ükskõiksuse kujutava kunsti vastu, aga lastekunstikooli naudib ta väga. Esiteks on mudilaste rühmad hästi väikesed, korraga on kohal umbes 5 last. Teiseks on õpetajad head ja kiidavad last igal juhul, ükskõik mida laps ka valmis ei plätserdaks. Kolmas ja kõige tähtsam aga on võimalus isaga tööl kaasas käia ja nautida Õpetaja Lapse elumõnusid. Sel ajal, kui Margus (mr. Kiis) õpetab hilispuberteetikutele kunstiajalugu või varateismelistele fotograafiat, hängib Piret üksi kooli peal, laseb suurtel tüdrukutel ennast nunnutada või saab õpetajate toas uusi sõpru, näiteks direktori koera. See viimane on Pireti meelest parim asi kunstikoolis.
Arvestades Pireti piiritut ja palavat armastust looduse ja loomade vastu, oleksime pidanud talle mõne muu huvikooli leidma. Midagi,mis seostuks lüpsmise, sõnnikuloopimise,heinte, märja karva haisu ja muu taolisega. Või siis midagi enesekindlust tõstvat, nagu näitering või mõni tore spordiala.
Ent waldorfpedagoogidki ütlevad, et lapsele on kasulik näha oma vanemate igapäevatööd, niisiis käib Piret isaga kaasas. Vähemalt saab ta aimu oma isa tööst, sest ema oma jääb talle küll arusaamatuks.
32 kommentaari:
Jah, see töö, mis Pireti emal on ja mis minu laste emal kunagi oli, ongi väga abstraktne ja imelik. Ma täiesti mõistan Piretit, et talle ta ema töö arusaamatuks jääb, see on ka täiskasvanutele, kellel justkui peaks olema olemas raamistik, kuhu teadmine paigutada, arusaamatuks. Üks suurimaid vanemlikke väljakutseid minu jaoks on olnud, kuidas seletada lastele, mis tööd ma teen (seda siis ajal kui ma tegin sama tööd, mida Pireti ema teeb :)). Ma lahendasin olukorra nii, et vahetasin tööd ja töökohta :) Sest mõistlikku seletust ei suutnud välja mõelda :)
Aga peamisest: Te olete julged, ma ütleks, et mainstreamile "kõik lapsed peavad käima lasteaias, sest neil on vaja sotsialiseeruda" vastu hakkate/hakkasite! Imetlen.
Imestan jätkuvalt, et seadused, mis täiskasvanute maailmas kehtivad või vähemalt saab nende rikkujaid ametlikult kohtusse kaevata, laste omas ei kehti, näiteks siis soolise võrdõiguslikkuse seadus ning isikupuutumatuse seadus ja põhiseadus. Kehtib tugevama õigus ja nõrgem peab järgi andma (siin lasteaiast lahkuma). Muidu väga lahe, et ta saab ajutiselt, enne kooliterrori algust kunstas hängida. Ei pea ju lasteaias käima. Närvi ajab lihtsalt, et ebaõiglus võidutseb ja et ta pidi lasteaiast ära tulema mingite "alfatüdrukute" pärast, mitte oma vabal tahtel.
ma ka omal ajal lasteaiarühma ei sobitunud. mul olid selleks natuke teised põhjused, aga see ei muutnud asjaolu, et mul polnud seal mugav ja nii palju kui vähegi võimalik, läksin pigem hommikul emaga kaasa, kirjandusmuuseumisse. seal oli niiiiiii lõbus! ning praegu tundub, et see on mulle hästi mõjunud.
aga Pireti peale olen ma kade - lastekunstikool on kindlasti veel šefim koht, kus üles kasvada ;)
Mul on selle "teistsuguse lapse" kollektiivi sobindumise teemaga endalgi väga palju kokkupuutumisi olnud, kirjutan ise ka kohe...
