Suvel on elu nagu värviline kaleidoskoop. Eredad muljed ja sündmused sajavad üksteise otsa, segunevad ja ajavad pea pööritama. Me oleme vabad, metsikud ja õnnelikud ning suvi võiks kesta vähemalt 12 kuud aastas.
1-15 juuli olin jälle laagris. Purjelaagrisse sattusin esmakordselt 13 aastat tagasi ja käisin laagris 5 suve järjest. TT , Pireti ja PilleRiinu sünd tekitas 8 aastase pausi. Aga isand Kiisi 10 päevane Euroopa-tuur inspireeris mindki ootamatusi tegema Tal on ju ometi õigus veeta 10 päeva ainult koos lastega, peale seda, kui oli sunnitud neist nii kaua lahus viibima?
Niisiis, ma olin laagris 10 päeva täiesti peretu, lapsed olid isaga maal vanaema juures ja ma usun, et neil oli ülimalt tore. Minul küll oli. Ehkki esimestel õhtutel nutsin salaja telgis ja tundsin end rumala tädina, kes on roninud täiesti valesse kohta.
Laagris ei olnud mul eriti tuttavaid. Minu põlvkond oli esindatud ainult 2 pahuravõitu meesterahva näol, laagriülem Valdeko on 79 ja 2 alati kiirustavat kokatädi 50 ringis. Ülejäänud poolsada laagrilist olid vanuses 7-23 ja see on tõesti huvitav kogemus, oma tavapärasest suhtlusringkonnast nii erinevate inimeste keskel oma koht leida, omaks võetud saada ja isegi mõnusalt aega veeta. Pluss veel see, et spordilaagrid ja üldse sportlaste seltskonnad on keskmisest veidi võistluslikum ja konkurentsikam keskkond. See ei olnud ihtne.
Aga ma sain hakkama, ma olen ikka veel võimeline kohanema ja inimestega suhtlema ja see on hea tunne! Üldse on kasulik mõneks ajaks oma püsisuhtlusringist eemalduda ja suhelda vahelduseks hoopis erinevate inimestega. Väikese kildkonnas tekivad inimeste vahel ikka intriigid, hõõrumised ja tülid, mõttetud asjad saavad suureks puhutud. Et mis ikka keegi kellelegi ütles, ja kuidas vaatas ja mida kõike tegi või tegemata jättis… Eemalt vaadates tundub see kõik nii tühine ja väike. Ning muidugi tuul, mis puhub pea tühjaks, lained , mis uhuvad saasta maha, päike ja järveavarus… Sest purjetamas käisin ma ka ja isegi võistlesin. Jälle, üle 8 aasta. Medali ka sain, kuigi sellega pole põhjust uhkeldada. Sest tegelikult ei purjeta ma üldsegi mitte hästi, aga mõnuga ja kirega.
Mulle on vihjatud, mitte purjetamise, vaid muude asjade kohta, justkui ei oleks mul õigus teha asju, kui ma ei tee neid hästi. Et pole nagu sobiv tegeleda harrastusega, milles sa ei ole andekas ja su tulemused on keskpärased, võib-olla et isegi küündimatud.
Ma olen tähele pannud, et inimesed, kellele on väga tähtis, kas nad ikka teevad asju piisavalt hästi (loe: paremini kui teised) ja muretsevad hirmsasti oma tulemuse, teiste hinnangu ja enda tõsiseltvõetavuse pärast, tunnevad väga harva oma tegevusest rõõmu.
Ok, mina ei ole andekas, ei purjetamises ega paljudes muudes asjades. Aga mul on and tunda oma tegevusest tõelist, pingevaba ja muretut naudingut.
Purjetamine on meditatsioon, seda tehes kaotad oma isiksuse ja saad üheks laeva, tuule ja veega. See on võimas tunne, isegi kehaliselt kogetav. Vesi ei ole enam märg ja tuul ei ole külm, vaid ise oledki tuul, vesi ja kõik muu.
13 aastat tagasi õppisin laagris sõbrapaelu punuma. Seekord aga sain selgeks pärlitest krokodilli, kala ja lille tegemise.
Isand Kiis helistas mulle igal õhtul ja esitas eleegiaid teemal „kallis naine, tule koju“. Mina aga ei andnud alla. Pireti ja Pilleriinu võtsin viimaseks 5 päevaks ikkagi enda juurde
3 kommentaari:
Ma arvan, et anne teha kirega seda, mida teed, on see, mis enamikel täiskasvanutel sotsialiseerumise ja spetsialiseerumise käigus ära kaob. Nii et Sa oled kadedaks tegevalt väga andekas!
pagan, minu meelest pole see sugugi haruldane, se kirega tegemine, kirg lihtsalt muutub veidi tasasemaks ja hillitsetumaks... nt kirega kaunubade v lillkapsa keetmine oma 35ndat korda järjest kahtlemata on veidi vaiksem ja vähem silmapaistev tegevus, kui esimesel korral :P
Aga loomulikult on inimesel õigus tegeleda sellega, mis talle meeldib, ka siis, kui ta seda eriti hästi ei oska. Kui ei tegele, siis ei ole ju võimalustki oskama hakata üldse, ja see kehtib nii suurte kui väikeste kohta. Inimene õpib kogu elu!
Et teha midagi hästi, ei pea alati olema säravad & kaaskodanikke pahvix löövaid tulemusi ette näidata. Mul on kahju inimestest, kelle saavutused piirduvadki ainult toidulaua v uute riietega ning muus osas ollaxe yleolevad v hoolimatud. Maamuna peal on ju niipalju asju, mis qcuvad esile kyttimis-, kogumis-, jälituskirge vm processi nautimise mõnu. Ka mul on mõned kired, mida siin ette ei loe. Qigi ma konkreecelt veesõidukitega kokq ei puutu, mõistan su armastust & pyhendumust ning soovin, et seda jätqx veel kauax.
Postita kommentaar