Neljapäev, 16. oktoober 2008

Mõned inimesed on süüdimatult oma laste lapsed. Jonnivad põngerjad, mänguhimulised mudilased, metsikud teismelised. Nende lastel ei jää muud üle, kui olla lapsest peale oma vanematele vanemad. Väikesed täiskasvanud, varavanad ja alati veidi murelikud. Keegi peab ju vastutuse võtma ning kui vanem seda ei võta, siis võtab laps. Enda ja vanema eest.

Vaatasin telekast saadet ühest eesti kunstnikust, kes kolis Poola, kui tütar oli 14. Tütar on sellest saati iseseivalt elanud ja on nüüd 18. Ema rääkis teleris särasilmi oma toredast (abi)elust Poolas. ja sellest, kuidas lastel on hea varakult iseseisvuda ja hästi hakkama saada.
Tütrel aga oli hea meel, et emal on lõpuks kõik hästi. Veel tagasihoidlikumalt, et algul oli iseseisvuda ikka päris raske...

Minu ema hakkas kodust ära imbuma, kui ma olin 13. Elas nädalate viisi oma boyfriendi juures ning paari aasta möödudes kolis lõplikult sinna.
Üksi elada ja varakult iseseisvuda on muidugi iga lapse unistus, eksole ja minugi ema oli rõõmus, et ma nii hästi hakkama saan. Ma ei taha seda kohutavat eluperioodi 13-18 üldse meenutada, see lõppes koolist väljaviskamisega. Keskkooli lõpetasin siiski, 23-aastaselt. Minu ema aga süüdistab aga siiani veendunult mu halbu õpetajaid...

Üksikema lapsed elavad omal nahal üle kõik oma ema armumised, pettumised, kokku-ja lahkukolimised, unistused, igatsused ja seiklused. Need lihtsalt on kogu aeg õhus ja valesti arvab see, kes mõtleb, et laps millestki aru ei saa.
Mina muidugi ei tea, kas kahe vanema lapsed elavad samamoodi üle kõik vanemate tülid, abielukriisid, kokku-ja lahkukasvamised.
On aga palju asju, mida mu ema siiani ei tea. Või kui teaks, siis tema 58-aastane teismeliseego ei laseks ennast kõigutada.
Kindlasti ei tea ta, et vanemad naisõpetajad küsisid minult ikka, kellega mu ema parajasti koos elab. Ja klassiõed, et millise onu autoga mind hommikul kooli toodi. Kuskil 6. klassist alates hakati muidugi "onu" asemel üht teist sõna tarvitama.
Ma ei unusta iial seda pikapatsilist kooliõde, kes näost punaseks läks ja nutma hakkas, kui ma rääkisin, et tema issi kinkis mulle nuku ja raamatu. Ka selle klassiõe ema mitte, kes küsis, kas nende pere isa ööbis meil või ei?
Olin siis alles 10 või midagi, aga teadsin, et vastus peab olema ei, olenemata asjaoludest.
Oh jaa, ja siis veel ilus blond proua hambaarst, onu T. naine, kes vaatas mind hambaid parandades alati nii, nagu näeks minu asemel kedagi teist... Hästi piinlik, sest tegelikult olin mina ikkagi ainult räpase dressipluusiga paks teismeline tüdruk. Onu T. aga oli tropp, sest ta parkis oma auto öösiti meie lillepeenrasse.
Ühe talve elas meie juures onu Ülo, kes sõidutas mind õhtuti kukil ning tegi hobuse häält. Onu Ülo oli ehitaja. Meie kolhoosi ehitati siis mingit objekti ning teised ehitajad elasid soojakus. Onu Ülo aga elas meil. Kui ema kodus polnud, rääkis ta mulle ikka, kui väga temale väikesed tüdrukud meeldivad ja tal on kodus Tartus ka neid kaks tükki.
Objekt sai kevadeks valmis ja onu Ülo sõitis ära. Ema ei saanud neist jutuajamistest kunagi teada.
Mõnikord olen ma onu Ülo peale mõelnud. Tema väikesed tüdrukud peaksid nüüd juba kolmekümnele liginema või midagi. Ning noor ja lõbus onu Ülo...on kuuekümne kandis paks vanamees? Huvitav, kas ta vahel ikka veel hobuse häält teeb?

Oma lastele tahtsin ma anda teistsuguse lapsepõlve. Väga. Võibolla oli see isegi kõige olulisem eesmärk minu elus. Aga, nagu ütleb Luule Viilma, Eckhardt Tolle ja siis veel hulk esoteerik-õpetajaid, tahtmised ja eesmärgid on ju kurjast. Oleme lihtsalt mängukannid saatuse käes, kohustatud õppima oma eelmiste ja praeguste elude õppetunde ja maksma lõputuid karmavõlgu. Intressidega.