Minu lastel on vähemalt suhtkoht normaalsed lastaiad jopanud. Kummalegi soole ei keelata kasvatajate poolt teise poole mänge ja tegevusi. Mõnikord isegi suunatakse ühiseid mänge mängima, nt poemäng ja kokamäng ja...
Aga olukord, kus ühte tüdrukut teiste poolt narritakse ja kasvatajad ei näe probleemi, ei ole normaalne ja see ei tähenda, et Piret ei sobi kollektiivi, see tähendab hoopis, et kollektiivis on midagi mäda. Usun, et nt Putuka lasteaias oleks Piretil täitsa hea. Ja et selle rühma kiusupunnid leiavad varsti endale uue poksikoti, nüüd kus senine poksikott ära läks.
Mäletan, et Võsuke käis Akadeemia tänava lasteaias Tartus ja seal valitses ka täiesti normaalne suhtumine, kuigi me olime vaesed ning ilmselt riietusime veidralt. Niiet asi pole ka kahe linna vahelistes erinevustes.
Ahjaa, mainigem ikka see ka ära, et kasvataja, kes sellist alfatsemist soosib, teeb nendele alfatüdrukutele totaalse karuteene. Mina vist kirjutaksin sellise kasvataja pihta kaebuse.
eee.. Merle. Seda nn mainstreami tingib väga sageli lihtsalt vältimatu vajadus. Lasteaed on koht, kuhu lapsed pannakse hoiule, kui nende vanemad nende ülalpidamiseks raha teenivad. Nõuab tõesti... erilist julgust tänapäeva eestis, et töölkäimisest loobuda.
MISTER endelvits kiisile, Pireti ametlikule ja muuhulgas ka bioloogilise isale meenutab Piret siiski kohati ka Leon Kiisi ja see teeb murelikuks.
Ah? MrKiis teeb selliste võrdlustega ülekohut mõlemale mainitud lapsele. Aga kui mure on tõsine, siis korralik lapsevanem läheb arstile ja palub ekspertiisi, selmet kodus ennast ja last haigeks muretseda.
Teistsugune ei ole paha. Teistsugune on lahe.
Paha on see, kui laps elus hakkama ei saa, aga hakkamasaamist saab alati õpetada. See ongi lapsevanema töö.
Misteil viga on? Nii kergestisüttivad olete kõik...?
Irw, 13 kommentaari põhjal tundub MISTER tüüpiline Eesti isa olevat - käib ja räägib kõigile, kuidas ta muretseb, aga REAALSELT midagi ette ei võta. Võtku oma laps siis käekõrvale ja viigu kontrolli, kui mure nii suur on.
Mulle jääb aga arusaamatuks, mis mõttes "lasteaed ei soosi seda, kui tüdrukud poistega mängivad"? See on ju absurd. Sama hästi võiks ju kasvataja mõnele lapsele öelda näiteks:"Kati, sinu ema on rikas, sul küll Mariga ei sobi mängida, ta on ju vaene."
Loomulikult on Piret natuke Leon Kiisiga sarnane. Minu teada on neil üks isa, seega on nad lähedalt sugulased. Aga ma saan Marguse murest aru. Mulle tundub ka, et Pilleriinu käitumises on autistlikke jooni, mis meenutavad tema vanemat õde TT-d. Sellised hirmud on täiesti põhjendatud.
See on tõesti kummaline, et lasteaiad ja koolid on hoopis teistsugused maailmad teistsuguste reeglitega, kui need täiskasvanute elus kehtivad. Ma pole oma täiskasvanuelus kunagi pidanud läbi elama midagi sama vägivaldset, ebaõiglast ja nõmedat, kui koolisüsteem. Nii rasket tööd kui kooliskäimine 1-12 klass pole hilisemas elus enam kunagi tegema pidanud.
Ma olen mõelnud täpselt sama asja, mis Fideelia. Kooli/lasteaiakiusamise puhul on tavaline, et kiusatud lapse vanematele soovitatakse koolivahetust. See on väga levinud praktika. Miks aga ei soovitata kunagi kiusajat teise kooli, lasteaeda või kasvõi lasteaiarühma panna? See oleks ju palju õiglasem?
