Viskasin pilgu peale lehele www.onnepank.ee
See on lehekülg, kus pakutakse ja võetakse vastu heategusid. Saab otsida (tasuta)abi, panna üles oma kuulutuse, kui miskit vajad ja vähemalt moraalne kohustus oleks siis ka ise riputada üles kuulutus, et pakun abi... jah, milles?
Hämmastav, et kõige rohkem pakuti tasuta IT-teenust, sellele järgnevalt pakuti kõige rohkem hingeabi, psühholoogilist nõustamist, või lihtsalt kaasamõtlemist stiilis "mõtlen välja, kuidas sina oma probleemi võiksid lahendada".
Oli ka konkreetsemaid pakkumisi. Nt. keegi lubas Madriidi tutvustada, kui sinna satud, keegi tahtis teha pottsepa-praktikat, hoida lapsi jne.
Tore ju oleks saada tasuta IT-abi. Kuigi, kui lasta suvaline vabatahtlik oma arvuti ligi, kuidas ma tean, et ta ei sokuta sinna kavalat häkkerprogrammi ja suvalise vabatahtliku hoidjaga minu lapsed küll ei lepiks.
Aga milliseid tasuta heategusid siis minul pakkuda oleks? Algul tundus, et olen masendav möku ja mul pole maailmale miskit asjalikku pakkuda.
Paneks õige kuulutuse: "laulan teile kõvasti ja valesti". Või "õpetan teie lapsele 10 erinevat sigadust". "Küpsetan teile seest nätskeid pirukaid". Jaa, vat selliseid asju ma oskan.
Aga pärast tuli mõte, et võiks pakkuda abi kirjandite kirjutamisel. Või lihtsamate kohtukirjade koostamisel.
Teoreetiliselt, sest tegelikult ma selle õnnepangaga ei liitunud.
kolmapäev, 25. november 2009
reede, 20. november 2009
Lugesin
läbi ühe Osho pehmekaanelise ja samal ajal ka Vladimir Wiedemanni "Maagide Kooli".
Kahtlaselt paljud tuttavad on Oshot lugenud. Mis põhiline, Oshot loeb üks tuttav mees, kes on Väga Tark. Vähemalt ta ise arvab nii... Igaljuhul, pilt Väga Targast mehest, tark pilk Osho teosesse süüvinud,kiusas mind järgijätmata ja ma lihtsalt pidin järele uurima, mis seal nii tarka on.
Kuigi mul on (kindlasti ebaõiglane) eelarvamus pehmekaaneliste eneseabiõpikute vastu, mida saab Maximat ja Selverit külastades pesupulbri ja jahutatud kana vahele korvi libistada, on Osho ikkagi Osho ja nii ta läks...
Esimesel lugemisel tundus see mingi ogara vanamehe targutamine. Kes pealegi kasutab idamaist ülevoolavat väljendusviisi, mis häirivalt seguneb ameerikaliku bravuuriga
...aga oletagem, et see on tõlke viga.
Teisel lugemisel tundus Osho hämmastavalt tabav, väga terane ja tark ning isegi see veider väljendusviis (Osho nimelt ei kirjutanud raamatuid, need on tema kõnede ja esinemiste transkriptsioonid) muutus sümpaatseks.
Osho mõtted pole küll midagi uut ja erilist, sama on kirjas ka nt. piiblis ja mujalgi ning selliseid jutte on rääkinud teisedki Väga Targad mehed, Rousseau näiteks.
Kshjuks on kõik need imeilusad õpetused vabadusest, armastusest, uuest maailmast ja uuest inimesest ilusad ainult paberil. Päriselus tekib nende imeilusate ideede elluviimisel enamasti Väga Suur Jama ja miljoneid inimelusid neelav hakklihamasin. Kristlus ja kommunism on kaks kõige käepärasemat näidet imeilusate teooriate praktikas elluviimise kohta.
Aga üksikisiku tasandil võib Osho lugemisest isegi kasu olla. Osho räägib nii võluvalt iseendale vastu, et vähemalt tõdede paljususe idee paistab talle tuttav olema. Samuti libiseb ta nii veetlevalt üle olulistest küsimustest, mis tema mõttega parajasti ei päris hästi ei sobi. Ühesõnaga, Osho on nagu Piibel või Marxi Kapital -sellega annab põhjendada ükskõik mida.
Maagide Kool on tõeliselt lõbus lugemine. Keegi naljatilk raamatukogus oli selle dokumentaalse ilukirjandusteose asetanud teatmekirjanduse saali psühholoogia (või hariduse?) riiulile. Väga ülevõlli mälestused 70-80 aastate hipielust Tallinnas ja mujal. Tõsi küll, viimane kolmandik raamatus kirjeldab peamiselt sõnnikut ja joominguid ning on terviku külge poogitud ilmselt raamatu mahu suurendamiseks. Kui Wiedemann tarvitas kasvõi veerandiku kõigist neist ainetest, mida ta enda jutu järgi manustas, siis peab tal küll raudne tervis olema, sest ta on tänaseni elus ja terve.
