Kolmapäev, 24. november 2010

Teisipäev, 23. november 2010

Lastega reisil

Üks mu sõber ütleb ikka, et ühe lapsega saab elada sisuliselt lastetut elu. Kui on kaks vanemat, saab ka kahe lapsega elada lastetut elu. Üks vanem võtab ühe lapse, teine teise ja palun väga, mine kuhu su täiskasvanusoovid sind kutsuvad. Alles siis, kui lapsi on 3 ja enam, algab lastega elu. Mina olen siin 2 lapsega üksi ja seepärast ei saa minna paljudesse kohtadesse, kuhu tahaks: düünidesse uitama, mägedesse matkama, ööklubidest rääkimata. See-eest tuleb aga käia kohtades, mida peetakse lõbusateks ja lastepärasteks. kohutavalt kallid. Lastepärased lõbustused turismiäri mõttes on lärmakad, maitselagedad ja kohutavalt kallid.Ühel päeval sõitsime mägedes asuvasse eriti kuulsasse loomaaeda nimega Palmitos Park. Peale seda oskan ma hinnata Tallinna loomaaeda, kus on umbes 20 x rohkem loomi, 20x odavam pilet ning rõhutatult kommertsipõlglikja teaduspõhine hoiak. Tallinna loomaaial ei ole ühtegi loomashowd, erinevalt siinsest, kus sai näha nii papagoide esinemist kui delfiinishowd, see-eest aga on nad suutnud tekitada maailma juurde nii palju davidi hirvi, et Mati Kaal ähvardas hakata karja otsast lõvidele söötma, kui osasid miilusid riigi kulul Pekingisse ei saadeta. Papagoide show oli tore, kuna oli lihtsalt ja vaimukalt üles ehitatud ja põhines tegelikult papagoitaltsutaja enda artistlikkusel ja esinemisoskusel. Linnud olid rohkem värviline lisand, ehkki mõned papagoid oskasid jalgrattaga sõita ja noka vahel asju tassida. Aga delfiinide show pani mind küll enda mõistuses kahtlema. See ei ole võimalik, mitte ühelegi täie aruga üle 12 aasta vanusele inimesele ei saa meeldida 30 minutit kõrvulukustavat diskotümakat plärisevatest kõlaritest, mille saatel delfiinid sabadel seisavad, väänlevad ja hüplevad ega tee midagi erilisemat kui üks keskmiselt intelligentne krants peale kuu aega kestnud dressuuri. Ometi vahtis tribüünitäis valgeid rikkaid lolle seda vaimustusega pealt, ma ise kaasa arvatud ja huilgas ning plaksutas iga järjekordse poploo algul, nagu näeksid nad pealt midagi enneolematut. Ma loodan, et see on tõsi, mida delfinoloogid enne showd rääkisid. Et tegelikult teenivad nad selle etenduse abil raha teadustegevuse jaoks, et delfiine uurida ja vaimupuudega lastele delfiiniteraapiat teha. Huvitav, miks delfiinide loomaaias pidamine nii kallis peaks olema? Hülged on samasugused mereloomad ja elavad väga hästi pisikeses basseinilombis ära. Trikke õpivad veel paremaid ja keerulisemaid kui delfiinid. Kuna täna oli viimane päev paradiisisaarel, siis käisime viimast korda düünides,selles osas, kuhu käruga pääseb ja nudistirannas. Olgu mis on, aga vähemalt vaade merele ja mägedele on seal imeilus.

Neljapäev, 18. november 2010

Maspalomas faro

Eelmine matk jäi meil tormi tõttu pooleli düünide alguses. Kaugel teiselpool luiteid paistis hägusena läbi liivatormi kuulus ja iidne Maspalomase tuletorn, mis tähistab saare lõunatippu ja on ühtlasi viimane maismaapunkt enne Antarktikat ja Ameerikat.
Seekord sõitsime torni juurde bussiga, et sealt jalgsi mereranda mööda koju tulla.
Bussisõit siinkandi mägistel teedel on muidugi lõbu omaette ja paistis, et peale meie olid enamvähem kõik saare turistid otsustanud just sel päeval torni vaatama tulla.
Tuletorn oli muljetavaldav, kõrgus tormise ookeani kohal kõrvetava päikese all kõrgi ja ligipääsmatuna nagu kivine mälestus Kastiilia kuningriigile. Siinkohal tuletan meelde, et kastiillased olid need, kes need saared kusagil 14. sajandil vallutasid ja põliselanikud, rahumeelsed berberi tõugu guantšod halastamatult maha nottis.


