pühapäev, 25. märts 2012

Dilemmad 2

Mõte ise leiba teha tuli mulle esimest korda pähe umbes viieaastaselt. Mu ema oli väga imestunud ja selgitas, et leivaküpsetamine on kohutavalt raske ja seda ei saa kindlasti ise kodus teha. Selleks on vaja rukkijahu ja juuretist ja  leivaahju, spetsiaalset tehnoloogiat  ja see on üldse üks väga keeruline protseduur.
Minu ema esindas üldist ühiskondlikku arvamust. Mitte ühelegi nõukogude naisele ei tulnud pähe ise kodus leiba teha, selliseid asju tegid äärmisel juhul ainult mingid hullud mutid kusagi Kihnus, aga mitte tavalised normaalsed inimesed. Leivaküpsetamine kodus oli üldise arusaamise järgi võimatu; või vähemalt väga raske ja erandlik tegevus.
Sealjuures pidid kõik need naised, 50ndatel sündinud põlvkond,  vähemalt lastena veel kodust leivategemist näinud olema? Samuti olid elus ja täie tervise juures nende emad ehk meie vanaemad, kelle jaoks leivategemine oli suurema osa elust olnud endastmõistetav. Millal läksid nõukogude inimesed üle poeleivale, ma mõtlen just mentaalselt? Millal muutus poeleib  normaalseks ja koduleib marginaalseks?

Mitte ühelegi nõukogude naisele poleks uneski pähe tulnud kodus sünnitada. Hoolimata sellest, et nõukogudeaegne sünnitusabi oli sisuliselt meditsiiniline vägistamine, läksid kõik naised vaguralt haiglasse ja lasksid endaga igasuguseid rõvedusi teha. Samas oli enamik nõukogude naisi veel  ise kodus sündinud ja nende emad, kes neid kodus sünnitanud olid, oleksid ju võinud pakkuda nii teadmisi kui kogemust.
Kodus sünnitamine oli kolmkümmend aastat tagasi midagi nii barbaarset, et seda ei teinud isegi Kihnu naised. Sünnitama viidi neid lennukitega üle mere.
Kodus sünnitamine tuli mulle esmakordselt pähe kuskil paarikümneaastaselt. Äkki sai selgeks, mis värk selle haiglasünnitusega tegelikult on. Tõeline kergendus oli avastada, et aeg on just niipalju edasi läinud, kui mulle vaja : )
Jutu mõte on tegelikult selles, et me oleme palju rohkem karjaloomad, kui me ise endale tedvustame. Meie tõekspidamised sõltuvad  99% sellest, mida kõik teised ümberringi mõtlevad ja mida me arvame , et kõik teised mõtlevad. On rumal arvata, et me oleme targemad, kui eeskäinud põlvkonnad. Ega ikka ei ole küll. Iga põlvkond usub, et elab koidu ajal, tõusva tõe ja absoluutse informeerituse heledas säras ja kõik eelmised sugupõlved, vaesekesed, vaevlesid pimeduses.

Meie järeltulijad saavad veel meie vaimupimeduse üle naerda. Tahaksin seda näha.

reede, 23. märts 2012

Dilemmad

Esimesed isetehtud leivad said maitsvad. Koorik oli küll paks ja kõva nagu plekk-katus, kuid see-eest mõnusalt krõbe ning leivasisu erilise tugevhapuka maitsega, mis tuleb, kui teha tainas  puhtast täistera-rukkijahust kolm päeva hapnenud, kääriva ja kobrutava  juuretisega.
Kui teha tainas näiteks kroovjahust või panna nisu-ja rukkijahu segamini,oleks koduleib rohkem poeleiva moodi, kuivem ja õhulisem. Ja elektriahjus silikoonvormi sees küpsetades saaks leivale võibolla ka normaalse paksusega kooriku peale.
Aga mõnikord lööb minus välja eesellik kangekaelsus. Leib olgu rukkist. Ja kui mul juba on tõeline, puudega köetav leivaahju-lahmakas, siis küpsetame selle sees ja ei mingeid moodsaid narrusi.

