Lugesin

läbi ühe Osho pehmekaanelise ja samal ajal ka Vladimir Wiedemanni "Maagide Kooli".
Kahtlaselt paljud tuttavad on Oshot lugenud. Mis põhiline, Oshot loeb üks tuttav mees, kes on Väga Tark. Vähemalt ta ise arvab nii... Igaljuhul, pilt Väga Targast mehest, tark pilk Osho teosesse süüvinud,kiusas mind järgijätmata ja ma lihtsalt pidin järele uurima, mis seal nii tarka on.
Kuigi mul on (kindlasti ebaõiglane) eelarvamus pehmekaaneliste eneseabiõpikute vastu, mida saab Maximat ja Selverit külastades pesupulbri ja jahutatud kana vahele korvi libistada, on Osho ikkagi Osho ja nii ta läks...
Esimesel lugemisel tundus see mingi ogara vanamehe targutamine. Kes pealegi kasutab idamaist ülevoolavat väljendusviisi, mis häirivalt seguneb ameerikaliku bravuuriga
...aga oletagem, et see on tõlke viga.
Teisel lugemisel tundus Osho hämmastavalt tabav, väga terane ja tark ning isegi see veider väljendusviis (Osho nimelt ei kirjutanud raamatuid, need on tema kõnede ja esinemiste transkriptsioonid) muutus sümpaatseks.
Osho mõtted pole küll midagi uut ja erilist, sama on kirjas ka nt. piiblis ja mujalgi ning selliseid jutte on rääkinud teisedki Väga Targad mehed, Rousseau näiteks.
Kshjuks on kõik need imeilusad õpetused vabadusest, armastusest, uuest maailmast ja uuest inimesest ilusad ainult paberil. Päriselus tekib nende imeilusate ideede elluviimisel enamasti Väga Suur Jama ja miljoneid inimelusid neelav hakklihamasin. Kristlus ja kommunism on kaks kõige käepärasemat näidet imeilusate teooriate praktikas elluviimise kohta.
Aga üksikisiku tasandil võib Osho lugemisest isegi kasu olla. Osho räägib nii võluvalt iseendale vastu, et vähemalt tõdede paljususe idee paistab talle tuttav olema. Samuti libiseb ta nii veetlevalt üle olulistest küsimustest, mis tema mõttega parajasti ei päris hästi ei sobi. Ühesõnaga, Osho on nagu Piibel või Marxi Kapital -sellega annab põhjendada ükskõik mida.
Maagide Kool on tõeliselt lõbus lugemine. Keegi naljatilk raamatukogus oli selle dokumentaalse ilukirjandusteose asetanud teatmekirjanduse saali psühholoogia (või hariduse?) riiulile. Väga ülevõlli mälestused 70-80 aastate hipielust Tallinnas ja mujal. Tõsi küll, viimane kolmandik raamatus kirjeldab peamiselt sõnnikut ja joominguid ning on terviku külge poogitud ilmselt raamatu mahu suurendamiseks. Kui Wiedemann tarvitas kasvõi veerandiku kõigist neist ainetest, mida ta enda jutu järgi manustas, siis peab tal küll raudne tervis olema, sest ta on tänaseni elus ja terve.
Päris huvitav on veel see, et ehkki tegevus toimub Eestis, on tegelaste hulgas kõigest paar põhirahvuse esindajat, ülejäänud... lugege parem ise. Kui huumorimeelt jagub : )