Nii see kahjuks oli jah, õppimine pole hiljem iial nii raske ja vastumeelne olnud, kui põhikoolis. Samas õppimine ja sotsiaalsed suhted on kaks veidi ise asja. Mind kiusati esimeses kahes klassis, käisin ühes nõukaaegses snoobidekoolis, ja kiusajateks olid just sellised alfatüdrukud. Hiljem vahetasin kooli ja uues koolis, üllatus-üllatus, ei kiusatud. Alfatüdrukud olid olemas, aga nad keskendusid natuke muudele asjadele, kui teistsuguste narrimine. Teised tüdrukud joondusid nende järgi, kes tahtis, see vabatahtlikult. Ainult üks kiusamisepisood oligi, mida need kaks alfat mahitasid, ja oli vist pigem heatahtlik nöökimine.
ilmselt seetõttu soovitatakse kiusatav mujale viia, et kiusamiskäitumine kujuneb välja kollektiivi koostöös ja kiusaja teise kooli saatmine ei pruugi grupi käitumist väga palju muuta, lihtsalt uus alfa tuleb asemele. samas ei lahenda ka poksikoti mujale viimine grupi probleemi, vaid ainult poksikoti probleemi - grupp leiab lihtsalt uue poksikoti.
Aitaks töö kogu grupiga.
Vanemate töölkäimine, et raha teenida võib olla küll vältimatu vajadus, aga laste selleks ajaks lasteaeda paigutamine on mainstream lahendus. See on ettenähtud osa süsteemist ja seda süsteemi peetakse tingimusteta endastmõistatavaks. Paljud inimesed arvavad, et laps, kes lasteaias ei käi, jääb millestki ilma, ei sotsialiseeru, ei omanda alusharidust jne.
Aga kui kasutada vaba mõtlemist, siis on ju võimalik leida ka alternatiivseid lahendusi. Võib panna lapse nt. lastehoidu, viia erahoidja juurde, kutsuda hoidja oma koju, vanem(ad) või mõni muu pereliige võib jääda lapsega koju. Lapsevanem võib valida töö ja elustiili, mis võimaldab töötada lastega kodus. Ja tänapäeva Eestis kõige ebatavalisem lahendus - laps võib minna vanemaga tööle kaasa. Mina ei käinusd ka lasteaias, vaid olin vanaemaga kodus ja päris palju olin ka emaga tööl kaasas, kuigi mu ema töötas tehases. Piret on isaga tööl kaasas. Ja nagu me Minni kommentaarist lugesime - tema kasvas ka ema töö juures. Ja see ei seganudki Minni ema märkimisväärset panust eesti rahvaluuleteadusse.
Muidugi tuleks töö kaasaskäimine kõne alla ainult ühe,äärmisel juhul kahe väikelapsega peredes.
hah, kui ma võtaksin oma palga juures erahoidja, siis kaotaks mu töölkäimine mõtte, sest kätte ei jääks praktiliselt mitte midagi. Lasteaed on odavam. Minu jaoks ei ole see mainstriim. Ongi möödapääsmatus. Ja ma pole ainuke.
Mainstriim on see hullus, millega lapsevanemad oma lapsukesi, kes juba niikuinii lasteaias käivad, ka kõikvõimalikesse eelkoolidesse topivad. Ja vat sellele voolule ongi raske vastu seista.
Nõus Morgie ja Sol'iga, et põhikooliaeg, aga üldiselt võttes terve koolis käimise periood on kõige vastikum aeg terves elus. :( Seda ei igatse never tagasi! On see siis nüüd normaalne? Lapsepõlv võiks olla lahedam! Laps on loomult õppija, teda ei pea selleks sundima. Vägivallaga on nii, et kui ühiskond rõhutab koostööd, kasvab laps koostööaltiks ja sõbralikuks, kui aga vägivalda (a'la sa pead enda eest ise seisma, elu on karm), tuleb temast tasakaalutu närvipundar või pätt.