Torni all sebis mööda rannapromenaadi rahvahulk, kes ajaloolisest tuletornist absoluutselt välja ei teinud, vaid kõiki tänapäevaseid turismimõnusid nautis – jäätis, õlu, tänavatolad, shopping centerid ja peened söögikohad.


Torni kohta, mis oli ometi kogu selle rahvamassi kohalviibimise ainus põhjus, ei olnud väiksematki teadetetahvlit, rääkimata võimalusest seda seestpoolt näha. Kõik tuletorni uksed-aknad olid tolmunud, lukus ja kinni naelutatud nagu Kolkja koolimajal.

Meil oli tore päev, ehkki matk läbi düünide, gay- ja nudistiranna jäi ka seekord ära. Mere ääres tuul lihtsalt oli nii vali, et tõstis tited koos kärudega lendu.
Jalutasime tagasi mööda kõrbe serva ja sattusime Pireti suureks vaimustuseks kaamelirantšo peale.
Kaamelirantšo oli meeldivalt ebaglamuurne ja täiesti mitteturistipärane. Juba pool kilomeetrit enne sinna jõudmist kandus ninna reetlikpaks hais ja siis hakkas põõsaste tagant kostma isevärki purinat ja norskeid.
Kaameleid oli vähemalt 50, nad täitsid sõnnikuse ja haisva platsi, mille ühes servas olid mõned räbaldunud telgid. Hatused küürukandjad olid kettidega üksteise sadulate külge aheldatud, nii et kogu kari sai ainult ühekorraga püsti tõusta ja pikali heita. Igale kaamelile oli koonu ümber väänatud suukorv, mis näis olevat tehtud roostes aiavõrgust. Kuskil ei paistnud inimhingegi, küll aga oli kuum kõrbeõhk kärbseid täis.
Kui Piret, Ats ja Pilleriin olid kaamelite ümber küllalt kooganud ja loomad närviliseks ning püsti ajanud, ilmusid kusagilt välja mõned T-särkides ja teksades mehed. Nad polnud üldse kurjad, vaid rääkisid lastega pikalt ja lahkelt ning tutvustasid kaameleid nimepidi. Kaamelite nimed oli ka ainus, mida nad mingis arusaadavas keeles öelda mõistsid.


Silt ühe telgi küljes teatas, et kaamelisõit maksab lastele 8 ja täiskasvanule 12 eurot. Kuid mul polnud mingit soovi koos Pilleriinuga mõne äravaevatud, kärbestest kubiseva looma selga ronida ja seal 15 minutit oma raha eest rappuda. Ning Piret üksi ei julgenud minna.

Niisiis me lahkusime, jättes pildistamise eest natuke münte väravaposti otsa. Kärbsed saatsid meid veel mitu kilomeetrit ning maha jäid alles jäätisekohvikusse.
Õhtu oli soe, vaikne ja ilus. Koju läksime läbi Playa del Inglesi (nii kui nude-ja gayrand on seljataga, vaibub tuul nagu imeväel, ma ütlen küll!) ja juba tuttavad neegrinaised tervitasid meid sõbralikult ning tikkusid tulevikku ennustama.

*Tühja sest gay-ja nuderannast. Siin ei kanna nagunii keegi rinnahoidjat isegi mitte keset linna asuvas pargis ja riietevahetamise putkasid ei kasuta ka mitte keegi.

