Esmaspäev, 14. aprill 2008

Rohkem süüa, rohkem süüa, rohkem süüa...

see on mu uus mantra.

Viimase poole aastaga olen maha võtnud 7 kilo.
7 ? 7! 7... kilo!!! Nojah, mõne teise inimese puhul oleks see mõistagi kökimöki, mida keegi isegi ei märka. Minu jaoks aga on see 14 % minu niigi mitte just eriti suurest kehamassist.
15% kaotust normaalkaalust loetakse juba ohtlikuks ning söömishäirele viitavaks. Rääkimata sellest, et riided on vastikult suureks ja lotendavaks jäänud, silmad aukus kui pandakarul ja jalad tikuvad vahel imelikult tudisema.

Sõbrad-tuttavad-töökaaslased muidugi on juba pikka aega mind vaadates kisa tõstnud, teinud sapiseid vihjeid stiilis "tervisi Buchenwaldist" ja vihjanud muudele kolehaigustele. Emagi küsis murelikult, et miks ma siis ei söö?
Jah, miks ma siis ei söö?
Ma ei märganudki, millal see algas, aga nädalas tuleb tavaliselt 3 päeva ära, mil ma mitte midagi ei söö. See-eest joon ma suurel hulgal suhkruga teed ja kohvi, see annab täitsa hästi energiat ja teeb kõhu täis. Kommi ja šokolaadi söön ka, kui juhtub olema. Toit lihtsalt ei lähe kurgust alla ja üleüldse... söömine on kõige mõttetum ja nõmedam tegevus maailmas. Selle peale lihtsalt pole mõtet aega raisata. Milleks teha midagi nii vastikut?

Mul on kunagi anorexia nervosa diagnoositud, see kestis terve aasta ja lõppes haiglaga. Aasta siis oli 95. Aga ma sain terveks ja olin päris kindel, viimased 13 aastat, et enam seda minuga ei juhtu.
Tookord oli, nagu ma hästi mäletan, põhjuseks endale valetamine. Valetasin endale terve aasta, nii hästi, et ise ka uskusin. Kui valest aru sain, lõppes haigus ka ära ja ma sain jälle süüa. Ning kuidas veel - aastatel 96-97 olin paks nagu Munamägi. Noh, hea küll, nagu Väike-Munamägi.

Õieti on anorektik päris hea olla, kogu maailm on nagu mingi udu sees ja mittesöömine tekitab sellise mõnusa ebareaalsuse tunde. Lõhna-ja muud tajud muutuvad kummaliselt teravaks. Kas te olete tundnud, kui vänge lõhn on nt. värskel kurgil? Kui uskumatult magus on tavaline õun, kui seda hammustada? See maitseb nagu mesi või aspartaam. Ainult külm on kogu aeg.

Minu isiklik rekord elus on 5 päeva ilma mitte kui midagi söömata. Lõpuks tekkis tunne, et ma lendan, õigemini lendlen. Ja ei söö enam elulõpuni ühtegi suutäit. Teiste inimeste näod on nagu udu sees, ja nende suud liiguvad, aga nende hääli ei kuule. Kuuled hoopis midagi muud. Näljasurm on kerge ja mõnus, uskuge mind.

Hoopis piinarikkam on tervenemisperiood, kui jälle sööma hakkad. Siis valutab koguaeg kõht, nahk kisub imelikult pingule ja tahaks kogu aeg üksi olla ning nutta.

Praegu on igal juhul hea olla. Tekib juba huvi, mitu päeva ma saaksin seekord järjest ilma söömata olla? Äkki saaks nii, et enam elu lõpuni ei peaks midagi sööma?

Murelik MK viis mind ühel õhtul hiina restorani. Huvitav, kas meie linnas pole mõnd sellist restorani, kus MITTE MIDAGI süüa ei pakuta? Seal võiks täitsa igal õhtul käia.


OK, ok, ok, ei tohi selliste asjadega nalja teha. Tegelikult ma näen ju siis ka normaalne välja, kui mõned kilod rohkem kaalun. Pealegi võiks ju siiski edasi elada, huvi pärast kasvõi. Niisiis, sööma!
Eile K pool neelasin kooki nagu arstirohtu. Lusikatäis lusikatäie järel.
Niisiis, kreemitort on nüüdsest mu antibiootikum ja antidepressant, mida tuleb neelata, tahad või ei taha. Suu laaahhtii ja aamps!!!

