Reede, 29. oktoober 2010

Kui ei viitsi

kirjutada midagi tarka, nt. elu mõttest või sellest kui kole on maailm, allakäinud ühiskond ja kuidas kaasinimesed mulle liiga teevad, siis võib ju alati
kirjutada toidust.
Juba Mamma Corleone teadis, et tass kuuma kohvi ja priske võileib võivad hingehaavu ravida paremini kui kümme katoliku preestrit või moodsad psühhoteraapiad.

Üks mu sõber teeb igaks tähtpäevaks fantastiliselt maitsvat, suussulavat kringlit - roheliste oliivide ja sinihallitusjuustuga. Juba aastaid on ta lubanud mulle näidata, kuidas ta seda teeb, aga tal kui arstil on alati aega liiga vähe.
Minu lapsepõlvekodu kokakunsti tipuks olid kaneelisaiad, nii peent asja nagu kringlit ei tehtud iial. Vanaema pidi paremail päevil toitma 3x päevas 12 inimest, seega oli toidu puhul kvantiteet alati tähtsam kui kvaliteet, dekoratiivsusest ei hakka ma rääkimagi mitte.
Kringel-sinder ei andnud mulle rahu. Niisiis mõtlesin ma retsepti ise välja ja tegin valmis ka. Uskumatu, isegi süüa kõlbas! Minu esimene kringel...



Tegin hariliku, mitte leht-pärmitaigna, ilma eelkergitamise ja muu nikerdamiseta. Mulle kohe ei meeldi toidutegemise juures pusida mingite tüütute detailide kallal, sõtkuda, rullida, kokku panna, jälle lahti rullida jne...
Niisiis, tainaristküliku katsin 1. viilutatud mustade oliivide,
2.päikesekuivatatud tomatite ja 3.hallitusjuustuga. Peale raputasin paksult pitsamaitseainet ja lajatasin veel seda tomatite õli ka otsa, et ikka hea mahlakas tuleks.
Siis keerasin kogu kupatuse rulli ja rulli sättisin oma arust südamekujuliselt plaadi peale. Kuidas kringlit tegelikult põimima ja palmitsema peaks, jäi mulle täiesti hämaraks, seetõttu lõikasin talle lihtsalt noaga sälgud sisse. Mr. Kiis põrnitses mind umbusklikult üle laua: "Need mustad seal... oliivid, jah? Need on kõige, m rõvedama maitsega asjad maailmas, tead ikka või?"
Esimene kringel maitses imeliselt, aga oli rasvane nagu päss. Kuna oliivid, juust ja tomatitükid on juba piisavalt õlised,tuleks tomatite õli lisamata jätta. Ja osta tuleb kindlasti purgioliiitive, sest kilepakendi omadel on kivid sees ja neid ei saa viiludeks lõigata. See aga selgus teise kringli küpsetamisel.
Kogu see gemüse polegi väga kallis (oliivid 15.- purk, juust 15.- pakk ja tomatid nii 30.-purk), küll aga saab sellest maitsva ja toitva pätsi, millest jätkub paljudele. Isegi mr. Oliivivihkaja sõi ja ei nurisenud.
Ehk peaksingi tegelema kulinaarteraapiatega? Spetsialiseerudes käkkidele ja suppidele.
Teie dr. Aim
kulinaarterapeut

Pühapäev, 17. oktoober 2010

Totaalsed muutumised

Veel veidi vaeva ja minust saab esimene inimene maailmas, kes on kandnud rastapatse enam kui aasta, seejärel need lahti harutanud ja pikajuukselisena edasi elanud. Tavaliselt lõigatakse rastapatsid juure pealt maha ja paar aastakest nudipeana on kindlustatud.
Mina aga mässan siin õhtud läbi harutada ja nüüd on jäänud ainult 16 patsi 40-st. Kui ma sellega hakkama saan, siis elulõpuni ei eksperimenteeri enam oma juustega. Ei värvi, blondeeri,tupeeri,loki ega puuduta kääriotsagagi. Kannan uhkusega oma lehvivat lakka, küündigu see või põlveõnnaldesse. Sõber A. lubas mulle sel juhul juuste vedamiseks väikese käsikäru meisterdada. Või seljakoti.
Praegu, vahefinaalis näeb pilt välja selline:



Mr. Kiis tegi aga taaskord läbi totaalse muutumise ja vahetas pika patsi siilisoengu vastu.



Juusteteema on meie peres üldse tähenduslik ja alati elu ristteedega seotud. Kunagi kirjutan sellest pikema jutu. Kõigepealt oleks vaja leida skänner, et illustreerivad fotod mu sõnade õigsust kinnitaksid. Ja et kõik näeksid - 22-aastaselt paistsin ma välja vanem kui praegu. Eks toona sai ka selles suunas kõvasti pingutatud : )

Pühapäev, 3. oktoober 2010

Unenägu

Mr. Kiis valiti uueks Dalai-laamaks. Seetõttu pidi ta ühtlasi hakkama ka buda mungaks. Et aga talle kui mungale kehtis nüüdsest abielutus ja tsölibaat, peitis ta mind salaja ühte Pepleri tänaval asuva pilvelõhkuja 43. korruse konspiratiivkorterisse ja käis mul seal külas, kui Dalai-laama kohustustest aega üle jäi. Mr. Kiis kandis oranži mungarüüd, kuna aga meie kliimas on sellega vähe jahedavõitu, olid selle all punasest pesusametist traksipüksid. Seda sorti, mida väikelapsed liivakastis kannavad.
Mr. Kiis oli väga tark ja hea Dalai-laama, kes propageeris taobudismi ja rääkis sellest alailma mullegi. Ja see oli tõesti lihtne, kuid sama geniaalne õpetus ning võttis kogu maailma tarkuse umbes 2 lausega kokku. Kahjuks ei jäänud mulle unenäost meelde, mida see taobudism õpetab, aga midagi oli sellel tegemist eresiniste õhupallidega, mida me 43. korruselt alla Pepleri tänavale lasime liuelda.
Mingil hetkel läksime välja jalutama, üritades olla nii tavalised ja märkamatud kui võimalik, et keegi meid ära ei tunneks. Mr. Kiis oli jätkuvalt oma traksipükstes ja oranžis rüüs, mina aga võtsin maskeeringu mõttes riided üldse ära.
Üks vanamutt tundis meid siiski ära ja hakkas näpuga näitama ja kisama "Dalai-laama! Vaadake, Dalai-laama!"
Põgenesie kähku korterisse tagasi, et kahekesi olla, aga meie korteris oli korraldatud pidu ja igalt poolt voolas kokku inimesi. Mulle tuli vastu üks klassiõde, kellest olen viimasel ajal mõelnud. Tegin näo, et ma ei näe teda, aga märkasin üllatusega, et tal oli minu kleit seljas ja minu ehted ümber. Ta tuli lähemale, pani oma lauba vastu minu oma ja vaatas mulle otse silma. Mu ehted lõid sirama ja siis ärkasin.
Imelik,ma näen viimasel ajal päris tihti und, kuidas keegi,tavaliselt ema või ämm, aga ka mõni muu tuttav on minu rõivad selga ja ehted ümber pannud. Tavaliselt see minuks kostümeerunu embab mind jõuliselt või raputab. Tunne on nii jõuline ja tugev, et ajab üles. Imelikud, eredad unenäod...