laupäev, 11. juuni 2011

Mees ja Naine Pärnus

On filmiblogid ja raamatuarvustuse-blogid. On tehnikablogid, kokablogid titeblogid ja aiandusblogid. Rääkimata veel fotoblogidest, seksiblogidest, koduperenaise-blogidest ja vingumisblogidest.
Minu ajaveebis on kõik need stiilid esindatud vähemalt ühe sissekandega, aga täna teeme vahelduseks kultuuriblogi.
Niisiis, käisime Pärnus, et M ja T saaksid oma taiese järjekordsele Mees ja Naine näitusele üles panna.
Algaja kultuuriajakirjanikuna ma küll peast ei tea, mitmes Mees ja Naine näitus see oli, aga viimased 10 aastat olen seda igal suvel vaatamas käinud.
Esimest korda käisin MeesNaine näitusel Morgiega. Mina olin mr. Kiisiga juba tuttav, ent me mõlemad Morgiega olime veel täiesti vallalised ja Kaarna mees, kes oli ka alles lõbus poiss, viis tibid Pärnusse tuuritama. Tema käis Sunsetis ja rannas, meie käisime kunstinäitusel. Väga lõbus pärnuskäik oli.
Järgmisel suvel olime Mr. Kiisiga armunud tudengipaar ja hääletasime mööda Eestit ringi. Pärnusse jõudes olid mu jalad hirmus valusad, niisiis külitasin oimetult näitusesaali põrandal maas ja kuulasin, kuidas Mark Soosaar intervjueeris Amandus Adamsoni tütart.
Kahe aasta pärast olin rase, ootasin oma esimest last ja igasugune moodne kunst ajas mind oksele. Ka Mees ja Naine näitus...
Neljandal aastal oli meil kõhukotis kaasas 6-kuune Tiia Triin ja saabusime esmakordselt OMA AUTOGA.
Noh ja edasi olid aastad Mees& Naise ning titega, rasedana ja titega, kahe titega, rasedana ja kahe lapsega ning seekord saabusime Soosaare valdustesse hinnalise moodsa kunsti keskele juba rekordilise kolmese põnnikarjaga.
Rasedana ja 2 titega aastal 2009


Olin Tartus juba mitu nädalat kunstiteose sünnitusvalusid kannatama pidanud, mis avaldusid mr. Kiisi depressioonis, viha-ja pahurusehoogudes, isand T järjest sapisemaks minevates märkustes ja üleüldises segaduses. Natuke sain ise ka ämmaemandaks olla, nt. see, et paljas 8 meetri kõrgune naine on justnimelt Pamela Anderson ja siis see sussiks maskeeritud rasedustest on minu väljamõeldud... aga pole siin midagi eputada. Kui Keenius ja Korüfee koos tegutsema asuvad, on ülejäänud maailmal targem vait olla ja mitte segada.
Niisiis, Keenius ja Korüfee maalisid kahepeale valmis kahekorruselise maja kõrguse alasti Pamela Andersoni, kes oli välja venitatud ja roosa nagu tissidega vihmauss, varastasid Lastekunstikooli meesmannekeeni ja ostsid odava, ent töökorras fööni ning suure lastebasseini, mille ma loodan järgmiseks suveks enda tarbeks pihta panna.
Pärnus läksid nad kohe tülli kuraator Soosaarega, kuid peale pikemat jonnimist, hüsteeriat ja demonstratiivset mossitamist (miks mõned inimesed arvavad, et kunstimaailm on helge ja rahumeelne võrreldes ülejäänud maailmaga ning kunstnikud õilsamad ja suuremeelsemad muudest inimolenditest? Minu kogemused kinnitavad, et ei ole riiakamaid, egoistlikumaid ja lapsikumaid tegelasi, kui kunstnikud, vähemalt näituse ülespaneku ajal) soostusid oma teose panema üles Chaplini Keskuse välisseinale, et see kõrguks Pärnu kohal nagu seksisümbolile kohane. Minu meelest väga hea koht,teos on nüüd kogu näituse sümboliks ja Soosaar ei ole mitte rumal mees.
Kui ajakirjanikud avamisel meie kangelaste ümber kobardusid ja fotoaparaadid plõksuma hakkasid, muutusid seni sülekoertena närvilised ja riiakad Keenius, Korüfee ja Kuraator äkki rahulikeks, leebeteks ja vennalikeks. Helge meeleolu nakatas kõiki ja meie lapsed said rahus banketilauda rüüstata.
Praegu räägitakse nii palju sellest, kuidas kultuuriüritustele EI TOHI lapsi kaasa võtta, sest et nad segavad normaalseid (lastetuid) inimesi. Meie kasvatamatud jõnglased käitusid minu arvates küll päris hästi, ehkki neil tuli kultuuritemplis, kallite taieste keske veeta 2 päeva.
Lapsed mängisid õues, jooksid ümber Chaplini keskuse, vaatasid mööda põrandaid ja seinaääri vedelevaid pilte, aga EI KATSUNUD neid, istusid toolidel, mis, nagu hiljem selgus, olid ühe Treimani külast pärit naivisti valmistatud eksponaadid, aga naivistil paistnud selle vastu midagi olevat...
Ja Piret röögatas keset Soosaare avamiskõnet kõva häälega: "LOLLAKAS!!!", aga see tuli ainult sellest, et Pilleriin teda parajasti käsivarrest hammustas.
Näh, kultuurist pidin ju hoopiski kirjutama! Et millised teosed väljas olid ja mis tundeid need tekitasid ja millise diskursuse või paradigmaga üks või teine teos haakub ja mida see kõik metatasandil tähendada võiks...
Aga tõlgendused ongi jama. Minge parem ise vaatama! Ja lapsed võtke kaasa.