Esmaspäev, 7. aprill 2008

töö on mu narkootikum

Möödunud töönädal oli üks suur adrenaliinilaks. Kui teised inimesed peavad kulutama aega ja raha, et saada oma adrenaliin kätte nt.
1. langevarjuga hüpates
2. kanuuga kärestikust alla sõites
3. oma naabritega tülitsedes
4. internetipornot vahtides
6. oma kurja ämma/paha eksi kirudes
7. erinevaid keemilisi aineid kasutades
8. igavaid actionfilmevõi pseudodokumentaale vahtides
9. ja eks neid põnevaid asju ole veel
siis meie, sotsiaaltöötajad, nühime lihtsalt 8-17 oma igavat tööd teha. Ja saame täitsa tasuta seda, mida teised inimesed ostavad kalli raha eest.

On mul üks tore pere. Naine, 19, ootab 3. last ja läheb teist korda Harku vanglasse. Mees, 32, korduvalt kriminaalkorras karistatud ja praegu eeluurimise all narkokuriteo eest. Neil on 2 pisikest last. Viimase aasta jooksul on need kenad inimesed elanud 9 erineval aadressil ja mõistagi pole nad käinud tööl. Aga elustandard on neil kõrge. Viimased pool aastat on nad suht tihedasti elukohti vahetanud, sest "mendid ja sotsiaalid" hakkasid neid eriti tihti tüütama oma nõmedatel põhjustel nagu laste olukorra kontrollimine, eeluurimised, vahistamised, kriminaalhooldamine jms.
Õnneks nad oma 2-aastase lapsukese andsid vahepeal, rumalad, vanaema kätte. Tuginedes Perekonnaseadus ptk. 8 § 50 lg 3*, lubasin mina vanaemal lapse oma koju jätta. On vähemalt üks titt kindlas kohas.
Tahtes last kätte saada, ütlesid need tobud mulle oma aadressi, mida neil oli õnnestunud õiguskaitseorganite eest juba mitu kuud varjata.

Kuna noorproua oli tagaotsitav, siis üritasime E ja T teda vahi alla võtta. Kahjuks on politsei meil mõnikord laisavõitu. Pidin üksi sinna minema, tuvastama, et proua Tagaotsitav on kodus ja seejärel patrulli kutsuma. Sellistes asjades kogenud proua Tagaotsitav muidugi taipas minu kurje plaane ega hakanud patrulli ootama. Tõmbas hoopis jope selga ja lahkus koos lapsega. Minul pole aga paraku mingit õigust teda jõuga kinni hoida.

Proua Tagaotsitav tipsis oma korterist minema elegantsel sammul, laps kätel. Majanurga juurde jõudes sai sellest (raseda kohta) ülikiire sprint lähedalseisvasse musta Toyotasse, mis kummide vilinal paigalt võttis.
Kohalejõudnud patrull laiutas käsi ja vahtis mind süüdistavalt.
Nojah. Kolmapäeval lasime pr. Tagaotsitava valvsusel natuke uinuda. Neljapäeva hommikul tuli välja Kriminaalpolitsei ja minu kõikumalöönud usaldus politsei vastu sai taas jalule seatud.

Alustasime vahistamist kell 8 hommikul, sest pr. Tagaotsitav on väike laiskvorst ja armastab hommikuti kaua magada. Kohale saabusid 2 napisõnalist, kuid asjalikku kriminaalpolitseinikku, käskisid mobiilid välja lülitada, avasid muukrauaga kortermaja välisukse ja hiilisid kassikõnnakul trepist üles.
Kuulasime korteri ukse taga mõne minuti. Ilmselgelt oldi kodus.
Koputamine ja hüüded stiilis "avage, politsei", jätsid pr. Tagaotsitava ja tema abikaasa, hr. N-diileri ilmselt külmaks.
Niisiis lõi üks Kr-politseinik jalaga sisse ukse. Naabrid, kes olid pead uste vahelt välja pistnud, tõmbusid imekiirelt tagasi, kui teine Kr-politseinik neile oma ametitõendi nina alla suskas.

Läksime korterisse ja seal, köögilaua taga, istuski meie armas pr. Tagaotsitav. Tossav pabeross hambus ja 11-kuune titt süles. Löristas nutta ja kähvas tigedalt "tra te sisse murdiste, ma just täna tahtsin kohtunikuga rääkima minna.... uhuhuu, ma ei tule kuhugi..."

Edasi läks natuke aega. Pr. Tagaotsitav, nüüd küll juba pr. Kinnipeetav, tegi omale meiki, valis rõivaid ja mina vaidlesin lapse isa, hr. N-diileriga, kes sugugi ei tahtnud oma 11-kuust last minuga kaasa anda. Muuhulgas teatas hr. N-diiler, et ma olen üks vana lits ja ta lööb mu esimesel võimalusel maha.
Nojah. Eks sellised ähvardused käivadki meie töö juurde.