Tööl kaasaskäimine tuleb kõne alla siis, kui töökoht seda võimaldab. St kui selles töökohas on lapsele võimalik leida eraldi nurk, kus ta saab segamatult omi asju toimetada.
Rentsile pean siiski mainima, et inimene pole arvuti, mille viid parandusse ja seal võetakse ta lahti ning uuritakse, mis viga on.
Seda, kas on alust mingiks diagnoosiks või mitte, saab arst ju siiski öelda.
Su piiritu usk arstidesse on imetlusväärne aga siiski natuk ülepingutatud. Selliseid asju (mis pole mingid rämgad ajukahjustused või väärarengud) tehakse kindlaks aastatepikkuste vaatlustega. Korra pealevaatamisega ei ütle midagi.
Morgie, meinstriim pole mingi solvav sõimusõna. See tähendab lihtsalt enamust. Enamus koolieelikuid käib lasteaias, ka minu enda 2 last on kokku 6 aastat seal käinud, seega ma olen ise ka meinstriim.
Väga paljudel inimestel võib olla vajadus laste päevahoiuks, erinevatel põhjustel. Käesolev postitus aga käsitleb selle vajaduse alternatiivseid lahendusi.
Kas on vaja meeleheitlikult hakata põhjendama, miks sinul see vajadus on, veel vähem selle pärast telefonis kisada?
Pille Riinuga me jooksime ju arstide juurde, et lasta "ekspertiisi" teha, kas ta on autist või ei ole. Arstid aga tunnistasid, et seda pole võimalik kuidagi kindlaks teha ja uurisid vahelduseks hoopis teisi asju, näiteks kas tal on luustumishäire või kuidas seedimine edeneb, võtsid vereproovi ja mõõtsid pea ümbermõõtu.
Arstid on psüühikahäirete puhul täiesti abitud - neid ei saa ennetada, neid ei saa ravida - aga nad ei taha seda tunnistada.
Tulles tagasi lasteaia juurde - poiste ja tüdrukute eristamine käib varjatult, mitte otse. Nt. liikumistunnis tüdrukute tants koosnes varvastel tippimisest ja kätega üles-alla hõljutamisest. Need on asjad, mis Piretil välja ei tule. Seetõttu ta keeldus tantsimast ja kössitas pingil, käsi suus. Seevastu poiste tants koosnes jooksust, hüpetest ja hoogsast keerutamisest, mida P oleks hea meelega kaasa teinud.
Tüdrukute kammimine ja patsipunumine oli lasteaias igalõunane pidulik tseremoonia. ent tüdruk, kes eelistab lühikesi juukseid, oli sellest välja jäetud.
Selle rühma tüdrukutel oli üldse mingi hilbu-aksessuaari-ja kaubamärgimaania. Kogu aeg käis võistlus, kellel on rohkem Hello Kitty pildiga asju, sädelevaid ja roosasid hilpe,kaelakeesid ja käevõrusid ning Pet Shopi loomakesi. Tegelikult on mul hea meel, et Piret sellise jamaga ei kohanenud. Kõikide nende asjade ostmine, et lapse staatust tõsta läks lõpuks väga kalliks. Lasteaias käimine pole üldse odav.
Ma väga vabandan, et ma oma väljaütlemisega virtuaalmaailmas olen löönud lõkkele kired päris maailmas, see ei olnud mu plaan, kaugel sellest. Aga ma jään selle juurde, et ma tegelikult imetlen tõesti L. ja M. otsust lähtuda Piretist ja võtta ta lasteaiast ära, omamata tagataskus hoidjtädi, vanaema, koduhaldjat, kes kogu lapsehoidmise enda peale võtab või vähemalt aitab logistikas ja argipäevas. See on julgus - alternatiivide otsimine ja väljaspool meinstriimikasti lahenduste järgi ringivaatamine.
