reede, 6. november 2009

Päris oma

Mõnedel inimestel on Päris Oma asi, millega tegeleda terve elu. Süvenenult, põhjalikult, väga hästi ja järjest paremini. See võib olla midagi väga lihtsat, aga paistab, et süvenenult ühe teemaga tegelemine toob edu ja teeb õnnelikuks.
Mulle meeldib väga Sille toidublogi. Seal kirjutatakse kõige tavalisemate igapäevaste söökide tegemisest, ei midagi uut, glamuurset ja innovaatilist. Täiesti tavaliste toitude tegemine on lahti seletatud ja süsteemi pandud.
Näiteks on seal õpetus, Kuidas Lõigata Kapsast Supi Sisse. Vähemalt kolme fotoga illustreeritult.
TT-l on suurepärane füsioterapeut. Muidugi on ka teised TT terapeudid väga head, aga füsioterapeut on eriline. Ta teeb pealtnäha lihtsaid asju, aga uskumatult hästi ja mis peamine, fun`iga. Pealeselle on see füsioterapeut ka massöör, oskab kõiksugu erinevaid massaažiliike ja peale selle, et ta töötab kahes asutuses, käib veel rokifestivalidel jm.üritustel oma massaažitelgiga. Tal on terve kogu füsioteraapia- ja massaažialast õppematerjali, aga nagu proff kunagi, ta neid naljalt ei jaga.

Üks mu tuttav on sünnitoetaja. Arvestades tema pühendumust ja kogemusi on ta praktiliselt juba ämmaemand, aga ma arvan, et paljud õppinud ämmaemandad ei tee oma tööd niisuguse tunde ja süvenemisega kui tema. Muidugi, see viimatikäsitletu on nii riskantne eriala, et igaühele ei sobigi. Mina nt. ei suudaks nii kõrgete energiatega töötada, see väänaks mu lihtsalt välja.
Ja näe, jõudsingi välja iseenda juurde. Mis siis võiks olla minu Päris Oma?
Paraku olen mina seda tüüpi, kes hüppab elus ühelt teemalt teisele, justkui kitseke aasal, näksib üht mahlast rohututti ja siis teist, ampsuke siit ja terake sealt...

Ülikoolis õpitud eriala ja armastatud kutsetöö praegu küll see Päris Oma ei ole. 15 aasta pärast võiks küll olla väga võimekas lastekaitsetöötaja, aga minu praegune lapskond seda ei võimalda. Poolikult sellist tööd teha on endal piinlik. See sai mulle selgeks juba Pireti ja TT kõrvalt tööl käies, nüüd seda enam. Sest, kas teate, mina olengi Eelkõige Ema ja mida ma ka ei teeks, seda peab olema võimalik teha koos väikeste lastega.
Purjetamine ja muu veesport pole ka see, mida nendega koos harrastada. Ehkki just see on mulle laste järel kõige südamelähedasem. Ma oleks heal meelel järve-saare-või majakavaht või siis paadilaenutaja, aga jah, see nõuab paljusid eeldusi.
Käsitöö mulle meeldib, aga pole osavnäpp, taimi kasvatada oskan, aga pole rohekäpp. Rasedate jogatundi võin hädapärast anda, aga mitte hästi.
Tegelikult, lasteteema ongi olnud minu elu teema. Ent kui ma näen, kui ürgandekalt saavad väikeste lastega hakkama Karuema või Kristililleke, siis on selge, et ka selles karbis ei ole mina mitte see kõige kirkam kriit.
Sellegipoolest on nendel 2-3 õhtul nädalas, mil mma lisaks Piretile ja TT-le toon lasteaiast koju ka Robini ja Lilli, päris isemoodi võlu.
Õhtud 5 väikese lapsega pole mingi roosamanna ja mina pole Mary Poppins. Me ei vooli ega maali üheskoos, ei tantsi ega võimle. Lapsed on peale lasteaeda ja lõbusat jalgsimatka lasteaiast meie koju väsinud, nokerdavad tasa omaette ja kui ema saabub kell 23.00, leiab ta vahel eest kaks päris õnnetut ja unist väikest inimest.

Kuigi need õhtud on väga pingutavad, on nad samas kõige õnnelikumad ja täiuslikumad. Olla koos 5 lapsega tähendab olla kogu aeg kohal, kogu aeg käesolevas hetkes. Mitte kunagi ei tea, mida toob järgmine hetk ja eelmisel hetkel pole enam tähtsust. Oluline on ainult siin ja praegu. Need on kõige elusamad hetked minu elus praegu.
Ja siis on mul veel titering. Mis pole kaugelt mingid inglihäälel leelotavate koduperenaiste kohtumine ja mina pole mingi lauluema või suur juht ja õpetaja.
Titeringi tegemine tähendab, et mina olen see, kes tuleb alati (ja õigel ajal!)kohale, teeb lahti uksed ja seejärel hakkab ring ise ennast vedama. Tõepoolest, see toimib. Ring veab ennast ise ja koos mängimise rõõm on kõige tähtsam. See toimib ja mul on päris hea meel, et asjad on just nii kujunenud.
Nii et kui mul pole just seda Päris Oma, siis midagi on mul ometi. Ja võibolla peaks leppima, et kõik inimesed ei leiagi elukutsena seda oma, ainust ja õiget, nagu mõned inimesed ei leia seda armastuses ja paarisuhtes.

9 kommentaari:

Merle ütles ...

Jah, lastekaitsetööd ongi vist võimalik teha siis kui omal veel lapsi pole või siis kui nad on piisavalt suured, olen ma mõelnud ...