Siis sõidutas Kr-politsei meid haiglasse ja pr. Kinnipeetava arestimajja.
Lastehaigla võttis tite oma hoole alla ja peitis ta ühte kaugemasse osakonda palatisse ära. Ei või ju teada, mida hr. N-diiler võib välja mõelda. Tema armastab ju ka teravaid elamusi ja tahab adrenaliinitaset tõsta.

Mina läksin vanemaõiguste äravõtmise hagi esitama sotsiaalhoole... komisjonile. Sest vaadake, ega mina üksinda otsusta, kas üks laps tuleb vanematelt ära võtta või siiski mitte. Mina koostan ainult hagi, võtan tunnistusi jms. Sotsiaalhoolekande komisjon loeb selle kõik läbi ja siis otsustab, kas anda hagi kohtusse või mitte. Ja siis omakorda otsustab kohus, kas eraldada laps perest või ei. Nii et kui te, kallid lugejad, arvasite, et lastekaitse ametnik tuleb ja võtab lapse ära, kui tal on halb tuju või PMS, siis te eksisite.

Ja siis... leidis lp. sotsiaalkomisjon, et hr. N-diiler võib oma mõlemad lapsed, 2-aastase ja 11-kuuse, võtta ja kasvatada nii nagu ise soovib. Sest isadel on ka õigused. Ja teda tuleb lihtsalt aidata ning juhendada laste hooldamisel. Seda viimast pean muidugi jälle tegema mina, vana l...

Minu arvates ei sobi hr. N-diiler ühegi lapse hooldajaks. Esiteks, ta müüb ja tarvitab teadagi mida, teiseks, ta on ebastabiilse närvikavaga ning vastava käitumisega ja kolmandaks, tal on halb komme sageli juhtida autot.
Hr N-diiler pole iialgi autokoolis käinud ja tal pole eales olnud juhiluba. Aga no keda see huvitab. S-komisjoni meelest polnud see küll mingi argument.
Niisiis vurab nüüd mööda meie väikelinna tänavaid üks must Toyota, roolis narkojoobes juhilubadeta mees ja tagaistmel 2 väikelast.

Pealeselle ei teadnud hr. N-diiler midagi sellest, mida see 11-kuune titt sööb, joob ja selga paneb.
Ent sellest hoolimata võttis ta reedel haiglast oma lapse ja lahkus temaga võidukalt koju. Nagu Hr. N-diiler mulle täie avameelsusega ütles, on tal last vaja selleks, et lükata edasi omaenda kohtuprotsessi, mis muidu olnuks mais. "Advokaat soovitas", tõi ta lapse hooldamise põhjuseks.

Nojah. Minu nädala aja töö ja kr-politsei vaev lendas vastu taevast. Sest s-osakond kardab mingit nõmedat diilerit ja tema advokaati. Tundsin end reede õhtul ikka tõelise lollina. Hr. N-diiler on kindlasti hea isa ja mina olen nõme l...
Terve nädalavahetuse mõtlesin nende laste peale. See 11-kuune laps on alati olnud ebanormaalselt vagur ja rahulik. Kr-politsei arvas, et vanemad annavad talle mingeid rahusteid. Ning see 2-aastane kistakse vägisi rahulikust vanaemakodust ära. Isa juurde, kelle argiellu kuuluvad vahistamised, põgenemised, uurimised, kohtud ja muu, mis teeb elu elamisväärseks.

Täna, esmaspäeva hommikul aga helistas lastehaigla. Väike 11-kuune on juba neil tagasi. Lesib tilguti all. Põhjuseks vedelikupuudus ja üldine halb olukord.

Laps jääb nädala lõpuni lastehaiglasse, tema ema on nüüd juba Harkus ning isa... tegeleb oma äriasjadega.
Vähemalt nädala lõpuni on rahu, siis tuleb ilmselt uus action.

*Per. s ptk. VIII §50 lg. 3
Vanemal on õigus tagasi nõuda oma laps igalt isikult, kelle juures laps on seadusliku aluseta. Vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui lapse üleandmine on ilmselt vastuolus lapse huvidega.

Selle § alusel võite võtta lapse ära oma purjus sõbralt või mõnelt vägivaldselt lapsevanemalt.Kasvõi tänaval. Aga peale seda on tark kutsuda politsei või kiirabi.