Esimesel korral panin  mõned pätsid kuumale ahjupõrandale eriti arhailisel meetodil ehk  suurte kapsalehtede peal. Tainapätsid rohelistes lehekaussides nägid enne ahjupanemist nii ilusad  ja eksootilised välja.
Ahjust välja võtsin keedetud kapsalehed rukkijahuklimpidega.  Need  f.. kapsalehed sisaldavad kohutavas koguses vett!

Järgmisel korral leidsin küpsetamiseks  mingi metallist resti, millel sai pätsid võidukalt ahju hõõguvatele sütele lükatud. Välja tulid ümberringi  krõbeda koorikuga kaetud leivad. Isegi natuke liiga krõbeda - koorik, ehkki maitsev, oli vähemalt pool sentimeetrit  paks ja kõva nagu kuulikindel soomus.
Peale lõputute leivaküpsetusblogide lugemist selgus leivamaailma ületamatu dilemma: hästi läbiküpsenud sisu vs. normaalse paksusega koorik. Mõlemat korraga ei saa.Kui tahad küpset sisu, pead leppima, et see asub kuulikindla soomuskooriku all ja kui maiustad maitsva krõbekoorikuga, pead ära sööma ka sisu, mis on nätske nagu kevadine muld.
Leivategemine on äge mitmel põhjusel. Esiteks, see on lihtne. Teiseks on see kuidagi arhailine ja räme, kõik see käärimine, hapnemine ja tahmase ahjuga jändamine. Ning kolmandaks, tulemus on maitsev. Kookidega on meil tavaliselt nii, et lapsed äestavad pealispinna ära justkui sead kartulipõllu ja jätavad põhja söömata. Aga värsket leiba armastavad mingil imelikul põhjusel kõik.

