Teisipäev, 21. juuni 2011

19-21 juuni

Pühapäeval käisime Rita, Kauri ja Kaarliga Botaanikaaias. Sadas vihma ja me läksime palmihoonesse, et papagoisid ja kilpkonni vaadata. Lapsed ronisid nagu ahvikari mööda ohtlikke kitsaid treppe ja laealuseid. Kõik kohad olid täis rohmakates pottides kastmisveest lubjatriibulisi hatuseid taimi. Äkki köitis mu tähelepanu üks väheldane rääbakas põõsas. "Mimoos" teatas silt taime kõrval lakooniliselt. Mimoos-mimoos... see meenutab mulle lapsepõlves loetud dzungliraamatuid, oot mida see mimoos tegigi???
Lapsed kükitasid vähemalt tund aega mimoosi ees ja torkisid teda õrnalt näpuga. Nad ei jätnud enne, kui viimanegi mimoosi siidistest narmalistest lehekodaratest oli korda saatnud väikese ime, mille vaatamisest me keegi ei tüdinenud. Mimoos nimelt tõmbab oma lehed kokku, kui neid katsuda. Ehkki Piret väitis, et mimoos üritas teda paitada.
Esmaspäeval tuli käia Moonika tütre Joanna põhikooli lõpupeol, mis kestis terve päeva.Nägin paljusid, keda tavaliselt ei näe.
Täna kella 2 paiku jõudis isand Kiis lõpuks Euroopast koju. Oi seda õnne ja laste rõõmukisa! Reisikottidest, mustade sokkide, õunasüdamete,vettinud paberite ja saiapuru vahelt hakkasid välja tulema suured pungil kommikotid, hellalt paberisse pakitud ehted (mulle ja Viivele, armastusega) mänguasjad ja suveniirid. Natukese aja pärast oli korter täis värvilisi kommipabereid ja veel värvilisemaid muuseumivoldikuid,kunstikatalooge ja võõramaiseid pornoajakirju.
Peale lühikest, aga värvikat taaskohtumise tähistamist kadus isand Kiis linna peale asju ajama. Lapsed läksid õue, et oma uute mänguasjadega naabrilaste ees eputada. T helistas ja A käis läbi.

Pühapäev, 19. juuni 2011

13-19 juuni

Isand Kiis sõitis esmaspäeva öösel Euroopasse kunstiväärtusi nautima. Selle asemel, et nautida vabadust ja vallalisust, sõitsin lastega ema juurde maale, tütrekohuseid täitma.
Maal oli kohutavalt igav. Seal on metsikutes kogustes ajakirju Kroonika, Naised ja Naisteleht, 3 päeva järjest lugesin neid. Sellest saab mingi imeliku räpase kaifi, nagu sööks 3 päeva järjest rämpstoitu, aeleks voodis ega käiks duši all.
Minu lemmik ja ühtlasi kõige sürrim on Naised. Selle peatoimetaja on Inga Raitar, põhistaar Kati(Saara)(Murutar)Vatmann ja psühholoog Mart Laisk. Õpetatakse, kuidas köögilaual seksida, nii et toas koolitükke tegevad lapsed häiritud ei saaks, munarestist ehtekarbi meisterdamist, räägitakse staaride toidueelistustest ja õnnetu saatusega inimestest.
Neljapäevaks sain koju tagasi. Päeva ülesanne oli lilletada ülikooli lõpetamise puhul üht noort sugulast. Ülesannet raskendas asjaolu, et lähikontaktid mainitud sugulasega jäid peamiselt aega, mil ta oli 5-6 aastane. Pealegi on ülikooli lõpetajatel kombeks maskeerida end meikapi, soengu ja tualetiga, mis muudab kõige normaalsemadki tütarlapsed mammideks, bitchideks või Oscari nominentideks.
Õnneks leidsin rahvasummas õnnitletava vanemad ja hiljem selgus minu suureks kergenduseks, et ka õnnitletav polnud oluliselt muutunud. Juba 5-aastaselt oli ta silmapaistvalt ilus ja tark.
Reedel käisin strippar Marcoga Cadillaciga sõitmas. Teel koju nägin rebast.

Nädalalõpus oli meil pidevalt maja täis lapskülalisi, õues käis veesõda ja ma küpsetasin umbes 100 vahvlit.
Sellised päevad, kus käratsev lastekari jookseb poriste jalgade põntsudes toa ja õue vahet, mina saan küpsetada sadu vahvleid ja pannkooke ning keegi on köögiakna klaasid vorstiviiludega ära ehtinud, on minu jaoks absoluutselt perfektsed. Neil hetkedel ma tunnen,et elu on täiuslik.