Teisipäev, 16. november 2010

Turismireis kui tänapäeva muinasjutt

Risto Järv on viimases „Keeles ja kirjanduses“ kirjeldanud väga tabavalt sarnasusi pärimusliku muinasjutu ja tänapäevase turismireisi vahele.
Turisti võib vabalt pidada muinasjutukangelase tänapäeva vasteks.
Nii muinasjutus kui turismireisil minnakse oma igapäevaelust ja tavalisest ümbrusest ära. Nii muinasjutumaailm kui turismireisi sihtkoht on ilusam ja eksootilisem, aga samas ka ootamatusi ja tundmatuid ohte täis paik võrreldes turisti tavamaailmaga.
Muinasjutumaailmas näiteks võivad olla kõndivad puud ja kõnelevad loomad, rääkimata juba uhketest lossidest-paleedest, mis on iga muinasjutu must-have elementideks.
Iga turismireisil käinu jutustab ju ka vaimustunult eriskummalistest loomadest-taimedest, mida võõral maal nägi ja alati käiakse turistidena kohalikke paleesid ja katedraale kaemas.
Turismireisi süžee on muinasjutu omaga ootamatult sarnane. Seda taipab igaüks, kes on kuulanud piisavalt teiste inimeste tüütuid ja alati ühesuguseid reisimuljeid. Nii turist kui muinasjutukangelane kohtavad oma teel raskusi ja ületavad need edukalt.
Tüüpilisemad on nt. kohtumine muinasjutumaailma pahatahtliku tegelasega (kohalik, kes üritab turisti petta või isegi röövida), ootamatute liitlaste leidmine (heatahtlik, abivalmis kohalik), äraeksimine ja õige tee leidmine. Turist-muinasjutukangelane tõestab raskuste ületamisega oma isiklikku osavust või siis oskust kiiresti sõpru leida.
Muinasjutumaalt tuuakse kaasa tõendeid selle kohta, et oled seal viibinud ja su jutt imemaast vastab tõele. Tõenditeks võivad olla võluesemed nagu nähtamatuks tegev müts, võlukepp või trofeed nagu lohelt äralõigatud küüned.
Turismireisil käinu toob tavaliselt kaasa suveniire ja muidugi fotosid. Need peavad ka kinnitama turist-kangelase juttu.
Paljudes muinasjuttudes pöördub kangelane tagasi vaimselt uuenenuna, kvaliteetsemana, valmis oma elu muutma ja täitma ülesandeid, milleks ta enne võimeline polnud. Praegu muutuvad järjest populaarsemaks eneseleidmis-turismireisid. Käiakse Indias meditatsioonireisidel, Lõuna-Ameerikas ayahuascat lürpimas või Mehhikos peyotet krõmpsutamas. Ning tagasi tulles on turist enda kangelaslikkuses ja totaalses uuenemises veendunud.
Võimalik, et see ongi nii. Reisimine, seiklused, erinevate maailmade kogemine-nägemine võivad ju tõepoolest inimest muuta ja arendada. Mina siiski usun, et inimene, kes veetis oma elu tutvudes eraldi iga rohukõrrega majatagusel aasal, koges täpselt samapalju kui teine inimene, kes rändas elu jooksul läbi kõik maailma maad.
Muinasjutt on ja jääb muinasjutuks ka tänapäeval, muinasjutte ei kritiseerita ja neis ei kahelda. Elu ongi üks suur muinasjutt ja me kõik oleme selle tegelased.