Päris huvitav on veel see, et ehkki tegevus toimub Eestis, on tegelaste hulgas kõigest paar põhirahvuse esindajat, ülejäänud... lugege parem ise. Kui huumorimeelt jagub : )
Kahtlaselt paljud tuttavad on Oshot lugenud. Mis põhiline, Oshot loeb üks tuttav mees, kes on Väga Tark. Vähemalt ta ise arvab nii... Igaljuhul, pilt Väga Targast mehest, tark pilk Osho teosesse süüvinud,kiusas mind järgijätmata ja ma lihtsalt pidin järele uurima, mis seal nii tarka on.
Kuigi mul on (kindlasti ebaõiglane) eelarvamus pehmekaaneliste eneseabiõpikute vastu, mida saab Maximat ja Selverit külastades pesupulbri ja jahutatud kana vahele korvi libistada, on Osho ikkagi Osho ja nii ta läks...
Esimesel lugemisel tundus see mingi ogara vanamehe targutamine. Kes pealegi kasutab idamaist ülevoolavat väljendusviisi, mis häirivalt seguneb ameerikaliku bravuuriga
...aga oletagem, et see on tõlke viga.
Teisel lugemisel tundus Osho hämmastavalt tabav, väga terane ja tark ning isegi see veider väljendusviis (Osho nimelt ei kirjutanud raamatuid, need on tema kõnede ja esinemiste transkriptsioonid) muutus sümpaatseks.
Osho mõtted pole küll midagi uut ja erilist, sama on kirjas ka nt. piiblis ja mujalgi ning selliseid jutte on rääkinud teisedki Väga Targad mehed, Rousseau näiteks.
Kshjuks on kõik need imeilusad õpetused vabadusest, armastusest, uuest maailmast ja uuest inimesest ilusad ainult paberil. Päriselus tekib nende imeilusate ideede elluviimisel enamasti Väga Suur Jama ja miljoneid inimelusid neelav hakklihamasin. Kristlus ja kommunism on kaks kõige käepärasemat näidet imeilusate teooriate praktikas elluviimise kohta.
Aga üksikisiku tasandil võib Osho lugemisest isegi kasu olla. Osho räägib nii võluvalt iseendale vastu, et vähemalt tõdede paljususe idee paistab talle tuttav olema. Samuti libiseb ta nii veetlevalt üle olulistest küsimustest, mis tema mõttega parajasti ei päris hästi ei sobi. Ühesõnaga, Osho on nagu Piibel või Marxi Kapital -sellega annab põhjendada ükskõik mida.
Maagide Kool on tõeliselt lõbus lugemine. Keegi naljatilk raamatukogus oli selle dokumentaalse ilukirjandusteose asetanud teatmekirjanduse saali psühholoogia (või hariduse?) riiulile. Väga ülevõlli mälestused 70-80 aastate hipielust Tallinnas ja mujal. Tõsi küll, viimane kolmandik raamatus kirjeldab peamiselt sõnnikut ja joominguid ning on terviku külge poogitud ilmselt raamatu mahu suurendamiseks. Kui Wiedemann tarvitas kasvõi veerandiku kõigist neist ainetest, mida ta enda jutu järgi manustas, siis peab tal küll raudne tervis olema, sest ta on tänaseni elus ja terve.
Päris huvitav on veel see, et ehkki tegevus toimub Eestis, on tegelaste hulgas kõigest paar põhirahvuse esindajat, ülejäänud... lugege parem ise. Kui huumorimeelt jagub : )
reede, 6. november 2009
Päris oma
Mõnedel inimestel on Päris Oma asi, millega tegeleda terve elu. Süvenenult, põhjalikult, väga hästi ja järjest paremini. See võib olla midagi väga lihtsat, aga paistab, et süvenenult ühe teemaga tegelemine toob edu ja teeb õnnelikuks.
Mulle meeldib väga Sille toidublogi. Seal kirjutatakse kõige tavalisemate igapäevaste söökide tegemisest, ei midagi uut, glamuurset ja innovaatilist. Täiesti tavaliste toitude tegemine on lahti seletatud ja süsteemi pandud.
Näiteks on seal õpetus, Kuidas Lõigata Kapsast Supi Sisse. Vähemalt kolme fotoga illustreeritult.