Laupäev, 11. juuni 2011

Mees ja Naine Pärnus

On filmiblogid ja raamatuarvustuse-blogid. On tehnikablogid, kokablogid titeblogid ja aiandusblogid. Rääkimata veel fotoblogidest, seksiblogidest, koduperenaise-blogidest ja vingumisblogidest.
Minu ajaveebis on kõik need stiilid esindatud vähemalt ühe sissekandega, aga täna teeme vahelduseks kultuuriblogi.
Niisiis, käisime Pärnus, et M ja T saaksid oma taiese järjekordsele Mees ja Naine näitusele üles panna.
Algaja kultuuriajakirjanikuna ma küll peast ei tea, mitmes Mees ja Naine näitus see oli, aga viimased 10 aastat olen seda igal suvel vaatamas käinud.
Esimest korda käisin MeesNaine näitusel Morgiega. Mina olin mr. Kiisiga juba tuttav, ent me mõlemad Morgiega olime veel täiesti vallalised ja Kaarna mees, kes oli ka alles lõbus poiss, viis tibid Pärnusse tuuritama. Tema käis Sunsetis ja rannas, meie käisime kunstinäitusel. Väga lõbus pärnuskäik oli.
Järgmisel suvel olime Mr. Kiisiga armunud tudengipaar ja hääletasime mööda Eestit ringi. Pärnusse jõudes olid mu jalad hirmus valusad, niisiis külitasin oimetult näitusesaali põrandal maas ja kuulasin, kuidas Mark Soosaar intervjueeris Amandus Adamsoni tütart.
Kahe aasta pärast olin rase, ootasin oma esimest last ja igasugune moodne kunst ajas mind oksele. Ka Mees ja Naine näitus...
Neljandal aastal oli meil kõhukotis kaasas 6-kuune Tiia Triin ja saabusime esmakordselt OMA AUTOGA.
Noh ja edasi olid aastad Mees& Naise ning titega, rasedana ja titega, kahe titega, rasedana ja kahe lapsega ning seekord saabusime Soosaare valdustesse hinnalise moodsa kunsti keskele juba rekordilise kolmese põnnikarjaga.
Rasedana ja 2 titega aastal 2009


Olin Tartus juba mitu nädalat kunstiteose sünnitusvalusid kannatama pidanud, mis avaldusid mr. Kiisi depressioonis, viha-ja pahurusehoogudes, isand T järjest sapisemaks minevates märkustes ja üleüldises segaduses. Natuke sain ise ka ämmaemandaks olla, nt. see, et paljas 8 meetri kõrgune naine on justnimelt Pamela Anderson ja siis see sussiks maskeeritud rasedustest on minu väljamõeldud... aga pole siin midagi eputada. Kui Keenius ja Korüfee koos tegutsema asuvad, on ülejäänud maailmal targem vait olla ja mitte segada.
Niisiis, Keenius ja Korüfee maalisid kahepeale valmis kahekorruselise maja kõrguse alasti Pamela Andersoni, kes oli välja venitatud ja roosa nagu tissidega vihmauss, varastasid Lastekunstikooli meesmannekeeni ja ostsid odava, ent töökorras fööni ning suure lastebasseini, mille ma loodan järgmiseks suveks enda tarbeks pihta panna.
Pärnus läksid nad kohe tülli kuraator Soosaarega, kuid peale pikemat jonnimist, hüsteeriat ja demonstratiivset mossitamist (miks mõned inimesed arvavad, et kunstimaailm on helge ja rahumeelne võrreldes ülejäänud maailmaga ning kunstnikud õilsamad ja suuremeelsemad muudest inimolenditest? Minu kogemused kinnitavad, et ei ole riiakamaid, egoistlikumaid ja lapsikumaid tegelasi, kui kunstnikud, vähemalt näituse ülespaneku ajal) soostusid oma teose panema üles Chaplini Keskuse välisseinale, et see kõrguks Pärnu kohal nagu seksisümbolile kohane. Minu meelest väga hea koht,teos on nüüd kogu näituse sümboliks ja Soosaar ei ole mitte rumal mees.
Kui ajakirjanikud avamisel meie kangelaste ümber kobardusid ja fotoaparaadid plõksuma hakkasid, muutusid seni sülekoertena närvilised ja riiakad Keenius, Korüfee ja Kuraator äkki rahulikeks, leebeteks ja vennalikeks. Helge meeleolu nakatas kõiki ja meie lapsed said rahus banketilauda rüüstata.
Praegu räägitakse nii palju sellest, kuidas kultuuriüritustele EI TOHI lapsi kaasa võtta, sest et nad segavad normaalseid (lastetuid) inimesi. Meie kasvatamatud jõnglased käitusid minu arvates küll päris hästi, ehkki neil tuli kultuuritemplis, kallite taieste keske veeta 2 päeva.
Lapsed mängisid õues, jooksid ümber Chaplini keskuse, vaatasid mööda põrandaid ja seinaääri vedelevaid pilte, aga EI KATSUNUD neid, istusid toolidel, mis, nagu hiljem selgus, olid ühe Treimani külast pärit naivisti valmistatud eksponaadid, aga naivistil paistnud selle vastu midagi olevat...
Ja Piret röögatas keset Soosaare avamiskõnet kõva häälega: "LOLLAKAS!!!", aga see tuli ainult sellest, et Pilleriin teda parajasti käsivarrest hammustas.
Näh, kultuurist pidin ju hoopiski kirjutama! Et millised teosed väljas olid ja mis tundeid need tekitasid ja millise diskursuse või paradigmaga üks või teine teos haakub ja mida see kõik metatasandil tähendada võiks...
Aga tõlgendused ongi jama. Minge parem ise vaatama! Ja lapsed võtke kaasa.