esmaspäev, 12. märts 2012

õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn

TT sai nüüd 9 ja kasvab  nagu  kuusk metsas. Pool lapsepõlve on läbi, 9 aasta pärast on TTst saanud täiskasvanud noor naine ja ma ei taha selle peale eriti mõelda. Paljud emad ootavad kärsitult oma laste suureks saamist, et nad oleksid  iseseisvad ja mõistlikud ja võrdsed partnerid ja siis saab ema lõpuks ometi ainult endale elada, oi milline õnn!!!
 Meil  ei ole  vaja midagi oodata. Meie õnnepäevad TT-ga on siin ja praegu ning need on tõesti õnnepäevad.
TT oskab rääkida. See on suur asi, enamik minu tuttavaid autiste ei räägi midagi. Kui halvasti peaks minema, võib tal rääkimisoskus teismeeas ära kaduda, aga vähemalt praegu väljendab TT ennast üliilmekate lühilausetega, mis ei jäta mingit kahtlust - ka mõõduka vaimse alaarenguga lapsel on iseseisev mõtlemine ja oma tahe täiesti olemas.
"Ma tahan kohe võileiba" "Ma tahan veel võileiba" "Ära kisu minu arvutit!!!" Ükski teine 9-aastase lapse ema ei saa oma lapse kõnest  niisugust rõõmu tunda, kui mina!
TT võib õpetajad ja eriti praktikandid koolis oma range pilguga vabalt paika panna, summutades nende katsed kontakti võtta ja sõber olla selliste lausungitega nagu "minge parem koju" või "midagi muud ei ole teha või???".
Kui TT oli kolmene ja ma üritasin temaga mängida, tassis ta mulle sülle kõik oma mõmmid ja nukud, ütles, "mängi,emme" ja pööras ise näo seina poole, et rahus omaette hüpelda, käega seina toksida ja mingis tundmatus keeles laulu ümiseda.
Selliseks on ta jäänud, ehkki mingil kummalisel viisil on TT õppinud hämmastava kiirusega riideid vahetama, endale võileibu tegema (mis sest, et võikiht on paksem kui leib selle all), kohmakalt, kuid see-eest hasartselt kirjutama, suusatama, uisutama ja ujuma nõtkelt nagu näkineid.
Tudengina käisin ma vähemalt 10 korda vaatamas Vanemuise "Undiini". Tüdrukust, kes ei osanud laulda, tantsida, luuletada, ratsutada ega lugeda. Undiin oskas ainult ujuda, natuke, nagu ütles ujedalt tema rüütlist peigmees, kes oli ta rannalt  leidnud ja lossi elama toonud.Tema kaluritest kasuvanemate oma tütar kadus aastavanuselt ära ja asemele anti  Undiin, kes oli ilus, aga mitte nagu teised inimesed.
Etendus oli lummav, ma vaatasin seda uuesti ja uuesti... ning nüüd ongi mul päris oma Undiin kodus.
Mu kolleegid, eripedagoogid ja muud kõrgelt haritud spetsialistid tahavad  mind  tuleriidale saata, sest et ma olen ketser, hereetik, usutaganeja ja kaasava hariduse pooldaja. Aga vähemalt oma kodus, oma sõprade hulgas olen ma suutnud kaasava maailma luua, kus puudega laps on loomulik osa elust ega ole headuse ja hoolduse sildi all kuskile erisüsteemi luku ja riivi taha pandud.
Sellle ime autor  ei ole mina. Selle ime autorid on meie pere sõbrad ja tuttavad, teiste laste vanemad ja see on uskumatu, kui sallivaks on TT meid kõiki muutnud. Tänu teile on minu elu lausa lill, sama õnnelik kui ükskõik millise teise ema oma ja üleüldse - miks peaks puudega lapse ema ilmtingimata õnnetu olema?
TT-l on mõned sõbrad tavaliste laste hulgas, kellest parim on muidugi Kaisuann. Karuema ja Kristi  on ikka veel nõus TT-d vajadusel hoidma ja teised lapsed on TT -ga vähemalt harjunud ja võtavad teda ja tema eripärasid kui elu loomulikku osa.
Meil käis üks ema külas oma lapsega. Tüdrukud mängisid neljakesi teises toas ja äkki tõmbas TT võõral lapsel tuti juukseid peast ära. Koos nahaga. Laps röökis ja peanahk immitses verd, aga see teine ema ütles issanda rahulikult oma lapsele, et näed siis, selliseid inimesi on ka maailmas olemas, kes võivad sind ilma põhjuseta juustest kiskuda. Panime plaastri peale, laps jättis nutu ja  kõik mängisid rahulikult edasi...
Siis ma sain aru, et see ongi ime. Sallivuse ime.
Võibolla mõni mõtleb, et puudega laps on kõige hirmsam asi, mis sinuga elus võib juhtuda. Imelik küll, aga kõik puudega laste emad, keda mina tunnen, lausa kiirgavad jõust ja elurõõmust. Samas on inimesi, kes elu suurimat vedamist - ilusaid, terveid ja andekaid lapsi üldsegi hinnata ei mõista, pereelu raske koorma ja lapsi oma elu segajatena võtavad.
Võibolla on saladus selles, et kui sul on üks suur probleem, siis tunduvad kõik teised probleemid väga väikestena? Õnnetajumisvõime seevastu teravdub, värvid on  eriti erksad ja väikesed rõõmud nii mesimagusad.  Aga kui elu on üksainus suur suhkruhunnik, siis tajud nüristuvad, millelgi pole enam õiget värvi ja maitset ja iga pisiasi tundub kolossaalse ebaõiglusena?
Ma väga loodan, et sallivuse ime kestab ning TT-l on ka 9 aasta pärast koht tavaliste inimeste seas. Kuigi viimase aja arengud on tumedad.  TT kooli rünnati ja P külakese korralikud elanikud on asunud ennast kaitsma...  laste eest. Minu meelest vajaksid pigem lapsed kaitset külaelanike eest. Hämmastav, kui väga kardetakse teistsugust. Kurjuse taga on hirm, ikka ja alati.