15 kommentaari:

mustkaaren ütles ...

1. Mehed & naised, e emad & isad on laste jaox alati huvitav teema olnud. Narratiividest & metatasanditest nad reeglina ei huvitu, samuti peab abstraxionism olema soovitavalt kõigis vikerkaarevärvides. niiet M&N mäitusel olex lastel huvitav kyll.
2. Sinu lapsed on yldiselt viisakad & rahumeelsed lapsed, vrdl minu & paljude teistega.
3. Nn tavainimestex peetaxe kahjux just tyype, kes on väga sallimatud, harimatud ning arenematud. No ei saa ma sellise rahva qjundet seisukohtadele toetudes omale ametit, abikaasat ega eluviisi v avaliq konsumeerimise kohti valida. Meeldivat kodaniqallumatust meile kõigile!

Morgie ütles ...

Mäletan, mäletan...

Sol ütles ...

Ma olin mitu päeva oma lapsepõlve kodus. Mul tuli pähe, et sinu põnnid on väga sarnased minuga, kui ma olin väike.
Vaata, kas sa Viivi Luige "Seitsmes rahukevad" oled lugenud? See väikese Viivi viiekümnendate lapsepõlv oli täpselt nagu minu oma seitsmekümnendatel ja võibolla ka Katu lapsepõlv kahekümne esimesel sajandil?

mustkaaren ütles ...

Mul on meeldiv võimalus praegu, oma laste esimestel eluaastatel, neile siiski mingeid kombeid õpetada & siluda nende meciqmaid kalduvusi. Varasematel aastakymnetel pidid emad kahjux tegelema pere toitmisega, sest mitu põlvkonda järjest oli meesmaterjal äärmiselt kehva, hoolimatu, sõltuvusaltis & laisk. Vaatan ymberringi & tundub, et Luige kirjeldatud tyhmimad tyybid on ikka veel täies õies. meie, 21 saj võimaluste juures peax ikka nagu vaimutoitu ka hankida suutma, sest nälg & ellujäämine pole yhiskonnas enam nii terav probleem.

mustkaaren ütles ...

Pee ess. Minu arvates on yhiskonnale kasulik, kui selles elab igasugu erinevaid tyype. Ses mõttes on ju ka igasugused "teistsugused" lapsed head. Ning mitut erinevat last kasvatada (heas mõttes kasvatada, mitte ainult sööta-riietada, samal ajal kui sisuline suhtlus & sotsiaalne kasvatustöö puudub), mitte 1 mingi ideaallapse kloone, kasvatada on põnev, hariv ning hoiab vaimu värske. Põnevate mõttekäikudega lapsest saab suurema tõenäosusega insener, kunstnik, maadeavastaja, leiutaja, muusik, kesiganes, kui algatusvõimetust ja kahjuks karjas jooksma drillitud lapsest.

mustkaaren ütles ...