TT-l on suurepärane füsioterapeut. Muidugi on ka teised TT terapeudid väga head, aga füsioterapeut on eriline. Ta teeb pealtnäha lihtsaid asju, aga uskumatult hästi ja mis peamine, fun`iga. Pealeselle on see füsioterapeut ka massöör, oskab kõiksugu erinevaid massaažiliike ja peale selle, et ta töötab kahes asutuses, käib veel rokifestivalidel jm.üritustel oma massaažitelgiga. Tal on terve kogu füsioteraapia- ja massaažialast õppematerjali, aga nagu proff kunagi, ta neid naljalt ei jaga.
Üks mu tuttav on sünnitoetaja. Arvestades tema pühendumust ja kogemusi on ta praktiliselt juba ämmaemand, aga ma arvan, et paljud õppinud ämmaemandad ei tee oma tööd niisuguse tunde ja süvenemisega kui tema. Muidugi, see viimatikäsitletu on nii riskantne eriala, et igaühele ei sobigi. Mina nt. ei suudaks nii kõrgete energiatega töötada, see väänaks mu lihtsalt välja.
Ja näe, jõudsingi välja iseenda juurde. Mis siis võiks olla minu Päris Oma?
Paraku olen mina seda tüüpi, kes hüppab elus ühelt teemalt teisele, justkui kitseke aasal, näksib üht mahlast rohututti ja siis teist, ampsuke siit ja terake sealt...
Ülikoolis õpitud eriala ja armastatud kutsetöö praegu küll see Päris Oma ei ole. 15 aasta pärast võiks küll olla väga võimekas lastekaitsetöötaja, aga minu praegune lapskond seda ei võimalda. Poolikult sellist tööd teha on endal piinlik. See sai mulle selgeks juba Pireti ja TT kõrvalt tööl käies, nüüd seda enam. Sest, kas teate, mina olengi Eelkõige Ema ja mida ma ka ei teeks, seda peab olema võimalik teha koos väikeste lastega.
Purjetamine ja muu veesport pole ka see, mida nendega koos harrastada. Ehkki just see on mulle laste järel kõige südamelähedasem. Ma oleks heal meelel järve-saare-või majakavaht või siis paadilaenutaja, aga jah, see nõuab paljusid eeldusi.
Käsitöö mulle meeldib, aga pole osavnäpp, taimi kasvatada oskan, aga pole rohekäpp. Rasedate jogatundi võin hädapärast anda, aga mitte hästi.
Tegelikult, lasteteema ongi olnud minu elu teema. Ent kui ma näen, kui ürgandekalt saavad väikeste lastega hakkama Karuema või Kristililleke, siis on selge, et ka selles karbis ei ole mina mitte see kõige kirkam kriit.
Sellegipoolest on nendel 2-3 õhtul nädalas, mil mma lisaks Piretile ja TT-le toon lasteaiast koju ka Robini ja Lilli, päris isemoodi võlu.
Õhtud 5 väikese lapsega pole mingi roosamanna ja mina pole Mary Poppins. Me ei vooli ega maali üheskoos, ei tantsi ega võimle. Lapsed on peale lasteaeda ja lõbusat jalgsimatka lasteaiast meie koju väsinud, nokerdavad tasa omaette ja kui ema saabub kell 23.00, leiab ta vahel eest kaks päris õnnetut ja unist väikest inimest.
Kuigi need õhtud on väga pingutavad, on nad samas kõige õnnelikumad ja täiuslikumad. Olla koos 5 lapsega tähendab olla kogu aeg kohal, kogu aeg käesolevas hetkes. Mitte kunagi ei tea, mida toob järgmine hetk ja eelmisel hetkel pole enam tähtsust. Oluline on ainult siin ja praegu. Need on kõige elusamad hetked minu elus praegu.
Ja siis on mul veel titering. Mis pole kaugelt mingid inglihäälel leelotavate koduperenaiste kohtumine ja mina pole mingi lauluema või suur juht ja õpetaja.
Titeringi tegemine tähendab, et mina olen see, kes tuleb alati (ja õigel ajal!)kohale, teeb lahti uksed ja seejärel hakkab ring ise ennast vedama. Tõepoolest, see toimib. Ring veab ennast ise ja koos mängimise rõõm on kõige tähtsam. See toimib ja mul on päris hea meel, et asjad on just nii kujunenud.
Nii et kui mul pole just seda Päris Oma, siis midagi on mul ometi. Ja võibolla peaks leppima, et kõik inimesed ei leiagi elukutsena seda oma, ainust ja õiget, nagu mõned inimesed ei leia seda armastuses ja paarisuhtes.
Mulle meeldib väga Sille toidublogi. Seal kirjutatakse kõige tavalisemate igapäevaste söökide tegemisest, ei midagi uut, glamuurset ja innovaatilist. Täiesti tavaliste toitude tegemine on lahti seletatud ja süsteemi pandud.