Kalvinisti piinad paradiisis

Iialgi poleks arvanud, et laisklemine on nii raske. Palme nähes tekib mul tahtmine haarata mootorsaag ja lamamistoolile virutaks jalaga.
Plusspoolel on muidugi see, et ilmad on soojad ja ilusad, lapsed elavad nagu alasti inglid paradiisis, päevad läbi saab ujuda, päevitada ja liivast losse ehitada. Lõunamaa loodus on eksootiline ja ilus - datlipalmid, mis kasvavad absoluutselt igal pool, kolmanda korruseni küündivad kaktused ja roosasid marju täis rose-pipra puud. Ookean on võimas ja mäed kõrguvad ookeani kohal.
Mulle pole kunagi meeldinud traditsioonilised turismireisid, kus inimesi talutatakse grupiviisi ringi kunstlikus, turistidele mõeldud maailmas, mis on täis illusoorset eksootikat ja tehisehedust.
Gran Canaria on peaaegu tervenisti just selline turismisaar, üksainus suur turistilõks, kus kõik on ette määratud, müügiks välja pandud ning mingit väljaspool-turismi elu ei olegi olemas.
Ka see on omaette kogemus ja tuleb kasuks.
Laupäeval kõndisime jala Maspalomasesse. See on tegelikult meist ainult mõned kilomeetrid eemal asuv eriti raju turismilinn ja meie linnast (San Agustin, kõige igavam ja snobistlikum lääneeuroopa penskarite residents) viib sinna imekaunis rannapromenaad, täis jäätisekohvikuid, musta ja kollase liivaga plaaže, suveniiripoode, liivakujuskulptoreid, ja kõige jõledamaid ning salakavalamaid turistilõkse.
Matk oli tore, ainult korra hakkasime rumalast peast rääkima mingite mustanahaliste naistega. Lihtsalt sellepärast, et nood pakkusid valjusti juuste sättimise teenust, seljas olid neil (Hiinas toodetud?) värvikirevad aafrika rahvariided ja me L.-ga tahtsime naljapärast pakkuda, et võime neile rastapatse teha. Naised said meiega muidugi umbes 30 sekundi jooksul parimaiks sõpradeks ja enne kui arugi sain, loeti mulle juba mingeid aafrika loitse kõrva sisse ja riputati ehteid ümber.
Vabanedes sain aru, et viisakas oleks minu ees eebenipuust tornina kõrguvale paksupõselisele naisšamaanile raha pakkuda. Kobasin rahakotist münte otsida, kuid tungiv hääl teatas vastuvaidlemist mittesallivalt – paberraha! Anna mulle see paberraha oma kotist, ma annan sellest sulle tagasi.
Hea, et olen harjunud tartu mustlastega ja seda tungivat, vastuvaidlemist välistavat tooni oleme ennegi kuulnud. Seega pääsesin turistilõksust täpselt 1 euro vaesemana. J oli lahkem ja andis 2, õigemini polnud tal väiksemat münti.
Kindlasti polnud need aafriklannad Malist, vaid juba nende vanaemad on Hispaanias sündinud, nad ise parimal juhul turismireisiga Tuneesias käinud ja ongi kogu eksootika.
Mida kaugemale glamuurist ja rahast, seda huvitavam hakkas ja maailmakuulus nudistide rand nägi juba väga naturaalne välja – kergelt räpakas, hooldamata ja pisut absurdne – hiigelsuured liivaluited ookeanirannast silmapiirini ja tillukesed häbelikud liivaga ühte värvi nudistid nende suurte looduslike vormide vahel.
Siis aga puhkes metsik torm ja nii meil kui nudistidel tuli varjuda.
Gayrand ja tuletorn olgu siis teiseks korraks.
Ma saan aru, et turistielu, olgu siis metsik ja patune nagu Playa del Inglesis või uimane ja täissöönud nagu San Agustinis ongi nende paikade loomulik elu. See siin ongi turistide saar.
Ja kusagil siinsamas, nende palmide vahel, tagahoovides, majatagustes ja mahajäetud randadel on veel midagi. Selle koha päris elu. Ma tunnen seda oma seljaga, oma kõhunaha ja kolmanda silmaga. Kogu aeg on tunne, et järgmisel hetkel keeran nurga taha ja satun temaga silmitsi. Just seda ma tahangi.