Aga lasteteema - teed endale liiga ja oled liiga tagasihoidlik, ma arvan. Ma mäletan, kui SL veel väike oli (ja Jasp ja TT veel päris tited :)), siis ta hirmsasti ootas mil me Sinu ja Su perega kokku saime. Ja seda mitte sellepärast, et ta oleks tahtnud TT-ga mängida, vaid sellepärast, et talle hirmsasti meeldisid need mängud ja tegevused, mida Sina temaga tegid. Mitte keegi teine ei ole ei enne ega pärast liivakastis verivorsti sokist teinud ega jõe ääres nii palju liivakooke viitsinud teha või lõvijahimeest mänginud. Sest SL-l endal on ju ema, kes temaga eriti mängida ei viitsinud.

Aga lapsed teevad jah hetked elusaks. Paraku on jube raske olla ainult Ema. Sest välismaailm surub, et oleksid veel Keegi. Ükskõik, kui edukas või mitteedukas, peaasi, et oleks nimetada mingi asi, mis lisaks Ema olemisele veel olla. Vaatamata sellele, et Ema olla on kõige raskem.

Anonüümne ütles ...

Sa vist mureced Oma Asja juures liiast. Enamuse inimeste elud koosnevad erinevatest etappidest, mille sees tuleb teha erinevaid, paraq osasid seni toiminud asju täiesti kõrvale tõstvaid valiqid. Ning lapseeas, q inimene peax õppima teatud joone hoidmist & iseolemist, taotaxe talle pähe hoopis oludega kohanemine, oma joone qstutamine...
Samas, q keegi suudab midagi teha aastaid, 24/7 olles yhes tegevuses, siis ilmselt mõne muu asja arvelt, inimese elu pole ju qmmist. Hea rääkida - Kaaren ise on mudane maakas, kes ei õpi iial kõpskingadega käima, ning muud rollid selle kõrval on udused reqisiidid. Ema-amet, nii tore, arendav, selciv, enamasti lõbus õpetlik, samuti...
Trv seesamune:P

Morgie ütles ...

kmoon, see Päris Oma ei pea (kuigi võib) elu jooksul pidevalt üks ja sama olla. Võib muutuda. Vabalt.

Lendav ütles ...

Mõni inimene elab mitu elu ühes elueas. Tean üht kunagist lendurit, kes 39-aastaselt läks pensionile ja hakkas õppima hoopis disaini.

Sol ütles ...

Tegelt, ma ei muretse. Rohkem nagu mõtisklen. Kuigi kõik ei ela ühe elueaga mitut elu, siis vähemalt ühe saab ju ometi igaüks.
Kõige olulisem Oma Asja ajaja läks mul meelest äragi. See on minu vanaema, kes oli väga andekas õmbleja. Tema juures käidi kaugelt ja lähedalt, nii talunaised kui ohvitseriprouad, eestlased ja venelased... Tänu Singeri masinale ja loomupärasele õmbleja-andele toitis ta karmidel 40-ndatel ja viletsatel 50-ndatel ära oma 8 last, tigedavõitu laisa mehenässi ja viimase eakad vanemad.
See on minu jaoks ideaalne näide sellest, kuidas hobist võib saada elukutse ja eneseteostus on võimalik kasvõi 8 lapse kõrvalt.
Endalgi oleks vaja midagi sellist leida...

Anonüümne ütles ...

Vot see vanaema oli tõeline tase. Arvata, et tal oli ju peale laste karjatamise, tubase majapidamise, kytte murecemise, loomade & põllupidamise imevähe aega õmmelda... pluss emocionaalne sopahunnik ebameeldiva abikaasa temaga seotud jälkide kohustuste juures. RespeCt!
Trv Kaaren, kes ei ole sellise vanaema sõrmkybaratki väärt.

Sol ütles ...

Tegelikult, need tubased tööd & lastekarjatamise tegi ära ikkagi tema ämm ehk siis mehe eakas ema. Kes ei armastanud oma miniat & selle lapsi just ülearu,kuid taipas, et teistmoodi leiba lauale ei saa.
Laisa ja tigeda meherisuga toimetulekuks oli ta välja arendanud mingi erilise tehnika.
Aga mis põhiline - peale 8 lapse sünnitamist ja 6 üleskasvatamist ühesainsas toauberikus, mida tuli veel jagada mehe vanematega, ajal kui möllas maailmasõda ja tsaar oli Stalin - elu lõpuks oli see naine juba peaaegu buddha. Alati tüüne, helge ja isetu.

Anonüümne ütles ...

Nomaitea. See väärib juba raamatut. Hakka aga yles kirjutama, enne kui aeg su mälu ära kypsetab. Sul oli õnn oma vanavanemaid suht hästi tundma õppida, aga minu vett täis suuga peres nt sellist võimalust polnud, ainus vanaema, keda teadsin, suri minu varajases lapsepõlves. Kasuta seda võimalust ja varandust, kui on!
K.

Karuema ütles ...

Mulle on ka jäänud mulje, et rasked ajad võivad tuua inimeses parima välja (mitte alati loomulikult):) Aga vanaemas tundsin küll Sind ära :D Tegelt ka, minu meelest on tema eeskuju Sinus tuntav ;) Ma olen ka kuulnud neist sõjaaegsetest naistest (mu enda vanaema kaasa arvatud) Ja neil oligi tegelt 2 valikut kas elada või surra. Ja on teooriaid, mille kohaselt meie esivanemate kogemus on kuskil meil olemas st me oleme kõik kuskilt kaugelt-lähedalt kangelased.
PS Karuema on kindel, et sellist vaba ja loovat lähenemist lastega suhtlemisele nagu proua Solil, ei ole temas veel teps mitte, millest ka ilmselge huvi porua Soli külaskäikude vastu meie pere noorliikmetes :)