Pühapäev, 30. detsember 2012

aasta

Pole just suurem asi blogiaasta olnud. Ise kirjutada ei viitsi ja  teiste kirjutatu hakkab vastu. Kõik kordub,kõigest on juba loetud-kirjutatud-mõeldud-räägitud. Aga võibolla oleks hoopis mulle uusi ja värskemaid silmi tarvis?
2012.aastalt soovisin, et tuleks üks  hea, rahulik, ilma ühegi suurema jamata aasta ja nii ka läks. Midagi hirmsat ei juhtunud, aga midagi põnevat, jumal paraku, ka mitte.

Vähemalt oli hea apelsini-ja mandariiniaasta. Meil on nüüd ühelt eesti-soome perelt saadus 2 punast kassipoissi. Üle minu laiba, ütles MKiis, aga andis järele kui meenutasin, et mul on harjumuseks iga 3 aasta tagant beebi saada.  Umbes 2 päevaga sai paadunud loomavältijast MK-st  kasside sõber ja suurim kaitsja.
Apelsin ja Mandariin meenutavad mulle Beavist ja Buttheadi, kusjuures Apelsin on see targem, Butthead nimelt. Heleoranž pehmekarvaline Mandariin on meie pere iluspoiss, kes kräunub heledalt ja kõvasti iga kord, kui midagi tahtmisväärilist näeb.
Tuhmi telliskivipunase karvaga Apelsin ei kräunu kunagi. See suur kassivolask on  vaikne, aga tark. TT-ga on tal algusest peale mingi kummaline side. TT nimelt arrrrmastab Apelsini ja peab teda oma kassiks, venitab  teda süles, mähib teki sisse, musitab, kallistab ja erilistel õrnushetkedel isegi hammustab. Kui seda teeks mõni teine laps, ei jääks temast just palju järele. TT puhul aga saab Apelsin kummalisel kombel aru, et TT teraapiakassiks olemine on tema kassielu eesmärk,  töö ja püha ülesanne ning ta laseb ennast imetlusväärse kannatlikkusega nätsutada, väntsutada ja venitada. Selle asemel et peitu pugeda, jookseb ta TT-le vastu, kui see koolist koju jõuab. TT jaoks on Apelsin praegu kõige tähtsam ja kallim elusolend maa peal. Tõeline teraapiakass.

Hea beebiaasta oli ka ja veel parem on tulemas. Ümberringi tekib beebisid nagu seeni peale vihma. R sünnitas suvel oma neljanda  poja. Kodus, täiesti üksi, ilma mehe ja  ämmaemandata. Ainsateks tugiisikuteks olid 8-aastane Kaur ja 6-aastane Kaarel, kelle abi seisnes peamiselt selles, et nad magasid kogu sünnituse aja nagu kotid ega hakanud ema segama. Uus vend kaalus 4,5 kilo millegagi, R võttis ta ise vastu, lõikas nabanööri läbi ja otsis riided selga.
Oijah. Minu kodussünnitus seisnes mõnusas lösutamises soojas vannis. Kiis ja sünnitoetaja M kahekesi rassisid sünnitada ja lõpuks anti mulle lihtsalt roosa tita sülle. Aga see oli ammu.
PR läks sel sügisel juba lasteaeda ja Piret on lihtsalt tubli. Lõppev aasta oli tõeline Piretiaasta - ta õppis ujuma, kümne piires arvutama, telefoniga helistama, välikempsus käima ja paar nädalat tagasi tuli Raekoja platsist üksinda koju, ületades teel 3 tiheda liiklusega automagistraali ja mõned tavalised tänavad. Nüüd tahab ta endale hobueeslit ja madu. Ja koera ka, muidugi.
Lõppev aasta on olnud tööaasta, nii mulle kui MK-le. Töö tõttu pole meil üksteisele eriti aega jäänud. Mõlemad jääme hiljemalt kell 10 magama nagu notid ja ärkame kell 6.50. et lapsed kooli saata. Tööhobuse elu. Uuel aastal tahaks õppida tööd kuidagi paremini muu eluga sobitama - -et jääks aega ka raamatuid lugeda, omi mõtteid mõtelda, sõpradega rääkida, kallimale silmi vaadata ja võibolla isegi blogi kirjutada...