Neljapäev, 11. november 2010

Rahvusküsimustest

Mr. Kiis arvab, et meie laste nimed ei ole piisavalt rahvusvahelised. Nimed nagu Anna, Maria, Karol vms. oleksid üleilmastuvas tulevikus kindlasti kasulikum valik.
Ugrinimed nagu Ott, Ats, Märt või Pilleriin äratavad aga igal juhul tähelepanu. Kas hea-või pahasoovlikku, on juba enda tõlgendada.
Meie naabrid on nüüd piisavalt kuulnud, kuidas ma Piretit hüüan ja tulid lõpuks küsima, kas Eestis on muidu ka kombeks tütarlapsele mereröövel nimeks panna? Või on see ainult meie lapsukese veider hüüdnimi?
„Phi-raath! So eine komische name? Für das mädchen?“
Enamik meie naabreid on lääneeurooplased. Saksast, rootsist,soomest, belgiast ja nii edasi.
L. vanaema, kes ka meiega siin puhkab, tunneb basseini ümber plasttoolidel peesitavate paksude lääneeurooplaste ees suurt aukartust. Tema suurim hirm on, et järsku me paistame liiga idaeurooplased välja ja mine tea, aetakse veel korralikkude inimeste kuurordist koju tagasi.
L. vanaema on kaitsnud doktorikraadi psühholoogia erialal Moskva ülikoolis, mõistab 5 võõrkeelt ja on iga kell neist läänesaksa Bier-und- Bratwurst tasemel mammidest üle. Kahju, et ta ise seda ei taipa.
Minu suhtes vanaemal sellist aukartust pole. Tegelikult on meil isegi väikestviisi võimuvõitlus, nagu mul ikka vanemate prouadega tekib. Juuksekarvad vannis ja suhkrutoosile kaane õigesti pealepanek, teate küll, sellised tähtsad teemad. Aga samas üritab vanaema mind ka harida ja tsiviliseeritud inimkonnale lähendada, hoidmata sealjuures kokku õpetlike lugude ja manitsuste pealt.
Meil oli nädalalõpul külas Jan, kes loomulikult vanaema lemmikuks sai. Esiteks, kuna ta on noor ja mehine ning mis peamine, ta on sakslane. Kahjuks küll endise ida-saksamaa aladelt, aga ikkagi…
Jan jutustas vanaemale oma vanaisast, kes II Maailmasõjas Leningradi all võitles ja ime läbi eluga pääses.
Vanaema pidas vajalikuks lugu minulegi tõlkida ja lisas, näppu tähtsalt püsti tõstes: „Ja mis kõige hirmsam, Jani vanaisa pidi seal sõjas ju oma rahva, saksa rahva vastu võitlema! „
???
„Jani vanaisa oli ju ida-saksamaalt, ega´s neid keegi lasknud sakslaste poolele sõdima. Idasakslased võeti ju kõik vene sõjaväkke“ Vanaema hääles helises paatoslik traagika „Ja kas sina üldse saad sellest aru, milline kole asi see oli idasakslastele, et nad teises maailmasõjas kõik omaenda rahva vastu sõdima pidid seal vene lipu all!“

Esmaspäev, 8. november 2010

Tänu

Avaldasin Universumi Ajalehes kuulutuse: Vajan kiiresti tööd, et pere tarvis raha teenida.
Vastuseks saadeti mind palmi alla logelema. Ma ei tea, mida sellisest vastusest välja lugeda, aga minu ema, ämm ja mees leidsid üksmeelselt, et ma olen puhkamise tuhandekordselt ära teeninud.
Just see ongi kõige tähtsam. Mitte see, et saab kaugele sõita, palju näha ja oma põhjamaalasekonte troopikapäikeses soojendada. Ka mitte see, et lapsed saavad rannal liivalosse ehitada ja ookeaniõhku hingates immuunsüsteemi tugevdada.
Kõige parem on tunne, et olen oma lähedaste poolt hoitud ja armastatud. See on soe, hea, imeline tunne. Tähtsam kui väljatehtud lennureisid ja kinnimakstud korter.
Ma tean küll, et vähemalt minu ema tahab oma raha eest kõrgeid protsente. Alandlikkuse, sõnakuulelikkuse ja vaikimise kujul.
Aga see pole tähtis. Täiuslikke suhteid pole olemas mujal kui raamatutes ja filmides, nüüd ma juba hakkan taipama. Täiuslikud, vigade ja tumeda pooleta suhted esinevad ainult laste-või läägetes täiskasvanute raamatutes. Hea, et minu elu ei ole lame ja üheplaaniline nagu raamat. See on avar, lõputu ning minu südames on palju ruumi. Terve universum mahub sisse.

Tahaks lennata

Lendamine on nagu seks - esimesel korral on ainult hirm, uudishimu ja rohkem või vähem varjatud ärevus. Kas kõik ikka on normaalne? Kas see ikkagi ON ohtlik? Kas ma teen kõik õigesti?
Teisel korral võib end juba lõdvaks lasta ja nautida. Ning kolmandal korral ilmselt tunned, et ei saa enam ilma selleta elada.
Suhtumine on täpselt selline… õrn ja natuke tögav, igakord kui juhtun tunnistama, et see, mis toimus paar päeva tagasi, oli mu „esimene kord.“ Lennukiga sõita, ma mõtlen.

„Oo, it was your first time? First flight? Congratulation! War das schön? Ja kuidas sa ennast tunned? Ja kellega siis lendasid?“ Ja siis meenutavad kõik muidugi oma „esimest korda“. Ja kinnitavad, et nemad ka kartsid. Natuke. Ja oma esimest mäletatakse ikka erilise tundega– olgu see siis AirBaltic, Lufthansa või Aeroflot.
Praegu on öö, taevas on selge, must ja ääretu ning tähti täis.
Ma tunnen, et ootan kolmandat korda meeletult.