Näiteks on seal õpetus, Kuidas Lõigata Kapsast Supi Sisse. Vähemalt kolme fotoga illustreeritult.
TT-l on suurepärane füsioterapeut. Muidugi on ka teised TT terapeudid väga head, aga füsioterapeut on eriline. Ta teeb pealtnäha lihtsaid asju, aga uskumatult hästi ja mis peamine, fun`iga. Pealeselle on see füsioterapeut ka massöör, oskab kõiksugu erinevaid massaažiliike ja peale selle, et ta töötab kahes asutuses, käib veel rokifestivalidel jm.üritustel oma massaažitelgiga. Tal on terve kogu füsioteraapia- ja massaažialast õppematerjali, aga nagu proff kunagi, ta neid naljalt ei jaga.
Üks mu tuttav on sünnitoetaja. Arvestades tema pühendumust ja kogemusi on ta praktiliselt juba ämmaemand, aga ma arvan, et paljud õppinud ämmaemandad ei tee oma tööd niisuguse tunde ja süvenemisega kui tema. Muidugi, see viimatikäsitletu on nii riskantne eriala, et igaühele ei sobigi. Mina nt. ei suudaks nii kõrgete energiatega töötada, see väänaks mu lihtsalt välja.
Ja näe, jõudsingi välja iseenda juurde. Mis siis võiks olla minu Päris Oma?
Paraku olen mina seda tüüpi, kes hüppab elus ühelt teemalt teisele, justkui kitseke aasal, näksib üht mahlast rohututti ja siis teist, ampsuke siit ja terake sealt...
Ülikoolis õpitud eriala ja armastatud kutsetöö praegu küll see Päris Oma ei ole. 15 aasta pärast võiks küll olla väga võimekas lastekaitsetöötaja, aga minu praegune lapskond seda ei võimalda. Poolikult sellist tööd teha on endal piinlik. See sai mulle selgeks juba Pireti ja TT kõrvalt tööl käies, nüüd seda enam. Sest, kas teate, mina olengi Eelkõige Ema ja mida ma ka ei teeks, seda peab olema võimalik teha koos väikeste lastega.
Purjetamine ja muu veesport pole ka see, mida nendega koos harrastada. Ehkki just see on mulle laste järel kõige südamelähedasem. Ma oleks heal meelel järve-saare-või majakavaht või siis paadilaenutaja, aga jah, see nõuab paljusid eeldusi.
Käsitöö mulle meeldib, aga pole osavnäpp, taimi kasvatada oskan, aga pole rohekäpp. Rasedate jogatundi võin hädapärast anda, aga mitte hästi.
Tegelikult, lasteteema ongi olnud minu elu teema. Ent kui ma näen, kui ürgandekalt saavad väikeste lastega hakkama Karuema või Kristililleke, siis on selge, et ka selles karbis ei ole mina mitte see kõige kirkam kriit.
Sellegipoolest on nendel 2-3 õhtul nädalas, mil mma lisaks Piretile ja TT-le toon lasteaiast koju ka Robini ja Lilli, päris isemoodi võlu.
Õhtud 5 väikese lapsega pole mingi roosamanna ja mina pole Mary Poppins. Me ei vooli ega maali üheskoos, ei tantsi ega võimle. Lapsed on peale lasteaeda ja lõbusat jalgsimatka lasteaiast meie koju väsinud, nokerdavad tasa omaette ja kui ema saabub kell 23.00, leiab ta vahel eest kaks päris õnnetut ja unist väikest inimest.
Kuigi need õhtud on väga pingutavad, on nad samas kõige õnnelikumad ja täiuslikumad. Olla koos 5 lapsega tähendab olla kogu aeg kohal, kogu aeg käesolevas hetkes. Mitte kunagi ei tea, mida toob järgmine hetk ja eelmisel hetkel pole enam tähtsust. Oluline on ainult siin ja praegu. Need on kõige elusamad hetked minu elus praegu.
Ja siis on mul veel titering. Mis pole kaugelt mingid inglihäälel leelotavate koduperenaiste kohtumine ja mina pole mingi lauluema või suur juht ja õpetaja.
Titeringi tegemine tähendab, et mina olen see, kes tuleb alati (ja õigel ajal!)kohale, teeb lahti uksed ja seejärel hakkab ring ise ennast vedama. Tõepoolest, see toimib. Ring veab ennast ise ja koos mängimise rõõm on kõige tähtsam. See toimib ja mul on päris hea meel, et asjad on just nii kujunenud.
Nii et kui mul pole just seda Päris Oma, siis midagi on mul ometi. Ja võibolla peaks leppima, et kõik inimesed ei leiagi elukutsena seda oma, ainust ja õiget, nagu mõned inimesed ei leia seda armastuses ja paarisuhtes.
Tellimine:
Postitused (Atom)