Enamikul töötavatel inimestel on vajadus lapsehoiu järele ja paraku on munitsipaallasteaed kõige odavam, käepärasem, tuttavam - kahtlemata. Vajadus omakorda aga kombineerub hoiakuga, või uskumusega, kui tahate, et laps peab saama kollektiivis karastatud teraseks. Sest muidu jne. Ja sellepärast ongi minu arvates koolieelne õppeasutus, mis veel ei ole kohustuslik, et mille osas nö koolikohustuse sisseseadmist juba mitmeid aastaid suurema või väiksema intensiivsusega räägitakse, meinstriim. Peavool. Vähesed julgevad öelda, et nende lapsel on selles asutuses halb ja midagi teha, nt lapse lasteaiast ära võtta. Enamus lohutab end sellega, nõnda karastubki teras. Sama on kooliga. Oeh, tahtsin ju ainult kirgede lõkkele löömise pärast vabandama - vabandust.
Merle, ära vabanda. Siinkirjutatu on tõeline mitmepalgeline elu oma erinevuste, ebameeldivuste, väljakutsete & võimalustega.
Solil on loomulik talent armastada, austada & toetada inimesi. See on kuidagi eriliselt särav ning delikaatne. Ka oma laste suhtes on ta mitmekesiselt hea - mitte iga ema ei näe oma lapse maailma sisse, otse vastupidi enamasti, täiskasvanu katsub rõhutada oma ylimuslikkust & niimoodi kannab järgm põlvk-le edasi oma traumasid. Mõne inimese juures, kui nt lasteaia yritusi jälgida v emasid avalikus kohas, on see väga hästi näha.
Pireti lasteaiaryhm tundub kirjelduse järgi olema kyllaltki ebardlik. Ka minu II tytar pole mingi tibi, vaid enamuse ajast jooxeb, mängib... ning nukkude vastu huvi ei tunne. & keegi ei õienda ta riietuse, hobide v asjade kallal. Kui tekib probleeme, õpetan kaklema. Laps ei pea sugugi olema endast tugevamate ohver, sest "ta on ju laps, väixemad peavadki kannatama, see on kogu aeg nii olnud" &ms.
Eriti meeldis mulle tegelane Direktori koer.
Kahju öelda, aga loodusharidust on meie kaunil maal kaugelt vähem kui peax. Minu arvates samuti peavad lapsed teadma, kuidas synnib maailma sealiha, pysib puhas lehma magamisase ning tegelt ka see, kuidas teha savist saia (e alates viljaseemnest kuni pagariahjuni)
Toredad & osavõtlikud olete.
kuule, Merle. Vabandused vastuvõetud ja need olid ka igati asjakohased.
Kui inimesel EI OLE valikut, siis inimesel EI OLE valikut.
Mina pole kunagi väitnud, nagu oleks lasteaed mingi hea koht või ainuõige laste kasvatamise viis. Ma lihtsalt üritan maa peale tuua neid inimesi, kes on enda jaoks leidnud mingi teise viisi ja nüüd arvavad, et need, kes pole leidnud seda teist viisi, on saamatud või halvad lapsevanemad.
Kui mul EI OLE VALIKUT, siis mul lihtsalt EI OLE valikut. Ja ma pole ainuke selline. Kombineerida ei anna siin midagi. Teil on vedanud, kui teil annab kombineerida,. Ärge siis... teistsuguseid ära sööge oma pareminitegemise edevuses.
Noh ja nii veidrat lasteaeda, kui Pireti lasteaed kirjelduse järgi on, sellist pole mina tõesti elus kohanud. Minu nähtud lasteaiad on, nii ja naa, aga siiski üsna normaalsed kohad.
edevus, allaneelamine... oh jumal.
miks teie arust lasteaed on üks lapse isiksuse vägistamine, kus üks normaalne laps tunneb end ahistatult ja halvasti?
Postita kommentaar