Mina aga mässan siin õhtud läbi harutada ja nüüd on jäänud ainult 16 patsi 40-st. Kui ma sellega hakkama saan, siis elulõpuni ei eksperimenteeri enam oma juustega. Ei värvi, blondeeri,tupeeri,loki ega puuduta kääriotsagagi. Kannan uhkusega oma lehvivat lakka, küündigu see või põlveõnnaldesse. Sõber A. lubas mulle sel juhul juuste vedamiseks väikese käsikäru meisterdada. Või seljakoti.
Praegu, vahefinaalis näeb pilt välja selline:
Mr. Kiis tegi aga taaskord läbi totaalse muutumise ja vahetas pika patsi siilisoengu vastu.
Juusteteema on meie peres üldse tähenduslik ja alati elu ristteedega seotud. Kunagi kirjutan sellest pikema jutu. Kõigepealt oleks vaja leida skänner, et illustreerivad fotod mu sõnade õigsust kinnitaksid. Ja et kõik näeksid - 22-aastaselt paistsin ma välja vanem kui praegu. Eks toona sai ka selles suunas kõvasti pingutatud : )
4 kommentaari:
Võimas! :)
P.S Koolivaheaja nädalal äkki õnnestub kohtuda?
Vau! Mõlema kohta!
Mooriga nõus, vau :)
Et mis risttee siis?
Tahaks ka ristteel keskööl kohtuda ;)
Ristteel meisterdati kratti. Vihakontsudest, mitte juustest. Aga eks see oligi vanasti, tänapäeval on rastapatsid vist tõesti parim kratimeisterdamisvahend. Küllap Kiisi patski kratiks saab.
Postita kommentaar