Kolmapäev, 22. detsember 2010

blogimise surma meem

Ma pole väga harjunud meemides osalema, aga eks ma anna endast parima : )
Kogu lugu sai alguse siit:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
Nomai tea... mul on vähe aega virtuaalelu jaoks. Kord nädalas saan laste kisa kõrvalt aega.
2. Poliitikute blogisid loen…
Mitte iialgi. Kas nad tõesti kirjutavad neid ise ja sellest, mida nad tegelikult mõtlevad?
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
Harjumuse jõud on suur.Said juba kord blogirulli sätitud,eks siis loengi. Loen kas tuttavate ja sõprade blogisid või siis neid, näitavad mulle kellegi teise, minu omast nii põnevalt ja uskumatult erinevat mõttemaailma.
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
Inimesi üldjuhul huvitab nende lähim ümbruskond ja inimesed selles. Mille poolest foorumite külastamine või uudisportaalides kommenteerimine peaksid paremad olema.
Võiks õelda, et FB-s käimine on nagu päevalehe lugemine.Info on iga päev uus, aga hõre ja pealiskaudne.Blogid on nagu Eesti Ekspress - ilmub küll harvem, aga on sisukam ja informatiivsem.
5.
Minu kõige toredam hetk veebikolumnistina... ikka need, kus midagi tunnustavat on öeldud.
Kuuendaks lisa oma küsimus ja saada meem edasi
Miks internetisuhtluses solvuvad inimesed palju kergemini, kui IRL suheldes?
Ja edasi võiks vastata, kui viitsivad, Margus, Morgie ja Lendav

Esmaspäev, 20. detsember 2010

Püha Jõul ehk Lindgren seebiks

Jõuludega on seotud nii palju kummalisi ootusi ja kui need kuidagi täituda ei taha, ajab see nii närvi. Meie peades on kaljukindlad teadmised, missugune peab olema üks Õige Jõul - ja oh seda pettumust, kui kõik ei ole nii, kuis peab.
Miks me õieti arvame, et jõulude ajal PEAB küpsetama lastega piparkooke, käima metsas kuuske toomas, meisterdama ehteid ja kingitusi, kaunistama ära kõik ruumid, tegema ise algusest lõpuni võimalikult palju ja erinevaid toite , viima läbi suurpuhastuse kogu elamises ja selle kõige juures olema veel eriliselt helges, aeglases ja tüünes konditsioonis?
Astrid Lindgreni raamatute ülimagusad jõulukirjeldused on meile kõigile kahe kõrva vahele löödud justkui kirves pealuusse. Teate küll - põrsakujuline piparkoogivorm, jõuluvihud ja isemeisterdatud korvikesed jõulupuu otsa riputamiseks,saanisõidud ja sibulõunad. Ning jõulu-suurpuhastus, mille järel on hommikuks puhtaksküüritud köögipõrandal uued kaltsuvaibad, kõik lõhnab puhtuse ja piparkookide järele ning isegi kulbiraua ümber on mässitud punast, rohelist ja kollast siidpaberit...
Need sadistliku mõnu ja täpsusega maalitud jõulukirjeldused korduvad Lindgrenil raamatust raamatusse, ilmselt oli tal mingi kõva jõuluobsessioon.
Kuvand jõuludest kui rahulikust ja kodusest pühast eksisteerib ainult selleks, et tekitada jõulustressi ja süümepiinu tänapäeva hõivatud naistel, kes peavad detsembris tegema töö juures aastaaruandeid, käima vähemalt 7 erineva asutuse jõulupeol, shoppama kingid ülerahvastatud palavates kaubanduskeskustes ning jõudma külastaada enda ja mehe lahutatud vanemaid, kes elavad riigi erinevates otstes. Kui saksa kultuuriruumi überpõhjalikud jõulutraditsioonid kohtuvad eesti naise ülima kohusetundega, taustaks tarbimisühiskond ja hullumeelne elutempo, siis ongi käes jõuluhorror, mitte jõuluidüll. Eesti peredele on see tuttavam kui jõuluvana.
Võibolla oleks aeg vabaneda eelmise sajandi alguse jõulukommetest ja kohaneda kaasajaga? Mina olen igaljuhul otsustanud oma jõulueelarvamustest vabaneda ja vähemalt oma peres asju värskemalt ja vabamalt võtta.
Lapsed sünnivad sagedasti planeerimatult ja vaestesse peredesse, aga mitte sinna, kus neid üleliia planeeritakse ja kontrollitakse. Hardushetked, rahu ja rõõm tulevad ka ootamatult ja ikka siis, kui nende tuleku puhul pole suurpuhastust teha jõutud. Ning jõulutunne polegi võrdelises seoses kulbiraua ümber mähitud punase siidpaberiga...
Rõõmsaid ja kohustustevabu jõule meile kõigile!