PS2. yle-eelmises kommis pidasin silmas, et varem pidid emad jätma oma lapsed väikesest peale omapead - päris paljudel polnud vanaemasid vt laste järgi vaatama võtta, maakohtades aga oli riiklik lastehoiuteenus suht kättesaamatu. Räägin siis mõne, sh võrumaa kandi tingimustest.
PS3. Elan yldiselt oma maailmas, kylalisi meil ei käi (peale riigiametnike v märacemishoos naabrite) & ise olen väga harva qskile oodatud. Seega pole mul aimugi nö tavaliste inimeste elust & käitumisest. Kas võib olla, et meie peres on midagi märkimisväärselt valesti, kuna viimasel ajal päris mitu inimest on arvanud heax oma halba tuju minu v mu pereliikmete peal maandada.

Morgie ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Morgie ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Sol ütles ...

Minu meelest on su lapsed päris harilikud, mitte "teistsugused", kuigi võimalik, et me mõtleme selle all erinevaid asju. Üldiselt mõeldakse "teistsuguse" lapse all ikkagi meditsiiniliselt diagnoositavat kõrvalekallet "harilikust".

mustkaaren ütles ...

Inimesed ON erinevad. Erinevad nende tähelepanu-, vastuvõtu-, suhtlemisvõime, taluvuspiirid, temperamendid. Ning erinevused ei pruugi alati olla meditsiinilist laadi, vaid lihtsalt sellised, mis meile ei sobi v tunduvad lihtsalt veidrad. /ei meeldi/
Selle rahva seas, kus ma rohkem liigun, öeldaxe "teistsugune" lihtsalt teistest suht erineva ametliku diagnoosita inimese kohta, nt laps, kes vajab teatud laadi lisatööd. Ka ma ise olen lapsest saadik "teistsugune", isegi väga. Aga mediciinilise diagnoosiga isikut nimetataxegi puudega v erivajadusega inimesex, kui jätame välja robuscema kõnega isikute vastavad nimetused puudega isikute kohta. "Teiscugune" pole diagnoos, vaid teatud puhul kogemuslik & võrdlustel põhinev hinnang ning tähendab ka vajadust vastavalt läheneda. Niisugust keelt kasutavad ka minu laste õpetajad & kasvatajad.

Morgie ütles ...

kui nii võtta, siis on kõik lapsed "erilised", kaduvväike protsent ehk välja arvatud.

Sol ütles ...

Erinevused on loomulikud. Kõik on erinevad. Kui ühed on "teistsugused" või "erilised", siis kes on ülejäänud, kas "tavalised" või "harilikud"? Võrreldes kellega?
Kui panna nt. nägija laps pimedate laste kooli, siis on ta seal "teistsugune" ja "eriline" ning tema pimedad koolikaaslased on "harilikud".
Üldiselt, mõiste "teistsugune" tähendab alati võrdlemist.
Minu jaoks on "teistsugune" liiga umbmäärane mõiste ja ma ei salli ka pedagoogide puhul ümbernurga udutamist. Tuleb ära seletada, milles see "teistsugusus" seisneb.

Sol ütles ...

Sinu jutust tuleb selgesti välja, et see "teistsugune " tähendab midagi halba. Teistsugune laps on see, kes ei meeldi (kellele?), ei sobi, vajab lisatööd jne.
Midagi kogu selles jutus teeb mind ärevaks.

mustkaaren ütles ...

Kelle jutus tähendavad erinevused halba? Ma just hiljuti kirjutasin qskil erinevuste häädusest loodusliq mitmekesisuse mõttes ning vajadusest talente toetada. Mulle tundub, et erinevaid elusid elades räägime ka erinevaid keeli. Jäägu teile teie õigus definicioonide osas.

Sol ütles ...

Mina tahtsin ütelda seda, et minu meelest on sinu lapsed täiesti viisakad, rahumeelsed ja tavalised, nagu lapsed ikka.Aga eks sa ise tunned neid paremini ja kui sa arvad, et nad on teistsugused, siis eks sa ise tead.
Meie peres aga on piir tavalise ja teistsuguse vahel palju kaugemal, kui kus tahes mujal. See, mis tavaliste perede jaoks on teistsugune, erivajadus ja hullumaja, on meil kõige tavalisem igapäevaelu.