Kolmapäev, 1. aprill 2009

tõmban viha ligi

Ma olen nii väsinud. Viimasel ajal ma ei talu agressiivseid inimesi ja just sellepärast neid ongi niipalju minu ümber. Ma ei tea, mida ma olen valesti teinud. Mis õppetund see jälle on, mida mulle tahetakse nii järjekindlalt selgeks teha, aga mina, kivipea, ei saa aru?!?

Mul on veel 2 päeva jäänud tööl olla ja käimas on viimased kodukülastused. Täna kohtusin ma tööasjus kõigepealt ühe noore naisega (alkohoolik+skisofreenik), kes teatas, et tapab mind ära koos kõigi mu lastega, eeskätt selle oodatavaga ja et ta teab, kus ma elan.
Ta teab tõepoolest. Pool aastat tagasi lõi sama naisterahvas sisse meie naabermaja aknad ja ta on ka kohtulikult karistatud ühe vana naise invaliidiks peksmise eest.
Mulle on enne ka tapmisähvardusi tehtud ja näete, siiani olen elus. Aga ebameeldiv on ikkagi.

Seejärel olin sunnitud vestlema ühe meesalkohoolikuga, kes teatas mulle suitsu näkku puhudes, et tema ongi Mäkaiver ja mina käigu ukse taha. Noh, peremehe sõna on seadus ja ukse taga vestlesin ma sõbralikult hr. Mäkaiveri naisega, kes tegelikult soovib abi hr. Mäkaiveriga toimetulemiseks. Ta saab abi, aga mitte enam minult.

Üldiselt saan ma oma klientidega kenasti läbi, aga hüvastijätuks peab külastama ja asendajale tutvustama just neid kõige hullemaid.
Hea, et ma puhkusele saan jääda. Mul pole enam sisemisi jõuvarusid, et toime tulla inimestega, kes ise oma emotsioonidega toime ei tule. Ma lihtsalt ei talu enam inimesi, kes otsivad põhjust, et emotseda, draamatseda, mingeid probleeme ja tragöödiaid üles keerutada jne. Loomulik enese alalhoiu instinkt sunnib mind sellistest asjadest eemalduma. Ma ei taha mitte kellegi muredele kaasa elada ja kaasa tunda mingeid viha, kurbuse, kättemaksu jms. tundeid.

Tööasjad on veel tühised. Tõeliseks peavaluks on minu ema, kes on viimasel ajal hakanud jälle mulle helistama ja mingeid probleeme üles kiskuma. Ma ei võta enam telefoni, kui mu ema helistab ja nii terroriseerib ta meie sugulasi ning peresõpru telefonikõnedega stiilis "Öelge Laglele, et..." Just praegu sain jälle ühe sellise telefonikõne muretsevalt peresõbralt. Peale seda, kui ma olen 2 päeva keeldunud oma ema kõnedele vastamast.
Ma olen mõelnud, et peaksin oma emale ära seletama, miks ma temaga suhelda ei taha ja mis mind tema juures häirib ja nii edasi. Nõnda-öelda suud puhtaks rääkima. Mul pole ju mingit pahameelt, lihtsalt ma ei suuda enam suhelda inimestega, kellel käivad vihahood peal ja kes on võimelised ärrituma ükskõik mis detailide peale.
Teiste inimeste tugevad tunded näivad mulle nii ohtlikud. Tekib tahtmine kas ära põgeneda või see inimene iga hinna eest maha rahustada. Ma ei jaksa tunda.
Kas üldse peab kogu aeg tundma? Laskma ennast igast asjast häirida, oma väärtuslikku ego poputama ja kaitsma?
Rahu, kannatlikkus, leppimine, armastus, rõõm - auu!!! Kas te olete ka kusagil alles?

Nojah. ma mõtlesin, et kirjutaks oma emale kirja, aga teda tundes tean, et ta lihtsalt sülitab selle peale. Nii et telefoniterror jätkub...
Kirja võiks muidugi kirjutada, lihtsalt selleks, et mitte enam mõelda asjadest, mida peaks välja ütlema. Viimase poole aasta jooksul on minu ema teinud nii kohutavaid asju, et ükski blogi ei taluks nende kirjapanekut.
Aga ma ei taha vastikute asjadega tegeleda. Ärge sundige mind.

Kodus on meil veel mr. Kiis, kes elab ka läbi suurt ja kohutavat kriisi (ikka majanduskriisi, teate ju küll ) ning tikub õhtuti märatsema. Ma arvan, et ta vihkab mind juba. Kuidas mitte vihata naist, kes oma küpsiseid vastu seina loopivale mehele naeratab ja "tasa-tasa, kallis"manitseb?
Ilmselt ta sooviks, et ma küpsised koos kausiga talle vastu pead lajataks, aga ma ei tee seda. Sadist olen noh : )
Rahu ja armastus, need on inimkonna suurimad vaenlased! (Zösky ja Kaputt tuntud multifilmist).
Mr. Kiisi koos tema kriisiga kannatan ma tegelikult välja. Aga oma sõprade ees pean ma küll vabandama. Ma tahan elus olla, lapse ilmale kanda ja seetõttu, olgu teil, minul ja maailmal mistahes mured, on minu vastus üks: "Rahu, kõik on hästi ja läheb ainult paremaks! Maailm on kuldne koht, kui me laseme tal seda olla."

Ka eespoolmainitud pr. Mõrtsukas naeratas mulle hüvastijätuks. Ja surus mulle pihku äranäritud vahvli...