Turismireis kui tänapäeva muinasjutt

Risto Järv on viimases „Keeles ja kirjanduses“ kirjeldanud väga tabavalt sarnasusi pärimusliku muinasjutu ja tänapäevase turismireisi vahele.
Turisti võib vabalt pidada muinasjutukangelase tänapäeva vasteks.
Nii muinasjutus kui turismireisil minnakse oma igapäevaelust ja tavalisest ümbrusest ära. Nii muinasjutumaailm kui turismireisi sihtkoht on ilusam ja eksootilisem, aga samas ka ootamatusi ja tundmatuid ohte täis paik võrreldes turisti tavamaailmaga.
Muinasjutumaailmas näiteks võivad olla kõndivad puud ja kõnelevad loomad, rääkimata juba uhketest lossidest-paleedest, mis on iga muinasjutu must-have elementideks.
Iga turismireisil käinu jutustab ju ka vaimustunult eriskummalistest loomadest-taimedest, mida võõral maal nägi ja alati käiakse turistidena kohalikke paleesid ja katedraale kaemas.
Turismireisi süžee on muinasjutu omaga ootamatult sarnane. Seda taipab igaüks, kes on kuulanud piisavalt teiste inimeste tüütuid ja alati ühesuguseid reisimuljeid. Nii turist kui muinasjutukangelane kohtavad oma teel raskusi ja ületavad need edukalt.
Tüüpilisemad on nt. kohtumine muinasjutumaailma pahatahtliku tegelasega (kohalik, kes üritab turisti petta või isegi röövida), ootamatute liitlaste leidmine (heatahtlik, abivalmis kohalik), äraeksimine ja õige tee leidmine. Turist-muinasjutukangelane tõestab raskuste ületamisega oma isiklikku osavust või siis oskust kiiresti sõpru leida.
Muinasjutumaalt tuuakse kaasa tõendeid selle kohta, et oled seal viibinud ja su jutt imemaast vastab tõele. Tõenditeks võivad olla võluesemed nagu nähtamatuks tegev müts, võlukepp või trofeed nagu lohelt äralõigatud küüned.
Turismireisil käinu toob tavaliselt kaasa suveniire ja muidugi fotosid. Need peavad ka kinnitama turist-kangelase juttu.
Paljudes muinasjuttudes pöördub kangelane tagasi vaimselt uuenenuna, kvaliteetsemana, valmis oma elu muutma ja täitma ülesandeid, milleks ta enne võimeline polnud. Praegu muutuvad järjest populaarsemaks eneseleidmis-turismireisid. Käiakse Indias meditatsioonireisidel, Lõuna-Ameerikas ayahuascat lürpimas või Mehhikos peyotet krõmpsutamas. Ning tagasi tulles on turist enda kangelaslikkuses ja totaalses uuenemises veendunud.
Võimalik, et see ongi nii. Reisimine, seiklused, erinevate maailmade kogemine-nägemine võivad ju tõepoolest inimest muuta ja arendada. Mina siiski usun, et inimene, kes veetis oma elu tutvudes eraldi iga rohukõrrega majatagusel aasal, koges täpselt samapalju kui teine inimene, kes rändas elu jooksul läbi kõik maailma maad.
Muinasjutt on ja jääb muinasjutuks ka tänapäeval, muinasjutte ei kritiseerita ja neis ei kahelda. Elu ongi üks suur muinasjutt ja me kõik oleme selle tegelased.